TALLINNA POST 26.08.1938, LK 5
Eesti autovabrikandid.
Ka meil tullakse toime auto ehitamisega. - Veoautod Eesti ja välismaa ühistööna. - Viljandi "lendava paruni" suured plaanid.
Küll kummaliselt uskumatu - kuid meil siiski võib rääkida Eesti autotööstusest. On ikka arvatud, et kui asi puutub mootoritesse,
siis neid võivad ehitada kas sakslane või ookeanitagune jänki, kuna eestlase ülesandeks on üksnes nende eest raha maksta ja
mootoreid käsitada. Nii arvatakse seda ka autode kohta. Kuid tõepoolest on nii, et meil aastate jooksul tähelepandamatuna on
elujõuliseks kasvanud teatud liiki autotööstus. See iseenesest polegi meie tööstuse komplitseeritud tippsaavutis, nagu sellisena
võiks märkida meie autotööstusele lähedast ning nüüd elujõuliseks osutunud kodumaist mootoritööstust.
Vähemalt konjunktuur ja lubadused vihjavad sellele, et lähemal ajal võiksime juba sõita autos, mille kohta võib ütelda, et pool
selle ostuhinnast ja väärtusest kodumaise tööna on jäänud Eestisse. Tuntud viljandlane Ungern-Sternberg, meie eralennuasjanduse
pioneere, rahvapäraselt tuntud "Viljandi lendava parunina", viibib praegu Kopenhaagenis, et seal läbirääkimisi pidada
ülemaailmliselt tuntud autofirma harutööstusega. Ungern-Sternberg tahab jõuda nii kaugele, et edaspidi meil selle autofirma
sõidukeid sisse veetakse vaid alusraamina ja mootorina, kuna kõik lisandused, selle hulgas tähtsamana sõiduki kere, valmistatakse
Eestis.
Samalaadilisi ja veelgi kaugemale küündivamaid sihte taotleb Jaak Puhk ja Poegade autoosakond. Viimane on majandusministeeriumile
esitanud palve, et äril lubataks mootorsõidukeid importida enam mitte üksnes valmissõidukitena, vaid üksikosadena.
Sõidukite kokkumonteerimine toimuks juba Eestis, samuti ka sõidukite värvimine ja polsterdamine. Nende töödega jääks
valmisauto müügihinnast vähemalt pool Eestisse. Selle loa saamisel jõuaksime Taani, Norra ja Rootsi jälgedesse, kus kõik
välismaised autod imporditakse üksnes osadena. Meie autoärid toonitavad, et eriti oleks vastuvõetav ning teostatav veoautode
osadena importimine. J. Puhk ja Poegade üritus poleks Eesti oludes täiesti uudne, kuna omalajal tagasihoidlikus ulatuses autode
monteerimist ning osadena importimist teostas ka H. Winnali autoäri.
Kuid ka nende soovide täitumiseta võime rääkida Eesti autotööstusest. Meie tööstused ja ärid pole küll müügile lasknud ühtki
sellist autot, millel ka mootor on valmistatud kodumaal, kuid kodumaise tööstuse kombinatsioonina pooltosin aastat tagasi valmis
Tallinnas Feierbachi metallitööstuses auto, mille kohta ükski välismaine autofirma enam ei saaks maksma panna oma päritolu õigusi.
Feierbachi tehas kasutas selle sõiduki ehitamiseks Ameerikast tellitud "Continental" mootorit, kuna auto alusraam ja muud osad
olid ehitatud tehase poolt või väiksemas ulatuses kasutatud teiste välismaiste autofirmade tooteid. Feierbachi tehaste auto, mille
järglasena tehased seni pole turule lasknud uut eksemplari, omalajal oli esitatud Tallinna näitusel ja vastupidava sõidukina on ta
praegugi liikvel. Kuuldub, et Feierbachi tehastel on autode ehitamise alal teostamisjärgus ka uusi kavatsusi, kuid nendest
rääkimist peetakse varajaseks.
Kuid ka praegu välismaised autod, eranditult just veoautod, milliseid võõrapäraseid firmanimetusi nad iganes ka kannavad, teatud
ulatuses esindavad kodumaa tööd. Sest eriti viimaste aastate jooksul pole enam sisse toodud ühtki "pärisvalmis" veoautot.
Välismaiselt firmalt tuleb vaid auto shassii - alusraam, kuna auto kere ehitatakse Eestis. Samuti on ka autobustega ja
kaubaveotõldadega. Autobuste kerede ehitamise alal oli esimesi pioneere o.-ü. "Mootor", mille täiuslikus töökojas laiemaulatuslikult
võeti tarvitusele terasvõrestik, mis autobuste kerede ehitamisel vastupidavamana ja praktilisemana hakkas asendama tavalist
puusõrestikku. Varem oli terassõrestikku autobusekerede ehitamisel kasutanud ainult "Ilmarise" tehas. O.-ü. "Mootor" valmistab
autobusi eranditult ainult oma ettevõtte liinidele. Tema kõrval on suurimaks selle ala ettevõtteks Ungern-Sternbergi tööstus
Viljandis, kus on valminud ka Tallinna ja Tartu linna uued luksusautobused. Töö ise kiidab tegijat; ka välismaalased pole suutnud
tagasi suruda kiitust meie autobuste kohta - need olevat mitmekordselt eeskujulikumad ja luksuslikumad, kui mujal suurlinnade
tänavail liikuvad "bensiinikärud".
Möödunud aastal imporditi Eestisse 592 veoautot, kuna sel aastal on neid senini sisse toodud 384. Ka nüüd veerema pandud sõidukid
on Eesti ja välismaa ühistöö. Suurimaid ja vanemaid sellelaadilisi autotööstusi Tallinnas ja kogu Eestis on Ed. Altpere autokerede
tööstus, selle järele "Ilmarine", Roosimann ja teised. Ed. Altpere töötab ka Puhkide autoosakonnale, kuna selle käsutuses olev
"Ilmarine" ei suutvat kõiki tellimisi täita. Roosimanni autokerede tööstus võib uhke olla sellele, et siin on kere ja juhiruum
ehitatud Eesti suurimale veoautole, mille kandevõime on 9 tonni.
Autofirmad ka ise ei salga, et autokerede ehitamine kodumaal tähendab meile suurt kokkuhoidu. Nelja-tonnise veoauto kere ehitamine
ja muu selle juure kuuluv varustus maksab kodumaal valmistatuna ümmarguselt 700 krooni ja ühetonnise kaubatõlla kere ei lähe maksma
palju üle 1500 kr. Kuid välismaalt impordituna võetakse juba üksnes tollimaksu autokeredelt 3-6 kr. kilolt!
Sõiduautode kerede kodumaal valmistamise kohta üks autofirma ütleb, et sellest meie oludes ei tulevat midagi välja, teised aga
ennustavad ka siin suuri tegevusvõimalusi. Need firmad, mis välismaalt impordivad valmisautosid, toonitavad, et meie
tööstused ei suuda võistelda välismaise tööstusega, et meie töö kuidagi kujuneb krobeliseks ja kandiliseks - tähtsamana sellest
aga ka kallimaks välismaalt valmina toodud autost. Kalkuleeritakse, et keskpärase autotõlla kere kodumaal ehitatuna läheb maksma
1600 krooni, kuid välismaalt tooduna see olevat ligemale 1000 kr. võrra odavam. Kuid kodumaised autokerede tööstused loodavad
spetsiaalmasinate soetamisel tööga sama hästi toime tulla, nagu nad seda on näidanud veoautode juures. Ja tõendusena näidatakse
kodumaal ehitatud sõiduautode keresid. Tõsi küll, tuliuutele sõiduautodele on meil senini vaid üksikjuhtumitel keresid ehitatud,
küll aga "voolujooneliseks" või autojuhtide keeles - "küürakaks" muudetud mõnigi iganenud tüüpi taksiauto. Ainult tähelepanelik
silm märkab, et siin on tegemist vana tüübiga, kõrgete ratastega ja kõrgete telgedega masinaga. Kuid neid silmatorkavusi ei suuda
kõrvaldada ka eeskujulikem tööstus.
Eesti "autotööstuse" esimesi tooteid on tööstur Aleksander Puhki elamu-auto, millega A. Puhk sooritas pikemaid reise Lõuna-Euroopasse,
Shveitsi ja mujale. Veoauto alusraamile ehitatud sõiduk on muudetud mugavaks koduks. Siia on ehitatud kuus magamiskohta; ei puudu
ka pika reisi mugavuseks vajalised asjad, nagu pesulaud, riietekapp ja - tilluke veinikelder.
Uut hoogu ja uusi tegevusalasid kodumaisele autotööstusele loodetakse, kui meilgi hakkavad tarvitamist leidma nn. "auto-suvemajad".
Sellised kahe rattaga kärumajad, mis võetakse tavalise sõiduauto sleppi. Kerge ehitusega järelsõiduk sisemuselt on mugava
sisustusega majake, kus on ruumi nädalalõpu veetmiseks, magamisplatsideks, roogade meisterdamiseks ja kõigeks muuks. Tõesti -
meeldiv ja isegi hädavajaline riistapuu vaba loodust armastavale rahainimesele, samuti aga ka niisugustele ametmeestele nagu
teemeistritele ja teistele, keda ametikohustused alati hoiavad liikvel. Kuid senini pole ükski meie rahameestest jõudnud autokaravani
omandamiseni. Sest selline riistapuu välismaalt tellituna maksab vähemalt 3000 krooni.
/Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/
|
