Eesti Antiikautode Galerii


ESILEHT AJALUGU - EESTI AEG UUDISED

Viimati täiendatud: 5. 03. 2017



Eestis enne II maailmasõda tegutsenud keretöökojad.

Autod, eriti veo- ja eriautod ning bussid, olid enne sõda Eesti üldist elatustaset arvestades suhteliselt kallid. Seetõttu oli sageli kasulikum osta auto shassiina ja lasta kohapealsetel töökodadel ehitada raamile sobiv kere, veoautode puhul kabiin ja kast või "kaubatõld" ehk furgoon.
Ka polnud autoehituses kuni 1930. a-te lõpuni levinud kandekere ja autokered ehitati kompaktsele raamile. See võimaldas kümnetel ja sadadel kerefirmadel üle maailma ehitada autotehaste poolt toodetud mootori, käigukasti, sildade ja enamasti ka tehasele iseloomuliku radiaatorivõrega varustatud raamidele mitmesuguseid erikeresid (mitmed autofirmad tootsidki vaid "alusvankreid" ja kered neile valmistati vastavates eritöökodades). Aga kui Hebmüller, Gläser, Erdmann & Rossi, Mulliner, Fischer, Figoni & Falaschi jt kümned ja kümned kuulsad kerefirmad ehitasid luksuslikke kabriolette ja limusiine, oli siinsete kereehitajate pärusmaa peamiselt tarbesõidukite kerestamine.
Eestis oli laialt levinud kabiinide ja furgoonide ehitamine veoautodele, suurem osa Eestis liikuvaist tuletõrje-, sanitaar- jm eriautodest olid kohapeal ehitatud kerede ehk "pealisehitustega". Mõningal määral valmistati või ehitati ümber ka sõiduautode keresid. Kuid erilise hoo sai (eriti just 1930. aastatel) sisse bussikerede ehitamine. Nähtavasti väliskaubandusbilansi tasakaalustamise ja kodumaise tööstuse edendamise huvides kehtestati Eestis 1930. aastatel muude imporditakistuste hulgas ka piirangud valmis autobusside sisseveole - selleks tuli majandusministeeriumilt taotleda eriluba, mida väga kergekäeliselt välja ei antud. Tekkisid nii mõnedki esmajoones bussikerede ehitamisele spetsialiseerunud töökojad ja väga paljud bussiettevõtjad pidasid otstarbekaks rajada oma parandustöökoja juurde ka kereehitustöökoda. 1934. aastal valmis OÜ-l Mootor uut tüüpi sõiduk - esimene moodne ilma ninaosata ehk bulldog-kerega buss Eestis. Tähelepanuväärsel kombel saavutas bulldog (ehk vagunomnibuss ehk "nudipea", nagu neid sõidukeid tollases ajakirjanduses kutsuti) Eestis kiiresti üsna suure populaarsuse ja peagi ilmusid taolised moodsad sõiduvahendid pea kõigi suuremate Eesti liinipidajate parkidesse. Mõnel rohkem, mõnel vaid paar, ent näiteks meie tollase bussiliikluse lipulaeva Mootori oma töökodades ehitatud uued bussid olid alates 1934. a-st kõik bulldogid, sama kehtib ka Tallinna linnavalitsuse ehk Tallinna Linna Trammi poolt opereeritud linnaliinidele soetatud uute busside kohta.
Kodumaise kereehituse osakaalu majanduskriisi aastatel näitab kujukalt statistika. Nii näiteks veeti ajakirja Auto 8/1932 andmeil Eestisse sisse:
1930. a-l 161 sõiduautot, 13 bussi, 9 veoautot ja 356 autoalust
1931. a-l 90 sõiduautot, 1 buss, 11 veoautot ja 147 autoalust
Kriisi süvenemine vähendas küll sissevedu, kuid siiski ületas imporditud shassiide kogus tunduvalt valmis masinate oma.
Autokeresid ehitati mitmesugustes puu- ja plekitöökodades, masinavabrikutes, bussiliinipidajate ja autoesinduste töökodades ja muudes ettevõtetes. Kuid leidus ka mitmeid just autokerede ehitamisele spetsialiseerunud tööstusi.

Andmed tuletõrjeautode kohta pärinevad peamiselt: Sander Muhu; Heiki Perli, Esimesed tuletõrjeautod Eestis (Tehnikamaailm 5/2003) ja Tuletõrjeautod Eesti moodi (Tehnikamaailm 3/2004); J. Vaarmann, Rinnutsi leekidega, Valgus, Tallinn 1988.

Vt ka artikkel Eesti autovabrikandid. (Tallinna Post 26.08.1938)


TALLINN VILJANDI TARTU PÄRNU VALGA
KURESSAARE RAKVERE VÕRU NARVA HAAPSALU
MUUD TEADMATA JM

T A L L I N N:

Metallurg / A. Pollimann / A. Pollimann ja Poeg (1924-1940?)
  Pleki- ja autotööstus Metallurg, omanik A. Pollimann (30-31) - Pleki- ja autotööstus A.
  Pollimann (31-33) - Auto-plekitööstus A. Pollimann (32-1938) - A. Pollimann ja Poeg,
  autokereehituse ja plekitööstus (39) - A. Pollimann & Poeg, autoplekitööstus (39)
Tallinn, Õle 18 (30-33) - Imanta 8 (36-39)
Ehitati keresid sõidu-, veo-, tuletõrje ja sanitaarautodele.

Ado Pollimanni plekitööstus ehitas mitmesuguseid keresid sõidu-, veo-, tuletõrje ja sanitaarautodele.
1931: "auto tiivade, kerede, radiaatorite valmistamine ja parandustööd", katuste katmine, torud, rennid, ahjud, vaseplekitööd.
1932: valmistatakse autoalal - tõllad, tiivad, kärgradiaatorid; viljakuivatuse sisseseaded, piimatalituse tarbed.
1933: "Autokerede-, tõldade, -tiivade ja radiaatorite valmistamine ning parandamine. Autogeeni shveissimine, plekk-katuste katmine, parandamine ja igasugused muud pleki- ning vasetööd."
1937: Autodeehitus-, remont- ja värvimis-töökojad, omanikud A. Pollimann, R. Bauming, R. Tarto. Moodsate tõldade ehitus, auto puu-, pleki-, värvimise-, klaasimise- ja polsterdamisetööd. Uute radiaatorite valmistamine. Tselluloidi värvimine, poleerimine ja igasugune autode remont.
1937. a-l tehti Pollimanni tööstuses "mitmesuguseid autoparandus- ja plekitöid" 18 000.- kr eest (Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4208).
1938. a-l oli Pollimanni tööstuses ametis 5-8 töölist ning ehitati 10 autokeret (7000.-), AS Franz Krulli tellimusel 10 komplekti veduriosi (4600.-) ja tehti mitmesuguseid autoparandustöid 7400.- kr eest (Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4219). Muuhulgas valmis Pollimanni tööstuses 1938. a-l sanitaarauto Eesti Punasele Ristile (vt pildid), järgmisel aastal oli kavas ehitada Punasele Ristile teine, veelgi moodsam sanitaarauto. 1939. aasta sügisel 15. juubelit tähistanud ettevõtet nimetati oma ala üheks tuntumaks, seal oli ehitatud mitmesuguseid autokeresid, kaubaveotõldu, sanitaar- ja tuletõrjeautosid. (Auto 5/1939)

1936. a-l registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris Auto-plekitööstus A. Pollimann, äripidajaks Ado Pollimann. 1938. a-l selle ettevõtte tegevus lõpetati ning äriregistris registreeriti 2000.- kroonise osakapitaliga täisühing A. Pollimann ja Poeg, mille täisosanikud olid Ado Pollimann ja Roland Pollimann ning tegevusalaks "auto plekk- ja vaskosade valmistamine ja parandamine".
1935. aasta detsembris registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris Imanta 8 asunud Ralf Baumingu "autode emaileerimise tööstus".
Ado Pollimann (ka Aadu Pollimann) (30.12.1888 (vkj) - ?), sündis Alu vallas Rapla kihelkonnas.
Roland Pollimann (2.10.1914 (vkj) - ?), Ado Pollimanni poeg, sündis Tallinnas.
(Kaubandus-tööstuskoja Teataja 2/1936, 6/1936, 6/1938 jm).

A. Pollimann ja Poeg töökojas Eesti Punase Risti tellimusel ehitatud sanitaarauto CHEVROLET (A-925) 1938. a-l.
Foto: Gordy Jõelaidi album /via Eero Olander/.
Eesti Punase Risti sanitaarauto CHEVROLET (A-925).
Foto: Auto 5/1939.
Võib-olla A. Pollimann ja Poeg töökojas ehitatud sanitaarauto CHEVROLET 1950. a-tel Kingissepa (Kuressaare) haigla ees.
Foto: Toomas Harjuse kogust.


A. Roosimann (Roosimaa) (1930-41)
  A. Roosimann (Roosimaa), auto- ja puutööstus (35-36) - Aleks. Roosimann, puutööstus,
  ehitustööd ja autokerede ehitus (39) - A. Roosimanni autokeretööstus (35,41)
Tallinn, Vabriku 46 (31-33) - Volta 10 (35-41)
Ehitati keresid sõidu-, veo- ja tuletõrjeautodele, bussidele.

Aleksander Roosimann alustas kerede ehitamisega 1921, valmistades kere autobussile. 1922-28 ehitas ta auto- ja bussikeresid V. Tatsi transpordiärile. Ta lahkus Tatsi ärist enne selle likvideerimist (bussid müüs Tatsi OÜ-le Mootor) ja asutas oma töökoja.
Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti Aleksander Roosimanni puutööstus 1931. aasta aprillis. /Kaubandus-tööstuskoja Teataja 11/1931/
1935 tegutses Roosimanni töökoda Volta tänaval oma kahekordses majas Krulli vabriku vastas. Töös oli suur bussikere Diamondi alusele. Töökoda oli selleks ajaks ehitanud "kümneid bussi- ja sõiduautokeresid, sh kere kuulsale Puhk ja Poegade reisi-omnibussile, mitu /tuletõrjeautot/ Tallinna tuletõrjele, mitmesuguseid sõiduauto- ja veoautokeresid ETK-le, Estaklandile, Narva, Tartusse, Pärnusse, Võrru jne.". /Auto 5/1935/
Sama aasta septembris peetud Tallinna põllumajandus-tööstusnäitusel eksponeeris Roosimanni töökojas ehitatud keredega sõidukeid firma Scania-Vabis Eesti esindaja A. Posti.
1938: "A. Roosimann. Vanemaid autokerede ehitajaid Eestis. Autobuste, tuletõrje-, sõidu- ja veoautokeresid igasuguste jooniste ja soovide järgi. Asjatundlikult, täpselt, garanteeritult."
1941. a-l korraldatud tööstusloenduse (1940. a. andmed seisuga 1.01.1941) järgi töötas A. Roosimanni puutööstuses 1940. a-l 3 töölist. Toodangu kohta andmed puudusid. Tööstus natsionaliseeriti 13.01.1941. /Rahvusarhiiv ERA.R-10.1.201/

DIAMOND T A. Roosimanni puutöös- tuse ees Tallinnas Volta 10.
Foto: Aivo Konti kogust.
A. Roosimanni töökojas 1930. aastal ehitatud tuletõrjeauto FARGO-EXPRESS.
Vasakul Tallinn-Väike raudteejaamas Johansoni lauavabriku kustutustöödel 1937. aastal.
Foto: Heiki Muda.
Paremal Fargo-Express Eesti Tuletõrjemuuseumi ekspositsioonis Tallinnas.
Foto: tourism.tallinn.ee
A. Roosimanni töökojas 1935. a. aprillis Tallinna kutselisele tuletõrjele ehitatud veepaak-autoprits REO.
Vasakul Foto: J. Vaarmann Rinnutsi leekidega, Valgus, Tallinn 1988 /Eesti Tuletõrjemuuseumi fotokogu/.
Paremal 1937. aasta 2. augusti varahommikul puhkenud Ants Siigi võõrastemaja Grand tulekahju kustutamisel Koplis.
Fotograaf Aleks Kaskneem.
Foto: Tarvo Puuseppa kogust.


OÜ Mootor töökojad
Tallinnas, Lutri (Lutheri) 48a (1927-29) - (Vana) Sadama 1 (37-38)
Ehitati bussikeresid.

Vt OÜ MOOTOR BUSSID - 4 LK PILTE.
Vt ARTIKLEID OÜ MOOTORI TEGEVUSEST.

OÜ Mootori parandustöökoda asus Lutri (Lutheri, praegune Lastekodu) tänaval laadaplatsi taga. 1927. aastal oli OÜ Mootor ostnud seal asunud V. Jägermannile, O. Kangurile ja V. Rennenkampfile kuulunud Tallinna vedrutehase (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 12/1927). Oksjonilt omandati ka endine AS Jõud vedrutehas. 1920. aastate lõpus valmistati Mootori vedrutehases vedrusid autodele, mootorratastele, vankritele, vagunitele ja muudele masinatele; piisid kultivaatoritele, vedruäketele ja hobuserehadele; vankritelgi ja rattapöidi. Lisaks kalestati telgi, karastati ja parandati vedrusid ning vulkaniseeriti autokumme.
1937. aasta 28. jaanuaril avati pidulikult Mootori uued ruumid Sadama tänaval, kus lisaks kontorile ja garaazhidele asusid ka parandus- ja keretöökojad.

1929. aastal ehitati AS Silva puutöökojas OÜ Mootori tööliste poolt kered 7 Mootori bussialusele Dodge Brothers.

1934. a. kevadel valmis OÜ Mootori oma töökojas eelmise aasta detsembris ostetud Scania-Vabise shassiile Rootsist toodud näidisbussi eeskujul uus "luksusomnibuss", mis oli esimene ilma ninaosata ehk bulldog-tüüpi buss Eestis. 100 hj mootoriga, 42 istekohaga ja 9,5 m pikkune reisibuss oli ühtlasi ka Eesti suurim, oli varustatud raadioga ja läks kokku maksma 24 000 krooni. Buss pandi alates 1. juunist sõitma liinil Tallinn - Pärnu. Tegemist oli kolmanda Mootori töökodades ehitatud bussiga. (Päevaleht 29.05.1934, Kaja 29.05.1934, Vaba Maa 29.05.1934, Postimees 29.05.1934)
1934-1936 valmis esimese eeskujul sama tüüpi bulldogbusse kokku 13:
1934 39/42-kohaline Scania-Vabis (Nr 58).
1935 3 39-kohalist (Nr-d 60, 61, 62) ja 2 31-kohalist (Nr-d 63, 64) Scania-Vabist.
1936 1 47-kohaline (Nr 68), 1 39-kohaline (Nr 69) ja 1 31-kohaline (Nr 70) Scania-Vabis ning 1 41-kohaline (Nr 71) ja 3 31-kohalist (Nr 72, 73, 74) Büssing-NAGi.
Kokku valmis 1934-1936 Scania-Vabiseid 9 ja Büssing-NAGe 4. Arvatavasti ehitati kõik kered Mootori töökodades.
/ Vt MOOTOR 2 /
Kui 1934. a. kevadel Postimehes esimest Eesti bulldog-tüüpi bussi tutvustati, mainiti, et ka Tartu liinipidajal A. Kookil on "samas tehases" ehitusel samasugune bulldog. Võmalik, et Mootor ehitas A. Kooki tellimusel samasuguse buss ka Tartusse, kuid võib-olla peeti silmas vaid sama firma shassiid, sest A. Kook ehitas endale busse ka oma töökodades.

1937 said bulldogbussid moodsama kere - ümara vormi, nurgaaknad bussi esiosas jne. Enamiku nende busside eripära on esilaternate asukoht iluvõre taga. Tinglikult "teise seeria" bulldogbusse Büssing-NAG alustele ehitati kokku 12:
10 30-kohalist (Nr-d 75-84, müüdi 1939 Tallinna linnavalitsusele, uued Nr-d 21-30).
2 46-kohalist (Nr-d 85, 86).
/ Vt MOOTOR 3 /

1938-1940 ehitati rida suuremaid, nn kolmanda seeria reisibusse Scania-Vabis alustele, kokku vähemalt 22:
1938 - 6 51-kohalist (Nr-d 93-97, 102) ja 4 48-kohalist (Nr-d 98-101)
1939 - 1 48-kohaline (Nr 103) ja 2 44-kohalist (Nr-d 104, 105)
1939/40 - 5 47-kohalist linnaliinidele (Nr-d 112-115, 117) ja 3 ?-kohalist maaliinidele (Nr-d 116, 118, 119)
1939/40 - 1 reisibuss lennuühingule AGO
Esimesed 4 kolmanda seeria Scania-Vabis shassiid saabusid aurikul Estonia Tallinna sadamasse 19. novembril 1937. Ühe 4,5-tonnise aluse hind oli 30 000 krooni ehk 3 miljonit senti (nagu oli tol ajal sageli kombeks nimetada), jõuallikaks oli 120 hj diiselmootor ja valmis ehitatuna kujunes bussi kere pikkuseks 12 meetrit. Nii suuri busse leidus tol ajal Põhja-Euroopas väidetavalt ainult Rootsis. (Vaba Maa 20.11.1937)
/ Vt MOOTOR 4 /

1933. aastal asus üks Mootori garaazhidest Tartu maanteel ja teine firma peakontori juures Kopli tänaval. Seal paiknesid ka remonditöökojad, kus lisaks parandustöödele ehitati ka bussikeresid. Töökoja hoone oli kahekordne - teisele korrusele sõitsid bussid mööda betoonist kaldteed - ja varustatud kanali ning mitmete Eestis ainulaadsete eriseadmete ja -masinatega. Töökojas valmistati mitmesuguseid varuosi. Veel oli Mootoril sisse seatud oma värvimisosakond, tisleritöökoda ning lukusepa- ja mehaanikatööstus.
1936. aastal alustas Mootor oma ruumide koondamist elektrijaama lähedal asuvale (Vana-)Sadama tänava krundile. Vanade aitade ümberehitamine garaazhideks ning töökodade- ja bürooruumideks kestis ligi aasta.
1937. a. 28. jaanuaril toimus Mootori uute ruumide pidulik avamine ja sisseõnnistamine. Garaazhide, parandustöökodade, bürooruumide jms kõrval paiknesid seal ka bussikerede ehitusega seotud töökojad. Suure bussigaraazhi ühes otsas asus busside monteerimise töökoda. Terasplekist kerepaneelid pressiti puust vormide järgi. Teises hoones oli sadulsepatöökoda, kus valmistati busside istmed ja polstrid; sepikoda, kus vormiti näiteks bussikerede kaarelatid; puu- ja maalritöökoda.
Mootoril oli ka hästi varustatud (mh silindripuur, mis oli ainus omataoline Eestis; moodne keevitusseade; suruõhuseade jne) remont-töökoda, kus peale jooksva remondi valmistati ise näiteks kolbe, keevitati bussikeresid ja painutati busside istmete ehitamiseks kasutatavaid torusid.

Valik OÜ Mootori töökodades ehitatud busse:

1933. aastal Rootsist toodud Scania-Vabis näidisbuss, mille eeskujul Mootori töökodades valmis 1934. aastal esimese bulldogbussi kere. Näidisbuss viidi hiljem tagasi Rootsi.
Kaks vasakpoolset fotot Eero Olanderi kogust, parempoolne Raeantiik /via Heiki Muda/.
Vastvalminud esimene bulldogbuss Scania-Vabis Nr 58 1934. aastal Pirita liinil.
Foto Eero Olanderi kogust.
1936 valminud 47-kohaline Scania-Vabis Nr 68 1936. aastal Estonia teatri juures.
Foto Eero Olanderi kogust.
Scania-Vabise Nr 68 sisevaade 1936.
Foto Eero Olanderi kogust.
Moderniseeritud disainiga 1937 valminud 30-kohaline bulldogbuss Büssing-NAG Nr 78 1939. aastal.
Foto Eero Olanderi kogust.
1937 valminud 46-kohaline Büssing-NAG Nr 85 1939. aastal Mootori garaazhide ees.
Foto Eero Olanderi kogust.
1938 valminud suur 50-kohaline reisibuss Scania-Vabis Nr 93 1939. aastal Nõmme liinil.
Foto Eero Olanderi kogust.
Scania-Vabise Nr 93 sisevaade 1939.
Foto Eero Olanderi kogust.
OÜ Mootori 100. buss - 48-kohaline Scania-Vabis Nr 100 1938. aastal.
Foto Eero Olanderi kogust.
AGOle ehitatud Scania-Vabis (hilisem Nr 120) vahetult pärast valmimist 1939/40.
Foto Eero Olanderi kogust.
Scania-Vabise Nr 120 sisevaade 1940. aastal
Foto Eero Olanderi kogust.
OÜ Mootori uue Scania- Vabis shassii lossimine aurikult Estonia Tallinna sadamas 19.11.1937.
Foto: Vaba Maa 20.11.1937 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
Mootori töökodadesse saabunud uued bussishassiid.
Foto Eero Olanderi kogust.
Mootori töökodadesse saabunud uued bussishassiid.
Foto Eero Olanderi kogust.
Arvatavasti Mootorile saabunud bussialus Tallinna sadamas.
Foto Eero Olanderi kogust.
Scania-Vabise seeriast 112-119 ehitamine OÜ Mootori töökodades 1939.
Foto Eero Olanderi kogust.
Busside Nr 112-119 ehitamine 1940. aastal.
Foto Eero Olanderi kogust.

BUSSIDE SAATUSEST VT OÜ MOOTOR BUSSID - 4 LK PILTE.


Arsenal (1920-1940/41)
Tallinn, Suur Karjamaa 1
Valmistati mitmesuguseid pealisehitusi bussidele, veo-, sõidu- ja arvatavasti ka maastikuautodele.

Riiklik sõjatehas Arsenal asutati 1920. aastal, nimi "Arsenal" alates 1924. a-st. Tehases valmistati väga mitmesuguseid Kaitseväele vajalikke artikleid, kuid kõige laialdasemalt tegeleti laskerelvade ja nende osade ning laskemoona tootmisega. Arsenal täiustas ja ehitas ümber hulgaliselt Eesti Kaitseväe relvastust (vintpüssid, kuulipildujad, suurtükid), tootis relvade detaile, laskemoona (padrunid, mürsud, granaadid, miinid) ja muud sõjavarustust (gaasimaskid), optilisi seadmeid ning mitmesuguseid muid Kaitseväele vajalikke tooteid (alates hobuseraudadest kuni väliköökide ja kasarmumööblini). Tehases töötati välja ja valmistati mitmeid originaalseid relvamudeleid (Eesti püstolkuulipilduja, käsigranaadid "Eesti kaigas", tankitõrjemiinid, sportpüssid, miinipildujad, tankitõrjepüssid). Peale Kaitseväe täideti veel Kaitseliidu, politsei ja ka eratellimusi. Arsenalis töötas hea väljaõppega ja vilunud kaader (1939 kokku üle 540 töötaja) ning riik varustas tehast järjekindlalt väga kvaliteetse ja kaasaegse sisseseadega.

1922. aasta juunis Tallinnas peetud I Eesti tööstus-kaubandus näitusel olid ka sõjatehased oma väljapanekuga esindatud, sel ajal veel Sõjaministeeriumi Varustuse Valitsuse Mehaanikatöökodade nime all. "Väga puhtalt väljatöötatud ja teoreetiliselt õigete hambarataste" ja muude väiksemate metallitööde kõrval eksponeeriti ka autosid, mida Päevaleht nimetas koguni esimesteks kodumaal ehitatud autodeks:
"... Kõige silmapaistvam on esimene katse kodumaal jõuvankert (automobiili) valmistada. Katse on enam-vähem korda läinud, ehk küll mõned peaosad väljamaal valmistatud on. Kui ka vigu on ja leitakse, siis on need esimese katse ja lühikese tööaja juures möödapääsemata ja järgmise töö juures võib need kõrvaldada. Peaküsimuseks jääb ikkagi see, kas suudab sarnane ühehaaval valmistamisviis hinna poolest väljamaaga võistelda, kuna ainus võimalus odavamalt neid kätte saada seisab massetööstuses ..." (Päevaleht 17.06.1922).
Vaba Maa oli tagasihoidlikum, kõneldes vaid autodele kerede ehitamisest:
"... Muuseas töökodades valmistatud sõiduauto karosseriid, igasugused kaliibrid, lekaalid ja hulk lukusepa, kui ka teisi töid. Tehtud töö on väljanägemise järele puhas ja korralik, nii et töökojad lahedasti võistelda võiks väljamaa vastavate saadustega sellel alal. ..." (Vaba Maa 11.06.1922).
Kahjuks ei edastanud kumbki leht sõnagi autode tehniliste andmete kohta ega muud üksikasjalikumat teavet. Võib-olla oli Päevaleht liiga suuresõnaline ja kuna kereehitus oli Eestis sel ajal veel suhteliselt uus nähtus, räägitigi terve auto kohapeal ehitamisest.

Aastatel 1925-27 ehitati Arsenalis Inglismaalt ostetud CROSSLEY firma shassiidele kokku 13 soomusautot ARSENAL-CROSSLEY. Arsenalis valmistati ka hulgaliselt mitmesuguseid keresid ja pealisehitusi Kaitseväe autodele. 1938-40 esitatud tellimustest oli Eesti Kaitsevägi 1940. a. suveks kätte saanud ligi 180 autot, milledest enamus saabus Eestisse shassiidena. Üheks tehaseks, kus neile sõidukitele keresid ehitati, oli Arsenal. Näiteks jõudsid augustis-septembris 1939 Eestisse 1 maastikuauto Stoewer R-180 Spezial ning 17 sama mudeli shassiid. 1939/40 saabusid Eestisse 1 maastikuveoauto Steyr 640 ja 37 sama mudeli shassiid. Üks näidisauto osteti eeskujuks ja ülejäänud shassiidena, sest kohapeal kerede ehitamine tuli odavam. Kahjuks pole teada, kus täpselt millistele mudelitele Kaitseväe 1938-40 a-te autohangetest kered ehitati (suur osa autodest valmisid lõplikult juba okupatsiooni tingimustes) ning ka pildimaterjali Kaitseväe tehnikast on seni väga napilt.

Andmed: Toe Nõmm (vt ka artikleid ajakirjades Horisont 11/1991, Tehnika ja Tootmine 1992, Tehnikamaailm 6/2002)
ARSENAL-CROSSLEY soomusautod Nr 144 (foto Eero Olanderi kogust); Nr 146 (foto Raeantiik /via Heiki Muda/); Nr 148? (foto Raeantiik /via Heiki Muda/) ja Nr 149 (foto Heiki Muda).
ARSENAL-CROSSLEY soomusautod
(fotod Raeantiik /via Heiki Muda/).
Kõu, Pikker jt. Foto: A-C soomusautol sõitnud Eesti lenduri Ulrich Brasche tütre R. Villanueva perekonnaalbumist /via Toivo Kitvel/.


Lennubaasi aviotöökoda (27-1940)
Tallinn, Lasnamäe
Ehitati keresid bussidele ja sanitaarautodele.

Lasnamäel asunud Lennubaasi (a-st 1939 Lennuväe Baasi) aviotöökojas tehti erinevaid remondi- ja ehitustöid Kaitseväele ja teistele riigiasutustele. Peamiseks tegevusalaks oli lennukite ja mootorite remont, samuti ehitati uusi lennukeid (näiteks Eestis konstrueeritud õppe-treeninglennukid PTO 4).
Töökojas oli mootorite, lennukite, mõõduabinõude, tisleri- ja mehaanikatöötuba, katsekoda ja joonestusbüroo.
Sõidukitest ehitati riigiasutuste tarbeks keresid bussidele ja sanitaarautodele.

Andmed: Robert Nerman, Lasnamäe ajalugu, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1998.

Uue aviotöökoja esimese bloki hoone 1927. aastal.
Foto: Sõdur 42/1927 /Eesti Rahvusraama- tukogu digitaalne arhiiv (digar.nlib.ee)/.
Lennubaasi aviotöökojas valminud autobuss MORRIS-COMMERCIAL. Huvitavad detailid on klaasile kinnitatud kojamees väikse aknaosa puhastamiseks juhipoolsel esiaknal ja kumerad nurgaaknad.
Foto: Robert Nerman, Lasnamäe ajalugu, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1998 /foto Eesti Rahvusarhiivi fotokogu/.


Õhu- ja Gaasikaitse Liidu töökoda (1933-1936)
Tallinn, Peetri tehased
Ehitati vähemalt üks bussikere.

5. veebruaril 1935 laaditi Tallinna sadamas laevalt maha Scania-Vabis bussialus. Selle oli ostnud Eesti Noorte Meeste Kristlik Ühing (NMKÜ) moodsa pikamaasõitudeks mõeldud reisibussi ehitamiseks. Bussi kere ehitati Õhu- ja Gaasikaitse Liidu töökojas insener Johansoni juhtimisel. 1935. a. märtsi alguses oli kere ehitamisega ametis 10 töölist. Sõiduk loodeti valmis saada autonäituse ajaks 1935. aasta mais ning mai lõpus võisidki tallinlased uut tumerohelist hiiglast linnatänavatel sõitmas imetleda. Proovisõit ajakirjanike osavõtul korraldati 28. mail Kehtna majapidamiskooli.
Valminud bulldog-tüüpi Scania-Vabis oli oma üle 10 meetri pikkuse ja 2,4 meetri laiuse kerega suurim buss Eestis ja väidetavalt ka kogu Baltikumis ning isegi Soomes. Täislastis kaalus see üle 7 tonni ning pikkuse ja kaalu tõttu vajas Tallinnas liiklemiseks eriluba, mille alusel tohtis sõita vaid Soo, Uus-Kalamaja, Nunne, Laial ja Suurtüki tänaval ning kõigil 1. klassi teedel. Sõiduk oli 110 hj mootoriga, 42 istekohaga (kusjuures iga istme juures oli alarmkell bussijuhile märku andmiseks ja osa istmeid sai magamisasendisse alla lasta) ning varustatud raadio, elektriköögi, joogivee, pesemis- ja tualettruumiga! Maksma läks uus buss NMKÜ-le tolle aja kohta hiigelsumma - ligi 3 miljonit senti ehk 30 000 krooni. Bussi hakati kasutama sise- ja välisturismi, muuhulgas näiteks suviste Euroopa-ekskursioonide tarbeks (juba sama aasta suvel võeti ette näiteks pikad reisid maailmanäitusele Brüsselisse ja läbi Euroopa Itaaliasse).
1939. a. alguses ehitati NMKÜ reisibuss Viljandis Ungern-Sternbergi töökojas ümber. 5000 krooni maksnud ümberehitustööde käigus muudeti buss mugavamaks, likvideeriti WC ja vähendati kohtade arvu 42-lt 38-le.
(Vaba Maa 6.02.1935, 29.05.1935; Päevaleht 6.02.1935, 29.05.1935; Uudisleht 5.03.1935, 25.01.1939; Postimees 29.05.1935; Sakala 4.09.1935)

Õhu- ja Gaasikaitse Liidu töökoda avati 1933. aasta 15. novembril. Töökoja sihiks oli kodumaise lennukiehituse arendamine. Töökoja avamisel oli juba käimas Eesti inseneride Rein Neudorfi (Tooma), Otto Orgi ja Voldemar Posti konstrueeritud kahe ÕGL-1 /PON-1/ ja ÕGL-2 /PON-2/ tüüpi lennuki ehitus. Kokku valmis töökojas 6 mootorlennukit - kolm biplaani PON-1 (ES-PON "Kai", ES-LDM "Lendav Mulk" ja üks lätlastele müüdud lennuk), kaks monoplaani PON-2 (ES-ENN ja ES-EPP) ning üks Poolast ostetud litsentsi järgi ehitatud RWD-8 (ES-RWD). Üks PON-2 (ES-AIN) jäi töökoja sulgemisel pooleli ja lõpetati Teedeministeeriumi poolt Ülemiste lennuvälja töökojas. 1935. aasta kevadel ostis Läti riiklik tehas Liepajas Kara Ostas Darbnica ühe Õhu- ja Gaasikaitse Liidu töökojas ehitatud PON-1 tüüpi lennuki ja litsentsi lennukite ehitamiseks Lätis (kokku valmis seal KOD-1 nime all eri andmetel 8-13 seda tüüpi lennukit). 1935. aastal kavandati ka 6-istmelise reisilennuki ehitamist, kuid see plaan jäi teostamata.
1934. aastal ehitasid Õhu- ja Gaasikaitse Liidu töökoja 8 töölist oma vabast ajast ka ühe purilennuki. 1935. aasta septembris võis töökojas olla ehitamisel veel üks purilennuk.
(Postimees 16.11.1933, 2.08.1934, 24.08.1934, 31.03.1935; Päevaleht 16.11.1933; Kaja 11.04.1935; Võitlus 18.11.1933)

NMKÜ-le 1935. aastal ehitatud 42-kohaline luksuslik turismibuss SCANIA-VABIS (A-1205). Vasakul shassi lossimine laevalt Tallinna sadamas 5. veebruaril 1935, paremal valmis buss mais 1935 Tallinnas Lai 1 maja ees.
Fotod: Vaba Maa 6.02.1935 ja 29.05.1935 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
NMKÜ SCANIA-VABIS (A-1205).
Foto: Auto 1/1936.
NMKÜ SCANIA-VABIS (A-1205) 1937. a-l Pärnus.
Foto: Eesti Bussiajaloo Seltsi kogust.
NMKÜ SCANIA-VABISe salongi plaan enne (ülemine) ja pärast (alumine) 1939. a-l Viljandis Ungern-Sternbergi töökojas tehtud ümberehitust /NMKÜ reisitutvustajad 1937 ja 1939; Rahvusraamatukogu/.


J. Puhk & Pojad autotöökoda ja AS Ilmarine (1929-1940)
Tallinn, Rannavärava pst 21 / Põhja pst 21 ja 19 (1929-1940)
Autokered.

1929. aasta sügisel avas firma J. Puhk & Pojad seoses Chevrolet' autode Eesti esinduse omandamisega autotöökojad aadressil Rannavärava pst 21 "autode parandamiseks ja autokerede ehitamiseks".
Edaspidi kõneldi seoses autode parandamise ja kerede ehitamisega sellest töökojast mõnikord kui firma J. Puhk & Pojad ja mõnikord kui AS Ilmarine töökojast (mõlemad ettevõtted kuulusid samadele omanikele ja olid tihedalt seotud).
1929: "Meie ehitame oma autotöökodades ka igalaadilisi veo- ja kasutusautode ning autoomnibuste keresid. Meie ehitatud reisuauto koos magamiskohtadega on äratanud tähelepanu isegi välismail. J. Puhk & Pojad." Peamiselt ehitati keresid ilmselt J. Puhk & Pojad poolt imporditavatele autodele.
1929. aastal ehitati Ilmarises kere firma J. Puhk & Pojad matkabussile CHEVROLET, mida võib ilmselt pidada Eesti esimeseks matkaautoks ehk karavaniks. Bussis oli neli magamiskohta, pesunõu, kummut ja riidekapp. Sõiduk läks maksma umbes 6000 krooni ja laialdase huvi tõttu kavatseti Ilmarises neid tellijaile veelgi ehitada, kuid seni pole teada, kas veel mõni taoline matkabuss ka tegelikult valmis. 1931. aasta sügisel käisid Aleksander Puhk, kirjanikud Friedebert Tuglas ja Karl Ast-Rumor ning autojuht H. Tael selle matkabussiga 9000 km ja 1,5 kuu pikkusel ringreisil Põhja- ja Kesk-Euroopas (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa, Luksemburg, Poola, Läti) - vt ARTIKLID.
1937. a-l valmistas Ilmarine 55 "autoplatvormi" koguväärtusega 29 750.- kr (Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4911).
1939. a-l valmistas Ilmarine 14 "veoauto platvormi" koguväärtusega 8543.- kr (Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4259).
Vt ka AUTOESINDUSED - J. Puhk & Pojad, AS Ilmarine.


AS Ilmarine

Eesti Vabariigi ajal valmistas vendadele Puhkidele ja Johan Laidonerile kuulunud mitmekülgse toodanguga metallitehas AS Ilmarine muuhulgas suures koguses teehöövleid ja väikese seeria linttraktoreid.
Teehöövlite ehitamisega alustas Ilmarine 1920. aastatel. Esmalt osteti Eestisse 2 teehöövlit Rootsist, edaspidi telliti masinad aga juba Ilmarisest. 7. mail 1929 väljus tehase väravast 72. teehöövel. Sellega lõpetati kõigest pool aastat tagasi saadud suurtellimuse täitmine 36 masinale Eesti erinevate omavalitsuste tarbeks. Piduliku sündmuse tähistamiseks rivistati 7. mail Raudalu maanteel üles kõik 36 vastvalminud teehöövlit. Kohale olid kutsutud teedeminister, majandusminister, Tallinna linnapea, J. Laidoner, J. Puhk, insenere, ametnikke, ajakirjanikke jt külalisi. Sündmust filmiti. Masinatel kasutati Fordsoni traktorimootoreid ja Rootsist ning Tshehhoslovakkiast tellitud terasid, kuid valdav osa detailidest oli siiski Ilmarises valmistatud. Samal ajal oli käimas ka 6 teehöövli ehitamine Lätti. Lätlaste eritellimusel paigaldati neile tavaliste tagarataste asemel lint- ehk tankrattad. Paar sellist uuetüübilist masinat oli kavas ehitada ka Eestisse (Päevaleht 8.05.1929, Vaba Maa 8.05.1929).
1930. aastal valmis Ilmarises teedeministeeriumi tellimusel ehitatud 5 teerull-tasandajat. Fordsoni mootoriga varustatud 9,5-tonnistele masinatele oli paigaldatud vana teekatte ülesvõtmise seadeldis, teehöövel ja tagaossa kaks tasandusrulli. (Päevaleht 10.07.1930)
1931. aasta suvel valmis Ilmarises raudteevalitsuse tellitud 2 laiarööpmelise raudtee manööver-mootorvedurit. Vedurid olid varustatud 70 hj bensiinimootoriga Maybach ja suutsid vedada kuni 18 vagunit. (Päevaleht 11.06.1931)
1930. aastatel valmistatud teehöövlitel kasutati Caterpillari mootoreid. Nii näiteks andis majandusministeerium 1937. aasta alguses Ilmarisele loa osta USAst 4 mootorit koguväärtusega 34 000.- krooni, mis olid ette nähtud teedeministeeriumi tellitud uute teehöövlite ehitamiseks.
1937. a-l valmistati Ilmarises muuhulgas 55 "autoplatvormi" (väärtusega 29 750.- kr), 6 teehöövlit (131 245.-), 4 lintveoga traktorit (46 500.-), 1 naftamootor (1300.-) ja 1 kitsarööpmelise raudtee mootorvaguni kere (2200.-) (Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4911).
1939. a-l valmistati Ilmarises muuhulgas 14 "veoauto platvormi" (väärtusega 8543.- kr), 6 teehöövlit (161 000.-), 6 traktorit (59 880.-) (Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4259).

Ilmarine sai alguse 1859. aastal Rakveres asutatud F. Wiegandi vasksepatöökojast. 1861. aastal tõi ta oma ettevõtte Tallinna. Valmistati viinavabrikute sisseseadeid, aurukatlaid, aurumasinaid, saekaatreid, turbapresse jm; 1908. aastast ka naftamootoreid Russ. 1920 asutati AS Ilmarine, mille peamisteks omanikeks kujunesid vennad Puhkid ja kindral Johan Laidoner. 1920. aastatel ehitas Ilmarine edasi hästi tuntud Russi kaubamärki kandvaid naftamootoreid. Tootma hakati teehöövleid jm tee-ehitusseadmeid. 1933 hakati valmistama terasest keskkütteradiaatoreid; toodeti mitmesuguseid kette, veduriosi, vagunirattaid, piirituse puhastamise aparaate (müüdi ka Lätti), õlimahuteid, bensiinijaamu, sildade kandekonstruktsioone, valts- ja kiviveskite sisseseadeid, põlevkivi küttekoldeid, mürsu- ja pommikesti kaitseväele jne.
1933. aasta alguses oli Ilmarises 230 töölist.
Tehase direktoriks oli mäeinsener Juhan Oja ja peameistriks kirjanik Jaan Krossi isa Jaan Kross, "vanemaid spetsialiste Eestis ja töötanud neis tehastes üle 28 aasta" (1933).
(ENE 3 (1988), Vaba Maa 9.03.1933 jm; vt ka Jaan Kross, Kallid kaasteelised, 2003)

Ilmarises ehitatud teehöövlid 1928.(?) a. põllumajandusnäitusel.
Foto: Päevaleht 8.05.1929 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
Üks viiest Ilmarises 1930. a-l ehitatud teerull-tasandajast.
Foto: Päevaleht 10.07.1930 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
Üks kahest 1931. a-l Ilmarises ehitatud laia- rööpmelise raudtee manööver-mootor- vedurist.
Foto: Päevaleht 11.06.1931 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
Ilmarises ehitatud tee- höövlid 6. novembril 1930 Haapsalus.
Foto: Aivo Konti kogust.
Ilmarises ehitatud teerull-tasandaja.
Foto: Aivo Konti kogust.


ETK Kopli metallitehaste puutööosakond (37-40)
Autokered.

1935.(?) aastal asutatud ETK Kopli metallitehastes valmistati mitmesuguseid metallitooteid (naelu, okastraati, ehitustarbeid, ahjukesti, akna- ja uksehingi, praeahjusid jne), põllumajandusmasinaid (äkkeid, atru, loorehasid, rehepeksumasinaid, kultivaatoreid, sortimismasinaid jne), alates 1937. a-st ka jalgrattaid (vt EESTI JALG- JA MOOTORRATTATÖÖSTUS). Samuti tehti igasuguseid parandustöid. Majandusministeeriumi tööstusosakonna poolt antud loa põhjal töötas metallitehases 1935. aastal 65 inimest.
1937. aasta kevadeks oli ETK varem erinevates asukohtades paiknenud keemiatehased ja suurema osa metallitehaseid koondanud Koplisse 12 000 ruutmeetri suurustesse ruumidesse. Metallitehastel oli 7 osakonda: valukoda, sepikoda, stantsimise-, mehaanika-, jalgratta-, puutööstuse- ja maalriosakond. Koplisse ei olnud üle toodud naelatehast ning plekisepa- ja remonditöökodasid. Nõudmine põllutööriistade ja jalgrataste järele oli pidevalt tootmisvõimsustest suurem, alaliselt tegeleti tehaste täiendamise ja laiendamisega. ETK Kopli tehastes oli kokku ametis üle 325 töölise, tehaste üldjuhatajaks oli direktor J. Prööm, metallitehase juhtideks G. Liidemann (Liideman) ja A. Orav.
1937. a. mais teatati, et puutööstuses ehitatakse "kaupluse-sisseseadeid, autokeresid, masinate puuosi jne."
1938. a. sügisel reklaamiti, et ETK Kopli metallitehase puutööosakonnas tehakse "äride sisseseadeid, autopealeehitusi ja teisi puutöid".

ETK Kopli tehastes ehitati kered tõenäoliselt paljudele ETK autoosakonna kaudu müüdud autodele. Nii näiteks ostis Raudteevalitsus ETK-lt 1936. a. lõpus või 1937. a. alguses seeria Bedford veoautosid, millele ehitati "juhiputkad ja veokered" just ETK Kopli tehastes. Kokku ostis Raudteevalitsus ETK-lt vähemalt 14 Bedfordi.

1939. aastal ehitati ETK puutööstuses 32 veoauto pealisehitust ning 1940. a-l 2 veoauto pealisehitust (Rahvusarhiiv ERA.R-10.1.139).

Georg Liideman /hiljem   Georg Liidak?/ (30.07.1899-?) õppis Tallinna Tehnikumis, täiendas end Saksamaal ja USA-s, oli Tallinna Tehnikumi õppejõud, 1930. aastast ETK metallitehase ning põllutööriistade ja masinaosakonna juhataja.
/Päevaleht 26.05.1937, Vaba Maa 26.05.1937, Ühistegelised Uudised 12.03.1937 jm/
Vt AUTOESINDUSED.

Kaks tõenäoliselt ETK Kopli tehastes ehitatud kabiini ja kastiga uut Raudteevalitsuse BEDFORDi (A-1741) 1930. aastate lõpus.
Foto: Raeantiik /via Heiki Muda/
Tõenäoliselt ETK Kopli tehastes valminud ETK liikuv remont-töökoda BEDFORD (vt Eriautod).
Foto: Tehnika Põllumajanduses 3/4 1939


AS Franz Krull
Veoautode kallur-kastid, bussikere(d).

1930. aasta juulis valmis Franz Krulli tehases 6 või 7 teedeministeeriumi tellimusel ehitatud spetsiaalset kallurit-kruusapuisturit REO. Veokid olid varustatud kolmes suunas kallutatava kastiga ning võisid "automaatselt paari sekundi jooksul lasta maha tee ääre kaks kuubikut kruusa või selle kvantumi puistata soovitud paksuses umbes kahe meetri laiuselt maanteele". Tõsteseadeldisega varustatud autoalused telliti REO Eesti esindusest KTK Orionilt ja puisturiga kastid valmistas AS Franz Krull. Iga masin maksis 12 500 krooni. Lähiajal kavatses teedeministeerium sarnaseid veokeid juurde tellida. /Päevaleht 26.07.1930, Postimees 26.07.1930, Kaja 27.07.1930/
1931. a. varasuvel oli Franz Krulli tehases valmimas moodne buss Virumaa liinipidaja J. Lellepi Jõhvi - Iisaku liinile. /Virumaa Teataja 28.05.1931/

Fotod: Päevaleht 26.07.1930, Postimees 26.07.1930, Kaja 27.07.1930
/Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
Arvatavasti üks 1930. a. juulis valminud REO kalluritest.
Foto: Aivo Konti kogust.
Viljandi maavalitsuse kallur REO (1930-33 V-170, al. 1933 V-6) 1930. a-te II poolel Suure-Jaanis.
Foto: Suure-Jaani raama- tukogu /via Rein Veldi/.

AS Franz Krull oli suur masinaehitustehas, üks suurimaid transpordivahendeid ja tööstusseadmeid valmistavaid ettevõtteid Eestis. Tehase asutamisaastaks loetakse 1865. a-t, mil Saksamaalt pärit vasksepp Franz Joachim Heinrich Krull rentis Narvas vasksepatöökoja. 1875. a-l siirdus F. Krull Tallinnasse, rajades sinna uue tehase. Tsaariajal toodeti seadmeid suhkru-, viina-, õlle-, kohvi- jm vabrikutele, külmutusseadmeid, aurukatlaid, pumpasid ja puidutöötlemisseadmeid jm. 1899. a-st aktsiaselts. Eesti Vabariigi ajal oli AS-i Franz Krull tootevalik väga lai. Valmistati metallist laiatarbekaupu (pliidirõngad, siibrid, ahjuuksed, malmpajad, pingijalad, hauaristid jne), põllutööriistu (viljasorteerijad, adrad, loorehad, heinajahumasinad, vedruvankrid, kartulivõtumasinad jne), teehooldusmasinaid (teerullid, killustikusorteerijad jne), piiritusevabrikute seadmeid, keskküttekatlaid, lifte, kudumismasinaid. Krulli tehases ehitati suured aurukatlad Eesti elektrijaamadele, sisseseadeid Eesti põlevkivitööstusele ja Tallinna sadama külmhoonele.
1931. aastal valmis Krulli tehases esimene Eestis ehitatud auruvedur. Kuni 1940. a-ni ehitati Sk-seeria kitsarööpmelisi auruvedureid kokku 16, tähistega Sk-150...Sk-165. Teadaolevalt ehitas Krull ka laiarööpmelisi vedureid.
1932. aasta suvel valmisid Krulli tehases 4 traktorit, mis anti proovitöödele Järva (2), Pärnu (1) ja Lääne (1) maavalitsustele. Septembris, pärast ligi 300 töötunni pikkust praktikat, leiti, et masinad olid töötanud tõrgeteta ja need võeti teedeministeeriumi poolt lõplikult vastu (Vaba Maa 9.09.1932).
1937. a-l korraldatud majandusloenduse andmetel valmistas AS Franz Krull 1936. aastal muuhulgas 6 teetööde traktorit koguväärtuses 39 810 krooni (ERA.1831.1.4911).
Krulli tehas täitis ka välistellimusi Indiasse (näiteks sisustati seal üks piimatööstus), Iraani, Inglismaale, Jugoslaaviasse, Rumeeniasse, Bulgaariasse. 1938. a-l oli tehases ametis 1170 töölist ja valmistati 6 200 000 krooni väärtuses mitmesuguseid masinaid.
Kuni 1939. a-ni kuulus AS Franz Krull peamiselt baltisakslastele. 1940. a-st Punane Krull. 1941 evakueeriti tehas täies koosseisus Venemaale. Alates 5. juulist 1945 kuni tänaseni kannab AS Franz Krull nime Tallinna Masinatehas.
(Eesti Biograafilise Leksikoni Täiendusköide 1940; www.tmt.ee; Heiki Muda)


AS-i Franz Krull poolt valmistatud kitsarööpmelised auruvedurid Sk-156 (Tallinna sadamas) ja Sk-158 (Türil).
Fotod: Heiki Muda kogust.
Franz Krulli Rootsi Munktells-tüüpi traktor 1936. a-l.
Foto: Tehnika ja Tootmine 5/1991.
Franz Krulli teerull. Tehnika Ajakiri 5-6/1935.
Tehnika Ajakiri 5-6/1935. AS-i Franz Krull reklaam ajakirjas Tehnika Ajakiri 5-6/1935. AS-i Franz Krull reklaam 1935. a-st ning katelde ja radiaatorite reklaam ajalehes Vaba Maa 18.05.1935 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.


AS Estakland (1897-1923/24-1940)
Tallinn, Sadama 11
Autokered.

1937 sai AS Estakland Majandusministeeriumi Tööstusosakonnalt loa kuni 20 töölisega autokeredetöökoja sisseseadmiseks Sadama 11. Erialaks oli autokerede valmistamine ja parandamine (Majandusteated Nr 23 1937). Oma autode ja traktorite parandustöökoda oli Estaklandil aga juba tükk aega varem sisse seatud. 1931. aastal tehti seal "iga süsteemi masinate juures kõik parandused - täielise vastutusega ... üldse igasuguseid mõeldavaid tööd mootori, schassii või kere juures", puuriti silindreid, valati laagreid, tehti värvimistöid, kummide vulkaniseerimist jne.

AS Estakland oli üks ametlikest Fordi esindustest Eestis; ettevõttel oli veski Rakveres, esindusärid, kaubalaod ja töökojad Tallinnas, Rakveres, Tartus, Pärnus ja Petseris.
Vt AUTOESINDUSED - AS Estakland.



Laverna (1924-1940)
  Metallitööstus Laverna (1924) - Masinaehitus ja metallitehas Laverna (25-26) - AS Laverna
  (26) - Metallitehas Laverna (27-28) - Kassakapitehas Laverna (32) - Masinaehituse ja
  kassakapitehas Laverna (27-34) - Masinaehituse- ja kassakapitehas Laverna, S. Kaljo
  (36-1939) - Laverna Tehased, A. Kaljo & Ko (al 1939)
Tallinn, Luise 34 (1924-25) - Pääsukese 4 (1926-1936) - Narva mnt 15 (1936-39)
Ehitati tuletõrjeautosid.

1920. a-tel ja 1930. a-te alguses ehitas Laverna 3, 5, 8 ja 12 hj naftamootoreid, mis olid näiteks välja pandud 1926. a. Eesti näitus-messil, ning petrooleumi- ja bensiinimootoreid; tubaka-, papi-, puu- ja seebitööstuse masinaid; raua- ja piimatööstuse masinaid; spindel-, ekstsenter- ja kurbelpresse; klaasi- ja seebitööstuse vorme ja aparaate; seife ehk "teras tulekindlaid kassakappe", tuletõrje mootorpritse. Samuti valmistati uiske ning mõõku sõjaväele ja politseile. Tööstuste sisseseadet toodeti Eesti tehastele ja müüdi ka välismaale, näiteks Soome, Lätti ja Leetu, kus Lavernal olid oma alalised esindajad. 1931. a. märtsis tutvustati uudisartiklina 2-3 tulejuhtijaga (brenneriga) ratastel "liikuvaid nahvtakütte sisseseadeid leiva- ja pagaritööstustele, keskkütte ja harilikkude ahjude kütteks", mis töötasid kodumaisel põlevkiviõlil.
1931. a. alguses töötas Lavernas 30 töölist (mõni aeg varem aga isegi kuni 60), 1936. a-l oli töölisi 29-37.
1930. a-te II poolel toodeti metallitööstuses Laverna tuletõrje mootorpritse (esimene valmis 1935. aastal) ja autopritse, hüdropulte, pritside kärusid, metallist liivakaste jm tuletõrjeabinõusid, pangaseife, kassakappe, rahakaste, õlikütteseadmeid, mitmesugsueid presse, nurgamõõtjaid, pudelivorme, toidutermoseid, "imevaid pesupesemise- ja masseerimise aparaate" Virolli (mida eksponeeriti näiteks 10. Eesti Näitus-Messil Tallinnas 1937 ja Tartu näitusel 1938) jpm. Kümnendi lõpuks tõusis olulisele kohale gaasikaitsega seotud varustuse tootmine. Nii näiteks "valmistati ja turustati" 1939. a. juunis: gaasivarjendite ruumifiltreid, armatuurvarustust, gaasi- ja killukindlaid uksi ja aknaid, gaasikaitserõivastust, degaseerimisvahendeid ja -kärusid, häiresireene, kanderaame jm gaasikaitsevarustust, gaasivarustuse ja toiduainete kappe, õhukaitselampe ja pimendamisvahendeid.
1936. a-l valmistati Lavernas: üks autoprits (1780.-), 6 mootorpritsi (12 330.-), 20 hüdropulti (560.-), üks 126 numbriga pangaseif (5150.-), üks 210 numbriga pangaseif (7585.-), 22 kassakappi (8242.-), 27 rahakasti (405.-), 4 õlikütteseadet (2400.-), üks spindelpress (400.-), 3 nurgamõõtjat (2184.-), 5 pudelivormi (434.-) ning tehti veel 38 280.- väärtuses mitmesuguseid masinaid, masinaosi ja parandustöid (Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4911).
1937. a-l valmistati Lavernas: 1 tuletõrje autoprits, 7 tuletõrje mootorpritsi, 3 mootorpritsi käru, 36 kassa-arhiivkappi, 14 rahakasti, 3 teraskambri ust, 1 raudkapp, 1 pakipulkade masin, 3 kurbelpressi, 1 spindelpress, 1 impregneerimispress, 1 raamatuselgade ümardamise masin, 1 ümbrike liimimise masin, 2 sepaääsi (Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4200).
1939. a-l valmistati Lavernas: 1 tuletõrje autoprits, 6 mootorpritsi, 65 hüdropulti, 33 kassa- ja arhiivkappi, 14 gaasikurna, 2 heinapressi (Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4259).

Alates 1920. aastate lõpust ehitas Laverna ka märkimisväärse koguse tuletõrjeautosid. Peamiselt Chevrolet, Ford ja Willys veoautoalustele Lavernas ehitatud tuletõrjeautod olid kasutusel Tartus, Nõmmel, Türil, Pärnus, Viljandis, Võhmas, Väike-Maarjas, Petseris, Viru-Jaagupis, Tarvastu-Mustlas ja Kütis. Võib öelda, et Laverna oligi tuletõrjeautode ehitamisele spetsialiseerunud ja Eesti tuletõrjeorganisatsioonid tellisid sealt võrreldes teiste töökodadega kõige rohkem autosid.
1928. a. juulis valmis esimene Lavernas ehitatud tuletõrjeauto - 4500 krooni maksnud CHEVROLET (H-35) Nõmme VTÜ-le.
1931 ehitati paakauto WILLYS Türi VTÜ-le.
1931. a. novembris valmis teine Nõmme VTÜ-le ehitatud tuletõrjeauto - 4300 krooni maksnud WILLYS (alguses H-251, alates 28.04.1933 H-36). Autol oli 1600-liitrine veepaak ja juhiistme all asus Laverna patenteeritud tsentrifugaal-turbiinpump tootlikkusega 400 l/min ja joakõrgusega 25 meetrit (Kaja 31.01.1932).
1933/34 ehitati Lavernas tervelt 8 tuletõrjeautot, sealhulgas CHEVROLET'd Petserisse, Viljandisse, Pärnusse, Mustlasse ja Viru-Jaagupisse. 1933. a. arvestuste järgi maksis u. 500-1000 kroonisele pruugitud veoautoalusele 2000-liitrise veepaagiga autopritsi ehitamine Lavernas 1500-1750 krooni.
1934. aasta septembriks oli Lavernas valmistatud kokku 15 tuletõrjeautot.
1936. a-l ehitati autoshassiile üks autoprits 1780 krooni väärtuses.
1937. a-l ehitati samuti üks tuletõrje autoprits.
1939. a-l ehitati 1 tuletõrje autoprits. Samal aastal hakati Nõmme vabatahtlikule tuletõrjele ehitama veoauto DIAMOND-T 611 alusele kinnise kerega ja gaasikaitsevarustusega autotsisterni.

Laverna asutati 1924. aastal, peagi muudeti ettevõte aktsiaseltsiks. 1927. aastal lahkus Laverna osanike ja juhatuse liikmete hulgast Aleksander Tabor ja asutas sama aasta suvel Väike Roosikrantsi 4 Masinaehituse ja metallitööstuse Vennad A. Tabor, mille tegevusalaks oli tubaka-, kesta- ja karbitööstuse masinate ja nende osade, klaasitööstuse vormide, mootorite, kassa- ja arhiivkappide jm valmistamine (vt Eesti mootoritööstused).
Aktsiaseltsi Laverna tegevus lõpetati ilmselt 1920. a-te lõpus ja ettevõte jätkas Ants Kaljo ainuomanduses. 1932. aasta juunis registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris muudatus, mille kohaselt oli "Masinaehitus- ja kassakapitehase "Laverna", Ants Kaljo" ainuisiklik äripidaja Ants Kaljo müünud ettevõtte Ernst Kaljole, kes tegutses edasi ainuisikliku äripidajana firma all "Masinaehitus- ja kassakapitehas "Laverna", Ernst Kaljo".
1933. aasta jaanuaris lõpetati Kaubandus-tööstuskoja äriregistris ettevõtte "Masinaehituse- ja kassakapitehas "Laverna", Ernst Kaljo" tegevus. Samas registreeriti jaanuaris mingil põhjusel koguni kaks ettevõtet: "Masinaehituse- ja kassakapitehas "Laverna", Johannes Vakker", asukoht Tallinn, Pääsukese 4, prokurist Rudolf Mättik; ning "Masinaehituse- ja kassakapitehas "Laverna", Salme Kaljo", asukoht Tallinn, Pääsukese 4, prokurist Ernst Kaljo.
1936. aastal võttis Ernst Kaljo endale eestipärase eesnime Enn.
1939. a-l lõpetati senisel kujul "Masinaehituse- ja kassakapitehas Laverna, S. Kaljo" tegevus ning asutati uus usaldusühing "Laverna Tehased, A. Kaljo & Ko", mille osakapital oli 5000.- krooni, täisosanik oli Ants Kaljo ning piiratud kollektiiv-prokuura anti August Kaalule ja Enn Kaljole. Tegevusalana näidati "kassakappide, masinate ja gaasikaitsevarustuse valmistamine ja turustamine".
1940. a-l Laverna Tehased natsionaliseeriti ja 4. novembrist 1940 määrati ettevõttele uus nimi - Tulekaitseseadmete tööstus Tõrvik.

Laverna omanik Ants (ka Hans) Kaljo oli 1930. aastate alguseks Laferme järel Eesti suuruselt teiseks (ja suurimaks kodumaisel kapitalil põhinevaks) tubakatööstuseks kasvanud AS Astoria (ühes samadele omanikele kuulunud, kuid juriidiliselt iseseisvate tubakatehastega Regina ning Anton ja Ko) osanik ja tehniline direktor. Olles varem teeninud Narvas suurtükiväe staabis kirjutajana, asus ta 1920. aastal tööle A. Reieri tubakatehasesse, 1923 siirdus Astoriasse ning tõusis kõigest 28 aasta vanuselt (ja keskkooliharidust omamata) 1926. aastal firma juhatuse liikmeks. Teda hinnati tööka ja asjatundliku tubakatööstuse spetsialistina.
1932. aasta 24. novembri õhtul vahistati 34-aastane Ants Kaljo Astoria ühe asutaja ja juhatuse esimehe (ning Eesti Vabariigi algusaastatel diplomaadina tegutsenud) William Tomingase algatusel, süüdistatuna suurejoonelises pettuses. Esialgse süüdistuse kohaselt oli A. Kaljo kolme aasta jooksul teiste aktsionäride teadmata kõrvaldanud ettevõttest hiiglasliku summa - vähemalt 190 000 krooni. Kaljo palk Astoria direktori kohal oli 500 krooni, ühe endise ministri luksusmaja eest tasus ta 190 krooni kuus üüri ja väidetavalt torkas tema sissetulekutele mittevastav lai eluviis ka silma. Oletati ka, et ehk kasutas Kaljo raha Laverna toetamiseks, mis "kiratses viimasel ajal". Sellest hoolimata teenis AS Astoria samal ajal omanikele 10% tulu.
Hilisema uurimise käigus selgusid aga kogu loo märksa laiemad tagamaad. Lisaks tulude varjamisele tegeleti Astorias juba alates 1927. aastast mastaapse bilansivõltsimisega ning varjatud tulud küündisid 366 000 kroonini. 1933. aasta juulis vahistati kaassüüdlasena bilansi võltsimises ka Astoria teine direktor ja aktsionär Johannes Luts. Sama aasta oktoobris alanud kohtuprotsessil istusid süüpingis peale Kaljo ja Lutsu juba ka juhatuse liige Hendrik Anton, raamatupidaja E. Moissaar, Ernst Kaljo ja Hermann Dunkel. A. Kaljole mõisteti lõpuks 3, Joh. Lutsule 2 ja E. Moissaarile 1 aasta vangiroodu ning A. Kaljo vennale Ernst Kaljole ja H. Dunkelile 8 kuud vangistust. Hendrik Anton mõisteti õigeks. AS Astoria ja AS Regina läksid likvideerimisele, edasi tegutses vaid tubakatehas H. Anton ja Ko.
(Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4911 (Majandusloendus 1937); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 13/1932, 3/1933, 8/1937, 17/1939, 19/1939; ENSV Teataja 41/1940; Päevaleht 26.11.1932; Vaba Maa 26.11.1932; Kaja 3.09.1934; Postimees 26.11.1932, 24.02.1933, 15.07.1933, 31.10.1933, 03.11.1933; Pealinna Teataja 12.05.1937; Tallinna Teataja 31.01.1931, 14.03.1931 jm).

Andmed ehitatud tuletõrjeautode kohta:
Tehnikamaailm 5/2003, Heikki Perli, Esimesed tuletõrjeautod Eestis
Tehnikamaailm 3/2004, Heikki Perli, Tuletõrjeautod Eesti moodi
J. Vaarmann Rinnutsi leekidega, Valgus, Tallinn 1988

Lavernas 1928. aastal Nõmme VTÜ-le ehitatud tuletõrjeauto CHEVROLET (H-35). Paremal Laverna tehase reklaam 1928.
Foto vasakul: J. Vaarmann Rinnutsi leekidega, Valgus, Tallinn 1988 /Eesti Tuletõrjemuuseumi fotokogu/.
Foto paremal: Päevaleht 15.09.1928 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
Lavernas Nõmme VTÜ-le 1931. aastal ehitatud tuletõrjeauto WILLYS (alguses H-251, alates 28.04.1933 H-36). Vasakul 28. augustil 1932 Väänas. Foto: Rein Veldi kogust. Keskel foto ajakirjast Tehnika Põllumajanduses 2/1934. Paremal Laverna tehase reklaam ajakirjas Kaitse Kodu 19/1933 /Eesti Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv (digar.nlib.ee)/.

F-a O. Sork (36-40)
Tallinn, Uus Sadama 8 (38-40)

O. Sorki metallitööstuses ehitati 1938-39 kinnine tuletõrjeauto BEDFORD WLG alusele Võhmuta tuletõrjele ja 1939-40 Tallinna tuletõrjekooli õppe-veoauto FORDi alusele.
1939. a-l ehitati lisaks ühele autopritsile veel ka 40 mootorpritsi (Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4259).
Masinaehitus- ja mootorite parandustööstus F-a O. Sork tegeles muuhulgas ka tuletõrje mootorpumpade ehitamisega.

1940. a-l inspektor M. Saari kavandi järgi valminud tuletõrjekooli õppe-veoauto FORD. 4,5-tonnine veok mahutas 400 m voolikuid, mootorpritsi koos käruga, 5 eri redelit jpm varustust.
Fotod: Eesti Tuletõrje 4/1940 ja 8/1940.
1939. a-l Võhmuta VTÜ-le ehitatud tuletõrjeauto BEDFORD.
Fotod: Eesti Tuletõrje 10/1939 (esikaanel) ja 9/1939 (lk 299).

P. Teeäär (1931-41)
  P. Teeäär, auto- ja omnibusside kerede tööstus (36) - P. Teeäär, autokerede- ja
  mööblitööstus (39)
Tallinn, Luha 20 (35-41)
Ehitati auto- ja bussikeresid

1935, 1937: "Auto- ja omnibusekerede, mööbli ja igasuguste puutööde valmistamine."
1941. a-l korraldatud tööstusloenduse (1940. a. andmed seisuga 1.01.1941) järgi töötas Peeter Teeääre puuautokerede tööstus 1940. a-l 2 töölisega ja valmistas 10 veoauto pealisehitust ja 1 bussikere. Tööstus natsionaliseeriti 10.01.1941.
/Rahvusarhiiv ERA.R-10.1.201/

Uued bussi- või veoauto- alused P. Teeääre töökoja õuel.
Foto: Eero Olanderi kogust.
P. Teeääre tööstuses valminud Karl Siitani RENAULT (A-15) töökoja õuel 1934.
Foto: Gordy Jõelaidi album /via Eero Olander/.
P. Teeääre tööstuses ilmselt 1936 valminud Richard Werncke (vt V.A.Ü.) REO.
Foto: Eero Olanderi kogust.
Vaade P. Teeääre tööstuse hoovi 1937. aastal. Ees arvatavasti ehitamisel olev väikeveok, keskel remondis(?) sõiduauto ja AS-ile Esimene Eesti Põlevkivitööstus ehitatud Chevrolet buss, taga valmis väikeveok.
Foto: Raeantiik /via Heiki Muda/.
AS-i Esimene Eesti Põlevkivitööstus Chevrolet 1938. a-l Kohtla-Järve rahvamaja juures.
Foto: Eero Olanderi kogust.

? (35) / A. Teeäär (38?)
  A. Teeäär, autokerede- ja puutöökoda (38?
Tallinn, Kotsebue 16-a (35-38?)
Autokered.

1935: "Võtan vastu igasuguseid autoparandusi, uute autokerede ehitamisi, igasuguseid tisleri-, sepa-, lukusepa-, veevärgi- ja autogeeniliste metallide keetmise töid..." /Päevaleht 14.08.1935/
Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti Anton Teeääre autokerede- ja puutöökoda 1938. aasta novembris. / Kaubandus-tööstuskoja Teataja 2/1938 /


Hugo Soomets (1938-41)
  H. Soomets, auto-plekitööstus
Tallinn, Väike-Ameerika 33 (41)

1941. a-l korraldatud tööstusloenduse (1940. a. andmed seisuga 1.01.1941) järgi töötas Hugo Soometsa auto-plekitööstus 1940. aastal 1 töölisega 175 päeva, mille jooksul valmistati 9 veoautokabiini (ühiku hind 116.- rbl) ja 2 auto tõldkeret (ühiku hind 600.- rbl).
/Rahvusarhiiv ERA.R-10.1.178/



V. Johanson (1932-1937?)
  V. Johanson, auto ja kõiksugu plekitööstus (33-34) - V. Johanson (end. G. Hammer),
  pleki- ja vasesepa töökoda (34) - Vladimir Johanson (34-37) - V. Johanson, autoremont-,
  autopleki-, hariliku pleki- ja vasetöökoda (36)
Tallinn, Estonia pst 15/17 (1931-1937?)
Autokered.

Vladimir Johanson asutas oma tööstuse 1932. aastal, pärast 6-aastast töötamist Gustav Hammeri juures. 1933 oli just valminud kere 4-istmelisele Renault' tõldautole, tegemisel oli kaks Opelit, üks Nash ja rida teisi autosid.
1934. aasta kevadel oli töökoja erialaks: autokerede, poritiibade, jahutajate, kohvrite, mootorkatete ja igasuguste auto metallosade valmistamine ja parandus; plekk-katuste katmine ja parandustööd; vihmaveetorude, ahjude jne valmistamine.
Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeris V. Johanson oma ettevõtte alles juunis 1934, tegevusalaks "auto plekk-kerede ehitamine, radiaatorite tegemine ning parandamine ja välistööd".
1935. aasta aprillis ilmus Päevalehes järgmine kuulutus: "Omaniku haiguse tõttu müüa auto-, pleki- ja vasetöökoda kogu sisseseadega. Estonia pst. 15/17, V. Johanson."
1937. a-l korraldatud majandusloenduse (1936. a. andmed) järgi töötas Vladimir Johansoni 1932. a-l rajatud tööstuses omanik ja 3 töölist. 1936. aasta jooksul valmistati: 3 autokeret (kokku 2700 kr. väärtuses), 12 auto poritiiba, 6 auto astmelauda, 4 auto radiaatorit, 2 auto ja 2 mootor(jalg?)ratta bensiinipaaki, 1 mootor(jalg)ratta külgkorv, 2 radiaatori külmakaitset, 10 porikaitset, 5 radiaatori kesta, 2 kapotti jm.
1937. a. novembris teatati äriregistrile Vladimir Johansoni ettevõtte lõpetamisest.
/Rahvusarhiiv ERA.1831.2.150; Auto-Sport-Turism 7/1933; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 13/1934, 24/1937; Päevaleht 27.04.1935 jm/


G. Hammer (26?-1932)
  Pleki- ja vasetööstus G. Hammer (31-1932)
Tallinn, Pikkjalg 16 (28) - Estonia pst 15/17 (30-1932)
Autokered.

1928-30: autokerede ja tõldade katmine plekiga, mudaplekkide valmistamine, parandused.
1931-32: "Valmistatakse auto plekk-kered, mudakaitseplekid, radiaatorid jne. Pleki- ja vasetööd."

Gustav Hammer suri 17.03.1932. Ta oli Tallinna Maakonna Plekitööstuse Ettevõtjate Ühingu juhatuse esimees, Tallinna end. Kanut- ja Toom-Gildide v. Käsitöömeistrite Ühisuse liige, Tallinna Metalltöösturmeistrite Ühingu liige, Tööstuse Ühispanga asutaja ja juhatuse liige.




Central-Carage, Jul. Johanson / Automobiilide keskdepoo Julius Johanson (1903-1940)
   ka Central-Carage, H. Johanson; Tsentraal-Garaazh, J. Johanson; Auto garash
   Central, om. Jul. Johanson
Tallinn, Narva mnt 14 (21-24) - Narva mnt 12 (24-32) - Väike-Pärnu mnt 21 (33-1936) - Pärnu mnt 31 (1936-1940)
Ehitati autokeresid

Central-Carage oli mitmekülgne ettevõte: autoparandustöökoda, garaazhid, Shelli bensiinijaam ja teatud perioodidel ka autoesindus.
Autokerede valmistamist reklaamiti nt 1934., 1935. ja 1938. aastal.

Vt ESINDUSED - Central-Carage.




H. Feierbach & Ko (1920/21-1940)
  Hans Feierbach, vedrude tehas ja mehaanikatööstus (27-34) - Hans Feierbachi vedrutehas
  ja mehaanikatöökoda (35) - H. Feierbach & Ko, vedrutehas ja mehaanikatööstus (1935- ) -
  Autotehas H. Feierbach & Ko (36) - H. Feierbach & Ko, vedru- ja mehaanikatööstus (38) -
  H. Feierbach & Ko tehased (38) - H. Feierbach & Ko, vedrude ja masinaehituse tehased
  (39)
Tallinn, Iisraeli 6 (1920/21-10.1927) - Jaama 8 (10.1927-30) - Jaama 10 (31-39)
Ehitati autokeresid

Alguses parandati Hans Feierbachi mehaaniktöökojas autosid ja laevu, edaspidi ka mootoreid ja muid masinaid. 1922. aastast hakati valmistama vedrusid, hammasrattaid, spindleid, võlve ja teisi masinaosi. Tööstuses tehti mitmesuguseid rauatöid freesimisest kuni plekitöödeni, eriseadmega puuriti ja lihviti automootorite silindreid. 1920. aastatel ehitati helifilmiseadmeid, millest 1930. aastaks oli 27 aparaati müüdud ka välismaale. 1930. aasta sügisel pakuti uudistootena õlikütte sisseseadeid pagaritele ja leivatöösturitele, mille näidiseksemplari võisid huvilised näha töötamas Tallinnas Kunderi 23 asunud leivatööstuses Talu. 1931. a. veebruaris märgiti, et Feierbachi naftakütte-ahjud töötavad juba paljudes kodumaa pagari- ja leivatööstustes, akumulaatoritehastes, emaileerimis- ja graveerimistööstuses ja vedrutehases. Tööstuse valukoda, kus teostati terasest ja vasest mitmesuguste autoosade valamist, juhatas 3 aastat Prantsusmaal Renault' autotehases töötanud spetsialist. 1932. a. alguseks oli tööstuses valminud ka partii õliamortisaatoreid kaitseväe autodele.
1932. aasta veebruaris valmis Feierbachi tööstuses Eesti üks esimesi propellersaane (vt foto allpool; sarnane sõiduk oli hiljuti ehitatud ka Pärnus, 1932. a. veebruari alguses põrkas see kokku jääpurjekaga ja süttis põlema). Ettevõtmise initsiaatoriteks ja saani omanikeks olid reeder kapten Sergo ja Läänemaa bussiettevõtja O. Einberg, kes kavatsesid hakata saani kasutama talviseks ühendusepidamiseks mandri ja saarte vahel. Eeskuju võeti Soomest, kus propellersaane oli ehitatud juba üle 10 aasta ja ainuüksi Soome Postile kuulus 94 sellist "jääomnibussi"! Eesti sõiduki otseseks eeskujuks oli professor Wegeneri Gröönimaa ekspeditsioonil kasutatud saan. Mootorsaani ehitamist alustati 1931. aasta detsembris ja kõik osad peale mootori valmistati Feierbachi tehases. Saani veekindel kahekordse põhjaga kere ehitati vineerist ja plekist, jõuallikaks oli lendur Tammelt 1200 krooni eest ostetud 70 hj Siemens-Halske lennukimootor ning sõidukiiruseks arvestati olenevalt jää- ja ilmastikuoludest 60-100 km/h. Saani mahtus 8-9 inimest ja selle ehitamine läks maksma 3500 krooni. Esimesed proovisõidud tehti 13.-14. veebruaril 1932 Ülemiste järvel. Ilmnesid mõned puudused, mis loodeti peagi kõrvaldada ja seejärel saan Haapsalu - Heltermaa vahel käiku lasta.
1936. aastal reklaamiti Feierbachi tehast nii:
"Põllumehed, töösturid! Teile valmistab ja parandab: igasugu põllumajanduse- tööstuse- jõumasinaid ja autode osi jne jne. Vedrusid: auto, vankri, spiraal, puhver jne jne. Eri sisseseaded: tsementeerimise, sleifimise, hööveldamise, freesimise, stoossimise, treimise, koonushammasrataste freesimise, keevitamise, sepa ja lukusepa tööde alal. Tellimiste täitmine kiire, täpne ja täieliku vastutusega. Autotehas H. Feierbach & Ko Tallinnas, Jaama 10."
1937 reklaamiti ühe tööna ka uute autokerede valmistamist.
(Päevaleht 24.01.1932, 21.02.1932; Kaja 16.02.1932; Vaba Maa 16.02.1932; Tallinna Teataja 22.11.1930, 28.02.1931, 01.08.1931 jm)

Alguses oli töökoja ainuomanik Hans Feierbach. 1935. aasta alguses asutati 30 000.- kroonise osakapitaliga täisühing H. Feierbach & Ko (sellega seoses lõpetas tegevuse Hans Feierbachi vedrutehas ja mehhaanikatöökoda), mille täisosanikud olid Hans Feierbach, Margarethe Feierbach ja Aleksander Villers (viimane likvideeris samal aastal oma põllumajandusliku kaupluse Jõhvis). 1939. a. lõpus täisühingu tegevus lõpetati ja selle asemele asutati 45 000.- kroonise osakapitaliga uus täisühing, mille täisosanikeks olid Hans Feierbach, Karl Feierbach ja Nikolai Tomingas (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 3/1935, 3/1940).

Huvitava, kuid vähetuntud seigana Eesti tehnikaajaloos ehitati H. Feierbach & Ko tehases 1930. a-te keskel katseliselt ka kaks päris "oma autot".
1932. aasta veebruaris teatas kaupmeeste ja töösturite häälekandja ajaleht Uus Eesti, et Hans Feierbachi tööstus hakkab valmistama veoautosid, ehitades ise "kõiki asju, mis veoautole vajalikud, isegi mootorid jne. Ainuke ese, mis esialgu välismaalt tellitakse, on süütaja." (Uus Eesti 21.02.1932 lk 7). Võib-olla ehitati üks veoauto ka valmis - 1.01.1940 oli Eestis registreeritud üks Feierbachi nime kandev veoauto.
Ent 1.-10. septembrini 1934 Tallinnas toimunud 9. Eesti näitus-messil eksponeeris H. Feierbach sõiduautot, auto osasid ja mitmesuguseid vedrusid. Esitletud auto - "koguni oma töökodades valmistatud luksus tõldauto silmajäävalt elegantse välimusega", nagu märgiti Postimehes - oli valmistatud H. Feierbachi tööstuses ja Vaba Maa kirjeldas seda nii:
"Esimene Eestis valmistatud auto.
Näitusmessiks valmistas Tallinnas asuv J. Feyerbachi tööstus esimese eesti auto. Sõiduk on varustatud 10-hobusejõulise "Continental" mootoriga, millel 6 silindrit. Kõik peale mootori, laternate ja kummide on valmistatud Eestis.
Auto sarnaneb välimuselt välismaade uuematele mudelitele, omab neli istet ja maksab 4800 krooni. Sama tugevad välismaade autod maksavad keskmiselt 6000-6500 krooni. Seejuures peab arvestama, et välismaade autode eest peab sisseveotolli maksma 100 krooni hobusejõult, 10-hobusejõuliselt autolt seega 1000 krooni. Kuna "Continental" mootor maksab 850 krooni, maksab auto valmisehitamine kodumaal 2950 krooni. Tööstus arvab võivat aasta jooksul valmistada 10 sellist sõidukit."


1935. a. kevadel pöördus Vaba Maa teema juurde tagasi, ilmutades tutvustava artikli koos fotoga (loo avastas ja saatis Ivar Lasn):
"Mida valmistatakse liiklemisabinõude alal kodumaal?
Peale lennutööstuse suuri edusamme peame alla kriipsutama meie autoasjanduse esimesi katseid. Firma "Feierbach & Co", soovides proovida oma tehastes valmistatud autoosade otstarbekohasust ja vastupidavust, ehitas möödunud aastal esimese auto kodumaal.
Valmistatud auto on oma ehituselt ja välimuselt hästi võrdne välismaa kallimatele autodele. Loodame, et "Feierbach & Co" saavutatud häid katseid kasutamata ei jäta, et valmistada kodumaal väärtuslikke ja hinnalt vastuvõetavaid sõidukeid, mille eest suuremaid summasid igal aastal välismaale anname.
Jutlemisel tööstuse juhatajaga toonitati, et autotööstuse arendamine nõuab suuremaid kapitale ja vajalik tööstuse suurendamine. Praegu on aga "Feierbach & Co" oma otsekoheste ülesannetega niivõrd ülekoormatud, et pole võimalik asuda uute ülesannete läbiviimisele. Tööstuses valmistatakse igasuguseid vedrusid, mis hinnalt tunduvalt odavamad ja väärtuselt niivõrd head, et pole vajadust neid importeerida. Autoosadest valmistatakse 60-70% siseturu tarvidusest kodumaal, ka igasuguseid hammasrattaid valmistatakse nimetatud tööstuses."


Pealinna Teataja kirjutas 8. septembril 1934:
"Tänavusel näitus-messil erilist tähelepanu äratab esimene Eestis valmistatud auto, mis tehtud H. Feierbachi tehastes. Auto on puhtalt välja töötatud ja omab nägusa välimuse. H. Feierbachi tehased juba pikemat aega valmistavad igasugu auto-osi, nagu: poolasse, differentsiaal- ja hammasrattaid, käigukasti komplekte j.n.e.
Kõik need autoosad valmistatakse kroom-nikkel terasest ja tsementeeritakse oma töökojas. Kuid ettevõtlikku töösturit ei rahuldanud ainult autoosade tootmine, ta püüdis valmistada autot, mis oleks täiesti võistlusvõimeline parimate välismaa firmade omadega. Nüüd, vaadates ja katsetades äsjavaminud autot, võib rahuldusega veenduda, et edasipüüdliku töösturi töö on andnud häid tulemusi. Kõik autoosad, peale mootori, on tehtud kodumaal, kuna mootorite valmistamine läheb siin liiga kulukaks. Jõuandjaks on ameerika 10,58 hobusejõuline "Continental"-mootor, mis arendab kiirust kuni 130 klm. tunnis.
Ehitamisel on silmas peetud kõige viimaseid tehnika uudiseid, et auto kvaliteedilt, välimuselt ja mugavuselt vastaks täielikult meie turu nõuetele."


Rahvaleht 3. septembril 1934:
"Seekordsel näitus-messil on oma sensatsioon: tööstus Joh. Feyerbach on pannud välja oma esimese kodumaal valmistatud auto. Eestis on varemgi ehitatud autosid, kuid need katsed on olnud "käsitöö". Feyerbachi auto on esimene tööstusliku valmistusviisi saadus autoehituse alal. Auto omab 10-hobusejõulise "Continental" mootori. /.../ Auto on neljaistmeline tõld ja omab moodsa joone. Konstrueerimisel on peetud silmas mugavust ja käepärasust. Pagasiruum on tagumiste istete taga seesruumis, kuna tagavarakummide ja tööriistaderuum ja ühtlasi ka bensiinipaak on ehitatud sõiduki pärasse kinnisesse ruumi. /.../ Auto ehitus väliselt jätab tugeva ja soliidse mulje. Kiirust arendab masin tunnis 130-135 kilomeetrit. /.../"

Hans Feierbachi Rootsis elava pojapoja Stefan Feierbachi sõnul ehitati vanaisa töökojas kaks autot, üks neist arvatavasti prototüüp (võib-olla veoauto?), teine "päris" sõiduauto.
Nagu artikliski mainitud, nõudnuks sõiduautode kas või väikeseerias valmistamine suuri lisavahendeid ning tööstuse olulist ümberkorraldamist. Seetõttu ei jõutudki kahjuks väidetavast kahest katseeksemplarist kaugemale ja, erinevalt näiteks Saare mootorratastest, jäi Eesti oma autotööstus enne sõda sündimata.
1940. a. detsembrist kandis natsionaliseeritud H. Feierbach & Ko uut nime - Vedru- ja masinaehitustehas Sirp ja Vasar (ENSV Teataja 72/1940).

Tööstuse asutaja Hans Feierbach (23.01.1887-25.09.1968) sündis Lehtse vallas Järvamaal, töötas tsaariajal kümmekond aastat Venemaal Peterburis mitme suure tehase meistri ja töödejuhatajana, pöördus 1918. aastal tagasi Eestisse ja asutas oma mehaanikatöökoja. Oli Tallinna Metallitöösturite Ühingu juhatuse liige.
1944. aastal põgenes koos perega Rootsi, kus pidas poja Karliga mehaanikatöökoda. Suri Stockholmis.
(Päevaleht 22.01.1937; Eesti Päevaleht 1.10.1968 jm)


Stefan Feierbachi saadetud pildid perekonnaarhiivist:


6-silindrilise Continental mootoriga sõiduauto FEIERBACH 9. Eesti näitus-messil 1934. Auto kõrval seisab Hans Feierbach. Sõiduautole FORD V8 uue kere ehitamine. Valmis FORD V8. Töökoja garaazhi sisevaade.

Tööstuses 1932. aastal kapten Sergo ja bussiettevõtja O. Einbergi tellimisel ehitatud Eesti esimesi propellersaane. Lennuki ehitamine. Haagise vedrude koormustaluvuse testimine.
 
Tööstuse sisevaade väntvõlliriiuliga. Tööstuses konstrueeritud ja valmistatud väntvõllilihvimismasin ja silindripuur. Jahtuvad valuvormid ja valukoda.

Tehase Sirp ja Vasar ametiühing 1940. aastal.
Foto: Eesti Mootorispordi Ajaloo Ühing.
Vasakul: Feierbachi vedrutehase töölised 1930. a-tel. Esireas paremalt neljas Hans Feierbach. Tagareas vasakult neljas Erich Reismaa (Reismann), paremalt üheksas Nikolai Luhandi.
Paremal: Feierbachi tehase reklaampostkaart 1930. aastast.
Fotod: Eesti Mootorispordi Ajaloo Ühing.


Rudolf Resnis, autokeretöötuba (1937?-1940?)
Tallinn, Õle 18 (1937?-1940?)

1937. a. augustis registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris Rudolf Resnise autokeretöötuba. Kas see oli ka töökoja asutamisaasta, ei saa kindlalt öelda, sest tegu võis olla ka juba tegutseva ettevõtte ümberregistreerimisega. 1940. a. aprillis kustutati ettevõte äriregistrist (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 18/1937, 10/1940)



K. Altpere, autokeretööstus (1939-41)
Tallinn, Liivalaia 62 (1939-41)

Kustas Altpere autokeretööstus registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1940. a. jaanuaris. /Kaubandus-tööstuskoja Teataja 4/1940/
1941. a-l korraldatud tööstusloenduse (1940. a. andmed seisuga 1.01.1941) järgi töötas K. Altpere puuautokerede tööstus 1940. a-l 5 töölisega. Toodangu kohta andmed puudusid. Tööstus natsionaliseeriti 11.01.1941. /Rahvusarhiiv ERA.R-10.1.201/



J. Vilumann, mehaaniline puutööstus (33-39)
Tallinn, Tsemendi 7 (33-35) - Tondi 25 (38-39)
Ehitati autokeresid

1934 valmistati uksi, aknaid, treppe ja trepikäsipuid, pesurulle, ärisisustust.
1938 valmistati uksi, aknaid, sisseseadeid (sisustust), mööblit, autokeresid jne.

Jaan Vilumanni puutööstus asukohaga Tallinn, Tondi 25 registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1937. aasta juunis. (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 15/1937)



Rool (31-39)
  Auto-, vase- ja plekitööstus Rool (31-32) - Auto-, vase- ja plekitööstus Rool, Alfred
  Silberberg (34) - Auto-, vase- ja plekitööstus Rool, omanik Aadu Sõmer (36-39)
Tallinn, Jõe 26 (31-32) - Narva mnt 46 (1934?-39)
Ehitati autokeresid

1931-32: "Valmistab uusi tõldu, radiaatoreid, teeb kõiksugu parandustöid; metallide autogeeniline kokkukeetmine."
1936: "Uute tõldade katmine ja uute radiaatorite valmistamine".

Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti "Auto-, vase- ja plekitööstus "Rool", Alfred Silberberg" 1934. aasta juulis (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 15/1934).



Joh. Jeter ja N. Nassalevitsh (39)
Tallinn, Liivalaia 43 (1939- )

1939: "igasugu pleki-, vase- ja autokere katmise tööd"



Aug. Kadanik, mehaaniline puutööstus (38)
Tallinn, Soo 22 (38)
Ehitati autokeresid

1938 reklaamiti ühe tegevusalana autokerede valmistamist, aga ka vanade parandamist ja "duce'ga värvimist". Veel teostati kõiki ehituslaudsepatöid ja valmistati uksi, aknaid, piitu, igasuguseid sisseseadeid.



Aleksander Ülenõmm, auto puukerede tööstus (1935-41)
Tallinn, Rohu 2 (1935?-41)

1937. a. veebruaris registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris Aleksander Ülenõmme auto puukerede tööstuse tegevuse lõpetamine. Ilmselt oli tegemist veaga ja registreeriti hoopis tegevuse alustamine.
1937. a-l korraldatud majandusloenduse (1936. a. andmed) järgi töötas Aleksander Ülenõmme tööstus 2 töölisega ja 1936. a. jooksul valmistati seal 19 veoauto pealisehitust ("juhiruum platvormiga") kokku 5000 krooni väärtuses.
1941. a-l korraldatud tööstusloenduse (1940. a. andmed seisuga 1.01.1941) järgi töötas Aleksander Ülenõmme puuautokerede tööstus (Rohu 2) 1940. a-l 1 töölisega. Toodangu kohta andmed puudusid. Tööstus natsionaliseeriti 15.01.1941.
/Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4879, ERA.R-10.1.201; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 6/1937 jm/



August Hamann / A. Aman, pleki- ja vasesepa töökoda (1918-40)
Tallinn, Pikk 45 ( -1924) - Rüütli 4 (1924-40)
Ehitati bussi- ja veoautokeresid

1938. a-l oli töökojas ametis 11-15 töölist ning töökojas tehti ehitustöid 38 990.- kr eest, katusekatmisi 2450.- kr eest, autobusside ja veoauto juhiputkade katmisi 2200.- kr eest (Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4219).
August Hamann (a-ni 1938 Aman, ka Aaman, Aamann) (28.10.1882-?) rajas oma plekissepatöökoja 1918. aastal, olles enne seda olnud 1911-1918 Tallinnas metallitööstuse Kalev kaasomanikuks.
/Eesti Majandustegelased 1938/



Eesti Punase Risti töökoda
Tallinn, Dunkri tn
Ehitati keresid sanitaarautodele

1931. aastal Punase Risti töökojas insener Kogeli kavandite järgi ja tema juhtimisel Eesti Punase Risti uus sanitaarauto STEWART. Auto valmis detsembris ja läks maksma umbes 4500 krooni. Esimene proovisõit toimus 21. detsembril 1931. (Vaba Maa 25.02.1931 lk 7, Päevaleht 18.12.1931, Uudisleht 23.12.1931 lk 7)
1935. aasta alguses valmis Eesti Punase Risti Tallinna piirkonna uus sanitaarauto REO, mille kere ehitati Punase Risti töökojas. Auto läks maksma 8000 krooni ja oli varustatud kahe raamvoodi, rohukapi, gaasikütte ja pesemisseadmega. Masin paistis silma hea vedrustuse poolest, mis tegi haigete vedamise märksa mugavamaks kui varasemate autode puhul. Sel ajal oli Punasel Ristil Eestis käigus 5 sanitaarautot: 2 Tallinnas, 2 Tartus ja 1 Narvas; kevadeks oli kavas muretseda auto Pärnusse ja järgmisena Rakverre (Päevaleht 3.02.1935, Vaba Maa 2.02.1935 jm).

1931. a-l Punase Risti töökojas ehitatud sanitaarauto Stewart (A-726?).
Foto: Päevaleht 18.12.1931 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.


G. Grenzmann, auto- ja plekisepa töökoda (34)
Tallinn, Imanta 8 ( -1934) - Hollandi 50 Auto-Service'i ruumes (1934- )
Ehitati autokeresid

1934. aasta septembris valmistati ja parandati "üle veerandsaja aasta tagasi asutatud" G. Grenzmanni auto- ja plekisepa töökojas autokeresid, poritiibu, radiaatoreid, mootorikatteid jm autode metallosi, tehti veevarustuse ja vasesepa töid.



Auto-Service (33-1936/37?)
  Autoparandustöökoda Auto-Service, A. Minding ( -1935?) - autoparandustöökoda Auto-Service, A. Sanderkoff (1935?-1936/37?) - Autoparanduse- ja metalli-töökoda Auto-Service, omanik A. Sanderkoff (1935)
Tallinn, Hollandi 50 (33-1936/37?)
Ehitati autokeresid

1935. aasta juulis registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris Alfred Mindingi autoparandustöökoja Auto-Service, A. Minding lõpetamine ning registreeriti samas asuv autoparandustöökoda Auto-Service, A. Sanderkoff, äripidajaks August Sanderkoff (lisaks registreeriti ka August Sanderkoffi veoäri Narva mnt 102). (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 15/1935)
Autoparandustöökoja Auto-Service, A. Sanderkoff lõpetamine registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1937. a. veebruaris. (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 5/1937)
1935. aasta septembri alguses valmis August Sanderkoffi töökojas Tallinna Pühavaimu koguduse surnuveoauto (A-7), mis ehitati kümmekond aastat vana sõiduauto Protos alusele koguduse majanduskomisjoni esimehe T. Viiroja kavandi järgi (vt ERISÕIDUKID). Autos oli ruumi seitsmele saatjale, sark asetati auto keskele spetsiaalsesse klaas-seintega ruumi. Esimest korda kasutati uut sõidukit 5. septembril 1935, kui maeti maamõõtja J. Ruutopõld. (Uudisleht 6.09.1935 lk9)
Auto-Service tegeles veel autode, mootorite, mootorrataste, autokerede, poritiibade, radiaatorite, akude, laevamootorite, teerullide, kivilõhkumismasinate jm parandusega; silindrite puurimisega (Inglismaalt muretsetud spetsiaalmasinal); autogaraazhide (kokku 17) üürimisega jne. (Uudisleht 01.08.1936)
1937. või 1938. aastal kolis aadressile Hollandi 50 Albert Pajori autoplekitöökoda, mis varem oli asunud Toompuiestee 18. (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 22/1938)


Tallinna Pühavaimu koguduse tellimisel 1935. a-l ehitatud surnuveoauto PROTOS.
Fotod: Vaba Maa 06.09.1935 ja Uudisleht 06.09.1935 (dea.nlib.ee)/.


Friedrich John

Ajakirja Auto-Sport-Turism 7/1933 teatel ehitati Eestis RENAULT' autodele (ka sõiduautodele) keresid diplomeeritud inseneri Friedrich Johni koostatud plaanide ja jooniste järgi. Friedrich John oli RENAULT autode esindaja Eestis 1920. a-tel - 1930. a-te alguses.
F. John oli kereehitusega tutvunud välismaa autotööstustes ja väidetavalt oli ta selle ala vilunuim eriteadlane Eestis. Meil ehitatud kered olevat olnud ka tugevamad kui välismaised.
Kas autokerede ehitamine toimus F. Johni enda töökojas pole teada. Samuti pole teada kui kaua ja kui palju RENAULT'dele kohapeal keresid ehitati.
Vt ESINDUSED



Eesti Tööstus- ja Kaubandus Agentuuride Büroo B. Sabsay & Ko (1931-1940)
Tallinn, Kuninga 5 (32-35) - V. Karja 16 (35) - S. Karja 16 (36-39), V. Posti 11 (36-1940)
Autokered?

Auto-Sport-Turism 7/1933 teatel ehitas Eesti Tööstus- ja Kaubandus Agentuuride Büroo (autoesindus, hiljem B. Sabsay & Ko, vt. ESINDUSED) autokeresid.



Hans Winnali autode parandustöökoda (28)
Tallinn, Suur Tatari 1 (28)
Veoautokered

1928. a. kevadel ehitati veoautokeresid.
Vt. ESINDUSED



K. Jürgensi puutöökoda (20-1930)
  K. Jürgensi puutööstuse vabrik (20) - Konst. Jürgens & Ko, kaubamaja ja puutööstuse
  vabrik (22) - Konstantin Jürgens & Ko (26-27)
Tallinn
Ehitati keresid bussidele.

1922. aastal tegeles Konst. Jürgens & Ko elu- ja tööstushoonete ehitusprojektide ja -eelarvete koostamisega, ehitustöödega, sisustuse valmistamisega, vee-, kanalisatsiooni- ja keskküttetöödega; erialaks olid muuhulgas ka "lahtivõetavad elumajad suvitamiseks ja aastaläbi elamiseks" ehk "seeria majad", mille näidiseksemplar oli tööstuse hoovile vaatamiseks välja pandud. Aknaid ja uksi eksporditi ka Belgiasse ja Inglismaale.
1927 pakuti uksi, aknaid, treppe, hooviväravaid, kontorite ja äride sisseseadeid jm puutooteid.
1928. aastal ehitati K. Jürgensi puutöökojas OÜ Mootori jooniste järgi Mootorile 6 linnaliinibussi keret Graham Brothers YD alustele (Mootori Nr-d 15-20).
Bussid olid 19-kohalised, 2 m laiad, 5,15 m pikad, salongi kõrgus oli 1,87 m. Paremal asus rida kahekohalisi istmeid ja vasakul pikuti üks 8-kohaline iste. Ette oli nähtud ka 11 seisukohta. Juhiruum oli salongist eraldatud klaasseinaga, nn raamat e lõõtsuks asus paremal küljel (vanematel bussidel oli uks tavaliselt tagumises osas). Salongi valgustas 5 lampi, lisaks oli lamp ka trepiastmel. Bussides oli ka ventilatsioon.
Kered olid ehitatud saarepuust, salongi lagi oli kaetud vineeriga, istmed nahaga. Suured aknad tagasid hea väljavaate. Katus oli väljast kaetud valge plekiga, äärtesse olid vihmavee ärajuhtimiseks ehitatud rennid. Bussi küljed olid väljast kaetud raudplekiga.
1930. aasta veebruaris on Kaubandus-tööstuskoja äriregistris lõpetatud puutööstuse ja ehitustarvete firma Konstantin Jürgens tegevus. Sama aasta jaanuaris on aga registreeritud saeveski ja ehitusmaterjalide ladu Karl Simon, end. Konstantin Jürgens.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 4/1930, 5/1930 jm/


Graham Brothers YD linnaliinibuss Nr 15 Tallinnas Veneturul (praegune Viru väljak) OÜ Mootori busside lõpp-peatuses.
Foto Eero Olanderi kogust.
Graham Br. Nr 15 sisevaade.
Foto Eero Olanderi kogust.
Graham Br. YD Nr 17.
Foto Eero Olanderi kogust.
Graham Br. YD Nr 19.
Foto Eero Olanderi kogust.

VT KA OÜ MOOTOR BUSSID.

1937. a detsembris registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 5500.- kroonise osakapitaliga usaldusühing Metallitööstus Edur, K. Jürgens, K. Veret ja Ko. Ettevõte asus aadressil Uus-Kalamaja 22, tegevusalaks oli "veokid ja muud mehaanilised tooted", täisosanikeks Karl Jürgens ja Karl Veret. 1939 koliti uude asukohta Bekkeri tehas 13 (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 1/1938, 6/1939).


AS Silva puutöökoda (28)
Tallinn
Bussikered.

AS Silva asutati metsatööstusettevõttena 1919. aastal. Tegeleti puidu ümbertöötlemisega ja müügiga nii välismaale kui Eestisse. Asutati ka kaubamaja, mis muuhulgas esindas lühikest aega autosid Studebaker, Erskine ja Brockway (vt ESINDUSED). AS Silva tegevus lõppes 1931. aastal skandaalse pankrotiga. Kaubamaja võttis üle firma J. Puhk ja Pojad.

1928. aastal ehitati AS Silva puutöökojas OÜ Mootorile kahe kaugsõidubussi kered Graham Brothers YDX alustele (Mootori Nr-d 33 ja 34).
Bussid olid 2,15 m laiad, 5,15 m pikad, salongi kõrgus oli seisukohtade puudumise tõttu vaid 1,65 m. Kahekohalised istmed asusid kahes reas, juht ei olnud reisijateruumist seinaga eraldatud ja täitis ka konduktori ülesandeid. Teedeministeeriumi nõude kohaselt olid bussid varustatud kahe uksega, üks kummaski küljes.
Kered olid tammepuust. Salongi laed olid kaetud vineeriga, küljepaneelid olid värvitud imiteeritud tammena, tammepuust istmed kaeti nahaga. Väljast oli algselt katus värvitud kreemikaks, kere keskelt kollaseks ja alumine osa punaseks (hiljem oli Mootori busside kerevärviks punane).

1929. aastal ehitati AS Silva puutöökojas OÜ Mootori tööliste poolt kered Mootori 7 bussialusele Dodge Brothers (Mootori Nr-d 9-12 (ME), 13 ja 14 (YE) ning 35 (HE)).
1,75-tonnistele alustele ehitati 4 16-kohalist (mudel ME) ja 2-tonnistele alustele 2 20-kohalist (YE) lähiliinide bussi ning 3-tonnisele alusele 1 28-kohaline (mudel HE) kaugliinide buss, millel oli 7 lisaistekohta klapptoolide näol. Esimesed 6 bussi valmisid kevadel, seitsmes sügise hakul. Busside kere raamistik ehitati saarepuust ja tugevdati terasplekiga, väljast kaeti kere kattepleki tahvlitega, mille liitekohad löödi üle alumiiniumliistudega. Kere välisküljel asetses veel paks puust raudvitsaga kaitseliist kriimustuste vältimiseks. Tänu uuele alusraamistiku konstruktsioonile olid kered senisest madalamad. Reisijate uks paiknes uutel bussidel juhiistme lähedal, mis võimaldas juhil pileteid müüa ja seega ilma konduktorita sõita; samuti polnud juht erinevalt varasematest bussidest enam reisijatest täielikult vaheseinaga eraldatud. Tagaosas asus vasakpoolsel küljel varuväljapääs, mida varasematel lähiliinibussidel ei olnud. Ventilatsiooni oli parandatud avarate õhuavade ehitamisega bussi esiküljele ning katuseventilaatorite ja allalastavate akende paigaldamisega. Salong oli varustatud seisjatele mõeldud käepidemetega laes ja istmete otstes. (Auto, august 1929; Päevaleht 23.06.1929)

Graham Brothers YDX kaugsõidubuss Nr 33.
Foto Eero Olanderi kogust.
Graham Br. YDX Nr 34.
Foto Eero Olanderi kogust.
Graham Br. YDX Nr 34 sisevaade.
Foto Eero Olanderi kogust.
1929 valminud 16-kohaline Dodge ME Nr 9 liinil Magasini - Pelgulinn.
Foto Eero Olanderi kogust.
1929 valminud 20-kohaline Dodge YE Nr 14 1929. aastal.
Foto: Auto 8-1929 /via Urmas Tingas/.
1929 valminud 20-kohalise Dodge YE Nr 13 või 14 interjöör.
Foto: Auto 8-1929 /via Urmas Tingas/.
Kere ehitamine bussile Dodge Nr 9-13 või 35) 1929. aastal.
Foto: Auto 8-1929 /via Urmas Tingas/.

VT KA OÜ MOOTOR BUSSID.


K. Vispas (Viesbas) (26-27)
Tallinn, Väike-Ameerika 32 (26-27)
Ehitati keresid sõidu- ja veoautodele ning bussidele.

1926: "Autoomanikkude soovi järele tehakse autobusse, tõldasid, lahtiseid karosseriisid, veoautosid, rattaid, kattelookasid ja kõiksugu tõllasepatöid."
1927. aasta 9. aprillil tehti esimene proovisõit K. Vispasi töökojas Kose liinipidajale Johannes Kruusementile ehitatud 30-kohalise Berliet'ga. Buss oli valmistatud teedministeeriumi uute nõuete järgi (mh uksed külgedel ja istmed põiki), läks maksma umbes 750 000 marka ja hakkas pidama ühendust liinil Tallinn - (Harju-)Kose. (Vaba Maa 10.04.1927)



E. Sultson (25-26)
Tallinn, Suur Karja 3 (25) - Harju 30 (1926- )
Ehitati keresid veoautodele.

E. Sultson pidas Tallinnas kasutatud autode, traktorite, naftamootorite, lokomobiilide, peksumasinate, saeraamide jm ostu-müügi äri, korraldas auto-traktorikursusi, 1926. aastal esindas Eestis Berliet autosid.
1925: "... uusi veoaraamautosid varustan igaks otstarbeks vastavate ilusa välimusega keredega ..."



Volta, Tallinn: 1929 tuletõrjeauto CHEVROLET' alusele Tallinnasse.
Suurtööstuse Volta põhitegevusalaks oli erinevate elektriseadmete ja -masinate valmistamine.
1899. aastal asutatud AS Volta Tehased (ka Eesti Elektrimasinate-Ehituse Aktsiaselts Volta) asus Tallinnas, Soo 27. 1930. aastatel toodeti elektrimootoreid, dünamoid, generaatoreid, transformaatoreid, ventilaatoreid, mitmesuguseid elektriaparaate, kliimaseadmeid, gaasikaitseseadmeid, kõrgepinge-lülitusseadmeid, elektritriikraudu, elektrikeeduplaate, elektripraeahjusid, elektrisoojaveekatlaid, pumpasid, keevitusseadmeid jne. Kavas oli alustada isegi külmkappide tootmist, kuid seda takistas natsionaliseerimine ja alanud sõda.



Riigi Tööstuskool: 1923 tuletõrjeauto GARFORDi alusele Tallinnasse.

Tallinna Tööstuskool: 1927 tuletõrjeauto PACKARDi alusele Tallinnasse.



V I L J A N D I:

H. Ungern-Sternberg & Ko mehaanika- ja autotöökojad / AS Viljandi Mehaanika Töökojad (1934-1940)
Viljandis
Ehitati keresid bussidele, sanitaarautodele, veoautodele.

1934. aastal rajas Viljandi mõisa viimase võõrandamiseelse omaniku parun Oswald von Ungern-Sternbergi poeg Heinz-Oswald-Paul-Richard Ungern-Sternberg (06.05.1900(vkj.)-1943/44) Viljandisse autoparanduse ning -kereehitustöökoja. 1936. a. aprillis registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 500.- kroonise osakapitaliga täisühing "Viljandi mehaanika-töökojad H. Ungern-Sternberg & Ko", mille ainuke täisosanik oli Heinz Ungern-Sternberg ise ja mis asus Viljandis, Mõisa tee 12. Viljandi mõistes oli tegu suurettevõttega, kus 1937. a-l töötas 73 ja 1938. a-l 63 töölist.
1939 täisühingu tegevus lõpetati ja selle asemele asutati 7. jaanuaril 1939 50 000.- kroonise põhikapitaliga aktsiaselts Viljandi Mehaanika Töökojad. AS-i tegevusalaks oli "auto- ja masinaehitus ja -parandus", prokuristideks (ärijuht või allkirjaõigusega isik) olid August Kõpmann ja Frederike Hofer. AS-i 200 aktsiast (a 250 kr) kuulus 95% Heinz Ungern-Sternbergile, ülejäänud osa väiksele arvule sakslastest ja eestlastest eraisikutele. AS-i juhatusse kuulusid järgneva aasta jooksul Heinz Ungern-Sternberg, Emeric Engel, Aleksander Simon, F. Hofer, F. Gnadeberg ja Schilling. Seoses aktsiaseltsi kui uue ettvõtte asutamisega andis Majandusministeeriumi Tööstusosakond 1939. aastal loa H. Ungern-Sternberg & Ko'le Viljandis, Mõisa tee 12 asuva mehaanikatöökoja ehitamiseks, korraldamiseks ja sisseseadmiseks. Töölisi oli 60, tegevusalaks autode ja autobussikerede valmistamine, autode parandamine jm mehaanilised tööd.
1939. aasta sügisel siirdusid Viljandi Ungern-Sternbergid Saksamaale juba esimeste ümberasujate seas, Heinz Ungern-Sternberg lahkus Eestist 20. oktoobril 1939. Eelnevalt oli ta sõlminud kokkuleppe, millega andis töökoja rendile Viljandi linnanõunikule ja Saku õllelao pidajale Jaan Mihkelsonile 7500 krooni eest aastas. Rentnik pidi nimetatud summaga tasuma ettevõtte mitmesuguseid varasemast ajast tekkinud kohustusi. Pärast omaniku lahkumist selguski, et ettevõttel olid mitme kreeditori ees üsna suured võlad, kuigi "tööstusele lähedal seisvate isikute" arvates võis aktsiaseltsi varasem aastane puhaskasu küündida koguni kuni 40 000 kroonini. 28. oktoobriks 1939 oli juba välja kuulutatud AS-i varade oksjon Pärnu Eesti Tööliste Kindlustusseltsi 1000-kroonise nõude rahuldamiseks. Kuna ettevõte oli hea sisseseadega, väljaõppinud töölistega ja ka tellimusi oli piisavalt, otsustas majandusministeerium võtta AS-i esimese baltisakslastele kuulunud ettevõttena äsja vastuvõetud seaduse alusel sundjuhtimise alla.
1940. aasta aprilliks olid Eestist lahkunud ka AS Viljandi Mehaanika Töökojad juhatuse abiesimees Emeric Engel ja juhatuse liikme kandidaat Felix Gnadeberg. Eestisse oli jäänud vaid juhatuse liige Aleksander Simon. Seetõttu otsustas majandusminister senise juhatuse laiali saata ja määras 12. aprillil 1940 uue juhatuse koosseisus esimees Johannes Taagen ning liikmed Evald Konno ja Mart Martinson. 1940. aasta suvel ettevõte natsionaliseeriti. 1941. a. sõjasündmustes töökoda kannatada ei saanud, sundkorras võeti üle üks ehitamisel olnud buss. 1. augustil 1941 allutati ettevõte Saksa sõjaväevõimudele. Pärast sõda asus Viljandi Mehaanika Töökodade ruumides Talleksi tsehh.

Ungern-Sternbergi ettevõte keskendus peamiselt bussikerede ehitamisele. 1938. aasta jaanuari alguses tähistati pidulikult tööstuse juurdeehituse valmimist, firmal oli rohkesti tellimusi busside ehitamiseks Tartust, Tallinnast ja Narvast. 1938. a. aprillis valmisid kolm esimest Tallinna linnavalitsuse tellimisel ehitatud nn Tallinna-tüüpi bulldogbussi (vt allpool). 1938. a. märtsis valmisid Narva linnavalitsuse jaanuaris tellitud 2 tõenäoliselt samuti nn Tallinna-tüüpi kerega bulldogbussi (36 ja 38 istekohaga) Büssing-NAG 400-T/LD6 (raami nr 66980, mtr nr 69005 LD6) ja Volvo B-20 (raami nr 103057, mtr nr 64614). 1938. a. märtsis valmis ka Sotsiaalministeeriumi Tervishoiu Peavalitsuse tellimusel ehitatud 2 sanitaarautot. Ühe neist kavatses ministeerium suunata Petserisse, teise Viljandisse. 1938. a. mais tellis sama aasta suvel üle võetava Viljandi linnasisese bussiliini Linn - Raudteejaam ja avatava uue liini Pärnu mnt - Kivistik tarbeks töökojast uue bussi Viljandi linnavalitsus. Vähemalt 28-29 istekohaga bussi hinnaks arvestati 14 500 krooni. Uus sinist värvi autobuss valmis augustiks, esimene proovisõit veel viimistlemist vajava bussiga tehti 1. augusti õhtul. Teine Viljandi linnavalitsuse tellitud autobuss valmis tööstuses 1939. a. juuni alguses ja läks liinile 15. juunil. Bussi hinnaks kujunes 15 000 krooni ja see oli üldjoontes eelmise bussi sarnane.
1939. aasta jaanuari alguses valmis Ungern-Sternbergi töökojas Tallinna linna tellimusel ning Tallinna kodanliku õhukaitse ja tuletõrje juhataja mag. Elmar Umblia jooniste järgi ehitatud furgoonkerega gaasikaitseauto 14 hj Opel-Blitzi alusele (vt ERIAUTOD). Auto anti Tallinna kutselise tuletõrje lendsalga käsutusse, selle ehitamine läks maksma 11 000 krooni (lisaks varustus ja sisseseade) ja selles olid gaasikaitse, esmaabi ja degaseerimise osakonnad; varustuse hulka kuulusid 2 kanderaami, gaasimaskid, hapnikuaparaadid, "gaasiluure" anumad, ravimid, tööriistad jne. Auto tagaosas asus pesemisruum soojavee dušiga. Rahuajal oli sõiduk kasutatav esmaabiautona vingu- või gaasimürgistusi põhjustavate suuremate õnnetuste puhul. Tegemist oli esimese taolise eriautoga Baltimail ja isegi soomlastel ei olevat tol ajal veel sellist sõidukit olnud.
1939. a. kevadel tellis Narva linnavalitsus Viljandist veel ühe uue bussi, teine uus buss oli kavas ehitada Narvas kohapeal.
25. mail 1939 sõlmitud lepingu järgi hakati Ungern-Sternbergi töökojas ehitama ja 19. augustil 1939 anti Tallinna linnavalitsusele üle Tallinna uus surnuveobuss International (vt ERIAUTOD). Kokku 12 500.- krooni (sellest kere ehitamine 6420.-) maksma läinud sõidukis oli kohti kuni 15 saatjale (sh 5-7 seisukohta), ning see võis sõita "sammu" ehk jalgsi liikuva leinarongi kiirusel.
1939. a. alguses tehti Viljandis NMKÜ reisibussi ümberehitustööd (bussi kere oli 1935. a-l valminud Õhu- ja Gaasikaitse Liidu töökojas). 5000 krooni maksnud ümberehituse käigus muudeti buss mugavamaks, likvideeriti WC ja vähendati kohtade arvu 42-lt 38-le (Uudisleht 25.01.1939).

Päevalehe andmeil (29.10.1939) oli Ungern-Sternbergi ettevõttes "kahe viimase aasta vältel" ehitatud 28 autobussi, neist 15 Tallinna linnale (vt allpool), 20 veoautot, 10(?) sanitaarautot, üks matuseauto (International, Tallinna linnale) ning üks gaasikaitseauto (Opel Blitz, Tallinna linnale).
1939. a-l ehitati töökojas kered 9 bussile, 1 sõiduautole, 1 sanitaarautole ja 1 surnuveoautole. /Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4259/
1940. a-l ehitati töökojas kered 7 bussile ja 1 eriotstarbelisele autole. Detsembris 1940 oli ehitamisel 4 bussikeret. /ERA.R-10.1.111/
1941. a. suvel oli töökojas ehitamisel kere ühele bussile, mis sõja puhkedes võimude poolt sundkorras üle võeti. /ERA.R-13.1.926/

Heinz Ungern-Sternberg oli ka suur lennuhuviline, osales aktiivselt kohaliku lennuühingu tegevuses ja ehitas oma töökojas ka kaks mootor- ja neli purilennukit.

Andmed: Sakala 1934-1940; Kaubandus tööstuskoja Teataja 10/1936, 6/1939; Majandusteated 33/1939; Päevaleht 15.01.1939, 28.10.1939, 29.10.1939; Uus Eesti 15.01.1939; Uus Eesti Narva Uudised 7.03.1939; Põhja Kodu 8.03.1939; Rahvusarhiiv ERA.R-13.1.926, ERA.R-10.1.111 (1940. a. detsembri kuuaruanne), ERA.2536.3.270 (Narva); Viljandi Muuseum - Ain Vislapuu.

Vähemalt 4 uut Viljandisse saabunud Mercedes-Benz alust ja ehitamisel olev(ad) bussikere(d). Aasta teadmata. Võib-olla ehitati Ungern-Sternbergi töökojas kered (osadele) TÜ Rool, V. Rosenberg & Ko Tartu linnaliinide Mercedes-Benz bussidele.
Fotod: Rait Priksi kogust.
Vasakul: Viljandi linnavalitsusele 1938. a-l Tallinna busside eeskujul (vt allapoole) ehitatud esimene uus linnaliinibuss. Seisavad (vasakult) Viljandi linnapea A. Maramaa, H. Ungern-Sternberg jt.
Foto: Toivo Kitvel, Johannes Tilk, Eesti lennukroonika ..., Aviopol 2003
Paremal: teadmata liinipidajale ehitatud buss 1938. a-l.
Foto: Eero Olanderi kogust.
Tallinna linnavalitsuse gaasikaitseauto OPEL-BLITZ.
Fotod: Politseileht 3-4/1939; Eesti Tuletõrje 1/1939 ja 2/1939.
  
1939. aastal valminud Tallinna linna matusebussi International joonised ja kere ehitamise tingimused. Tallinna Linnaarhiiv TLA 149.1.649 /via Rein Veldi/.
Tallinna linna uus matuse- buss International (A-2743) 1939. aastal.
Foto: Esmaspäev 16.09.1939 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
International (A-2743) talvel 1939/40.
Foto: Rein Veldi kogust.
International (3T 12-00) 1948. aastal (taga endine Tallinna linna Büssing-NAG Nr 39).
Foto: Gordy Jõelaidi album /via Eero Olander/.

Viljandi firmaga Ungern-Sternberg & Ko on seotud üks huvitav lõik Tallinna bussiliikluse ja Eesti bussikereehituse ajaloos. Andmed on pärit peamiselt Eero Olanderilt.

VT TALLINNA LINNAVALITSUSE BUSSILIINIDE BUSSID.
1930. aastate lõpul otsustas Tallinna linnavalitsus võtta enda kätte linnasisese bussiliikluse. Selleks osteti 1937. aastal kolm uut bussialust ja kuna Eestis ei leitud töökoda, mis neile kerede ehitamise enda peale võtaks, siis tellis linnavalitsus töö Soomest. Moodsad sinist värvi, nikeldatud aknaraamidega ja pehmete istmetega bussid ehitas Büssing-NAG shassiidele Tampere firma OY Korpivaara & Halla. 1. detsembril 1937 avas teedeminister N. Viitak pidulikult Tallinna linnavalitsuse esimese bussiliini Veneturg - Kopli.
Järgmise partii uute busside jaoks leiti kerede valmistaja juba Eestist - Ungern-Sternbergi töökoda Viljandis. 1938 saabus Eestisse kokku 10 Tallinna linnavalitsuse ostetud Büssing-NAG alust ja kõigile neile ehitati kered Ungern-Sternbergi töökojas. 3 esimest bussi valmisid Viljandis aprilli lõpus 1938 (Sakala Nr 51, 02.05.1938). Busside hinnaks kujunes 24 250 krooni, kahel bussil pakiraami tõttu 24 600 krooni. Veel 1 buss anti tellijale üle mais, järgmised 3 bussi juuli lõpul, veel 1 augusti esimesel nädalal ja viimased 2 augusti jooksul (Uudisleht 3.08.1938 lk 2).
1939 ehitati Ungern-Sternbergi töökojas Tallinna linnavalitsuse tellimusel 5 uut Volvo bussi. Alused jõudsid Eestisse ilmselt 1938. aasta lõpus - jaanuari alguses 1939 töö juba käis ja veebruaris-märtsis 1939 olid esimesed neist valmis (Auto 3/1939, Uus Eesti 11.01.1939). Busside alusraami hind oli 11 500 krooni, kerel 9890 krooni, kahel katuseraami tõttu 9950 krooni.
1940 valmis 5 uut bussi Büssing-NAG alustele.
1940/41 veel 10 (või 9) bussi Volvo raamidele.

Seega ehitati Viljandis:
1938 10 bussi Büssing-NAG alustele, linnavalitsuse Nr 4-13 (12 ja 13 katuseraamiga)
1939 5 bussi Volvo alustele, Nr 14-18 (17 ja 18 katuseraamiga)
1940 5 bussi Büssing-NAG alustele, Nr 36-40
1940/41 10 (9?) bussi Volvo alustele, Nr 140-149 (uus numeratsioon koos OÜ Mootori bussidega)
Lisaks ehitati Viljandis 2 sarnast bussi Viljandi linnavalitsusele, vähemalt 2 tõenäoliselt sama tüüpi bussi Narva linnavalitsusele ja võib-olla üks sama tüüpi, kuid suurem reisibuss Volvo alusele Kuressaarde.

Suurem osa Tallinna linnavalitsuse busse viidi 1941 Venemaale ning enamus neist hävis sõja käigus või vahetult pärast sõda. Kuid osa jäi siiski Eestisse. Peale sõda oli Tallinnas neist teadaolevalt alles 4 (Nr-d 4 (toodi Tartust), 5, 10, 14), lisaks üks Pihkvas ja võib-olla ka üks 1950. a-tel Leningradis.
Viimane neist, Nr 4, hävis bussipargi garaazhi põlengus 1954. aastal.

Sakala Nr 51, esmaspäev, 2. mai 1938:
"Pühapäeva hommikul kella 7-8 vahel juhtus Järvamaal Ussisoo vahelisel maanteel õnnetus uue omnibusega, mis oli teel Viljandist Tallinna. Teatavasti 1. maist Tallinna linnavalitsus võttis oma kätte kõik päälinna siseliiklemist korraldavad omnibuseliinid. Osa omnibuse lasti ehitada Viljandis H. Ungern-Sternbergi töökojas. Pühapäeva varahommikul kolm Viljandis ehitatud omnibust saadeti Viljandist Tallinna poole teele. Ussisoo vahelisel kitsal ja kurvelisel maanteel esimesena sõitev omnibus, mida juhtis H. Ungern-Sternberg isiklikult, sattus liiaks teeäärele ning vajus küljeli kraavi. Seejuures purunes osa klaase ning said vigastada porilauad. Õnnetuse silmapilgul olid omnibuses mõningad töölised ja Tallinna trammiametnik Tiikmaa, kuid viimased pääsesid vigastusteta.
Õnnetusest telefoneeriti Viljandi, kust välja sõitis veoauto abistama. Pärastlõunal kella 5 ajal suudeti uus omnibus sikutada tagasi teele ning sõit jatkus Tallinna suunas."
Foto: Kaido Mäe kogust. Tõenäoliselt Tallinna linnavalitsuse Büssing-NAGide uued alused 1939. aastal Tallinnas trammidepoo hoovil.
Foto Eero Olanderi kogust.
Foto: Rait Priksi kogust.

1938 valminud esimese seeria Büssing-NAG Nr 10 Veerenni-Ristiku liinil 1939. aastal.
Foto Eero Olanderi kogust.
1939 valminud teise seeria buss Volvo Nr 14-16 Viru tänaval 1940. aasta augustis.
Foto Eero Olanderi kogust.
Teise seeria katuseraamiga Volvo Nr 18 Pirital 1939. aasta juulis.
Pilt on kunstlikult värvitud.
Foto Eero Olanderi kogust.
1940 valminud kolmanda seeria Büssing-NAG Nr 36-40 1940. aastal.
Foto Eero Olanderi kogust.
Tõenäoliselt samuti Viljandis ehitatud Saaremaa numbriga
pikem reisibuss Volvo. Avarii Kangruseljal 1940. aastal.
Foto Eero Olanderi kogust.
Endine Tallinna linnavalitsuse Büssing-NAG Nr 7 (uus nr 5) u. 1947-49.
Foto Eero Olanderi kogust.
Büssing-NAGi Nr 7 vrakk Tallinnas 1952. aastal.
Foto Eero Olanderi kogust.
Endise Tallinna linnavalitsuse Büssing-NAGi Nr 39 (uus nr 10) sisevaade 1953.
Foto Eero Olanderi kogust.
Büssing-NAG Nr 39 (10) juhikabiin 1953.
Foto Eero Olanderi kogust.
Tartust toodud tõenäoliselt endine linnavalitsuse buss bussipargi numbriga 4 Tallinnas 1953. aastal.
Foto Eero Olanderi kogust.
Nr 4 1953. aastal.
Foto Eero Olanderi kogust.
Bussipargi bussid 1953. aastal. Tartust toodud Nr 4 ja endine Tallinna linnavalitsuse Büssing-NAG Nr 39 (uus nr 10). Vasakpoolne endine Mootori buss, kolmas trofeebuss.
Foto Eero Olanderi kogust.
1949. aastal Pihkvas tehtud foto. Endine Tallinna linnavalitsuse Büssin-NAG Nr 36-40 või Volvo Nr 140-149.
Foto Eero Olanderi kogust.

VT TALLINNA LINNAVALITSUSE BUSSILIINIDE BUSSID.

Viljandi mehaaniline ehitus- ja mööblitööstus (1929-36)
  Viljandi mehaaniline ehitus- ja mööblitööstus, end. K. Ohsche (1929-30)
Viljandi, Uueveski tee 3 / 3-b / 3-a (1929-36)
Ehitati auto- ja bussikeresid

1929. aastal valmistati uksi, aknaid, treppe, paneele, aknaruloosid, vankreid, mööblit jm. 1930. aastal juba ka autokeresid.

Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti "Viljandi mehaaniline ehitus- ja mööblitööstus Mats Ritson" 1931. aasta septembris. / Kaubandus-tööstuskoja Teataja 20/1931 /



Ilmselt Viljandi mehaanilises ehitus- ja mööbli- tööstuses valminud August ja Heinrich Tilki (vt V.A.Ü.) REO (V-230).
Foto: Viljandi Muuseum.

Karl Ohsche (1.07.1922-27)
  K. Ohsche mehaaniline puutööstus (24) - Karl Ohsche mehaaniline ehitus- ja
  mööblitööstus (25) - K. Ohsche puutööstus (27)
Viljandi, Peetrimõisa 2 (1922-24) - Uueveski tee 2 (25) - Uueveski tee 3 (1925-27)
Ehitati veoautokeresid

1922. aasta suvel tööd alustanud K. Ohsche puutööstuses valmistati uksi, aknaid, treppe, paneele, liiste, mööblit, puusärke jm. 1925. aasta kevadel teatati vankri- ja tõllasepatööde osakonna avamisest, kus ehitati töö- ja sõiduvankreid, rattaid, veoautode keresid ning tehti parandustöid.
Tööstus oli varustatud höövli-, frees- ja kantimismasinate ning oma aurukuivatiga saematerjali kuivatamiseks. Lisaks oli sisse seatud oma mööblikauplus Werncke majas Kauba 2, mis 1925. a-l viidi üle Väiketurule O. Seisleri pärijate majja.
1923. aastal võis täisvõimsusega tegutsemise ajal ametis olla ligi 50 töölist, 1926. aastal oli aga töölisi kõigest 13.
/Sakala 5.07.1922, 19.09.1926 jm/

31. jaanuaril 1928 alustas endistes Karl Ohsche puutööstuse ruumides tegevust mehaaniline puutööstus Memto (Sakala 28.01.1928), sama aasta sügisel olid ruumid välja üürida (Sakala 22.09.1928) ja 1929. a. kevadel alustas Uueveski 3 tegevust Viljandi mehaaniline ehitus- ja mööblitööstus (Sakala 25.05.1929).




T A R T U:

August Kooki bussiettevõtte töökoda (30-37)
Tartu
Ehitati keresid bussidele ja veoautodele.

Bussiettevõtja August Kook tegeles Tartus kaugliinide pidamisega alates 1924. aastast. Veebruaris 1932 ostis ta Tartu linnaliinipidaja Davet Simmi kõik bussid koos liinipidamisõigustega. Sellega tõusis A. Kook Tartu suurimaks bussiettevõtjaks, pidades ühendust kaugliinidel (1938. a-l 9 liini) ja 1937. aasta 1. aprillini Tartu linnaliinidel (läksid siis üle TÜ-le Rool, V. Rosenberg & Ko).

Busside kered ehitas A. Kook oma töökojas. 1930. aasta seisuga olid A. Kooki oma töökodades valmistatud kered kõigile seni omandatud 10 bussile ja 2 veoautole.
1930. a-l tellis A. Kook otse Saksamaalt Braunschweigis asuvast tehasest uue BÜSSING bussishassii. Sõiduki kere valmis "viimseni hr. A. Koogi töökojas omaniku isiklisel juhatusel" 2-3 kuuga, sama aasta juuliks. Tegemist oli 34 hj mootoriga 33-kohalise 8,2 m pika ja 2,25 m laia reisibussiga. Istmed olid kaetud pruuni kunstnahaga, lagi polstriga, salong varustatud ventilatsioonisüsteemiga, tolmu ja tolle aja bussidele iseloomuliku kolina eest kaitsesid reisijaid kummitihenditega peegelklaasist aknad. Lisaks oli sõidukil kiirusepiiraja, mis hoidis kiirust alla 45 km/h. Bussi alumine osa oli punane, ülemine kahvatu-kollane. (Päevaleht 19.07.1930, Kaja 19.07.1930)
Pildil uus Büssing reisibuss 1930. a-l (Tehnika Põllumajanduses 2-3/1930).

1935. aasta juuni alguses valmisid A. Kooki töökojas 4 uut 32-kohalist bussi SCANIA-VABIS. 17. veebruaril 1937 teatas Postimees, et A. Kook võtab peagi esmakordselt Tartus kasutusele diiselbussi - äsja oli Tartusse saabunud 11-meetri pikkune ja 4 tonni kaaluv bussialus, mis Postimehe sõnul oli "pärit Rootsist Büssing NAG vabrikutest"(?) ja valmistatud eritellimisel. A. Kooki töökodades asuti tema enda kavandite järgi bussikere ehitamisele. 95 hj ja 45-kohalisest bussist pidi saama suurim A. Kooki pargis (seni olid suurimad bussid 32-kohalised) ning see loodeti valmis saada suveks. Sõiduki kere pikkuseks arvestati ligi 12 meetrit, 95 hj mootor suutis heal sirgel teel arendada kuni 80 km tunnikiirust ja täislastis 8-10 tonni kaaluva hiiglase peatamiseks võis kasutada topeltpidureid (õli ja õhk). Peagi olid saabumas veel 2 shassiid (35- ja 40-kohalised diislid) nii linna- kui maaliinidele sobivate universaalbusside ehitamiseks.

Vt TEISTE ETTEVÕTETE BUSSID

Jaan Ratnik (asut. 1907)
Tartu, Riia 37 (12) - Pihkva 38 (24) - Pihkva 50 (26) - Võru 50/52 (29-1932) - Holmi 2-10 (1932-38)
Ehitati keresid tuletõrjeautodele.

Jaan Ratniku tööstuses ehitati mitmed Tartu tuletõrjeautod.
1925 BERLIET' alusele.
1926 HANSA-LLOYDi alusele.
1929 kaks autot FORD A alustele. Üks neist oli 1929. a. juuni alguses valminud käsipritsi (1933 paigaldati selle asemele mootorprits) ja 600-liitrise veepaagiga varustatud 6-kohaline kerge "välkauto" Tartu linna lendsalgale. Auto varustusse kuulusid veel voolikurull, kerge redel, pootshaagid, prozhektroid ja telefoniaparatuur, mille sai sündmuspaigal ühendada linna telefonivõrku, et tõsisemate juhtumite korral abijõud välja kutsuda. Tuletõrjeauto kavandi oli valmistanud Jaan Ratnik ise (Postimees 9.06.1929, Postimees 1.06.1933).
1938 DIAMOND-T 613 alusele. Tartu linna lendsalgale ehitatud kinnise kerega Diamond-T 613 "Võitja" 6750 krooni maksnud shassii saabus Tartusse 1936. a. märtsikuu algupäevil. Enne kere ehitamist nähti alusraamile ette vähemalt 1000 km läbisõitu. Kere valmis 1938. aasta juulis, mahutas 10 tuletõrjujat ja oli varustatud Eesti sel ajal võimsaima Rosenbauer pumbaga. Auto ehitati lendsalga ülema A. Lätti visandite järgi ja läks kokku maksma ligikaudu 15 000 krooni. (Postimees 4.03.1936, 13.07.1938, 14.07.1938)
Peale selle ehitati Jaan Ratniku tööstuses 1920. aastate alguses "automaatselt täituvaid mustuseveo autosid" (1923 või 1924 valmis "mustuseväljaveo auto" Tartu linnale, mis läks maksma 750 000 marka).

1907. aastal asutatud Jaan Ratniku põllutööriistade ja masinavabrik oli üks mitmest (veel näiteks G. & H. Lellep, Gustav Peets, A. Lõoke, Tegur, Tehnik) 1920.-1930. aastatel Tartus tegutsenud suurest põllutöömasinate- ja metallitööstusest. Enne I maailmasõda valmistati masinaid ja põllutööriistu, sõja puhkedes rekvireeriti sisseseade ja viidi Peterburi, 1920. aastal taasavas Jaan Ratnik vabriku Tartus uues asukohas ja uue sisseseadega. Vabrikus ehitati mitmesuguseid põllutöömasinaid nagu kartulivõtmismasinad, viljasorteerijad, hekslimasinad; äkkeid ja atru, tuletõrjepritse, veepumpasid, aurukatlaid, mitmesuguseid metallesemeid (pliidirestid, ahju-uksed, hauaristid, pingijalad) jne.
1924. aasta kevadel kasutati tööstuses 3 elektrimootorit ja ametis oli 15 töölist.
1924. aasta Tartu põllumajandus- ja tööstusnäitusel demonstreeriti oma tööstuses valmistatud traktorit.
1929. aastal ehitati Tartu linnavalitsusele "hiiglajõuline" teerull - vanast Badenia lokomobiilist ümber ehitatud 15-tonnine (koos liivalastiga tagaratastes ligi 18-tonnine) masin läks maksma 1300 krooni. Samal aastal valmis rong veduri ja 12 turbavaguniga Ulila elektrijaamale.
/Paremal Jaan Ratniku tehase reklaam 1929. aastast./
1932. aasta seisuga oli vabrikus 33 veetavat lokomobiili ümber ehitatud isesõitjateks. Samuti valmistati rahakappe ning pankadele suuri teraskambreid (nt Tartu Eesti Laenu-Hoiu Ühisusele) ja nende uksi (nt Hüpoteegipangale, Põltsamaa Ühispangale).
1932. aasta kevadel ostis Jaan Ratnik Pikalaenu Pangalt ühe oma Tartu konkurendi, pankrotistunud suure põllutööriistade ja masinavabriku AS Tegur hooned ja sisseseade ning kolis oma ettevõtte sealsetesse ruumidesse üle, teatades, et tema "vabrik teeb kõiki neidsamu töid ja valmistab samu saadusi, mis mõlemad vabrikud eraldi valmistasid" (näiteks 1928. aastal valmistati Teguris 12 sorti atru, viljasorteerijaid, külvimasinaid, äkkeid, hekslimasinaid jm põllutööriistu, kartuli- ja loomatoidu aurutajaid, tuletõrjepritse, saeraame, vabrikute sisseaseadeid jm).
1935. aastal ehitas J. Ratniku vabrik Tartu linna elektrijaamale veoautoga ühendatava kaabliveovankri, mis oli ette nähtud kaablirullide vedamiseks ja kaabli paigaldamiseks. (Postimees 05.06.1935 lk7)
1935. aastal valmis ka 250 000 liitrine ja ligi 8 meetri kõrgune piiritusetsistern Tartu Pärmivabrikule.
1936. aasta jaanuaris valmis J. Ratniku vabrikus väidetavalt Eesti esimene välisupiköök Kaitseliidu Tartu malevale. Väliköögi konstrueeris maleva majanduspealik Armin Lomp. Maksumuseks kujunes 800 krooni. Väliköögi katel mahutas kuni 200 liitrit suppi, lisaks oli olemas veepaak kuni 80 liitri vee keetmiseks, väiksem rasvasulatusanum ja eraldi pliit. Samasuguse väliköögi tellis kohe ka Harju malev, seejärel Naiskodukaitse Põltsamaa osakond ning sama aasta mais oli käsil juba neljanda välisupiköögi ehitamine Saaremaa malevale. (vt Postimees 18.01.1936 lk7, 27.03.1936 lk7, 20.04.1936 lk7, 02.05.1936 lk7)
1936. aastal hakati ehitama Jaan Ratniku enda konstrueeritud uut tüüpi viljasorteerijaid, millega sai lisaks teraviljale puhastada ka lina- ja ristikheinaseemneid. (Postimees 24.04.1936 lk6)

Jaan Ratnik (3.06.1881 - ?) sündis Tartu lähedal Ulila vallas Eeriku talu omaniku pojana, asus 15 aastaselt Tartus lukussepameistri Mihkel Koiti juurde õpilaseks. Saades meistri väimeheks läks Peterburgi, töötas Putilovi tehases, 1907 avas Tartus Riia tänaval oma töökoja. I maailmasõja puhkedes rekvireeriti töökoja masinad, J. Ratnik läks taas tööle Peterburgi. Pärast sõja lõppu Tartusse naastes avas J. Ratnik oma töökoja uuesti Pihkva (hilisem Võru) tänaval. Jaan Ratnik oli Tartu linnavolinik Rahvaerakonna rühmas, Kauba Panga nõukogu liige, Tartu Pauluse koguduse juhatuse liige, Ühisklubi juhatuse liige. (Postimees 03.06.1931)


J. Ratniku tööstuses 1938. a. juulis valminud Tartu linna lendsalga kinnine tuletõrjeauto DIAMOND-T 613 (B-395) "Võitja". Autot juhtis Aleksander Speek. Fotod tema tütre Hille Speek´i kogust /via Urmet Kaareste/. DIAMOND-T 613 (B-395).
Foto: Eesti Tuletõrje 12 (167)/1938.
J. Ratniku tööstuses 1939 valminud Tartu tänavapuhastusauto CHEVROLET.
Foto: Postimees 19.07.1939 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
J. Ratniku tööstuses 1929. a-l Tartu linna lendsalgale ehitatud FORD "Välkauto".
Foto: Postimees 09.06.1929 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
J. Ratniku tööstuses ehitatud traktor 1924. a. Tartu põllumajandus- näitusel.
Foto: Odamees 10/1924 /Eesti Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv (digar.nlib.ee)/.
J. Ratniku tööstuses 1929. a-l lokomobiilist ümber ehitatud teerull.
Foto: Postimees 09.10.1929 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.

Tartu Tööstuskeskkool / Tartu Linna Tööstuskool
Tartu, Vene 1 (30) - Kalda 16 (38-39)
Ehitati keresid sõidu-, veo- ja tuletõrjeautodele.

Postimees 13.04.1930: "Tööstuskool valmistab auto tõldasid. Tartu linna tööstuskool kavatseb hakata suuremal arvul valmistama auto pealisosasid (karosseriisid). Seni tehtud katsed on annud häid tagajärgi. Kõrvutades tööstuskoolis ehitatud tõldautot välismaa vabriku tööga ei ole esimese juures märgata mingit halvema suunas erinemist. Tööstuskool on ühe suurema Eesti autoäriga kontakti astunud ja töö tõldosade ehituse alal tõotab laialisemaks paisuda sel teel, et äri toob edaspidi välismailt ainult auto masinavärgi, kuna tõldosa pealeehitus toimetatakse siin. Nõnda on võimalik autosid odavamalt omandada, sest pealiskatte kulud tõusevad kuni poole auto hinnani. Kuigi välismail auto tõldosade valmistamine toimub mehaaniliselt ja selle tõttu odavam tuleb kui siin nõuab nende vedu ja tollimine sedavõrd rohkem kulusid, et siin kohapeal valmistatud tõldosa tuleb umbes 500 kr. odavam."
Postimees 4.12.1930: "Omapärane auto valmimas. Üks jaoskonna-arst on tellinud omale välismaalt automootori, kuna pealmine osa ehitatakse Tartu linna tööstuskoolis printsiibi järgi, et autot saab kasutada hariliku sõidukina ja tarbekorral ka sanitaarautona. Viimaseks otstarbeks ehitatakse autouksed pisut laiemad, nii et haiget saab sisse kanda. Auto on kahe istmega. Esimene istmerida ehitatakse nõnda, et seda saab hõlpsasti tagumistega ühendada ja mõlemad istmeteread koos moodustavad voodi, kus võib kaks haiget kõrvuti lamada. Selline auto on väga praktiline just eriti jaoskonna-arstidele."
Postimees 5.08.1931: "Tööstuskool valmistab autodele tõldu. Viimasel ajal on hakatud sõiduautode tõldosasid kohapeal valmistama. Välismaalt tellitakse auto mootor, raamistik ja rattad, kuna tõld tehakse siinsetes tööstustes. Tartus valmistab autotõldu linna tööstuskool. Praegu on käsil kahe autotõlla ehitamine, kuna varemalt neid mitu juba valmis tehtud. Autod tulevad sel viisil üle 1500 kr. odavamad ja valuuta väljavoolu jääb ära umbes 3500 kr. autolt."
1936/37 õppeaastal valmistati 1 sõiduauto tõldkere, 1 kaubaveo-omnibuss, 9 veoautokeret, 14 veoauto platvormi (veokasti), pikendati 2 auto alusraami, ehitati 7 kaherattalist auto järelvankrit. Lisaks "õgvendati ja lasti uuena välja" 6 "ümberkukkunud ning kokkupõrganud sõiduatode tõlda". (Tartu Linna Tööstuskooli tegevuse aruanne 1936/37)
1938: "...Teeb autoparandustöid, ehitab veoauto keresid, juhiputkasid, autotõldasid jne.".
1939: "...ehitab veoauto keresid, juhiputkasid, sõiduauto tõldasid soodsate hindadega."

Tartu Tööstuskeskkoolis (varem Tartu Linna Tööstuskool) ehitati ka tuletõrjeautosid. 1930. a. aprilli lõpus valmis kolme aasta eest alanud korjanduse tulemusel Tartu Vabatahtliku Tuletõrje veemuretsejate jaoskonna uus tuletõrjeauto "Veemuretseja" CHEVROLET' alusele (Postimees 1.05.1930 lk 6, 8.05.1930 lk 3). 1935. a. veebruaris valmis autoprits "Kaupmees" GMC alusel (B-259) Tartu Vabatahtliku Tuletõrje kaupmeeste mootorpritsi jaoskonnale. Sõiduk ehitati möödunud aastal ostetud pruugitud veoauto alusele ja see läks maksma 2800.- krooni (Postimees 16.02.1935 lk 8, 18.02.1935 lk 7).

Veel valmistati tööstuskoolis mööblit, tehti igasuguseid puu- ja rauatöid, parandati autosid. Kooli juures tegutses Tartu Autokool.

Paremal Tartu Linna Tööstuskooli reklaam 1929. aastast


1935. a-l Tartu Linna Tööstuskoolis Tartu VTÜ kaupmeeste jaoskonnale ehitatud GMC "Kaupmees" (B-259).
Foto: Postimees 16.02.1935 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
1930. a-l Tartu Linna Tööstuskoolis Tartu VTÜ-le ehitatud CHEVROLET "Veemuretseja".
Foto: Postimees 08.05.1930 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.


Tartu tuletõrjemaja garaazhi töökoda
Tartu

1936-1937 tuletõrjeauto OPEL-BLITZi alusele.
15. jaanuaril 1937 tegi esimese proovisõidu Tartu Vabatahtliku Tuletõrje ronijate jaoskonna uus tuletõrjeauto "Abistaja" (B-313). Sõiduk ehitati OPEL-BLITZi alusele Tartu pritsimaja garaazhis. Ehitust alustati 1936. a. suvel jaoskonna tolleaegse ülema Siegfried Mucheli eestvõttel, tema kavandi järgi ja juhendamisel. Auto sai endale väga ekstravagantse voolujoonelise kinnise kere, istekohad paarikümnele tuletõrjujale, 1535-liitrise veepaagi, Rosenbauer mootorpritsi, 20-meetrise redeli ja telefoniaparatuuri sündmuskohal linna telefonivõrku ühendamiseks. Uue tuletõrjeauto pidulik õnnistamine toimus 5. mail 1937 (Postimees 21.08.1936 lk7, 8.05.1937 lk7, Uus Eesti 21.08.1936 lk9).


1936-37 Tartu tuletõrje- garaazhi töökojas Tartu VTÜ-le ehitatud kinnise OPEL-BLITZ "Abistaja" (B-313) joonis.
Foto: Uus Eesti 21.08.1936 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.


Ferd. Sassi / Vennad F. ja K. Sassi / F. Sassi & Co (1924-1940)
Tartu, Lao 9 (1924-1927) - Vabaduse 16 (1927-1933) - Aleksandri 111 (111-a ja 111-b) (1933-39)
Tallinn, Kopli 38 (39)
Ehitati keresid sõiduautodele ja kabiine veoautodele.

1934: autokered, veoautode korpused ("...valmistades ... ka autotõldasid ja veoautode korpusi, eriti just viimaseid on tulnud valmistada viimasel ajal õige palju." /Postimees 16.11.1934/).
1937: autotõllad.
1939: autotõllad.

Ferdinand Sassi ehitas oma puutööstuses veel mööblit, uksi, aknaid, treppe jm.
Ferd. Sassi mehaaniline puutööstus tegutses pikka aega Tartus. 1930. a-te lõpus oli põhitööstus üle viidud Tallinnasse ja Tartus asus ettevõtte osakond.
1938. aasta detsembris registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris täisühing Vennad F. & K. Sassi Puutööstus, Tallinn, Kopli 38, osakapital 5000.- krooni, täisosanikud Ferdinand Sassi ja Karl Sassi. 1939. aasta märtsis registreeriti selle ettevõtte tegevuse lõpetamine ja uus 8000.- kroonise osakapitaliga täisühing Puutööstus F. Sassi & Co, Tallinn, Kopli 38, täisosanikeks Ferdinand Sassi ja Karl Sassi.
1940. aasta septembris otsustati käitise tööliste üldkoosolekul Natsionaliseeritud Ferd. Sassi puutööstuse uueks nimeks võtta Punane Koit.
Ferdinand Sassi (11.08.1905 (vkj 29.07.1905) - ?) küüditati Siberisse 14. juunil 1941, vabanes vangilaagrist 1952 ja asumiselt 1958.
Karl August Sassi (22.09.1910 (vkj) - 28.01.1943), Ferdinand Sassi vend, küüditati Siberisse 14. juunil 1941, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 2/1939, 9/1939, 10/1939; Postimees 16.11.1934, 16.09.1940; Uus Eesti 27.09.1931, 28.02.1932; www.okupatsioon.ee jm/



R. Russak, Estonia (1927-1941)
  Mehaaniline ehitus- ja mööbli-tisleritööstus Rudolf Russak (28) - Venn. Russak (30) -
  Estonia, R. Russak, mehaaniline puutööstus (30-37) - Estonia, mehaaniline puutööstus,
  omanik dipl. meister Rudolf Russak (34) - R. Russaki autokeretööstus (41)
Tartu, Tähe 22 (1927- ) - Oa 22 (28-1930) - Narva 53 (1930-1935) - Ööbiku 10a (1935-1941)
Ehitati keresid sõidu- ja veoautodele ning bussidele.

Tööstuse asutas Rudolf Russak (1902-?) 1. mail 1927. aastal. 1933. aasta veebruaris registreeris ta Kaubandus-tööstuskoja äriregistris puutööstuse "Estonia", Rudolf Russak.
1928: veoauto korpused, uksed, aknad, trepid, mööbel, treimistööd.
1930: "Valmistab: veoautode karosseriid, autobusse iga firma masinatele, sõiduautode tõldu", lisaks mööblit, äride sisseaseadeid, vaateaknaid, uksi, aknaid.
1931: "Valmistan veoauto keresid, omnibusse, uksi, aknaid, mööblit ..."
1933: "Valmistatakse uksi ja aknaid, mööblit, treppe, lava- ja triiphoone aknaid, kirjakangas-telgesid, autotõldasid, veoautokeresid, veskimasinaid jne."
Nii 1934 kui 1937 kuulutati, et valmistatakse mööblit, uksi, aknaid treppe, rehepeksumasinate puitosi jm puutooteid ning ehitatakse ka autotõldu ja veoautokeresid.
Pühapäeva varahommikul 27. aprillil 1930 puhkes R. Russaku puutööstuses Oa tn 22 suur tulekahju, mille kahjud hinnati esialgselt 15 000 kuni 20 000 kroonile. Hoone suudeti kustutada, kuid hävisid teisel korrusel asunud kaks korterit, suur osa töökoja sisseseadest, 3 autokeret, mööblit, puumaterjali jne. Tuli oli alguse saanud ahjust, mis pandi küdema hommikul kella 6 ajal, kui alustati kliendi veoautole uue kasti paigaldamist. Enne põlengut oli töökojas ametis olnud 3 Russaki perekonna liiget ja 5 töölist.
Septembris 1930 teatas R. Russak oma puutööstuse taasavamisest uutes ruumides Narva tn 53 (Postimees 18.09.1930).
R. Russaki autokeretööstus natsionaliseeriti alles 1941. a. mais.
(Tartu Töösturite Keskühing 1917-1937 (1937); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 5/1933; Postimees 28.04.1930; Päevaleht 28.04.1930; ENSV Teataja 58/1941 jm)



A. Russak (asut. 1914-34)
  A. Russaku puutööstus (34)
Tartu, Meltsiveski 13 (34)
Ehitati auto- ja bussikeresid.

A. Russaku 1914. aastal asutatud puutööstuses valmistati mööblit ja ehitustarbeid, kuid nagu 1934. aastal märgiti: "Eriti on aga tööstus spetsialiseerunud just omnibuste ja autode kerede ehitamiseks, millisel alal töötades on ettevõttel kaualdased kogemused."



A. Saar, plekktarvete tööstus
Tartu, Võru 51 (39)
Ehitati autokeresid.

1939: "autotõldade ja nende osade valmistamine."



remont-töökoda
Tartu, Aleksandri 95 (39)
Ehitati keresid veo- ja kaubaautodele.

1939: "Valmistan veoauto uusi keresid ja kaubatõldasid, teen igasugust plekitööd auto alal, metallide keevitamine jne."



autotöökoda
Tartu, Uueturu 18 (37)
Ehitati autokeresid.

1937: "Müüa veoauto putkad. Ka valmistan igasugu auto puuvärkisid, puu- kui ka plekitöid."



J. Raamatu plekissepatöökoda (34-39)
Tartu, Narva 61 (34) - Narva 79 (39)

1934: "Igasuguste autotõldade plekiga katmine, uute tiibade valmistamine ja vanade parandamine."
1939: "Autode ja autobuste plekiga katmine."



J. Marki mehaaniline puutööstus (29)
Tartu, Aida 13 (29)
Ehitati veo- ja sõiduautokeresid.

Tööstuses valmistati aknaid, uksi, mööblit, "autokupeesid" (veo- ja sõiduautokeresid) jm.



AS Tegur
Tartu

1926. aastal ehitas AS Tegur Tartu Vabatahtliku Tuletõrje ronijate jaoskonnale vana veoauto ümber redelautoks "Ronija". Sõiduk läks maksma 325 000 marka. Redeli kõrgus ulatus 12,5 meetrini. Auto ehitamist toetasid kindlustusseltsid Eesti Lloyd ja EKA (kumbki 20 000 margaga), Tegur võttis minimaalse tööraha. (Postimees 26.10.1926)



P Ä R N U:

OÜ Pärnu Transportühingu töökoda (38)
Pärnu

1936. a. oktoobris registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris OÜ Pärnu Transportühing, mille tegevusalaks oli "reisijate, kraami, kauba ja materjalide transport ja veoabinõude valmistamine ja ehitamine".
1938. a. kevadel ehitati Pärnu Transportühingu töökojas kaks uut bolldogbussi, üks 35- ja teine 40-istmeline. Esimesena neist bussidest valmis 1. juuniks 1938 Studebaker, mis jäi esialgu tagavara- ja ekskursioonibussiks, kuid oli hiljem kavas suunata Pärnu linnaliinile. Teine sõiduk oli valmimas jaanipäevaks ja oli oma 40 istekohaga suurim buss Pärnumaal. (Pärnu Päevaleht / Uus Eesti Pärnu Uudised 8.04.1938, 1.06.1938). Üks neist bussidest hävis aga juba 23. augustil 1938 AS M. Seileri mootoritehase garaazhides puhkenud suurtulekahjus.

Vt BUSSID - OÜ Pärnu Transportühing

AS M. Seiler, metallitööstus (1923-1940)
Pärnu, Pikk 7 (25-26) - Rääma tn (27-1940)
1929 tuletõrjeauto OAKLANDi alusele Pärnusse, 1936 autoprits vana veoauto alusele Tõrvasse.
1939 bussikere VOLVO alusele OÜ Pärnu Transportühingule.
1940 kaks bussikeret OPEL BLITZi alustele OÜ Pärnu Transportühingule.

M. Seileri metallitööstuse peamisi tegevusalasid oli mitmesuguste mootorite ehitamine. Juba 1925. aastal ehitati 6 ja 12 hj naftamootoreid ja 4-taktilisi 3,5-6-8-12 hj petrooleumimootoreid eraldi paatide, põllutöö- jm masinate tarbeks.
1931. aastaks oli tööstuse aastatoodang kasvanud 200 mootorini, tööd leidis 65-70 töölist, kokku oli valmistatud ligi 1400 3-60 hobujõulist mootorit, milliseid oli juba eksporditud ka Lätti, Leetu ja Poolasse. Samal aastal muudeti ettevõte aktsiaseltsiks. Kaubandus-tööstuskoja äriregistris lõpetati mootoritehase Martin Seiler tegevus 1931. aasta juunis ja samas registreeriti Metallitööstuse aktsisaselts M. Seiler, mille põhikapital oli 50 000 krooni, juhatusse kuulusid Martin Seiler, Mihkel Kaints ja Andrei Klein ning prokuristideks olid Arseni Klein ja Villem Suurkuusk.
1933. aastal hakati Rootsist ostetud litsentsi alusel ehitama puugaasigeneraatoreid.
1939 valmistati 25-120 hj diiselmootoreid, 2-60 hj petrooleumimootoreid, aga ka rehepeksumasinaid, turbapresse, tuletõrje auto- ja käsipritse jm. Kaubandus-tööstuskoja Teataja 18/1937 andmeil oli AS M. Seileri masinatööstuses 1937. a-l ametis 303 töölist (liiga suur number - 1939. a. andmeil 167), toodeti üle 400 mootori aastas ning konstrueeriti ise turbapresse, rehepeksugarnituure jm masinaid. 1939 suurendati põhikapitali 100 000.- kroonini, as-i juhatusse kuulusid näiteks Pärnu transpordiettevõtja Andrei Klein (alates 1939) ja Andres Kalda (kuni 1939).
1938. a. 23. augusti varahommikul puhkes AS M. Seileri hoonetes suurtulekahju, milles hävis firma autogaraazh, saeveski ja linnale kuulunud kolmekordne ait. Kokku põles sisse 11 autot ja bussi (5 M. Seileri autot, OÜ Pärnu Transportühingu 2 bussi ja veoauto, Julius Kulli Willys P-30, Tamme veoauto L-149, M. Kaintsi sõiduauto P-196), rehepeksugarnituur, 2 mootorjalgratast, hulk mootoreid ja tööriistu ning kogu saeveski sisseseade. Kohati tõusid leegid 5-6-kordse maja kõrgusele ja ähvardasid ka Seileri mootoritehase hoonet ja edasi kogu Rääma linnaosa, kuid ligi 180 pritsimehel õnnestus tule levikule siiski piir panna. Esialgsetel hinnangutel ulatus ainuüksi M. Seileri kahju 60 000 kroonini. Ent juba järgmisel päeval asus M. Seiler ette valmistama uue garaazhi ja autotöökoja ehitamist. /Uus Eesti, Päevaleht, Postimees 23.-25.08.1938/
1939. a. juulis valmis AS M. Seileri töökojas Volvo alusele ehitatud OÜ Pärnu Transportühingu buss (Pärnu Päevaleht / Uus Eesti Pärnu Uudised 22.07.1939).
1940. a. 3. veebruaril avati umbes 150 kutsutud külalise (sh kogu firma töötajaskond) osavõtul AS M. Seileri uus, Eesti suurim autogaraazh. Raudbetoonist hiigelhoone mõõtmetega 50x80 m oli ehitatud pooleteist aasta eest tulekahjus hävinud vana garaazhi asemele, mahutas korraga üle 100 auto või traktori ja läks maksma 90 000 krooni. (Uus Eesti 5.02.1940, Pärnu Päevaleht / Uus Eesti Pärnu Uudised 6.02.1940)
1940. a. mai alguses alustati Seileri tööökojas kerde ehitamist kahele OÜ Pärnu Transportühingu Vana-Pärnu - Raeküla linnaliini bussile Opel Blitz (Pärnu Päevaleht / Uus Eesti Pärnu Uudised 9.05.1940).
M. Seileri mootoritehas sai alguse töökojast Stryck & Seiler, mis asus Pärnus Tallinna-Posti 7 ja kus valmistati laeva-, paadi- ja rehepeksumootoreid ja detsimaalkaalusid. 1923. aastal läksid asutajad erimeelsuste tõttu lahku ja tekkisid M. Seileri töökoda ja Stryck & Ko. Viimasest sai Seileri üks suuremaid kodumaiseid konkurente läbi kogu sõdadevahelise aja, muidugi vastupidi samuti.
Firmast R. Stryck & Ko ning teistest Pärnu ja Eesti mootoritööstustest vt ka EESTI MOOTORITÖÖSTUSED.

/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 14/1931, 18/1937, 12/1939; Pärnu Postimees; Pärnu Päevaleht 17.11.1933; Uus Eesti 14.02.1932 jm/


Th. Karlov (33-34)
  Th. Karlov, mehaaniline puu-, klaasi- ja raudvooditööstus (33) - Th. Karlov, mehaaniline
  puu-, klaasi- ja peeglitööstus (33) - Th. Karlov, mehaaniline puu-, klaasi- ja rauatööstus
  (34)
Pärnu, Jannseni 40 (33-34) - Tallinna mnt 15
Ehitati bussi- ja sõiduautokeresid

"Omnibusekerede ja sõiduautodele tõldade valmistamine"
Samuti valmistati mööblit (ka terasmööblit), peegleid, raudvoodeid, reformpõhju jm.

Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti Feodor Karlovi puutööstuse lõpetamine 1936. aasta detsembris. (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 1/1937)

A. Vaiman (33-39)
  A. Vaiman, sõiduriistade tööstus (33-39)
Pärnu, Karja 73 (33-39)
Ehitati bussi- ja veoautokeresid

1933: "Valmistan kõiksugu vankrite ja autode puutöid".
1939: "Valmistab autobuste ja veoautode keresid."

Veel valmistati vankrirattaid, tehti keevitus- ja värvimistöid.
Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti Andrei Vaimanni tõllassepatöökoda 1934. aasta juulis.
1937. a-l korraldatud majandusloenduse (1936. a. andmed) järgi töötas Andrei Vaimanni 1907. aastal rajatud sõiduriistade tööstuses omanik ja 4 töölist ning 1936. a. läbimüügi hulka arvati 2 omnibussi, 3 veomasinat, vedruvanker, vankreid, saane, vankri- ja autorattaid. Kuid loenduslehele oli lisatud märkus "Isik keeldub andmast õigeid andmeid".
/Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4879; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 15/1934 jm/

J. Köösel (25-36)
  J. Köösel, sõidu- ja veoriistade tehas (masinatööstus) (25) - J. Kööseli sõidu- ja veoriistade
  tööstus (36)
Pärnu, Jannseni 25 (25-36)
Ehitati autokeresid

1925. aastal valmistati tööstuses sõidu-, talu-, piimaveo- ja raskevankreid; vankrirattaid; saane.
Samuti ehitati "igasuguseid autokeresid, nii talu, sõidu-, kauba-, kui piimaveo jaoks" ja lisati: "Olen Pärnus nende valmistamisega esimesena algust teinud, kuni tänapäevani neid ka kõige rohkem valmistanud, sellepärast võin iga tellija soovidele ja tarvidusele vastavalt neid valmistada" (mõeldud oli ilmselt ka vankreid).
1925. aasta augustis osales J. Köösel väljapanekuga Pärnu põllumajandusnäitusel.
1936. aasta suvel valmistati tööstuses "kerge jooksuga sõidu- ja veovankreid" ja autokeresid ning tõllasseppmeister J. Köösel pidas oma 40. ametijuubelit.
/Pärnu Postimees; Pärnumaa Teataja 22.08.1936 jm/

1922. aastal ehitas Rääma tänaval endise elektrijaama ruumides asunud Masinateparanduse töökoda Köösel & Laurits vankreid, saane, kalesse, tõldu ja teisi veoabinõusid; parandas erinevaid masinaid, nagu rehepeksumasinaid, mootoreid, aurukatlaid, autosid jne. Oma sõidu- ja veoautodega pakuti transporditeenust.

Pildil autojuhtide ja traktoristide kursusest osavõtjad Köösel & Lauritsa töökoja hoone ees 9. oktoobril 1923. Paremal Ford T.
Foto: Raivo Laasmägi kogust.


Kr. Pärna vankritehas, end. Schwarzenberg (1860-1936)
  Chr. Pern & Ko (end. Schwarzenberg), vankritehas (23) - Kr. Pärn, vankritehas ja
  autobusside tööstus (33) - Kr. Pärn, vankritehas (36)
Pärnu, Posjeti / Possieti 11 (23-1936)
Ehitati auto- ja bussikeresid

1923. aastal ehitati sõidu- ja töövankreid, saane, parandati autosid ja tehti "uusi autoomnibusi kehasid".
1926. aastal ehitati samuti sõidu- ja töövankreid, saane, "auto kehasid", vankriosi, rattaid, vedrusid; tehti värvimis- ja lakeerimistöid.
1933. aastal "valmistati ja parandati sõidu- ja veoabinõusid".


A. Pinseli tõllassepatööstus (1936- )
Pärnu, Possieti 11 (1936- ) ja Tallinna mnt 1 (1936- )
Ehitati autokeresid

Kaubandus-tööstuskoja äriregistris lõpetati Kristjan Pärna vankritehase tegevus 1936. a. alguses. 1937. aastal aga registreeriti muudatus, mille kohaselt jätkas August Pinsel äritegevust, avades tõllasepatööstuse ja sepatööstuse Pärnus, Possieti 11 ja Tallinna 1.
1937. a-l korraldatud majandusloenduse (1936. a. andmed) järgi valmistati August Pinseli 15. mail 1936 rajatud tõllassepatööstuses 1936. a-l 2 "auto puuosade komplekti" koguväärtuses 700 krooni ning parandati auto puuosi 300 krooni eest. Töölisi oli 2.
/Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4879; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 7/1936, 23/1937 jm/


Karl Sebulke (Carl Sebulke) masinavabrik (1877-32)
Pärnu, Rääma 36 (27-32)

1930 tuletõrjeauto CHEVROLET' alusele Pärnusse.

1903. aastal ehitati Sebulke vabrikus rehepeksumasinaid, sindlimasinaid, saevärke, tuulamismasinaid, tuule- ja veeturbiine, tuletõrjepritse, pumpasid jm.
1932. aastal valmistas Karl Sebulke masinavabrik ja valukuur aurumasinaid, aurukatlaid, pooldiiselmootoreid, bensiini-, petrooleumi- ja paadimootoreid, laevamootoreid, tuletõrjepritse, puutööstuse masinaid, malmist keskkütteahje, hauariste, aiapinke.

Karl Sebulke tööstuse lõpetamise aeg ja asjaolud pole esialgu teada. Kuid 1933. aasta augustis registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris masina-, autoparandus- ja valukoda Kurt Böhm asukohaga Pärnu, Rääma 36 (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 17/1933). 1935. aasta septembris aga rauatöökoda Jenny Sebulke asukohaga Pärnu, Pühavaimu 6 (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 20/1935).

Pildil Karl Sebulke masinavabrikus Pärnu VTÜ-le 1930. aastal ehitatud tuletõrjeauto CHEVROLET.
Foto: Raivo Laasmägi kogust.



V A L G A:

Valga Veo- ja Sõiduabinõude Tehas / A. Kivi / M. Gross / Kivi ja Gross (1907-41)
  Valga veo- ja sõiduabinõude- ja puutööstuse tehas, omanik OÜ Ed. Kivi, M. Gross & Ko
  (22-23) - Kivi ja Grossi vankritööstus (26) - Valga Veo- ja Sõiduabinõude Tehas (31-33) -
  M. Gross, Valga mehaaniline veoriistade tööstus (35) - Valga Mehaaniline Veoriistade
  Tööstus A. Kivi (36) - A. Kivi, veo- ja sõiduabinõudetööstus (36) - A. Kivi, Valga
  mehaaniline veo- ja sõiduriistade tööstus (38)
Valga, kontor Kuperjanovi 28 (22-23) - Kuperjanovi 28 (31) ja Kuperjanovi 51 (31-32) - Kuperjanovi 30 (36-40); Pikk 7 (35-36)
Tallinna esindaja Pikk 5 krt 2 (22-23)
Ehitati keresid bussidele, veo- ja sõiduautodele.

Tööstuse alguseks võib lugeda 1907. aastat, mil Eduard Kivi rajas Valgas oma töökoja vankrite ehitamiseks. 1921. või 1922. aastal (ühtedel andmetel 1921. a. alguses, teistel 1. augustil 1922) asutasid Eduard Kivi, Märt Gross ja insener E. Masik Ed. Kivi vankritöökoja ning M. Grossi lauavabriku baasil uue ettevõtte "Valga veo- ja sõiduabinõude tehas OÜ E. Kivi, M. Gross ja Ko". Järgneva ligi 20 aasta jooksul valitses firma nime osas üsna suur segadus - kord reklaamiti seda A. Kivi, kord M. Grossi, siis jälle Valga Veo- ja Sõiduabinõude Tehase nime all. Ehk võis tegemist olla isegi mitme eri ettevõttega.
Enne I maailmasõda valmistas Ed. Kivi oma töökojas vankreid ja vankriosi, mida müüdi palju Venemaale ja teistesse Balti kubermangudesse. Sõja ajal ehitas ta üle 1000 "veoabinõu Vene kroonule" (tõenäoliselt vankreid). 1920. a-te alguses rajatud ühendettevõtte erialaks oli igasuguste veoabinõude ja nende osade valmistamine, sh sõjaväe, maa- ja linna veovankrid ja reed, veoautode kered, vankrirattad jm osad; tellimisel ehitati ka "peenemaid sõiduabinõusid", samuti tehti muid puu- ja ehitustöid. Tehas töötas välja oma vankrite eritüübid, näiteks Eesti sõjaväe kahe ja ühe hobuse voorivankrid ja nn Viljandi vankri. Saksamaalt osteti töökoja sisseseadeks ka mitmeid uusi erimasinaid. (Päevaleht 27.06.1922)
1922: OÜ Ed. Kivi, M. Gross & Ko "Valmistab tellimise peale: Veo ja sõiduabinõusid ja nende osasid; Eri rattatehas; Veoautode ja omnibusside karusseriid ja puuosad; Aknad, uksed, lihtne mööbel. Hinnad võistlemata! Töö asjakohane. 1922. a. tööstusnäitusel kuldauraha!" (Päevaleht 16.12.1922)
Sama aasta augustis oli töökojas ametis 7 töölist ja Ed. Kivi sepikojas veel 2-4 töölist. (Päevaleht 30.08.1922)
1923. aasta 2.-11. juunini Tallinnas peetud Eesti kaubandus-tööstus näitus-messil näidati busse, vankreid, vankrirattaid jm.
1923. aasta 25.-27. augustini toimunud Valga näitusel eksponeeris OÜ Ed. Kivi, M. Gross ja Ko järgmisi oma töökojas valmistatud sõidukeid: Ford autobuss 12 istekohaga, Ford veoauto "eest kinnine, tagant lahtine", maa veoavanker, pikk sõiduvanker, rataste kogu. Erilist tähelepanu äratasid töö kvaliteedi ja praktilise lahenduse poolest bussi ja veoauto kered, milliseid oli selle aasta jooksul ehitatud juba umbes 50. Tol ajal oli laiaulatuslik autokerede ehitamine Eestis veel üsna uudne nähtus. Valgas veoautodele ja bussidele kerede ehitamise algatajaks oli olnud "üks suurem Tallinna firma" (võimalik, et tollane Fordi esindaja Eestis Hans Winnal) ja arvestuste kohaselt jäi nii Eestisse umbes 30-40% valmis sõiduki hinnast. Näituse väljapaneku eest anti tööstusele I auhind kuldauraha. Tööstuses oli ametis üle 40 töölise, kasutati 20 hj aurumasinat ja mitmesuguseid erimasinaid. (Päevaleht 31.08.1923)
1925. a. sügisel töötas ettevõttes ligi 40 töölist, lisaks siseturule oli "saadetud suuremal hulgal Fordi veoautode keresid Leedu- ja Lätimaale. Proovitöösid on ka Daanimaale valmistatud, kus praegu läbirääkimised käimas on ja kust vabrik loodetavasti suuremal arvul tellimist saab...". (Kaja 13.09.1925)
1926. a. 14. oktoobri Postimehes märgiti lühiülevaates Valga ja Võru tööstuse olukorrast, et "Väga heas korras paistab olevat Kivi ja Grossi vankritööstus, mis valmistab ka autode ja autobusede keresid. On loota tellimisi ka välismaalt."
1930. a. augustis valmis tehases kere insener A. Hoffi Viljandi linnaliini bussile WILLYS. Kere olevat "ins. Hoff konstrueerinud Soome kavandite järele" ja Valga tehases olevat samal ajal olnud ehitamisel veel rida samatüübilisi busse (Sakala 7.08.1930, Oma Maa 7.08.1930).
1931. aasta veebruaris reklaamiti Päevalehes: "Valga veo-sõiduabinõude tehas. Kõige vanem omnibuse-, veo- ja sõiduautode karosseriide tööstus Eestis. Töö vastupidav, korralik ja täpne. Omnibuseliinide pidajad! Rutake tellimistega eelolevaks hooajaks."
1931. a. alguses taheti Ed. Kivi puutööstus ajalehe Sõnumed andmeil muuta aktsiaseltsiks, et võimaldada tegevuse laiendamist, kuid raskete majandusolude tõttu ei suudetud vajalikku kapitali kokku saada ja aktsioneerimine nurjus (Sõnumed 21.03.1931).
1931. aastaks oli Valga Veo- ja Sõiduabinõude Tehases väidetavalt valminud üle 200 bussikere (võimalik, et silmas peeti siiski kõiki valminud sõidukikeresid, sh veoautode kabiine; sama numbrit nimetati ka juba 26.03.1927 Postimehes ilmunud reklaamsõnumis). Näiteks olid Valgas ehitatud kõik sel ajal Tartu liinipidajale Davet Simmile kuulunud busside kered, samuti oli valmistatud sõidukeid OÜ Mootorile ja teistele liinipidajatele. Sõidukeid, vankreid ja regesid oli regulaarselt ehitatud kaitseväele, 17 veoautot ehitati firmale Puhk ja Pojad (Postimees 10.09.1931).
1932. aasta 6. märtsi varahommikul puhkes Ed. Kivi tööstuses Kuperjanovi 51 ilmselt vigasest elektrijuhtmest põhjustatud tulekahju, milles hävisid tisleri töötuba ja sepikoja ruum mitmete seadmetega (vankrirataste kodarate tegemise masin, treipingid, elektrimootor). Kahju hinnati kokku 7500 kroonile. Tehases oli sel ajal "tööd rohkesti", töötati 20 töölisega. Alles hiljuti oli üle antud kaitseväele valmistatud vankrid. (Lõuna-Eesti 08.03.1932, Esmaspäev 07.03.1932)
1933. aastal valmistas Valga veo- ja sõiduabinõude tehas "igasuguseid kerge- ja raskeveo vankreid, sõiduvankreid, vedruvankreid, regesid, autobuse korpuseid, kõiksugu puu-, lukusepa-, maalritöid. Vene ajal vabrik töötas laiaulatuslikult. Ka E. vabariigi algpäevil oli töö hoogus, kuna Tartu ja teiste linnade autobusekorpused peaaegu kõik Valgas ehitati. Praegusel kriisiajal on töö ulatus arusaadavalt tagasi läinud ja kitsaste aegade tagajärjed, rahva ostujõu langus jne. annavad ka nimet. tööstusele end tunda. Viimastel aastatel vabrik täitis veo- ja sõiduriistade valmistamise alal rohkeid kaitseväe tellimisi. Ka need on hiljuti suurel määral vähemaks jäänud, sest et töö on arsenali kätte üle antud. Valga veo- ja sõiduabinõude tehas on ainukene Eestis. Tema saadused on tuntud ja populaarsuse omandanud üle riigi. Peab kahjuga mainima, et käesolev kitsik aeg ei lase tööstust normaalselt areneda nii, kuidas see tööstusele väärne ja vajalik oleks." (reklaamartikkel, Päevaleht 2.09.1933)
1935. aastal valmistas Valga mehaaniline veoriistade tööstus M. Gross autobusside ja veoautode keresid, vedru- ja veovankreid, saane, regesid jne. Sama aasta augustis toimunud Valga näitusel eksponeeris Märt Gross mitmesuguseid töövankreid, sõiduvankreid jm puu ja rauatöö tooteid.
Ajalehes Lõuna-Eesti reklaamiti 1936. a-l: "Valga Mehaaniline Veoriistade Tööstus A. Kivi. Vanim veo- ja sõiduriistade tööstus Lõuna-Eestis. Valmistatakse autobusse, veoautosid, kõiksugu veo- ja sõiduvankreid, regesid jne. Kroonitud Tallinnas jm I auhindadega."
1936. a. detsembris registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris veo- ja sõiduabinõudetööstus A. Kivi, mille äripidajaks oli Anette Kivi ja prokuristiks (ärijuht või allkirjaõigusega isik) Eduard Kivi (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 1/1937).
1937. a-l ehitati Valga Mehaanilises Veoriistade Tööstuses 2 bussikeret (9000.-), 21 veoautokeret (10 560.-), 9 sõiduvankrit (2520.-), 4 töövankrit (420.-) ja 85 ratast (964.-). /Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4208/
1938. a-l tehti tööstuses "igasuguseid veoriistade rautus töid" 11 646.- kr eest. /Rahvusarhiiv ERA.1831.1.4218/
1939. a-l valmistati Valga Mehaanilises Veoriistade Tööstuses 1 bussikere, 46 veoauto pealisehitust, 18 töövankrit, 4 sõiduvankrit, 140 ratast, 1500 lumeredelit Valga maavalitsusele ning uksi-aknaid ja nende piitu. /Rahvusarhiiv ERA.R-10.1.115/
Valga Mehaaniline Veoriistade Tööstus A. Kivi natsionaliseeriti 1. augustil 1940.
1941. a-l korraldatud tööstusloenduse (1940. a. andmed seisuga 1.01.1941) järgi töötas Valga Mehaanilises Veoriistade Tööstuses 1940. a-l 24 töölist 299 päeva. Toodangu kohta enne 1. augustit 1940 andmed puudusid, pärast natsionaliseerimist valmistati 16 töövankrit ja 83 rege. /Rahvusarhiiv ERA.R-10.1.193/
Ettevõtete toodangu kuuaruannete järgi valmistati tööstuses 1940. a. jaanuarist septembrini 1 bussikere, 2 veoauto pealisehitust ja 102 ratast. /Rahvusarhiiv ERA.R-10.1.115/.
1940. a. septembris puhkes tööstuse kuivatusruumis tulekahju, milles hävis materjale ja poolvalmis toodangut 1000.- kr väärtuses, hoone ise sai samuti 1000.- kr ulatuses kahjustada (Postimees 7.09.1940).
1941. a. I kvartali plaan nägi Valga Mehaanilises Veoriistade Puutööstuses ette 3 veoautokere, 30 töövankri, 300 ree ja 100 ukse-akna valmistamist. Tegelikult suudeti toota 395 rege ja teha plaaniväliselt Punaarmee vankrite remonti. Töötajaid oli tööstuses 1941. a. mais 65, neist töölisi 61. /Rahvusarhiiv ERA.R-12.1.144/

Eduard Kivi esindas 1920. aastate lõpus Valgas Ford veo- ja sõiduautosid.
Märt Gross (22.02.1868-?) sündis Karksis, õppis Riias ehitusmeistriks, kolis 30-aastasena Valka ja oli seotud paljude linna uute hoonete ehitusega (nt Säde seltsimaja). M. Grossile kuulusid linnas mitmed kinnisvarad ja lauavabrik. Ta oli muuhulgas Säde seltsi esimees, Hoiu- ja Laenukassa asutajaid, 1934. aasta alguses mõnda aega Valga linnapea. (Lõuna Eesti 22.02.1928, 23.02.1938)




Valga Tööstuskool (1925-1940?): 1929 tuletõrjeauto CHEVROLET' alusele, 1929 tuletõrje-paakauto OPELi alusele ja 1932 tuletõrjeauto RENAULT' alusele Valka. Lisaks ehitati Raudteevalitsusele mootordresiin.



K U R E S S A A R E:

Bussiettevõtte Ühendus (1937-1940) töökojad
Kuressaare
Ehitati bussikeresid.

Liinipidajate ja Transpordi Osaühing Ühendus oli Saaremaa transpordiettevõte, mis asutati 1937, kui reorganiseeriti 1935. aastal asutatud Saaremaa Autobuse Liinipidajate Ühing Adfeldt, Hannus, Johannes ja Teern. 1939. aastal oli Ühendusel 11 bussi.
Tõenäoliselt ehitati ettevõtte enda töökojas kered mitmele Ühenduse bussile, kindlasti Reole 1940. aastal.


Internationali ehitamine(?).
Foto Eero Olanderi kogust.
Ehitamisel olev Reo 1940. aastal.
Foto Eero Olanderi kogust.


Vt ka AS Neomobile - Ajalugu

Vt TEISTE ETTEVÕTETE BUSSID

Ed. Tambur / E. Tambur & A. Oll, mehaanikatöökoda Mehaanik (asut 1924-39)
  E. Tambur & A. Oll, mehaanikatöökoda Mehaanik (35-36) - Ed. Tamburi mehaanika-
  töökoda (39)
Kuressaare, ? ( -1933) - Kubermangu 22 (1933- ) - Lossi 7 ( -1935) - Tallinna 22 (1935-39)

1931 tuletõrjeauto CHEVROLET' alusele Kuressaarde.

Töökojas valmistati tuletõrje käsipritse, hüdropulte, signaalpasunaid ja alates 1935. a-st oma töökojas konstrueeritud erimasinal ka tuletõrjekiivreid (Meie Maa 28.10.1935); valmistati ja parandati mitmesuguseid masinaid ja masinaosi; tehti plekissepatöid jne.
1939. aastal oli Ed. Tamburi ettevõte Põllutöökoja usaldustöökojaks Saaremaal.


1931. aastal valminud CHEVROLET töökoja väravas.
Foto: Tanel Nuudi kogust.

Kuressaare Tööstuskool
Ehitati veoautode kabiine ja veokaste ning palgikärusid
/Kuressaare Tööstuskool, 1937/38. õppeaasta tegevuse aruanne (1939)/




R A K V E R E:

Johannes Arak
Kiltsi (1934-1936) - Rakvere, Tartu 21 (1936-1940)
Ehitas kered oma liinide bussidele

Virumaa bussiettevõtja Johannes Araka töökoda asus alguses Kiltsis. 1936. aastal tõi J. Arak oma tegevuse üle Rakverre, kus oli ostnud endise liimivabriku krundi Tartu tn 19-21.
1935. aasta juulis valmis J. Araka Kiltsi töökojas 37 iste- ja 18 seisukohaga bussi kere Volvo alusele. Sõiduk oli moodsamaid Virumaal, varustatud raadioaparaadiga ning läks maksma üle 10 000 krooni. 20. juulist 1935 hakkas uus buss ühendust pidama liinil Rakvere - Võsu.
1936. aasta aprillis sai J. Araka Kiltsi töökojas valmis eelmisele sarnane, 36 iste- ja 18 seisukohaga pooldiiselmootoriga luksusomnibuss. Raadioaparaadiga varustatud sõiduk ehitati Rootsist ostetud alusele (tõenäoliselt samuti Volvo). Esimene proovisõit toimus 26. aprillil Rakverest Kiltsi ja tagasi. Samal ajal oli töökojas ehitamisel veel kaks uut bussi, millede valmimist kavandati juulikuuks.
1936. a. detsembris oli J. Araka töökojas valmimas uus buss, arvult 10. (ilmselt mitte töökoja, vaid sõidukipargi arvestuses), mis loodeti valmis saada veel enne jõule ja järgmise aasta suvel rakendada Rakvere - Võsu liinile.
1937. aasta jaanuaris oli J. Araka Rakvere töökojas ehitamisel kaks bussi.
1938. aasta kevadel oli töökojas valmimas üks 38-kohaline buss ja üks 48-kohaline buss (üks pooldiisel-, teine diiselmootoriga). Sügiseks oli kavas ehitada veel üks 20-kohaline buss võimaliku Rakvere linnaliini tarbeks, kuid see plaan lükkus edasi ja kevadel 1939 polnud nimetatud buss veel valmis. 38-kohaline buss läks Rakvere-Võsu liinil käiku 1938. a. juuli keskel, Rakvere-Venevere liinile mõeldud 48-kohaline oli sel ajal veel ehitamisel. Mõlemad olid bulldogbussid ("moodsad "tasaste otstega""). Ühe bussi valmimiseks kulus J. Araka töökojas keskmiselt 4 kuud.
Pikem lugu J. Arakast ja tema töökojast ilmus Virumaa Teatajas 14. aprillil 1939 töökoja 5. juubeli puhul. Töökoda asus 2-kordses hoones. Teisel korrusel oli puuosakond, kus valmistati bussikerede puuosad. Esimesel korrusel asus rauaosakond. Suvehooajal leidis tööd kuni 40 töölist. Parajasti oli valmimisel töökoja 10. buss, mis pidi suuruse, võimsuse ja nägususe poolest ületama kõik senised. Buss ehitati 32 hj diiselmootoriga Renault' alusele ja oli kavas käiku lasta Rakvere - Paide liinil. Aluse maksumuseks oli 12 000 krooni, kerel ja sisustusel 10 000 kuni 11 000 krooni. Lisaks oli samal ajal ehitamisel ka väiksem buss Chevrolet' alusele, mis oli kavas rakendada linnasiseseks liikluseks. J. Arak aga ootas veel kahe Renault' aluse saabumist, millest ühele kavatses ta ehitada erilise pikamaasõidubussi peatugedega istmete ja veeklosetiga ning mis soodsatel asjaoludel pidi valmima juba sama aasta augusti lõpus.
Pikk positiivses toonis artikkel J. Arakast kui ettevõtjast ilmus Virumaa Teatajas veel 26. juulil 1940. Ilmselt oli sel ajal töökojas ehitamisel ka üks uus buss.
(Virumaa Teataja 22.07.1935 lk3, 27.04.1936 lk5, 14.12.1936 lk5, 15.01.1937 lk5, 22.04.1938 lk3, 13.07.1938 lk5, 31.03.1939 lk3, 3.04.1939 lk5, 14.04.1939 lk4, 26.07.1940 lk3; Uus Eesti 14.07.1938 lk5; Postimees 10.05.1938 lk6)


Tõenäoliselt Johannes Araka 1935. a. juulis valminud Volvo (U-235) Rakvere - Võsu liinil 1935./36. a-l.
Foto: Raivo Laasmägi kogust.
Tõenäoliselt Johannes Araka uus Volvo (U-435) Rakvere - Rakke liinil 1939./40. a-l.
Foto: Raivo Laasmägi kogust.

Alfred Bachmann (1921-31)
  Alfred Bachmanni tõllassepatöökoda (26-30) - A. Bachmanni puusepatöökoda (28) -
  Bachmanni tõllassepa töötuba (29) - A. Bachmanni autokarosserii ja vankritööstus (31)
Rakvere, Tööstuse 19 (26-1930?) - piiritustehase hoov (1930?-31)
Ehitati sõiduautokeresid, veoautokeresid Fordi alustele, bussikeresid

Alfred Bachmann (27.02.1891 Tallinn - ?) ehitas alguses hobuvankreid. 1920. a-te lõpus hakkas ta AS Estaklandi tellimusel ehitama kabiine ja kaste Ford veoautodele, samuti valmistas ta sõiduautode ja busside keresid. Väidetavalt oli A. Bachmann omandanud kogemusi autoehituse alal nii Helsingis, Riias kui Stockholmis.
1928: "Tööstuse uulitsal asuv A. Bachmanni puusepatöökoda on lahtistele autodele tõldasid ehitama hakanud, mis kohapeal täiesti uudiseks. Nii on ühele taksoautole (nr. 50) tõld peale ehitatud, mis võrdlemisi nägus välja näeb. Samuti ehitatakse töökojas ka veoautodele keresid. Siin on suuremaks töötellijaks "E. põllumajand. & tööst. a.-s." /AS ESTAKLAND/, kes varem autode keresid Roela lauavabrikus valmistada laskis." /Virulane 27.11.1928/
1930: "Fordi veoautode puuvärke valmistatakse Eestis ainult Rakveres Alfred Bachmanni tõllasepatöökojas Tööstuse tänaval." Töökoda olevat esimene sellelaadne Eestis. Varem ehitati keresid ka Roela puutööstuses, kuid nende töö ei rahuldanud nõudmisi. "Bachmann on karosserii esimese osa ümber töötanud - jooned ja nurgad on ümaramad. Fordi Tallinna esindus tellis töö siit." Töökojas oli 9 töölist. /Virulane 06.05.1930/
1931: "A. Bachmanni autokarosserii ja vankritööstus asutati omaniku poolt 1921. a. Alguses piirdus töö vaid vankrite alaga, millele peagi lisandusid autokarosserii ning omnibusi tööd. Viimaste aastate jooksul on tööstus eriti autokarosserii- tööde juures teinud nimetamisväärseid edusamme. Nii tellib firma "Ford" autode esindaja a.s. "Estakland" kõik Eestis müüdavate veoautode karosseriid nimetatud tööstusest, tunnustades neid paremateks Baltimaadel. Viimasel ajal on tööstuses valmistatud ka lahtistele sõiduautodele tõldasid, millised omalt kujult kui ka vastupidavuselt ei ole sugugi halvemad vastavatest välismaa toodetest. Erilise uudisena on tööstuses praegu algatusel ühe eralennuki ehitamine, mis tööstuse igakülgse tehnilise sisseseade poolest täielikult läbiviidav on. Hooajal töötab tööstuses kuni 14 tööjõudu." /Tallinna Teataja 29.08.1931/
1930. aastal valmis A. Bachmanni töökojas umbes 40 veoautokomplekti (kabiin + kast), ligikaudu samapalju loodeti valmis saada ka 1931. a. kevadeks. 1931. aastal ehitati töökojas esimene bussikere, samuti Fordi alusele ja AS Estaklandi tellimisel. Tegemist oli pikendatud alusega (telgede vahe 157"), 12 3/4 hj mootoriga 16-istmelise (pluss kaks lisaistet juhi kõrval) sõidukiga, mis valmis teedeministeeriumi poolt kehtestatud tüüp-maabussi nõuete alusel. Bussi uks asus ees juhi kõrval, varuväljapääs bussi tagaosas. Pehme kattega istmed paiknesid põikisuunas, iga istme juures asus kell, millega sai teatada juhile erakorralise peatuse soovist. Erinevalt varasematest bussidest, millede kere plekk-katte osad olid kinni naelutatud, oli uue sõiduki plekk-kate kokku keevitatud. Kere oli kahevärviline - alumine osa punane, pealmine kreemikas. Katus valmistati puldanist. Bussi maksumuseks kujunes kokku umbes 5000 krooni, sellest moodustas kere koos sisustusega ligi 2000 krooni. Sõiduk valmis mai alguses 1931, esimene proovisõit toimus Rakveres 7. mail, misjärel asetati buss rongile ja toimetati Tallinnasse 4. Eesti autonäitusele.
1931. aasta sügisel hakati A. Bachmanni töökojas Rakvere õhuasjanduse ühingu initsiatiivil ja lendur kapten Lätte algatusel ehitama esimest kohalikku lennukit L-1, mille valmimine takerdus aga tehniliste raskuste tõttu.
(Virulane 27.11.1928, 06.05.1930, 18.04.1931, 07.05.1931, 09.05.1931, 10.10.1931; Virumaa Teataja 18.04.1931; Tallinna Teataja 29.08.1931)


/Rakveres tegutses tõllassepana ka Johan Bachmann (25.06.1864 Kolga -?), kes õppis tõllassepaks Tallinnas Kleesmanni juures, sai sellipaberid 1882, töötas Põlulas, Pikaristil ja alates 1905. aastast Rakveres. (Virulane 31.05.1932)
Tema võimalikust seotusest autokerede valmistamisega andmed seni puuduvad./


Tralman (35)
Kandle

Kandle sepp Tralman ehitas 1935. aastal vanast veoautost bussi Eisma kaluritele-bussiliinipidajatele.
"Varangu vallas, Virumaal, elab sepp, kelle kuulsus oskusest ja osavusest oma töö alal levib üle Lääne-Viru. Mõni sorteerija või viljapeksumasin teha - see on tal lihtne asi. Nüüd on mees asunud 26-istmelise omnibuse ehitamisele, millele ta valmistab kõik puu- ja raudosad peale mootori. Omnibus on tellitud Eisma kaluritele." (Uudisleht 08.03.1935)
"Tralman pani veoautole jatku vahele ning meisterdas kere peale. Omnibus on välimuselt nägus ja läks maksma 1800 krooni. Tralman on üldse ümbruskonnas tuntud tubli töömehena ning Eisma kalureil pole kunagi tarvidust paadimootorite paigalepanemiseks või parandamiseks tuua meistrit väljastpoolt." (Virumaa Teataja 17.05.1935)



V Õ R U:

Võru Tööstuskool (1925-40)
Võru, puutöökojad ja ametiruumid Turu 1 (30); rauaosakond, tõllasepa ja sadulsepa töötuba Karja 22 (30)
Ehitati keresid autodele ja bussidele, tuletõrjeauto

1925. aastal asutatud Võru Tööstuskoolis valmistati mitmesugust mööblit (peale Võru linna ja ümbruskonna täideti ka Tallinnast, Tartust ning isegi Riiast ja Palestiinast(!) saadud tellimusi), aknaid, veo- ja sõiduvankreid ning keresid autodele ja bussidele.
Võru Tööstuskoolis ehitati vähemalt üks tuletõrjeauto Võru tuletõrjele ja kered vähemalt kolmele Võrumaa (Misso) bussiettevõtja August Kasaku bussile. 1935. aasta mais valmis Kasaku "luksus-omnibus" Ford, mis oli 30-kohaline ja esimese Võrumaa bussina varustatud raadioga. Sõiduk oli esmajoones mõeldud ekskursioonide ja ringsõitude korraldamiseks. 1938. aastal ehitati bussiks ümber veoauto Studebaker. 1939. aastal valmis tõenäoliselt Võru Tööstuskoolis viimane A. Kasaku uus buss Volvo. Sõiduki kere projekti koostas Tartus tegutsenud diplomeeritud insener V. Koha.
(Arnold Unt A. Kasaku poja Olev Kasaku meenutuste põhjal; Võru Teataja 16.12.1933, 29.05.1935, 14.09.1935; Elu 8.10.1935 jm)


Tõenäoliselt Võrumaa liinipidajale kuulunud 1928/29 Võru Tööstuskoolis ehitatud CHEVROLET.
Foto: Aare-Vello Mikkelsaare kogust /via Arnold Unt/.
Võru Tööstuskoolis 1935 valminud August Kasaku Ford V8 (O-77?).
Foto: Võru Teataja 29.05.1935 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
Tõenäoliselt Võru Tööstuskoolis 1939. a-l ehitatud August Kasaku Volvo (ER 81-24) sini-must-valge lipuga 9. juulil 1941. aastal Võrus Liiva tänaval pärast hävituspataljonlaste lahkumist linnast. Paremal seisab juht Richard Murde.
Foto: Ella Tulffi kogust /via Arnold Unt/.
     
    August Kasaku poeg Olev Kasak ja 1939. aastal ehitatud bussi Volvo säilinud projekt. Buss ehitati tõenäoliselt Võru Tööstuskoolis, projekti autoriks oli Tartus tegutsenud dipl. insener V. Koha.
Fotod: Arnold Unt.

August Kasaku töökoda (36)
Võrumaa, Misso

Võrumaa bussiliinipidaja August Kasaku töökojas ehitati kere vähemalt ühele bussile ja kabiin vähemalt ühele veoautole: 1936 valmis leedulasest meistri juhendamisel uus kere 1930. a. bussile Willys ning kabiin veoautole ZIS.
August Kasaku poja Olev Kasaku mälestused töökojast (üles kirjutanud Arnold Unt):
"Töökoda asus Misso koolimaja kõrval, puidust hoones sai teha sepatööd ja oli ruum ehitamiseks ja masinate hooldamiseks. Töökoja alla oli ehitatud vabadussõjalaste liikumise poolt riigikaitse tõhustamiseks propageeritud pommivarjend. Töökoda hävis II Maailmasõja ajal, kui sakslased hoidsid seal survepuhuriga teehöövlit, mis pidi tagama lumest puhta Riia – Pihkva kivitee Misso lõigus. Kas tahtlikult või mitte, aga ükskord köeti ahju sedavõrd, et läheduses asunud kütusenõud plahvatasid ja kõik põles maani maha, kaasaarvatud sakslaste ennenägematu teepuhastaja. Willyse kere ehitamise fotodel on näha, et ehitajateks on kohalikud mehed, kelledest mitmed ka juhipaberitega. Küll aga oli meister mujalt kutsutud, mäletamise järgi olnud leedulane, kuid valdas ka eesti keelt. Puitraami katnud metall-lehed ühendati omavahel keevisega ja kinnitus puitsõrestikuga olnud korralik. Võrdluseks - paljudel sõjajärgsetel nõukogude bussidel andsid pikema kuivaperioodi järel plekikruvid puidus järgi ja sõitu saatis kõrvukraapiv kigin-kägin. Tänapäeva bussidest sootuks erinev oli ka reisijatesalongi soojendus külmal ajal. Selleks oli bussidele ehitatud kaks heitgaaside väljalasketoru – külmade saabudes ühendati mootoriga see, mis kulges salongi põrandal perforeeritud metallplaadi all. Iseenesest mõistetavalt pidi see üks väga korras toru olema. Aga muretsemiseks ei olnud põhjust, sest talvisel ajal, kui lummetuisanud teedel autotransport katkes, tegeleti masinate hooldusega."
Vt ka Aare-Vello Mikkelsaar, Võrumaa auto ajalugu fotodes 1900-1950, Futin, 2006.


August Kasaku töökoja hoone Missos.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
August Kasaku algselt 4- ja hiljem 7-tonniseks tõstetud kandejõuga veoauto ZIS oma töökojas valminud kabiiniga 1936. a. augustis Vastseliinas ja 1937. a-l.
Fotod: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
Bussile Willys uue kere ja veoautole ZIS kabiini ehitamine A. Kasaku töökojas Missos 1936.
Vasakpoolsel pildil: väike poiss on Roland Prants, edasi August Kasak, Alo Järve, Prangli, Eduard Lõhmus, Rudolf Prants (Rolandi isa); istuja on teadmata. Parempoolsel pildil seisab kaabuga leedulasest kereehitusmeister.
Fotod: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
Uue kere saanud Willys (O-58).
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
Willys (O-58) 1936. aastal Võru - Misso liinil.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.


N A R V A:

Narva Linna Tööstuskool (varem Narva Linna Puu- ja Rauatöökool)

1925-26 ehitati 100-liitrise autopritsiga tuletõrjeauto PACKARDi alusele Narva Peetri VTÜ-le.
1933 valmis tuletõrjeauto CHEVROLET' alusele.
/Narva Linna Tööstuskool 1924-1934 (1934); Päevaleht 6.06.1926; Postimees 26.06.1925, 31.12.1925; Kaja 1.10.1925 jm/




H A A P S A L U:

Läänemaa Tööstuskool: 1931 tuletõrjeauto CHEVROLET' alusele Haapsallu.



M U U D:

O T E P Ä Ä

Ernst Vesterstein (39)
Otepää
Ehitas kere Otepää uuele tuletõrjeautole
1939. aasta juulis telliti tisler Ernst Vestersteinilt Otepää tuletõrje uue auto veo- ja juhiruumi ehitus 370 krooni eest. Auto valmis kuu lõpuks.
/Otepää Teataja 21.07.1939; Postimees 21.07.1939, 31.07.1939/



T Õ R V A

G. Tultsi mehaaniline puutööstus (29-33)
Tõrva
Ehitati bussikeresid
1929: "Ehitab omnibuse keresid odavamini kui ükski tööstus Eestis. Proovid kohapeal näha."

Tööstuse omanikuks oli Gustav Ferdinand Tults (20.04.1883-?).



R O E L A

Roela lauavabrik
Roela
Ehitati veoautokeresid
1928. aastal sõlmis Fordi esindaja Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse AS Rakvere osakond Roela lauavabrikuga kokkuleppe Ford veoautodele kerede (tõenäoliselt kabiinid-kastid) ehitamiseks. (Virulane 07.08.1928)



P Õ L T S A M A A

Edgar Jalakas ja Johannes Võsa, ehitus- ja mööblitööstus
Põltsamaa, Jõgeva mnt 7
Ehitati bussikeresid

Tööstuses ehitati kered Põltsamaa liinipidaja Voldemar Päärmanni (hiljem V.A.Ü. ja OÜ Autobuss) bussidele.
Bussikeresid ehitas J. Võsa, E. Jalakas oli spetsialiseerunud mööbli tootmisele. Johannes Võsa poja Ülo mälestuste järgi ehitati kokku 7 bussikeret. Liinipidaja juures võeti uuelt bussialuselt mõõdud ja töökojas ehitati kere valmis, siis monteeriti see lahti ja paigaldati liinipidaja garaazhis shassiile. Jooniseid ei valmistatud. Kerede ehitamisel olid J. Võsale abiks töölised Enn Jõesaar, Albert Johanson, Voldemar Karneol, Agu Sõmer ja keegi sakslane. Värvimis- ja klaasimistöö tegi Karl Karlson, kellele kuulus Põltsamaal klaasiäri.
Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti täisühing "Ehitus- ja mööblitööstus Jalakas ja Võsa" 1937. aasta detsembris; ühingu osakapital oli 1000.- krooni, täisosanikeks Edgar Jalakas ja Johannes Võsa. (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 2/1938)




T E A D M A T A   JM:

1939. a-l valmis Põllutöökoja tellimusel bussilaadse kerega liikuv põllumajanduslik nõuandla ja põllutööriistade õppetöökoda CHEVROLET' alusele. Nõuandla-buss sisaldas üle 200 masina ja põllutööriista, lisaks mudelid ja selgitavad joonised. Buss pidi liikuma mööda Eesti maapiirkondi ning harima ja andma kasulikke nõuandeid põllumeestele oma talude ulatuslikumaks mehhaniseerimiseks ning uute tööriistade ja seadmete kasutusele võtmiseks. Rõhku pandi näiteks vesivarustusele (pumbad), kivipuurimisele ja lõhkeainetele, piksekaitsele. Sõiduk oli varustatud ka valjuhääldiga. Esimene ringsõit novembris 1939 pidi toimuma marsruudil Kuusalu - Kolga - Läsna - Kadrina - Väike-Maarja - Assamalla - Ambla - Kose.
Kahjuks ei mainitud, mis töökojas valmistati näidisbussi kere.
(Uus Eesti 5.11.1939 lk 2, Maa Hääl 6.11.1939, Teataja 6.11.1939 lk 5, Eesti Talu 5/1940 lk 127)


Põllutöökoja nõuandla-buss CHEVROLET.
Fotod: Eesti Talu 5/1940 (24.05.1940) ja Teataja 06.11.1939 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.





1934. a. kevadel valmis Tartu liinijaoskonna puutöökojas Eesti tolle aja parimaid ja suuremaid mootordresiine ehk rööbasomnibusse. Dresiini aluse ehitas Valga tööstuskool, mootorina kasutati vana Fordi 7-8 hj jõuallikat, mis oli siiski võimeline dresiini kuni 80 km/h edasi viima. Vajadusel mahtus dresiini kuni 10 inimest. Kasutama hakati uut rööbasomnibussi Tartu liinijaoskonnas Tapa-Valga-Petseri-Tartu vahelistel raudteelõikudel mitmesuguste ametlike kontrollsõitude tarbeks (Postimees 07.05.1934)




TALLINN VILJANDI TARTU PÄRNU VALGA
KURESSAARE RAKVERE VÕRU NARVA HAAPSALU
MUUD TEADMATA JM

galerii[ät]hot.ee