|
 |
|
 |
|
|
| EESTI AEG - ERISÕIDUKID |
|
|
SANITAARAUTOD
1919. aasta suvel saabus Eesti Punasele Ristile liitlaste abina 7 sanitaarautot.
1922. aasta 21. septembril alustas Tallinnas Eesti Punase Risti peavalitsuse juures tööd ööpäevaringne haavatute ja haigete
transport-punkt, mille kasutuses oli 4 sanitaarautot. Teeninduspiirkonnaks oli Tallinn ja Harjumaa ning väljakutse maksis Tallinna
piires 250 marka ja väljaspool linna 30 marka kilomeeter. (Vaba Maa 8.10.1922 lk 5)
1925. a-l oli Punasel Ristil Tallinnas kasutusel 2 sanitaarautot, neist üks Eestis ehitatud kerega. Sama aasta mais jõudis kohale
firma Konzentra kaudu Prantsusmaalt ostetud uus sanitaarauto Renault,
mis läks maksma 950 000 marka. 18. mail 1925 korraldati sellega ajakirjanikele tutvustav proovisõit Pääsküla lastekodusse. Samal
ajal oli Punasel Ristil ühes Eesti töökojas ehitamisel veel neljas sanitaarauto. (Kaja 17.05.1925 lk 7, 21.05.1925 lk 6)
1927. aasta sügisel anti üks Tallinna Renault Punase Risti Tartu komiteele. Tallinnasse telliti Prantsusmaalt uue auto
alusraam, mis saabus 1928. a. märtsi alguses. Kere kavatseti ehitada Eestis. (Päevaleht 9.03.1928 lk 6)
1929. a. juunis oli Eesti Punasel Ristil Tartu linnas registreeritud 1 sanitaarauto, 13 hj ja 4 kanderaamiga Rover (B-48,
vana nr 48). Renault' kohta andmeid pole, võib-olla jäi arvele Tallinnas.
1932. aastal oli Eesti Punase Risti Tartu komitee käsutuses kaks sanitaarautot - Renault ja Rover (viimast kasutati ainult
nakkushaigete sõidutamiseks). Samal aastal transportisid kaks Tartu sanitaarautot haigeid kokku 541 korral ning Renault'
läbisõiduks kujunes 5858 km ja Roveril umbes 3000 km. (Postimees 3.03.1933 lk 5)
1928. aastal ostis Tallinna linna tervishoiuosakond uue sanitaarauto Graham Brothers. Auto telliti Ameerikast ja see läks
maksma ligi 1 miljon marka. Rohekas-halli värvi sõiduk oli mõeldud peamiselt nakkushaigusi põdevate haigete vedamiseks, sellesse
mahtus kaks kanderaami ja lisaks kaks klapp-istet. (Vaba Maa 10.03.1928)
Varem sanitaarautona kasutatud sõiduk oli selleks ajaks juba täielikult amortiseerunud, kuid jäi ilmselt lattu seisma, sest 1937.
aasta mais otsustas Tallinna linnavalitsus 2. haigla juhatuse ettepanekul maha müüa "haigla kuuris juba 1927. aasta märtsikuust
saadik kasutamata seisva haigeveoauto". Sõiduk oli arvatavasti 1913. aasta väljalase ja jõudis Eestisse Ameerika Punase Risti abina
Vabadussõja päevil. Auto kavatseti maha müüa juba 1928. a-l, kuid siis oli linnavalitsus sellele vastu. (Vaba Maa 5.05.1937 lk 7)
1930. aastal tellis üks Tartu arst Tartu Tööstuskoolilt sanitaarautona kasutatava
sõiduki: "Omapärane auto valmimas. Üks jaoskonna-arst on tellinud omale välismaalt automootori, kuna pealmine osa ehitatakse Tartu
linna tööstuskoolis printsiibi järgi, et autot saab kasutada hariliku sõidukina ja tarbekorral ka sanitaarautona. Viimaseks otstarbeks
ehitatakse autouksed pisut laiemad, nii et haiget saab sisse kanda. Auto on kahe istmega. Esimene istmerida ehitatakse nõnda, et seda
saab hõlpsasti tagumistega ühendada ja mõlemad istmeteread koos moodustavad voodi, kus võib kaks haiget kõrvuti lamada. Selline auto
on väga praktiline just eriti jaoskonna-arstidele." (vt Postimees 4.12.1930)
1931. aastal ehitati Punase Risti töökojas Dunkri tänaval insener Kogeli kavandite järgi
ja tema juhtimisel Eesti Punase Risti uus sanitaarauto Stewart. Auto valmis detsembris ja läks maksma umbes 4500 krooni.
Esimene proovisõit toimus 21. detsembril 1931. (Vaba Maa 25.02.1931 lk 7, Päevaleht 18.12.1931, Uudisleht 23.12.1931 lk 7)
1934. a. suvel kinkis transpordiäri Trankmann ja Ko Eesti Punasele Ristile suure sõiduauto Flint, mis oli kavas ümber
ehitada sanitaarautoks.
1935. aasta alguses valmis Eesti Punase Risti Tallinna piirkonna sanitaarauto REO, mille kere ehitati
Punase Risti töökojas. Auto läks maksma 8000 krooni ja oli varustatud kahe raamvoodi,
rohukapi, gaasikütte ja pesemisseadmega. Masin paistis silma hea vedrustuse poolest, mis tegi haigete vedamise märksa mugavamaks
kui varasemate autode puhul. (Päevaleht 3.02.1935, Vaba Maa 2.02.1935, Kaja 2.02.1935 jm)
Kolmest Tallinnas olnud autost saatis Punane Rist märtsis 1935 ühe auto Narva (Vaba Maa 23.03.1935; Põhja Kodu 22.02.1935,
3.05.1935)
1935 oli Punasel Ristil Eestis käigus 5 sanitaarautot: 2 Tallinnas, 2 Tartus ja 1 Narvas; kevadeks oli kavas muretseda auto Pärnusse
ja järgmisena Rakverre.
1935. a. 15. oktoobril müüs Eesti Punase Risti peavalitsus Dunkri 15 hoovis enampakkumisel vana sanitaarauto Rover ja 7-istmelise
kinnise sõiduauto Benz.
1938. aasta märtsis valmisid Viljandis Ungern-Sternbergi töökojas sotsiaalministeeriumi
tervishoiu peavalitsuse tellimusel ehitatud 2 sanitaarautot. Üks auto oli kavas saata Petserisse, teine Viljandisse (Punasele Ristile).
1938. aasta 26. juuli varahommikul saabus Tallinnast Rakverre sotsiaalministeeriumi poolt Viru maavalitsusele eraldatud Rakvere
esimene sanitaarauto. Uue sõiduki maksumuseks oli üle 6000.- krooni ja selles oli kaks haigekohta. Auto kinnitati Rakvere
linnahaigla juurde, kuid oli maavalitsuse hooldada ja teeninduspiirkonnaga üle Virumaa. (Virumaa Teataja 25.07.1938, 27.07.1938)
1938. aasta lõpus(?) valmis autokeretöökojas A. Pollimann ja Poeg Eesti Punasele
Ristile Chevrolet' alusele ehitatud sanitaarauto. Järgmise aasta kevadel oli kavas veel teisegi sanitaarauto ehitamine.
(vt Auto 5/1939)
1939. a. veebruaris ostis Eesti Punase Risti Võru osakond Viljandist pruugitud sanitaarauto, mis oli esimeseks sanitaarautoks
Võru linnas. (Rahvaleht 22.02.1939)
1939. aasta kevadel kehtestati Võru maavalitsuse sanitaarauto kasutamise kord, mille järgi asus sõiduk Võru Linna Haigla juures
ja teenindas Võru linna ja maakonda ning Antsla linna. Auto kasutamine maksis 18 senti kilomeeter (aga kogusummas mitte alla
2 krooni), Võru linnas 1 kroon kuni kaks km ja 1.50 üle kahe km. (Elu 26.05.1939 lk6)
1939. aasta kevadel ostis Sänna mölder Julius Alksnis "Sänna moodsaima luksusauto", mis mahutas 6 sõitjat ja oli varustatud "erilise
haigete veoks määratud raamiga". Möldri poja Elmar Alksnise juhtimisel hakkas auto tegema üürisõite. (Elu 5.05.1939 lk3)
1939. aasta augusti lõpus oli Eesti Punase Risti peavalitsuse tellimisel valmimas uus suur ambulantsauto, mille bussilaadne kere
ehitati Eestis (töökoda pole teada) ja mis läks maksma 14-15 000 krooni. Uus auto sooviti rakendada peamiselt maapiirkondade koolinoorte
tervishoiu parandamise teenistusse. Autos asus arsti vastuvõturuum kusheti ja kirjutuslauaga, ravimikapid, kavandati ka väikese
röntgeniaparaadi lisamist. Sõiduki personal hakkas koosnema arstist (kes pidi muuhulgas olema ka asjatundja hammaste tervishoiu alal)
ja velskrist. (Uus Eesti 30.08.1939)
1940. aasta märtsi alguses kuulutas sotsiaalministeerium välja vähempakkumise uue sanitaarauto kere ehitamiseks tähtajaga 18. märts
1940. /Seni oli sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud ja maavalitsustesse saadetud 3 sanitaarautot, mõned omavalitsused
olid sanitaarauto saanud Punaselt Ristilt. Ministeerium kavatses sanitaarautoga varustada kõik Eesti maavalitsused./ (Päevaleht
5.03.1940, Uus Eesti 4.03.1940)
Vt ka Tallinna Kiirabi Ajalugu ja Fotoarhiiv.
|
 |
 |
 |
 |
Sanitaarautod Eesti Punase Risti Peavalitsuse hoone ees Niguliste tänaval 1927. aastal (J.&P. Parikas). Vasakult: Rover,
Rover, Renault.
Foto: "Vana Tallinn: ehitised ja inimesed", Argo, 2007. |
Sanitaarautod Eesti Punase Risti Peavalitsuse hoone ees Niguliste tänaval 1927. aastal (J.&P. Parikas). Vasakult: Rover,
Rover, Renault.
Ümberpildistus: Gordy Jõelaidi album /via Eero Olander/. |
1931. a-l Punase Risti töökojas ehitatud sanitaarauto Stewart (A-726?).
Foto: Päevaleht 18.12.1931 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
Sanitaarauto Stewart? (A-726) Tallinnas 1936. aastal.
Foto: Uudisleht 09.02.1936 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
 |
 |
 |
|
Autokeretöökojas A. Pollimann ja Poeg Eesti Punase Risti
tellimusel ehitatud sanitaarauto CHEVROLET (A-925) 1938. a-l.
Foto: Gordy Jõelaidi album /via Eero Olander/. |
Eesti Punase Risti sanitaarauto CHEVROLET (A-925).
Foto: Auto 5/1939. |
Võib-olla A. Pollimann ja Poeg keretöökojas ehitatud sanitaarauto
CHEVROLET 1950. a-tel Kingissepa (Kuressaare) haigla ees.
Foto: Toomas Harjuse kogust. |
|
MATUSEAUTOD
1934. a. detsembris esitas Tallinna linna ehitusosakond linnavalitsusele kaks kava surnuveoauto soetamiseks Metsa- ja
Liiva kalmistute tarbeks. Esimene kava nägi ette linnale kuuluva vana sõiduauto Fiat ümberehitamise 7-kohaliseks katafalgiks
eeldatava maksumusega 2600.- krooni ja sõiduhinnaga 9,76 kr (koos kahe matjaga 12,16 kr). Teise kava järgi oleks ehitatud
suurem autobuss maksumusega 12 500.- krooni, mille sõit kalmistule oleks maksnud 18.- krooni (koos nelja matjaga 28.- kr).
Kahehobuse surnuvanker kutsari ja kahe matjaga maksis sel ajal 18.- krooni. Linnavalitsus otsustas esimese kava kasuks.
1935. aasta juuli alguses valmiski Tallinna linnavalitsuse tellimusel ehitatud esimene Tallinna surnuveoauto. Sõiduk ehitati
vanema Fiat sõiduauto alusele ja see läks maksma 3000.- krooni. Auto oli varustatud laagritel liikuva väljatõmmatava
alusega, konksudega pärgade riputamiseks ja 8 istekohaga saatjate tarbeks. Kere ehitanud töökoda pole teada. Auto oli mõeldud
lahkunute toimetamiseks Kloostrimetsa ja Liiva kalmistule. Kui 1939. a. sügisel valmis Tallinna linnavalitsuse tellimusel
ehitatud uus suur surnuveoauto International, pandi vana Fiat sama aasta 9. novembril Väike-Rannavärava 2 linna tööhoovis
500-kroonise alghinnaga oksjonile. (vt Pealinna Teataja 12.12.1934 lk1; Vaba Maa 4.07.1935; Uus Eesti 2.11.1939)
1935. aasta septembris valmis ka Tallinna Pühavaimu koguduse surnuveoauto (A-7, hiljem A-1695), mis ehitati kümmekond
aastat vana sõiduauto Protos alusele. Auto muretsemise idee algatajaks ning sõiduki "konstrueerijaks ja kunstiliseks
kaunistajaks" oli Pühavaimu koguduse majanduskomisjoni esimees T. Viiroja, kelle kavand valiti välja koguni 8 vastavale
konkursile laekunud töö hulgast. Auto kere ehitati A. Sanderkoffi töökojas Auto-Service.
Autos oli ruumi seitsmele saatjale, sark asetati auto keskele spetsiaalsesse klaas-seintega ruumi. Auto kasutamise hind oli
15-18 krooni. Esimest korda kasutati uut sõidukit 5. septembril 1935, kui maeti maamõõtja J. Ruutopõld.
(vt Päevaleht 6.09.1935 lk7, Vaba Maa 6.09.1935 lk4, Uudisleht 6.09.1935 lk9, Rahvaleht 6.09.1935 lk4)
1935 oli surnuveoauto soetamine kavas veel ühel Tallinna kogudusel ja eraettevõtjal.
1936. aasta detsembris valmis matusebürool J. Lepper Tartu esimene surnuveoauto Inglismaalt tellitud Ford V8 (B-416)
sõiduauto alusele. Kere ehitati Tartus, töökoda pole teada (vt Postimees 17.12.1936). Mõne aasta pärast ehitati auto kere
suuremaks.
Hiljem sai Tartu teisegi matuseauto, mis oli ehitatud samuti Ford V8 alusele (B-542).
1939. aasta septembris valmis Tallinna ettevõtja A. Pipari (Pipar, ka Pippar) uus matuseauto Dodge. Sõiduk ehitati Tallinnas
"Rootsi ja Soome eeskujul" ning seda reklaamiti kui Baltimaade moodsaimat surnuveoautot. Kere ehitanud töökoda pole teada.
(vt Rahvaleht 14.09.1939 lk8, Päevaleht 15.09.1939 lk6)
1939. aastal viis Tallinna linnavalitsus ellu viie aasta eest kõrvale jäetud suurema surnuveobussi soetamise kava. 25. mail 1939
sõlmiti Internationali (A-2743, hiljem ER 17-64, 3T 12-00) alusele bussikere ehitamiseks leping
AS-iga Viljandi Mehaanika Töökojad (Ungern-Sternberg) ja valmis sõiduk anti linnale
üle 19. augustil 1939. Uues surnuveobussis oli kohti kuni 15 saatjale (sh 5-7 seisukohta). Kirst oli sõitjateruumist hermeetiliselt
eraldatud ja buss võis sõita "sammu" ehk jalgsi liikuva leinarongi kiirusel. 12 500.- krooni (sellest kere ehitamine 6420.-)
maksma läinud sõiduk anti Tallinna Linna Perekonnaseisuameti käsutusse ja inimesed said seda linnalt rentida. Tallinna linna
administratiivpiires maksis sõit 12 krooni, Nõmmel 16 krooni, Nõmmelt Tallinna Metsa- ja Pirita kalmistule 20 krooni, Tallinnast
välja 50 senti kilomeeter (miinimumtasu 20 krooni), sammusõidu korral 1 kroon kilomeetri eest lisaks. Väljaspool tööaega,
pühapäeviti ja pühade ajal kasutamine tähendas 1-3 kroonist lisatasu. (vt Uus Eesti 22.08.1939 lk 6, 11.09.1939; Esmaspäev
16.09.1939; Päevaleht 9.09.1939)
International jäi sõja ajal Tallinnasse ja oli kasutusel veel 1950. aastatel. |
 |
 |
 |
|
Tallinna linna esimene, 1935. a-l valminud surnuveoauto FIAT.
Foto: Maa Hääl 05.07.1935 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
Tallinna Pühavaimu koguduse 1935. a-l valminud surnuveoauto PROTOS.
Fotod: Vaba Maa 06.09.1935 ja Uudisleht
06.09.1935 (dea.nlib.ee)/. |
|
 |
 |
 |
 |
Tartu firma J. Lepper 1936 valminud matuse- auto FORD (B-416).
Foto: Postimees 17.12.1936 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
J. Lepperi FORD (B-416) suuremaks ehitatud kerega 1939. või 1940. a-l.
Foto: erakogu. |
Tartu teine matuseauto FORD (ehitatud 1938. a. V8 baasil) u 1939-40.
Foto: Raeantiik /via Heiki Muda/. |
Tallinna ettevõtja A. Pipari 1939. a. septembris valminud matuseauto DODGE.
Foto: Raivo Laasmägi kogust. |
 |
|
| AS-is Viljandi Mehaanika Töökojad 1939. aastal valminud Tallinna
linna matusebussi INTERNATIONAL joonised ja kere ehitamise tingimused. Tallinna Linnaarhiiv TLA 149.1.649 /via Rein Veldi/. |
 |
 |
 |
 |
Tallinna linna uus matuse- buss INTERNATIONAL (A-2743) 1939. aastal.
Foto: Esmaspäev 16.09.1939 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
Tallinna linna matusebuss INTERNATIONAL (A-2743) talvel 1939/40.
Foto: Rein Veldi kogust. |
Tallinna linna matusebuss INTERNATIONAL A. H. Tammsaare matusel 5. märtsil 1940.
Fotod: Päevaleht 6.03.1940 ja
Teataja 6.03.1940 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/. |
 |
 |
 |
|
Matusebuss INTERNATIONAL (ER 17-64) 23. novembril 1941.
Fotod: Raeantiik /via Heiki Muda/. |
Matusebuss INTERNATIONAL (3T 12-00) 1948. aastal (taga endine Tallinna linna
Büssing-NAG Nr 39).
Foto: Gordy Jõelaidi album /via Eero Olander/. |
|
HOOLDUSSÕIDUKID
1923 või 1924 ehitas Jaan Ratniku masinavabrik Tartu linnavalitsuse tellimusel
Tartu Linna Pudretivabrikule 750 000 marka maksma läinud fekaaliveoauto (vt Postimees 1.04.1924 lk 10, Eesti Majandus 17/1925
lk 282-284). Kinnise kerega autol oli oma mootoriga vaakumpump mahuti täitmiseks ja väike ahi gaaside põletamiseks ja õhu
puhastamiseks. 1929. a. juunis oli pudretivabrikul 2 veoautot: 18 hj 2,5-tonnine Delahaye (B-92) ja Stoewer
(B-40) kandejõuga 1500 kg ees ja 1500 kg taga.
1937. aastal soetas Tallinna sadamapiirkonna puhastustöödega tegelev ettevõte endale vanema Chevrolet veoauto alusele
ehitatud tänavapuhastusauto (A-1073), mis oli varustatud veepaagi ja pumbaga. (vt Vaba Maa 14.05.1937)
1939. aastal muretses üks kahest Tallinnas tegutsenud prügiveofirmast AS Sanitas (teine oli firma Omnia) Rootsist uue
spetsiaalprügiveoauto (A-116?), mis läks maksma 25 000 krooni ja oli seni selleks otstarbeks kasutatud autodest ligi
50% mahukam. Lisaks autole soetati ka uued hermeetilised prügikonteinerid. Uus süsteem võimaldas tühjendada konteinerid autosse,
ilma et prügi puutuks kokku õhuga. Auto prügimahuti tühjendamine toimus vastava seadme abil automaatselt. Auto mahutas korraga
125 konteinerit. Konteinerite tühjendamine, mida teostati vastavalt vajadusele, maksis kuus 1,75 krooni.
Sel ajal oli Tallinnas umbes 1300 maja, mille jäätmekäitlus toimus tänapäevasel moel, st maja hoovis asus vastava firma poolt
regulaarselt tühjendatav 100-liitrine prügikonteiner. Sanitas vedas prügi Kadrioru mereranda, kus seda kasutati ranna täitmiseks.
Linnavalitsus kavatses lähemal ajal rajada keskse prügila Sõjamäe rabasse ja linnas asuvad prügi ladestuskohad kaotada. Suurema
osa Tallinna majapidamiste olmejäätmed rändasid aga kas ahju või majade hoovis asunud prügihunnikutesse. Tallinnas ei olnud veel
kehtestatud üldist prügiveo-sundmäärust, kuid see oli Lääne-Euroopa ja Skandinaavia suurlinnade eeskujul koostamisel (Rootsis
oli aga samal ajal juba ehitamisel spetsiaalne prügipõletusahi, mille rajamine meil oli "veel kauge tulevikumuusika..."). (vt
Esmaspäev 15.10.1938 lk 10; Rahvaleht 09.06.1939 lk 5; Pealinna Teataja 10.06.1939 lk 4)
Sanitase uut prügiveokit tutvustavat filmilõiku võib vaadata
Eesti Filmiarhiivi
veebilehel (Näidis 14, Eesti Kultuurfilmi ringvaade 72/1939).
1939. aasta juunis saabus Tallinnasse linnavalitsuse tellitud Eesti esimene spetsiaalne tänavapuhastusauto Krupp (A-1699
või A-2699). Auto oli varustatud puhastusharjade ja tolmuimejaga ning mahutiga prügi kogumiseks. Esialgu kavatseti masinat
kasutada linna hooldatavate tänavate, kuid kokkuleppel eraomanikega vastava tasu eest ka erahoolduse alla käivate tänavate
puhastamiseks. Uus auto läks linnale maksma ligi 40 000.- krooni. (vt Päevaleht 30.06.1939 lk 5, 2.07.1939 lk 6; Uus Eesti
2.07.1939; Rahvaleht 30.06.1939)
1939. a. juulis valmis Tartu uus tänavakastmisauto 2,5-tonnise Chevrolet' alusele. Kastmismehhanism ehitati
Jaan Ratniku masinavabrikus. Autole oli paigaldatud 2500-liitrine veepaak.
(vt Postimees 19.07.1939 lk 8) |
 |
 |
|
|
Tänavapuhastusauto CHEVROLET (A-1073) Tallinnas 1937. a-l.
Foto: Vaba Maa 14.05.1937. |
Tartu uus tänavapuhastusauto CHEVROLET 1939. a-l.
Foto: Postimees 19.07.1939 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
|
|
 |
 |
|
Sellise spetsiaalprügiveoauto ja konteinerid soetas Tallinna firma Sanitas 1939. aasta kevadel. Vasakpoolsetel
piltidel on näidiseksemplar. Parempoolsel fotol Tallinnasse jõudnud auto
demonstratsioon 8. juunil 1939.
Fotod: Esmaspäev 15.10.1938 ja Rahvaleht 09.06.1939 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
 |
 |
 |
|
Tallinna linnavalitsuse uus tänavapuhastusauto KRUPP proovisõidul Nõmme ja Tallinna vahel Pärnu maanteel.
Fotod: Rahvaleht 30.06.1939, Päevaleht 30.06.1939, Päevaleht 02.07.1939 /Digiteeritud eesti ajalehed
(dea.nlib.ee)/. |
|
MUUD ERIOTSTARBELISED SÕIDUKID
1929. aastal ehitas AS Ilmarine kere firma
J. Puhk & Pojad matkabussile Chevrolet, mida võib ilmselt pidada Eesti esimeseks
matkaautoks ehk karavaniks. Bussis oli neli magamiskohta, pesunõu, kummut ja riidekapp. Sõiduk läks maksma umbes 6000 krooni
ja laialdase huvi tõttu kavatseti Ilmarises neid tellijaile veelgi ehitada, kuid seni pole teada, kas veel mõni taoline
matkabuss ka tegelikult valmis. 1931. aasta sügisel käisid Aleksander Puhk, kirjanikud Friedebert Tuglas ja Karl Ast-Rumor
ning autojuht H. Tael selle matkabussiga 9000 km ja 1,5 kuu pikkusel ringreisil Põhja- ja Kesk-Euroopas (Soome, Rootsi, Norra,
Taani, Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa, Luksemburg, Poola, Läti) - vt ARTIKLID.
1936. aastal oli Tallinnas furgoonkerega Studebaker? (A-446?) vahialuste transportimiseks.
1938. a. mai lõpus saabus Berliinist Tallinnasse Eesti Kultuurfilmi uus heliülesvõtteauto Ford (A-1846). Sõiduk ehitati
Berliini firmas Lutherhand & Freytag, sisustuse paigaldas Klangfilm. Samasugune auto ehitati ka Rumeeniasse. Auto oli varustatud
Klangfilmi heliülesvõtteaparatuuriga, kohtadega operaatoritele ja kaameratele, katusel platvormiga operaatoritele. Filmimise ajaks
sai auto spetsiaalse tugiseadeldise abil kindlalt paigale fikseerida ja rattad maast lahti tõsta, et kõikumine filmi kvaliteeti
ei mõjutaks. Autos olid akulaadijad töötamiseks elektrivoolu puudumise korral ja pimikutingimusi võimaldavad aknakatted. Sõiduk
läks Eesti Kultuurfilmile maksma umbkaudu 23 000 krooni. (vt Rahvaleht 1.06.1938 lk15, Postimees 2.06.1938 lk6, Päevaleht 4.06.1938
lk6)
1941. aastal viidi Ford Leningradi, kuid ime kombel elas masin seal sõja üle ja suudeti Tallinnasse tagasi tuua. Auto oli
mitukümmend aastat Eesti filmimeeste käsutuses ja selle põliseks juhiks oli juba 1938. aastast alates Mihkel Vaarmaa. Endine
Eesti Kultuurfilmi heliauto leidis oma õnnetu lõpu Andrei Tarkovski filmi Stalker 1977-78 Eestis toimunud võtete ajal, kui masin
filmi tarbeks Jägalas põlema pandi.
Vt Enn Säde, Filmilugu Mihklist ja tema Fordist, Sirp nr 3, 22.01.2010
 |
 |
 |
 |
Eesti Kultuurfilmi helifilmiauto FORD.
Fotod: Teataja 03.06.1938 ja Rahvaleht 01.06.1938
/Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/. |
FORD ja auto kauaaegne juht Mihkel Vaarmaa 75. juubelil.
Fotod: Erakogu. |
1938. aasta 17. juunil saabus aurikul Suomi Tallinnasse Riigi Ringhäälingu esimene reportaazhiauto International (A-2404) ehk
Hõbehall, mille kere oli ehitatud Soomes, sisustus paigaldati aga Eestis. Auto oli varustatud oma aja tipptehnikaga, olles esimene
ülekandeauto Baltimaades. Sõja puhkedes viidi masin N. Liidu tagalasse ja see hävis rindel. (vt Rahvaleht 18.06.1938 lk5)
 |
 |
 |
 |
Aurikul Suomi 17.06.1938 Tallinna sadamasse saabunud Hõbehall.
Foto: Maa Hääl 20.06.1938 /Digiteeritud eesti
ajalehed (dea.nlib.ee)/. |
Hõbehall 1939. aastal.
Foto: Raadioleht 16. märts 1939. |
Hõbehall arvatavasti Türil, raadiomasti juures. Pildistanud Aleks Kaskneem.
Foto: Tarvo Puuseppa kogust. |
Ringhäälingu International ehk Hõbehall Viljandis.
Foto: Raeantiik /via Heiki Muda/. |
 |
 |
|
|
Riigi Ringhäälingu Hõbehall Tallinnas Vabadusväljakul kajastamas Kaitseliidu suurparaadi Võidupühal
23.06.1938.
Fotod: Jaanus Sinimäe kogust /via Priit Pärnapuu/. |
|
|
1939. aasta jaanuari alguses valmis Viljandis Ungern-Sternbergi töökojas Tallinna
linna tellimusel ning Tallinna kodanliku õhukaitse ja tuletõrje juhataja mag. Elmar Umblia jooniste järgi ehitatud furgoonkerega
gaasikaitseauto 14 hj Opel-Blitzi alusele (A-2559). Auto anti Tallinna kutselise tuletõrje lendsalga käsutusse, selle
ehitamine läks maksma 11 000 krooni (lisaks varustus ja sisseseade) ja selles olid gaasikaitse, esmaabi ja degaseerimise osakonnad;
varustuse hulka kuulusid 2 kanderaami, gaasimaskid, hapnikuaparaadid, "gaasiluure" ja mürgistusproovide võtmise anumad,
esmaabipaunad, hapnikuraviseade, ravimid, tööriistad, ipriidikindlad kehakatted, voolikud jne. Juhiruumi mahtus peale juhi 3
inimest, köetavas esmaabiruumis oli 2 lamamisaset, 3 istekohta ning laud esmaabi andmiseks ja mürgistusproovide analüüsi tegemiseks.
Auto tagaosas asus pesemisruum ehk mürkärastamisruum soojavee dušiga, mille soojendusseade andis 30 minutiga 100 liitrit
40-kraadist vett. Rahuajal oli sõiduk kasutatav esmaabiautona vingu- või gaasimürgistusi põhjustavate suuremate õnnetuste puhul.
Tegemist oli esimese taolise eriautoga Baltimail ja isegi soomlastel ei olevat tol ajal veel sellist sõidukit olnud. (vt Eesti
Politseileht 3-4/1939 lk 81; Eesti Tuletõrje 1/1939 lk 25 ja 2/1939 lk 65; Päevaleht 15.01.1939; Uus Eesti 15.01.1939; Uudisleht
15.01.1939)
 |
 |
 |
 |
Tallinna linnavalitsuse gaasikaitseauto OPEL-BLITZ.
Fotod: Politseileht 3-4/1939; Eesti
Tuletõrje 1/1939 ja 2/1939. |
1939. a. novembris valmis Põllutöökoja tellimusel bussilaadse kerega liikuv põllumajanduslik nõuandla ja põllutööriistade õppetöökoda
Chevrolet alusele. Näidisautobuss sisaldas üle 200 masina ja põllutööriista, lisaks mudelid ja selgitavad joonised. Buss
pidi liikuma mööda Eesti maapiirkondi ning harima ja andma kasulikke nõuandeid põllumeestele oma talude ulatuslikumaks
mehhaniseerimiseks ning uute tööriistade ja seadmete kasutusele võtmiseks. Sõiduk oli varustatud ka valjuhääldiga. Kere ehitanud
töökoda pole teada. (vt Uus Eesti 5.11.1939 lk 2, Maa Hääl 6.11.1939, Teataja 6.11.1939 lk 5, Eesti Talu 5/1940 lk 127)
1939. aastal valmis Bedford veoautoalusele ehitatud ETK liikuv remont-töökoda. Töökoda oli varustatud rikkaliku valiku
tööriistade ja seadmetega (sh keevitusaparaat, sepaääs, puurmasin, rauatööpink, kruustangid), samuti elektrimootoriga masinate
käitamiseks ning väikese tagavaraosade varuga. Eeskätt oli töökoda mõeldud ETK omatööstuse ja ETK poolt esindatavate välistehaste
põllutöömasinate parandamiseks ja korrastamiseks ning uudistoodete tutvustamiseks ja propageerimiseks. (Tehnika Põllumajanduses
3/4 1939 lk 117-118)
 |
 |
 |
|
Põllutöökoja nõuandla-buss CHEVROLET.
Fotod: Eesti Talu 5/1940 (24.05.1940) ja Teataja 06.11.1939
/Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/. |
ETK liikuv remonttöökoda BEDFORD.
Foto: Tehnika Põllu-majanduses 3/4 1939 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
| galerii[ät]hot.ee |
|
|
|
