Eesti Antiikautode Galerii


ESILEHT AJALUGU - EESTI AEG UUDISED


Viimati täiendatud: 13. 03. 2017


EESTI AUTOÄRID JA -ESINDUSED kuni 1940. AASTANI.

   ESINDUSÄRIDE OSAKONNAD JA EDASIMÜÜJAD TEISTES EESTI LINNADES

Kui esinduse aadressi või müüdava automargi taga on aastaarv kahekohaline, on see kõige varasem või hilisem leitud aasta. Kui aastaarv on neljakohaline, on see aadressi, tegevuse või margi müügi kindel algus- või lõpuaasta.

J. Puhk & Pojad (1881/1913-1940, autoosakond asut. 1929)
 peakontor: Pikk 55 (21-1924) - Rannavärava pst 21 (1924-32) - Põhja pst 21 (33-38) - Põhja pst 19
   (38-1940)
 automüük: Pikk 39 (11.1929-1931) - Põhja puiestee (1931-1940)
 kauplus/harukontor/raua- ja koloniaalosakond:   Estonia pst 27 (1929-1930) - Maakri 6 (1930- ) -
   Estonia pst 13 - Estonia pst 19 (05.1931-1.08.1933) - Estonia pst 27 (1.08.1933-16.12.1937) -
   Estonia pst 15 (18.12.1937-1940)
 autoparandustöökoda: Rannavärava pst 21 / Põhja pst 19 (1929-1940)
 General Motors International AS, Kopenhagen   esindaja 35
 Humber Co Ltd, Coventry   esindaja 35
 Hillman Motor Car, Coventry   esindaja 35
 Commer Cars Ltd of Luton   esindaja 35
CHEVROLET 1929-1940 ainuesindaja 29-39, peaesindaja 31
PACKARD 1937-1940 ainuesindaja 38-39
HENSCHEL    37-1940 ainuesindaja 37
BUICK 1930-39 ainuesindaja 1930-37
GMC 1930-39 ainuesindaja 1930-38
HUMBER 1934-39 ainuesindaja 36-38
MORRIS 1937-39 ainuesindaja 1937-39
MORRIS-COMMERCIAL 1937-39 ainuesindaja 1937-38
MG    37-39 ainuesindaja 38-39
WOLSELEY 1938-39  
BORGWARD (HANSA) 1939- ainuesindaja alates 1939
HILLMAN 1934-1937 ainuesindaja 36-1937
VAUXHALL 1934-1937 ainuesindaja 36
COMMER 1934-1937 ainuesindaja 36-1937
CADILLAC 1930-36 ainuesindaja 36
TALBOT    36 ainuesindaja 36
KARRIER    36 ainuesindaja 36
LA SALLE 1930, 35
BEDFORD 1934-1935?
MARQUETTE 1930-31 ainuesindaja 1930
     
AS Ilmarine
 Põhja pst 21 (35-38)
PACKARD 1935-1937 ainuesindaja 1935-1937
     

Firma J. Puhk & Pojad eelkäija asutas Viljandi tikuvabrikant ja kaupmees Jaak Puhk 1881. aastal. 1913. aastast sai firma nimeks J. Puhk & Pojad (varasem kirjapilt J. Puchk & Pojad). Kui Jaak Puhk 1917. aastal suri, said äri juhtideks ja omanikeks tema viis poega: Joakim, Aleksander, Eduard, Evald ja Voldemar. 1924. aastal omandati suurosalus masinaehitus- vabrikus Ilmarine, rajati Eesti üks suuremaid ja moodsamaid jahuveskeid (1924), Eesti esimene kaerahelvestetööstus, makaroni- ja nuudlivabrik (1933). 1929 võeti üle kaubamaja Uus Turg ja avati kauplus Estonia pst 27 (mis seejärel mitu korda kolis, sh sama aadressiga uude majja), asutati autoosakond ja Rannavärava puiesteel seati sisse autoparandustöökoda (vt ka KERETEHASED), mis muudeti peale 1936. a. laiendust väidetavalt moodsaimaks Baltimail. 1931 asutati kaubamaja rauaosakond, kui omandati pankrotistunud AS Silva kauplus Estonia pst 19 (mis varem oli kuulunud AS-ile W. Schneider & Co). 1932 asutati õliosakond. 1940. aasta alguses seati "Eesti suurima autoparandustöökoja" juures sisse spetsiaalne traktorite paranduskeskus.
Kaubamaja importis ja müüs suhkrut, soola, riisi, heeringaid, kohvi, väetisi, koloniaalkaupu, toidu- ja tarbekaupu, bensiini, petrooleumi, õlisid, rauakaupu, tööstus- ja põllutöömasinaid, tööriistu, ehitus- ja majatarbeid, raadioaparaate, kirjutusmaterjali, paadimootoreid (Evinrude, Elto, Morris, Universal) jne; autotarvetest lisaks sõidukitele veel rehve Dunlop, süüteküünlaid Edison, akusid Oldham jm.
1933-1936 eksporditi võid ja puitu, hiljem lina.
J. Puhk & Poegade kaubamaja esindused olid:
1930 Tartus, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Narvas, Valgas, Petseris, Tapal, Türil ja Nõmmel.
1938 Tartus, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Narvas, Valgas, Petseris, Abjal, Võhmas, Paides ja Põltsamaal.
1938 muudeti pere-ettevõte aktsiaseltsiks - Kaubandus-tööstus AS Jaak Puhk ja Pojad registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris jaanuaris 1938. Põhikapital oli 500 000.- krooni, as-i juhatusse kuulusid Joakim Puhk, Aleksander F. Puhk, Evald V. Puhk, Anna E. Puhk ja Juhan Oja (AS Ilmarine direktor). 1938. a. lõpus suurendati põhikapitali 1 000 000.- kroonini.
/Eesti Aadress-Raamat 1938-1939; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 13/1931, 4/1932, 3/1938, 2/1939, 6/1939; Vaba Maa 9.03.1933; Esmaspäev 26.08.1929; Uudisleht 27.11.1927 jm/
Vt ka: Eesti Ekspress 28.11.1997, 9.11.2000; Horisont 2/2012

Kaubamaja J. Puhk & Pojad oli 1930. aastatel Eesti suurim autoäri. Ainuüksi esindatud automarkide nimekiri on muljetavaldav: 1935-36 müüdi 12 ja 1938-39 vähemalt 11 eri marki sõidukeid.
Autoärisse siirdusid Puhkid 1929. aastal, kui aasta varem hukkunud Hans Vinnali firma likvideerimise järel asutasid autoosakonna ja võtsid üle Chevrolet' Eesti esinduse. Puhkid keskendusid peamiselt Ameerika ja Inglise autodele. 1930. aastal lisandusid General Motorsi sõsarmargid Buick, Cadillac, La Salle, Marquette ja GMC. 1934. aasta alguses võeti juurde tervelt 5 Briti automargi Eesti esindused: sõiduautod Hillman, Humber ja Vauxhall ning veoautod Commer ja Bedford.
Bedford veoautode esindus läks juba 1935 üle ETK-le.
1936. aastal importis J. Puhk & Pojad 213* autot (võrdluseks mahult järgmine AS Rotermanni Tehased - 129). Sõiduautosid veeti sisse 78, neist 37 Chevrolet'd, 16 Buicki, 12 Hillmani, 8 Vauxhalli ja 5 määratlemata marki autot. Veoautosid veeti sisse 135, neist 129 Chevrolet'd ja 6 GMC-d. Chevrolet'd, Buickid ja GMC-d imporditi peamiselt Taanist, vähemal määral USA-st. AS Ilmarine importis samal aastal 1 Packardi.
1937. aastal imporditi 201* autot, olles endiselt suurimaks autode sissevedajaks. Sõiduautosid veeti sisse 71, neist 31 Morrist, 21 Chevrolet'd, 8 Buicki, 6 Packardit, 2 Hillmani, 2 MG-d ja 1 Humber. Veoautosid veeti sisse 130, neist 87 Chevrolet'd, 37 Morrist, 3 GMC-d, 1 Henschel ja 2 määratlemata marki autot. 1937. aastal koondati Puhkide peaäri alla varem 3 aastat AS Ilmarine käes olnud Packardi esindus, firmalt J. C. Koch võeti üle Morrise ning anti üle Hillmani ja Commeri esindus, Vauxhalli esindus läks aga üle ETK-le.
1938. aastal langes J. Puhk & Pojad importijate järjestuses kolmandaks (AS Mobile ja AS Rotermanni Tehased järel), importides 146* autot (võib-olla oli eelmisel aastal toodud autosid Eestisse teatud varuga). Sõiduautosid veeti sisse 58, neist 30 Chevrolet'd, 14 Morrist, 5 Buicki, 4 Humberit, 3 Wolseleyd ja 2 Packardit. Veoautosid veeti sisse 88, neist 49 Morrist, 36 Chevrolet'd ja 3 GMC-d. 1938. aastal võeti firmalt B. Sabsay & Ko üle Wolseley esindus.
  *See number ei pruugi kajastada päris täpset sisseveetud autode arvu, kuna mõnikord võis riigiasutuse, erafirma või eraisiku poolt sisse veetud sõiduki ost toimuda siiski esindusäri kaudu.
1939 hakati esindama Saksa Borgwardi (varasema nimega Hansa) autotehast, mille esindus oli olnud autoärist loobunud firma Tallinna Manufaktuur ja Kaubanduse AS käes.
1939. aastal oli J. Puhk & Pojad bilansiline sisseost 54 sõidu- ja 63 veoautot ning läbimüük 55 sõidu- ja 69 veoautot.
1940. a. jaanuarist juunini oli firma bilansiline sisseost 4 sõidu- ja 4 veoautot. Läbimüük oli jaanuarist septembrini 22 sõidu- ja 26 veoautot. Firma laos oli 30.09.1940 7 sõidu- ja 2 veoautot.
Vt artikkel RINGKÄIK EESTI MOODSAMAS AUTOPARANDUSTÖÖKOJAS (AUTO 7-8/1936).
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.273, ERA.R-13.1.861 jm/

Voldemar Puhk suri 1937. aastal; Joakim, Evald ja Aleksander arreteeriti 1940 ja nad hukkusid Vene vangilaagrites. Vaid üks vendadest - Soomes elanud Eduard - pääses.
Joakim Puhk (25.05.1888 (vkj 13.04.1888) - 14.09.1942) oli vendadest vanim ja kõige aktiivsem. Ta sündis Viljandis, õppis Riia kaubanduskoolis, pärast 1905. aasta sündmusi viibis revolutsioonilise tegevuse pärast mõnda aega vanglas, vabanedes asus tegutsema isa ettevõttes. Oli 1917-1918 Eestimaa kubermangu toitlusameti liige, 1918-1919 toitlusministri abi, kaubandusekspert Pariisi rahukonverentsil 1919 ja Eesti-Vene rahuläbirääkimistel. 1924-1926 Üleriikliku Kaupmeeste Liidu esimees, 1925-1940 Eesti Kaubandus-tööstuskoja juhatuse ja nõukogu esimees, alates 1929 Rahvusvahelise Kaubanduskoja nõukogu liige, alates 1932 Eesti Suurkaupmeeste Ühingu esimees, Eesti Panga nõukogu liige, Riigi majandusnõukogu liige, Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees alates 1936. aastast, Leedu aukonsul Tallinnas 1921-1927, Soome au-peakonsul Eestis 1927-1940 ja konsulaarkorpuse vanem, Rahvuskogu II koja liige ja Riiginõukogu liige a-st 1938, Kaitseliidu vanematekogu liige jne. Joakim Puhk oli kaubamaja ja suurveski J. Puhk & Pojad üks asutajaid (1913), omanikke ja juhte; AS Ilmarine üks omanikke ja 1935-1940 juhatuse esimees, kindlustusseltsi AS Eesti Lloyd juhatuse esimees 1935-1940 ning seotud veel mitmete äriettevõtetega. Ta arreteeriti 31. augustil 1940 ja mõrvati Nõukogude võimude poolt 1942 Kirovi vanglas. /Kes on kes Eesti majanduses 2000; Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940; Eesti Majandustegelased 1938; Päevaleht 24.05.1938; Uus Eesti 24.05.1938; www.okupatsioon.ee jm/
Eduard Puhk (10.03.1890 (vkj) - 1943) sündis Viljandis, oli kaubamaja ja suurveski J. Puhk & Pojad ja AS Ilmarine kaasomanikke, õliühingu Baltonafta prokurist (1931), napsivabriku OÜ Emlo juhatuse liige kuni osaühingu likvideerimiseni 1932, tegev Puhkide 1934. a-l Soomes Helsingis rajatud jahuveskis (Helsingin Mylly OY).
Voldemar Puhk (11.12.1891 (vkj 29.11.1891) - 3.05.1937) sündis Viljandis, õppis Peterburi Ülikoolis, lõpetas 1922 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. 1918 oli Eestimaa kubermangu toitlusvalitsuse liige, 1918-1920 kaubandus-tööstusministri abi ja kt, 1919-1921 Eesti kindralkonsul Berliinis, 1921-1922 ametnik Londoni saatkonnas, hiljem tegutses ärialal. Voldemar Puhk oli kaubamaja ja suurveski J. Puhk & Pojad üks asutajaid (1913), kaasomanikke ja juhte ning AS Ilmarine kaasomanik ja 1934-1937 asjaajaja-direktor. Peale selle oli ta Eesti-Inglise Kultuuriühingu esimees 1936-1937, Alliance Francaise'i president 1936-1937, Eesti Spordi Keskliidu juhatuse liige, Eesti Veespordi Liidu esimees 1935-1937, ÜENÜ Tallinna Osakonna Spordiklubi esimees 1934-1937, Estonia seltsi juhatuse liige 1935-1937 ja Jaapani aukonsul 1935-1937. Voldemar Puhk viibis 1927-1931 kopsuhaigena Shveitsis Davosis ja suri südametromboosi tagajärjel. /Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940; Eesti Majandustegelased 1938; Päevaleht 3.05.1937, 4.05.1937; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 11/1937 jm/
Aleksander Felix Puhk (13.10.1893 (vkj) - 18.09.1941) sündis Viljandis, oli kaubamaja ja suurveski J. Puhk & Pojad ja AS Ilmarine kaasomanikke, Mehhiko aukonsul. Lühikest aega tegutsenud 2500.- kroonise osakapitaliga õliühingu Baltonafta, A. Puhk & Ko asutaja ja täisosanik. Kuni osaühingu likvideerimiseni 1932 kuulus napsivabriku OÜ Emlo juhatusse, alates 1932. aastast usaldusühingu Napsi- ja liköörivabrik Emlo, Ev. Puhk & Ko prokurist. Arreteeriti 31. augustil 1940, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris. /www.okupatsioon.ee jm/
Evald Verner Puhk (15.12.1897 (vkj 2.12.1897) - 8.02.1942) sündis Viljandis, oli J. Puhk & Poegade ja AS-i Ilmarine autoosakonna juhataja, õliühingu Baltonafta prokurist (1931), usaldusühingu Napsi- ja liköörivabrik Emlo, Ev. Puhk & Ko asutaja (1932) ja täisosanik, arreteeriti 31. augustil 1940, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris. /www.okupatsioon.ee jm/
Juhan Oja (ka Johan Oja) (9.02.1885-12.10.1965) sündis Valgamaal Taagepera vallas, lõpetas 1914 Peterburi Mäeinstituudi metallurgiaosakonna, töötas seejärel Kahurväe Tehaste tehnilises büroos Peterburis ja tehases Tsaritsõnis. Osales Vabadussõjas, a-st 1919 töötas Raudtee Peatehastes Tallinnas. 1923 sai AS Ilmarine direktoriks. Kuulus ka AS Jaak Puhk ja Pojad ning AS Kemikaal juhatusse. Lahkus Eestist 1944. aasta sügisel Kuressaare sadamast väljunud laeval Nordstern, elas 6. oktoobril 1944 üle laeva huku, siirdus Saksamaa kaudu USA-sse, maetud New Yorgi Kensico kalmistule. /Niina Oja mälestused (via Henn Kaldas); Päevaleht 8.02.1935; Postimees 8.02.1935 jm/

J. Puhk & Pojad Põhja puiesteel asunud autoäri sise- ja välisvaade 1938. aastal. Salongis vasakult HUMBER, MG, PACKARD ja MG; hoone ees PACKARD.
Fotod: Eesti Ajaloomuuseum, AM N 5631:1387 ja AM N 5631:1386
J. Puhk & Pojad autoäri hoone ja viljaelevaator pärast põlengut 1941. a. augustis.
Foto: Rein Veldi kogust.
J. Puhk & Pojad autoäri hoonest on säilitatud kaks välisseina.
Foto: 25.04.2014.
J. Puhk & Pojad äsja valminud autoäri ja -töökoja ruumid Põhja puiesteel. Fotod: Auto 7-8/1936.
"Kodumaal valmistatud keredega" CHEVROLET veokid J. Puhk & Pojad müügisaalis Põhja pst-l.
Foto: Uus Eesti 14.08.1937 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/
J. Puhk & Pojad ja AS Ilmarine hooned Ranna- värava pst-l 1920. a-tel.
Kaitse Kodu 24/1926 /Eesti Rahvusraamatu- kogu digitaalne arhiiv (digar.nlib.ee)/.
J. Puhk & Pojad raua- ja koloniaalosakond Estonia pst 15.
Päevaleht 25.10.1938 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/
J. Puhk & Pojad väljapanek 1937. a. Tartu põllumajandus-tööstusnäitusel. Sõiduautod MORRIS ja veoautod MORRIS-COMMERCIAL.
Fotod: Nädal Pildis 17/1937 (skanneerinud www.tarkvarastuudio.ee)
J. Puhk & Pojad MORRISed 10. Eesti Näitus-Messil Tallinnas Kalevi aias 1937.
Foto: Uus Eesti 14.08.1937 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/
J. Puhk & Pojad ärikiri, vastus Teedeministeeriumile 1934. aastast (Rahvusarhiiv ERA 1354.1.1827 /via Rein Veldi/); AS Ilmarine ärikiri, vastus Teedeministeeriumile 1937. aastast (Rahvusarhiiv ERA 984.1.1525 /via Rein Veldi/); J. Puhk & Pojad pakkumine Riigikantseleile presidendi esindussõiduki ostuks ja ostu kinnituskiri 1938. aastast (Rahvusarhiiv ERA 989.1.1853 /via Rein Veldi/).
     
     
AS Rotermanni Tehased (1829-1940, end. Chr Rotermann)
 Jaama 1 (21-1940)
 Parandustöökojad Tallinnas (21-39) ja Tartus (37-39)
General Motorsi peaesindaja Eestis 31
OPEL 1931-1940 ainuesindaja 31-34
OLDSMOBILE    35-1940  
KRUPP    35-1940  
LA SALLE    36-1940  
PONTIAC    35-1936  
BLITZ (=OPEL) 1931-35 veoautod
CADILLAC?    ?  
BERGMANN    13  
METALLURGIQUE    13  

AS Rotermanni Tehased oli Puhk & Poegade otsene konkurent. Peale autoesinduse kuulus ka sellele firmale suur jahuveski, lisaks veel leivavabrik, puutööstus, linapuhastusvabrik ja külmutusmaja. Kaubamaja müüs oma veski jahusaadusi ja pagaritooteid, suhkrut, riisi, ehitusrauda jm. Enne I maailmasõda esindati Eestis ja Põhja-Liivimaal Skandia naftamootoreid, müüdi rehepeksumasinaid Heinrich Lanz ja Clayton & Shuttleworth. Peale sõda esindati autotarvetest veel Continental rehve, Hadurolit õlisid jm.
Rotermannide ettevõtte hiilgeaeg jäi tsaariaega, ajavahemikku 19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni. Rotermannid olid siis tõelised suurtöösturid ja lõid aktiivselt kaasa ka Tallinna linna valitsemises. Tänapäevani teatakse Tallinnas postimaja tagust Rotermanni tehase asukohaks olnud ala Rotermanni kvartalina ning algselt soolalaoks ehitatud praegust Arhitektuurimuuseumi maja Rotermanni soolalaona. Ent ka eesti ajal oli firma endiselt suurettevõte.
Kaubamaja Chr. Rotermann rajas 1829. aastal hilisem linnanõunik Christian Abraham Rotermann (8.07.1801-1870), kes oli sündinud Paides kullassepp Christian Rotermanni pojana ja asunud 1828. a-l elama Tallinna. Ettevõtte tegevusalaks oli peamiselt ehitustarvete valmistamine ning sisse- ja väljavedu. 1859 valiti C. A. Rotermann Tallinna raehärraks. Firma juhtimisest taandus ta 1865. aastal, andes selle üle oma pojale Christian Barthold Johann Rotermannile (1840-6.07.1912). Tema ajal laiendati oluliselt kaubamaja tegevust, suurendati raua- ja puiduosakonda, asutati viljaveski, makaronivabrik, leivatööstus. Kolmas Rotermannide põlvkond kaasati firma juhtimisse 1899. ja 1903. aastal, kui tegevusse asusid C. B. J. Rotermanni kaks poega, vastavalt Christian Ernst August ja Ernst Edmund Adolf Rotermann. Pärast venna lahkumist 1917. aastal võttis äri juhtimise täielikult üle Christian Ernst.
1921. aasta 1. novembrist läksid vahepeal Tallinna linnavalitsuse käes rendil olnud kaubamaja Chr. Rotermanni tehased üle AS-ile Rotermanni Tehased. Varade hulka kuulus leivavabrik, veski ning mehaanika- ja sepatöökojad. Viimastes parandati autosid, põllutöömasinaid ja -riistu ning valmistati neile varuosi. 1933. aastal oli Rotermanni Tehaste jahuveski tootmisvõimsus umbes 460 000 kg jahu päevas ja leivavabrikul kuni 90 000 kg leiba päevas. Firmale kuuluvad viljaelevaatorid olid moodsaimad ning jahuveskid võimsaimad kogu Baltikumis.
AS Rotermanni Tehastel olid 1930. aastate lõpus esindused Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas.
AS-i kapital oli 1 000 000.- krooni, 1937. a-l teeniti 507 154.- krooni suuruse müügitulu juures 21 537.- krooni kasumit, mis läks aga koguni 329 216.- krooni suuruse eelmiste aastate kahjumi katteks.
AS Rotermanni Tehaste omanikeks ja juhtideks olid baltisakslased. Peale Rotermannide - konsul Chr. Rotermann, Chr. Rotermann jun, F. Rotermann - olid ettevõttega seotud veel advokaat Berend Wetter-Rosenthal, Artur Lossmann, Eugen Erbe, Kurt Fischer, Artur Patrick, Konstantin Stude, Ernst Grube jt. 1939. a. lõpus lahkusid as-i juhatusest ümberasuvad baltisakslased Christian Rotermann jun, Berend Wetter-Rosenthal ja liikmekandidaadid Bernd Ströhm ja Eugen Erbe. Juhatuse liikmeteks ja kandidaatideks valiti Fredric Rotermann, AS Tartu Panga direktor August Rennit, Eugen Klement, Anton Tammert ja Voldemar Treier.
/Eesti Aadress-Raamat 1938-1939; Vaba Maa 18.03.1933; Kaja 4.12.1929; Päevaleht 24.11.1937 (leivavabrik "25"); Uudisleht 1.02.1939 (leivavabrik); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 9/1935, 13/1935, 16/1938, 3/1940 jm/

Autosid müüs Chr. Rotermanni kaubamaja muude masinate kõrval juba enne I maailmasõda. 1920. aastatel autoäriga teadaolevalt ei tegeletud, uuesti alustati autode müümist ilmselt 1931. aastal, kui hakati esindama firmat Opel. Kümnendi keskel müüdi juba ka Opeli emafirma General Motorsi marke Pontiac, Oldsmobile ja La Salle ning Saksa veoautosid Krupp. Pontiaci esindus läks 1936 üle ETK-le.
1936. aastal imporditi 129 autot, olles J. Puhk & Pojad järel teisel kohal. Sõiduautosid veeti sisse 70, neist 62 Opelit, 4 Oldsmobile'i ja 4 määratlemata marki autot. Veoautosid veeti sisse 59, neist 47 Opelit ja 12 Oldsmobile'i (viimased Taanist ja Rootsist).
1937. aastal imporditi 119 autot (kolmas J. Puhk & Pojad ja ETK järel). Sõiduautosid veeti sisse 70, neist 69 Opelit ja 1 Oldsmobile. Veoautosid veeti sisse 49, neist 42 Opelit ja 7 Oldsmobile'i.
1938. aastal imporditi 147 autot, mis kõik olid Opelid; sõiduautosid 103 ja veoautosid 44. Kokkuvõttes oldi teine autode importija AS Mobile järel ja J. Puhk & Pojad ees.
1939. aastal oli firma bilansiline sisseost 187 autot ja läbimüük 204 autot.
1940. a. jaanuarist septembrini oli firma bilansiline sisseost 32 autot ja läbimüük 48 autot.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.270, ERA.R-10.1.272 jm/

Christian Ernst August Rotermann (28.11.1869 (vkj 16.11.1869) - 24.02.1950) oli firma Chr. Rotermann kaasomanik ja juht alates 1899. a-st; AS Rotermanni Tehased aktsionär, juhatuse liige, peadirektor alates 1921. a-st. Asus 1939 ümber Saksamaale, suri Rootsis. /Kaja 4.12.1929 jm/
Artur Patrick (Arthur Wilhelm Patrik) (22.03.1883 (vkj) - ?) asus Chr. Rotermanni firma teenistusse 1903. a-l. Oli jahuveski ja leivavabriku juhataja, 1921. a-st AS Rotermanni Tehaste asjaajaja-direktor, millisest ametist lahkus 28. mail 1935 tervislikel põhjustel. /Kaja 18.01.1928, 3.06.1935 jm/
Berend (Boris) Hermann Otto (von) Wetter-Rosenthal (8.11.1874 (vkj 27.10.1874) - 10.03.1940) oli advokaat, 1912 asus Eestimaa Rüütelkonna teenistusse, oli 1914-1918 selle I sekretär, osales 1918. a. juulis Maapäeval, pidas edaspidi oma Lihula ja Oidermaa mõisu ning tegutses 1925-1935 Tallinnas advokaadina, sai 1935 AS Rotermanni Tehased direktoriks, oli ka AS Estaklandi aktsionär ja revisjonikomisjoni liige 1935-1939, asus 1939 ümber Saksamaale, kuid suri juba järgmisel aastal. /Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940 jm/
Artur Lossmann (ka Arthur Lossmann, Lossman) (5.10.1877-1.08.1972) oli sõjaväelane, sanitaarteenistuse kindralmajor (1922); osales Vene-Jaapani sõjas, I maailmasõjas ja Vabadussõjas (VR I/2); töötas kuni 1935. a-ni sõjaväe tervishoiuvalitsuse ülemana; oli a-st 1935 AS Rotermanni Tehased juhatuse liige, a-st 1936 AS Estofilmi juhatuse esimees, kuulus veel kindlustusseltsi Eesti-Lloyd (a-st 1927), AS Tartu Pärmivabrik (a-st 1924) ja AS Extraktor (a-st 1923) juhatusse; oli tegev Eesti Punases Ristis, Eesti-Leedu Ühingus, Eesti Poola Ühingus jm; põgenes 1944 Saksamaale, läks sealt edasi Inglismaale, suri Londonis. /EE 5 (1990); Vaba Eesti Sõna 17.08.1972; Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940; Päevaleht, Uus Eesti ja Postimees 4.10.1937 jm/

 

AS Rotermanni Tehased autoosakonna (Jaama 1) ligikaudne asukoht praeguse Hobujaama tänava alguses.
Foto: 29.04.2014.
AS Rotermanni Tehased ärikirjad 1937. ja 1938. aastast.
Vastused Põltsamaa taksopidaja Eduard Sauga järelepärimisele,
kes ostis AS Rotermanni Tehased kaudu endale uue auto Opel
Kapitän (vt SÕIDUAUTOD lk 1).
Kaido Mäe kogust.
     
     
ETK (asut. 1917) ja ETK autoosakond (35-1940)
 Viruvärava pst 15 / Estonia pst 15 (19-1924) - Lai 39/41 (12.07.1924-1932) - Narva mnt 27
   (7.03.1932-1940)
VAUXHALL 1937-1940  
BEDFORD 1935-39 peaesindaja 1935-36
INTERNATIONAL 1927-38 peaesindaja 33-35, ainuesindaja 30
PONTIAC 1936-38  
SINGER 1937-38  
MAN 1937-38 ainuesindaja 1937-
FIAT 1929-32 peaesindaja 30
BERLIET 1922-23 ainuesindaja 23

ETK on (kui Ilmarine kõrvale jätta) ainus ennesõjaaegsetest Eesti autoäridest, mis nõukogude aja üle elas ja tänapäevalgi edasi tegutseb.
ETK asutati 1917 Tallinna Tarvitajateühisuste Keskühisusena, a-st 1919 Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisus. 1930. aastate lõpuks oli ETK kasvanud hiiglaslikuks kaubandus-tööstusorganisatsiooniks ja Eesti suurimaks impordifirmaks. 1939 koondas ETK 185 ühingut ja omas 583 ühiskauplust üle Eesti ning andis 24,5 % kogu Eesti jaekaubanduskäibest. ETK omanduses olid ETK Põltsamaa veinitehas, jalgrattaosakonnaga metallitehas Koplis, tubakavabrik, keemiatehas Orto, 1939. aastast oli ETK AS E. J. Johansoni paberivabriku omanik. Samuti ostis ETK 1939. a. sügisel firma J. C. Koch 17 000 ruutmeetrised aidad Tallinna sadamas Uus-Hollandi 7. Lisaks oli ETK osanik mitmetes ettevõtetes (näiteks 1935 asutatud raadiotehas OÜ RET, 1939 asutatud Eesti Lennuliinide AS Ago).
12 ETK-le kuuluvat tööstust valmistasid 1930. aastate lõpus toiduaineid (jahu, kohv, kakao, maitseained, veinid, kalakonservid jne), tubakatooteid (paberossid, sigaretid, tubakas), metallitooteid (naelad, okastraat, ehitustarbed jne), põllumajandusmasinaid (äkked, adrad, loorehad, rehepeksumasinad jne), jalgrattaid, kosmeetika- ja keemiakaupu (kölniveed, puudrid, seebid, puhastusvahendid, kingakreemid, õlid, määrded jne), koolitarbeid, kohvreid jpm. ETK Kopli metallitehase puutööosakonnas valmistati muuhulgas ka autokeresid (vt KERETEHASED). ETK andis välja ka ühistegelikku nädalalehte Ühistegelised Uudised.
ETK müüs ühiskauplustes kõikvõimalikke kaupu alates toiduainetest kuni põllumajandusmasinateni. Viimastest müüdi näiteks rehepeksumasinaid Munktells, Ransomes ja ETK (oma metallitööstusest), traktoreid Deering ja Deutz. ETK müüs ka N. Vene põllutöömasinaid (traktorid, rohuniidukid, külvimasinad, viljalõikajad, koorelahutajad jne). Eestis esindati Royal-Enfield ja Excelsior mootorrattaid, Vickström paadimootoreid, Gislaved rehve (1933) jm.
1917-1935 oli ETK direktoriks Juhan Nihtig; 1923-1924 ja 1926-1930 oli ETK direktoriks poliitik ja majandustegelane Juhan Kukk; 1924-1928 oli ETK direktoriks Bernhard Aleksander Roostfeld. 1930-1937 oli ETK juhatuse esimees Johan Pitka /Wikipedia/. 1937. a. lõpus otsustas 65-aastane Pitka sellelt kohalt lahkuda ja alates 1. jaanuarist 1938 sai uueks juhatuse esimeheks senine nõukogu abiesimees Jaan Põdra. Juhatuse abiesimeheks valiti samas senine juhataja Artur Reintamm. 1937 kuulusid ETK juhatusse J. Pitka, J. Põdra, A. Reintamm ja J. Toots. 1927-1938 oli ETK pearaamatupidajaks ja prokuristiks Harald Normak. ETK masinate ja autoosakonda juhtis 1936. aastal insener G. Liideman.
ETK peakontor asus pikka aega Tallinna vanalinnas, majas Lai 39/41. 1932. aastal koliti uude asukohta - 3,4 hektari suurusele varem AS Silvale kuulunud maa-alale Narva maantee 27. Peakontorile lisaks koondati sinna ka ETK laod, naelavabrik, bensiini- ja petrooleumimahutid ning oma raudteejaam (mis oli sel ajal Balti jaama järel Eesti suuruselt teine kaubajaam). Lai 39/41 sai aga põllutööministeeriumi uueks asupaigaks.
1941. aastast muudeti ETK ETKVL-iks, nüüd taas ETK.
/ENE 2 (1987); EE 5 (1990); Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940; Ühistegelised Uudised 51/52 1937; www.okupatsioon.ee jm/

Juba 1922. aasta septembris peetud Tallinna põllumajandusnäitusel demonstreeris ETK oma paviljonis firma Berliet 2 sõidu- ja 2 veoautot. 1923. aasta 11. veebruaril kuulutati ajalehtedes, et Berliet' Eesti ainuesindaja ETK lattu on kohale jõudnud üks 5-istmeline 12 hj sõiduauto ja üks 5-tonnine veoauto Berliet. Ent 1926. a. suvel oli Berliet' esinduse (ETK-lt?) üle võtnud E. Sultson ja sügisel oli esindajaks juba AS Hoone. 1927. aastast esindas ETK Eestis kuulsa USA põllutöömasinate- ja traktoritehase International Harvester Company (IHC) veoautosid International, mis saavutasid Eestis suure populaarsuse. 1929 võeti Hans Vinnali firma likvideerimise järel lisaks Fiati esindus. 1935 võeti J. Puhk & Poegadelt üle Bedfordi ja 1936 Rotermanni Tehastelt Pontiaci esindus.
1936. aastal importis ETK 90 autot, olles kolmas sissevedaja J. Puhk & Poegade ja Rotermanni Tehaste järel. Sõiduautodest veeti sisse kõigest 4 Pontiaci, veoautosid aga kokku 89, neist 46 Internationali, 39 Bedfordi ja 1 MAN.
1937 hakati esindama Saksa veoautotehast MAN (ühe MAN-i tõi ETK Eestisse juba 1936. a. detsembris), J. Puhk & Poegadelt võeti üle Vauxhalli ja Lier & Rossbaumilt (võib-olla juba 1936. a-st) autotehase Singer esindus. 1937. aastal importis ETK 126 autot, olles J. Puhk & Poegade järel teine. Sõiduautosid veeti sisse 22, neist 10 Pontiaci (Taanist, Rootsist ja USA-st), 9 Vauxhalli ja 3 Singerit. Veoautosid veeti sisse 104, neist 60 Bedfordi, 43 Internationali ja 1 määratlemata.
1938. aastal importis ETK 76 autot, olles neljas autode importöör. Sõiduautosid veeti sisse 24, neist 17 Vauxhalli ja 7 Pontiaci. Veoautosid veeti sisse 52, neist 30 Internationali, 21 Bedfordi ja 1 MAN.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

Juhan Nihtig (alates 29.07.1940   Juhan Narma) (26.10.1888 (vkj 14.10.1888) - 19.10.1942), sündis Pärnumaal Vana-Vändra vallas, õppis Vändra kihelkonnakoolis, oli 1907-1911 müüja Vändra Tarvitajateühisuse kaupluses, 1911-1917 Paide TÜ Iva ärijuht, 1917 üks Eesti Tarvitajate Keskühisuse ehk ETK asutajaist ja 1917-1935 selle juhataja (direktor), 1935-1940 kirjastus-OÜ Uus Eesti asjaajaja-direktor, 1936-1940 UÜ Eesti-Vene kaubandusühisus J. Nihtig & Ko täisosanik ja juht; oli ka Rahvapanga nõukogu esimees, TÜ Oma juhatuse liige, Eesti Nisukasvatajate Ühingu abiesimees ja tegev veel mitmetes ettevõtetes. Alates 1929 Tshiili aukonsul Tallinnas. Oli Isamaaliidu liige. 21.06.-25.08.1940 Johannes Varese valituse majandusminister, hiljem Tööstuskaubastu plaaniosakonna juhataja. Arreteeriti 14.06.1941, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vanglas. /Ühistegelised Uudised 21.10.1938; Eesti Majandustegelased 1938; Wikipedia/
Juhan Kukk (ka Johan Kukk) (13.04.1885-4.12.1942) sündis Virumaal Salla vallas talupidajate peres, lõpetas Tartu reaalkooli, 1910. aastal Riia polütehnikumi kaubandusosakonna. 1913. a-st Ühistegevuse Büroo juhataja Tallinnas; J. Kukk oli üks Ühistegevuse Edendamise Seltsi (1915), Eesti Tarvitajate Keskühisuse ehk ETK (1917) ja Eesti Ühistegelise Liidu (1919) asutajaist. 1917-1923 oli ta aktiivselt tegev poliitikas (Eesti Maanõukogu ja Maavalitsuse, Asutava Kogu ning I ja II Riigikogu liikmena, mitmekordse ministrina ja 1922-1923 riigivanemana). 1923-1924 ja 1926-1930 oli ta ETK direktor, 1924-1926 Eesti Panga direktor, a-st 1925 AS Eesti Turbatööstused (a-ni 1936 Riigi Turbatööstused) nõukogu esimees, a-st 1931 Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku AS-i juhatuse esimees, a-st 1933 AS Kreenbalt direktor; ka Rahvapanga juhatuse liige, TÜ Oma juhatuse liige. J. Kukk oli tegev veel näiteks Nõmme Kindlustusseltsis, Nõmme Majaomanike Pangas, Eesti Kergejõustiku Liidus ja Eesti Suusaklubis. J. Kukk arreteeriti 16. oktoobril 1940, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris. /Päevaleht 12.04.1935; Vaba Maa 12.04.1935; Ühistegelised Uudised 12.04.1935; Wikipedia/
Bernhard Aleksander Roostfeld (Rostfeld, Rostfeldt) (5.01.1884-28.01.1948), sündis Virumaal Edise mõisas mõisavalitseja pojana, lõpetas Peterburi Ülikooli ja 1910 agronoomina Moskva Põllumajandusliku Akadeemia. Töötas ETK-s aastast 1920 põllumajandusosakonna juhatajana, 1924-1928 oli ETK direktor. Oli põllutöö- ja kaubandusminister, a-st 1924 Börsikomitee liige, 1928-1938 Pikalaenu Panga direktor, 1924-1928 AS Eesti Fosforiit ja 1936-1939 Kirjastus-OÜ Postimees juhatuse esimees, 1938-1940 Riiginõukogu liige; EÜS Põhjala liige, tegev Eesti-Taani Ühingus. /Päevaleht 04.01.1935; Ühistegelised Uudised 04.01.1935; Wikipedia/
Jaan Põdra (29.05.1894-4.02.1942), sündis Viljandimaal Kabalas, oli ETK nõukogu liige 1923. a-st ja üks juhatajatest 1929. a-st. Arreteeriti 28. jaanuaril 1941, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris. /Ühistegelised Uudised 26.05.1934/
Artur Reintamm (24.01.1897-11.01.1989) sündis Harjumaal Saue vallas, lõpetas Königsbergi ülikooli põllumajandusteaduskonna, asus 1925. a-l tööle ETK põllumajandusosakonda, a-st 1930 ETK asejuhataja ja põllumajandusosakonna juhataja, 1935-1940 ETK juhataja (direktor). Sõja ajal põgenes Rootsi, oli 1965-1975 Eesti Komitee esimees. /Ühistegelised Uudised 22.01.1937; Wikipedia/
Harald Normak (20.12.1890-14.12.1957) sündis Virumaal Kohtla mõisas mõisavalitseja pojana. Lõpetas Riia polütehnikumi kaubandusosakonna, osales Vabadussõjas, oli Kaubandus-Tööstusministeeriumi kaubandusosakonna juhataja, töötas mitmes pangas (sh direktorina Harju Pangas ja Tallinna Linnapangas), oli 1927-1938 ETK pearaamatupidaja ja prokurist; OÜ Esto-Muusika asutaja (1923), osanik ja juhatuse liige; spordiäri ja tööstuse Esto asutaja ja juhatuse liige; Eesti Reisibüroo asutaja ja üks kolmest kaasomanikust; trükikoja R. Tohver & Ko kaasomanik; Joaveski puupapivabriku kaasomanik; laevandus-OÜ Unitas juhatuse liige; mööblitööstuse AS Massoprodukt juhatuse liige. Oli Asutava Kogu liige rahvaerakonna rühmas, Kotkaristi kavaler. Sõja ajal põgenes Rootsi, töötas Uppsala ülikooli instituutides. /Eesti Majandustegelased 1938; Ühistegelised Uudised 22.01.1937; Teataja (Stockholm) 21.12.1957/


ETK peakontor asus 1924-1932 Tallinnas Lai 39/41 (foto 1927. a-st).
/Eesti Rahvusraamatu- kogu digitaalne arhiiv (digar.nlib.ee)/.
ETK peakontor, laod ja tubakatehas (4-korruse- line maja) Tallinnas Narva mnt 27 krundil.
Foto: Eesti Ühistegevuse Aastaraamat I 1937 (1939).
     
     
AS Estakland (1897-1940, asut. 1897 kui I Eesti Põllumajandusühisus)
 Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse AS (24-28)
 Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse AS Estakland (28-34)
  peakontor: Suur-Kloostri 11 (23-1931?) - Vana-Sadama 11 (1931?-1936) / Sadama 11 (1936-39)
  kauplus: Nunne 16 (23-1931) - Vana-Sadama 11 (1931-35) - Vana-Viru 6/8 (23.11.1935-38)
  autode väljapanekuruum, laod ja parandustöökoda: Vana-Sadama / Sadama 11 (27-39)
 OY Ford AB, Helsingi   esindaja Eestis 38
FORD 1924-38 peaesindaja Tallinnas 36
LINCOLN    26-37 peaesindaja 36
FORDSON    34  

Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse Aktsiaselts asutati 21. septembril 1923 I Eestimaa Põllumajanduse Ühisuse järglasena põhikapitaliga 30 miljonit marka (hiljem 300 000 krooni). Asutajateks olid Gotthard Schilling, Eduard Glanström ja Leonhard Krusenstjern. Firma saksakeelne nimi oli Estländischer Aktien-Gesellschaft für Landwirtschaft und Gewerbe, sellest tuletati telegraafiaadress Estakland, mis hiljem lihtsuse mõttes ka firma nimena kasutusele võeti (1929 sai ametlikult uueks nimeks Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse Aktsiaselts Estakland). Omanike hulgas, keda oli kokku ligi 250, olid enamuses baltisakslased, suuromanikuks kujunes aja jooksul aga Saksa kodanik Philipp Wolff perega. 1932 lahkus as-i juhatusest üks selle asutajaid Leonhard Krusenstjern. 1935. a-l lahkusid juhatusest Hermann Koch, Nikolai Harpe ja John Girard de Soucanton; nende asemele valiti Philipp Wolffi ja Nicolas Behri kõrvale Roman Ungern-Sternberg ja Arved Bachmann ning liikmekandidaatideks Franz Heinicke ja Elisabeth Gebauer. 1939. a. lõpus lahkusid juhatusest Nicolas Behr, Roman Ungern-Sternberg ja juhatuse liikmekandidaat Franz Heinicke (kõik olid tõenäoliselt Saksamaale ümber asumas) ning juhatusse valiti Hans Wrangell ja Elisabeth Gebauer. 1940. aasta kevadel lahkus juhatusest ja asjaajaja-direktori kohalt Philipp Wolff ja juhatusest Elisabeth Gebauer, juhatusse valiti Oskar Löwis of Menar ja Arvid Bachmann, viimane ka asjaajaja-direktoriks.
1939. aasta lõpus oli hakatud viimase aasta kehvade müügitulemuste (mõju avaldas alanud sõda) ja sakslastest omanike lahkumise tõttu kaubandustegevusest tagasi tõmbuma ja kaubaladusid ning töökodade sisseseadet müüma. 1940. aasta kevadeks olid alles vaid Tallinna ladu ja veski Rakveres, lõpetatud oli Viljandi osakonna tegevus, samuti autoparandustöökoda ja rehvide vulkaniseerimise töökoda. 1940. aasta märtsis läks pärast majandusministri Leo Sepa määratud usaldusmehe Mart Rõigase lühiajalist tegutsemist juhtimine üle Saksa Usaldusvalitsuse kätte. Ka riigisakslasest suuromanik Philipp Wolff oli perega Eestist lahkumas.
AS Estakland oli mingil määral sarnase profiiliga ettevõte, nagu suured autoärid J. Puhk & Pojad ja AS Rotermanni Tehased. Firmale kuulus samuti jahuveski (Rakveres), lisaks esindusärid, kaubalaod ja töökojad Tallinnas, Rakveres, Tartus, Pärnus ja Petseris. Estakland müüs põllumajandusmasinaid (Lanz ja Thermaenius rehepeksugarnituurid, kombainid Oliver jm), Fordson traktoreid, Goodyear rehve jm kummitooteid, Victoria mootor- ja jalgrattaid ning mitmesuguseid masinaid ja seadmeid.
Vt PIKEM LUGU AS-ist ESTAKLAND.
/Rahvusarhiiv ERA.969.1.947 (Majandusministeerium); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 17/1932, 22/1935, 3/1940, 14-15/1940 jm/

1924. aasta sügisel sai AS-ist Estakland Fordi ametlik esindaja Tallinnas (Fordil oli erinevalt teistest autotehastest Eestis alati mitu esindust, näiteks 1929. aastal koguni 9 firmat).
1936. aastal importis Estakland 69 autot, neist 19 sõiduautot Ford, 1 sõiduauto Lincoln ja 49 veoautot Ford.
1937. aastal imporditi veel vaid 24 Fordi, neist 8 sõiduautot ja 16 veoautot, viimasena toodi Eestisse Saksamaalt 3 Ford Eifelit maikuus. 1938. aastal enam Estakland importijana ei tegutsenud. Nähtavasti jäi veel mõneks ajaks alles äri autokauplus, kuid Fordi esinduse funktsiooni võttis 1937. aastal Estaklandilt ilmselt üle vastasutatud AS Mobile.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

Hermann Koch (2.04.1882-29.03.1957), sündis Võrus, lõpetas Tartu Ülikooli ja tegutses 1913-1940 Tallinnas vandeadvokaadina. Oli Eesti Ajutises Valitsuses Saksa vähemusasjade minister, Asutava Kogu ja V Riigikogu liige. Lisaks sellele oli Hermann Koch Kindlustus-AS EKA, Kinnisvarade kasutamise AS Koch & Ko, AS Eesti Siemens, Eesti Paberi AS, Põhja Paberi- ja Puupapivabrikute AÜ, AS Küttejõud, tsemendivabrik AS Asserin juhatuse liige. Siirdus 1941 ümberasujana Saksamaale. /Võitleja nr 4, aprill 1957 jm/
John Girard de Soucanton (27.03.1894- ) oli AS Tallinna Köievabrik juht, kuulus AS Paberivabrik Koil ja AS Loksa Tehased juhatusse ning oli seotud ka AS-iga Tormolen & Ko.
Vasakul: Monte-Carlo ralli Põhjamaade osalisi Sadama 11 AS Estakland esindusäri ees 19. jaanuaril 1935. Vasakult teine insener Westren-Doll, paremalt teine parun G. H. Wrede. Autod 1934. a. Ford V8-d. Foto: Mobilisti 6/1984
Paremal: Estaklandi kunagises asukohas Sadama tänaval 2007. aastal valminud Tallinki hotell. Foto 3.10.2014.
     
     
AS A. Rosenvald & Co (1923-1940)
 A. Rosenvald & Co (A. Rosenwald & Co) (1923-1928)
  Tartu, Suurturg 8 (1923-39)
  Tallinn, Aia 5b (37)
  Autoparandustöökoda (asut. 1928) Tartu, Munga 4 (29) - Peeter Põllu 4 (33-39)
Ford Motor Co Ltd, London   pea(?)esindaja 35
FORD 1923-39 peaesindaja 39
FORDSON    34-38  
LINCOLN 1923-36  

AS A. Rosenvald & Co, üks Eesti esimesi spetsiaalselt autodega kauplemiseks asutatud ettevõtteid, oli Fordi esindaja Lõuna-Eestis üle 15 aasta. Firma alustas tegevust 3. veebruaril 1923, Ford Motor Companylt autode ja traktorite müügiõiguse saamisest teatati ajalehekuulutustega 1923. a. 17. ja 19. veebruaril. 1928. aastal muudeti firma aktsiaseltsiks.
Peale Fordi sõidu- ja veoautode müüs AS A. Rosenvald & Co veel Fordson traktoreid, Veedol mootoriõlisid, Champion süüteküünlaid, Miller rehve, John Dree põllutööriistu, mitmesuguseid autoosasid ja -tarbeid jm kaupu (1939. a-l näiteks ka Imbert puugaasigeneraatoreid). 1926. aasta juulis avati osakond Viljandis, 1928. aasta kevadel rajati Tartus Ford autode ja Fordson traktorite parandustöökoda, 1935. aasta suvel avati osakond Võrus, lühikest aega tegutses osakond ka Tallinnas.
1939. aastal oli firma mehhaniseeritud ja eriseadmetega varustatud parandustöökoja juhatajaks kogenud meister H. Spriit. Töökojas parandati autosid, traktoreid, mootoreid; puuriti silindreid, tehti keevitus- ja treimistöid; spetsiaalsete "täpsusriistadega" korrastati väntvõlle ja ümardati laagreid; kontrolliti süüteküünlaid ja elektriseadmeid.

AS A. Rosenvald & Co esindas Fordi autotehast 1923. aastast.
1936. aastal imporditi 47 autot. Sõiduautosd veeti sisse 23, neist 22 Fordi ja 1 Lincoln. Veoautosid veeti sisse 24, neist 22 Fordi ja 2 Fordsonit (Fordi Briti kaubamärk). Kõik autod toodi Inglismaalt ja Taanist.
1937. aastal imporditi 48 autot. Sõiduautosid veeti sisse 21, neist 20 Fordi ja üks määratlemata auto. Veoautosid veeti sisse 27, neist 22 Fordi ja 5 Fordsonit. Lisaks veeti ühiselt AS Mobilega sisse veel 2 sõiduautot ja 17 veoautot Ford ning 15 veoautot Fordson. Kõik autod toodi Inglismaalt.
1938. aastal imporditi 25+8 autot, neist 10 sõiduautot Ford (vähemalt 5 Eifelid) ning 1+8 veoautot Ford (8 ühiselt AS Mobilega) ja 15 veoautot Fordson. Autod toodi Inglismaalt, Saksamaalt ja USA-st.
1939. aastal oli firma läbimüük 36 sõidu- ja 20 veoautot.
1940. a. jaanuarist juunini oli firma bilansiline sisseost 2 sõiduautot ning läbimüük 6 sõiduautot.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.269, ERA.R-10.1.368 jm/

1923. a-l asutatud usaldusühingu A. Rosenvald & Co üks asutajaid, kaasomanikke ja juhte oli Aleksander Rosenvald (Alexander Rosenwald). Asutajate hulka kuulus ilmselt ka bussiettevõtja Fromhold Kangro. Fr. (ilmselt Friedrich) Uibopuu oli firma üheks osanikuks kuni 2. oktoobrini 1927, mil tema 900 000 marga suuruse osa omandas firma. 15. novembril 1927 peetud osanike koosoleku järgi olid firma võrdseteks omanikeks Arthur Uibopuu, Joosep Habicht ja Aleksander Rosenvald (igal ühel 15 osa summas 1 500 000 marka). 1928. aastal asutasid Aleksander Rosenvald, Joosep Habicht ja Arthur Uibopuu 50 000.- kroonise põhikapitaliga aktsiaseltsi A. Rosenvald & Co. Kaubandus-tööstusministrilt saadi AS-i asutamisluba 17.07.1928, asutamiskoosolek toimus 10.10.1928 Tallinnas Estonia pst 23, peakoosolek peeti 28.10.1928, tegevust alustati vormiliselt 15.12.1928 ja seniselt usaldusühingult võeti tegevus faktiliselt üle 31.12.1928.
Asutamiskoosolekul 10. oktoobril 1928 viibisid kõik aktsionärid, kelleks olid: Joosep Habicht (56 aktsiat, kokku 14 000.- kr.), Marianne Habicht (10, 2500.-), Arthur Uibopuu (56, 14 000.-), Therese Uibopuu (10, 2500.-), Endel Uibopuu (2, 500.-), Aleksander Rosenvald (56, 14 000.-) ja Johanna Rosenvald (10, 2500.-). AS-i juhatusse valiti Aleksander Rosenvald (ka asjaajaja-direktor), Joosep Habicht ja Arthur Uibopuu; prokuristideks said Friedrich Lipping ja Marie Jaaniado.
Mais 1930 valiti surnud Arthur Uibopuu asemele juhatusse tõenäoliselt tema lesk Therese Uibopuu. Mais 1931 valiti Joosep Habichti asemele juhatusse Johanna Rosenvald. 1935 valiti Therese Uibopuu asemele juhatusse Frieda Rosenvald ja 1937 omakorda tema asemele senine prokurist Robert Lipping.
1937. a. 14. juulil toimunud peakoosolekuks oli firma suurimaks aktsionäriks tõusnud Aleksander Rosenvald (124 aktsiat, kokku 31 000.- kr.), lisaks kuulus tema abikaasale Johanna Rosenvaldile 40 aktsiat (10 000.-), 10 aktsiat (2500.-) kuulus Robert Lippingile, 1 aktsia Marie Jaaniadole ja 1 aktsia insener Konstantin Grimmile. 24 aktsia omanik(ud) peakoosolekul ei viibinud. Juhatusse valiti Al. Rosenvald, Johanna Rosenvald ja Robert Lipping, juhatuse liikme kandidaadiks Marie Jaaniado, revisjonikomisjoni liikmeteks K. Grimm ja Theodor Rosenvald.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 11/1930, 20/1931, 14/1935, 20/1937; Rahvusarhiiv ERA.891.2.1219 ja ERA.891.2.9316 (Kaubandus-tööstuskoda), ERA.969.1.985 (Majandusministeerium), ERA.14.7.283 (Siseministeerium) jm/

Aleksander Rosenvald (ka Alexander Rosenwald, Aleksander Friedrich Rosenvald) (30./31.05.1890 (vkj 18.05.1890) - 17.05.1969) sündis Keila vallas kooliõpetaja ja -juhataja Jakob Rosenvaldi pojana. Firma A. Rosenvald & Co asutaja, kaasomanik ja juht 1923-1928, AS A. Rosenvald & Co asutaja, aktsionär, juhatuse liige ja direktor 1928-1940. Alates 1925. aastast Kaitseliidu Tartu maleva liige, oli aktiivselt tegev raskekuulipildurite pataljonis, sh juhatuse liikme ja majanduspealikuna, alates 1937 Tartu maleva revisjonikomisjoni liige. Valgeristi ja Kotkaristi kuldristi kavaler. Märtsis 1941 asus Saksamaale (ilmselt tänu rootslannast abikaasale), suri USA-s Cincinnatis. /Postimees ja Päevaleht 31.05.1940; Uus Eesti 1.06.1940; Ohvitseride andmekogu; Vaba Eesti Sõna 22.05.1969 jj (leinakuulutused)/
Johanna Rosenvald ilmselt Johanna Rosenvald (neiuna Fagerström, ka Tagerström) (6.12.1895-4.01.1944), Aleksander Rosenvaldi abikaasa, AS Rosenvald & Co aktsionär, juhatuse liige alates 1931 /Eesti Sõna 21.01.1944 jm/.
Firmaga olid seotud ka Aleksander Rosenvaldi õde Frieda Rosalie Rosenvald-Ivanov aktsionäri ja juhatuse liikmena (1935-1937) ning Theodor Erich Rosenvald alates 1937. a-st revisjonikomisjoni liikmena. Theodor Rosenvald oli farmatseut, OÜ Remedia laboratooriumi asutajaid ja juhatuse liige, ajakirja Pharmacia peatoimetaja. Nende vend Eduard Johannes Rosenvald oli Põhja Paberi ja Puupapivabrikute AÜ direktor.
Arthur Uibopuu (12.01.1879 (vkj 31.12.1878) - 2.04.1930) - vt Vennad Uibopuu.
Joosep Habicht (20.04.1883 (vkj 7.04.1883) - 1.03.1932) sündis Helmes taluperemehe pojana, siirdus Tallinnasse ja asus tegutsema esmalt lihuniku ja lihakaupmehena, seejärel jahu- ja suhkrukaubanduse alal. Pärast Vabadussõja lõppu asutas oma koloniaalkaupade import-kontori J. Habicht & Ko, muuhulgas ehitas suure üürimaja Tallinnas Narva mnt 22 (enne sõda 42). Tõusis 1920ndatel a-tel suurkaupmeheks, kuid sai tõsiseid tagasilööke suure majanduskriisi tõttu. J. Habicht oli AS A. Rosenvald & Co asutaja, aktsionär ja juhatuse liige 1928-1931; taimevõitehase AS Extraktor juhatuse liige, AS Valga Õlletehase asutajaid ja aktsionär. Oli aktiivselt tegev Kaitseliidu Tallinna malevas, alates 1924 Ida malevkonna majandusülem, alates 1. jaanuarist 1928 Tallinna maleva majanduspealik. Valgeristi 3. klassi ja Kotkaristi 5. klassi kavaler. J. Habicht suri külmetuse ja gripi tagajärjel tekkinud kopsupõletikku. /Päevaleht 3.03.1932; Vaba Maa 3.03.1932, 4.03.1932, 5.03.1932; Uus Eesti 6.03.1932, 13.03.1932; Kaitse Kodu 5/1932/
Therese Uibopuu ilmselt (A. Uibopuul oli ka samanimeline õde) Therese Emmeline Uibopuu (neiuna Käppa) (22.04.1883- ?), Arthur Uibopuu abikaasa, AS Rosenvald & Co aktsionär, juhatuse liige 1930-1935.
Endel Uibopuu (26.06.1906-?), Arthur Uibopuu poeg, AS Rosenvald & Co väikeaktsionär ja revisjonikomisjoni liige - vt Vennad Uibopuu.
Friedrich Lipping (?-15.03.1937), AS Rosenvald & Co pearaamatupidaja ja prokurist, töötas firmas alates asutamisest 1923. a-st. /Postimees 16.03.1937/
Robert Lipping, AS Rosenvald & Co aktsionär, sai 1937 prokuristiks ja samal aastal juhatuse liikmeks.
Votele Org - ilmselt (8.08.1901-16.04.1979), A. Rosenvald & Co Viljandi osakonna juhataja (1928) - vt AS Mercantile.
Friedrich Johann Uibopuu (12.10.1877 (vkj 30.09.1877) - 18.09.1933), ilmselt (kirjas "Fr. Uibopuu") A. Rosenvald & Co osanik kuni oktoobrini 1927. Friedrich Johann Uibopuu sündis Võrumaal Vana-Antsla vallas kooliõpetaja pojana. Töötas kooliõpetajana, seejärel Tartus kindlustusseltsi esindajana ja Tartu Vastastikuses Krediit-Ühisuses, oli ajalehe ja kirjastusühisuse Postimees ärijuht. I maailmasõja ajal sõjaväeteenistuses. Seejärel Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse (Päevalehe väljaandja) asutajaid, direktor ja ärijuht kuni 1933. a-ni. Fr. Uibopuu oli kummitööstuse OÜ Põhjala juhatuse liige, AS Valga Õlletehas asutaja, aktiivselt tegev Kaitseliidus (Põhja malevkonna pealik); Kotkaristi, Valgeristi, Soome ja Poola aumärkide kavaler; Tallinna linna kahe volikogu liige, Eesti Trükitöösturite Ühingu esimees, Kaarli koguduse nõukogu liige ja tegev veel mitmetes organisatsioonides. Fr. Uibopuu oli abielus Arthur Uibopuu õe Therese Elisabeth Uibopuuga. /Päevaleht 20.09.1933; Postimees 20.09.1933 jm/

AS A. Rosenvald & Co ärikiri Teedeministeeriumi vanem-liiklusinspektorile insener Ivandile 1938. aastast (Rahvusarhiiv ERA 2075.1.458 /via Rein Veldi/).
AS A. Rosenvald & Co asukoht Tartus Suurturg 8 1935. a-l.
Foto: Rein Veldi kogust.
Aleksander Rosenvald ja FORD V8 (B-379?). Foto: Tänapäev 4/1937. AS A. Rosenvald & Co väljapanek 1937. a. Tartu põllumajandus-tööstusnäitusel. Vasakul äri paviljon, paremal Fordson traktorid ja FORD sõiduautod (tagumine "lahti lõigatud" näituseeksponaat).
Fotod: Nädal Pildis 17/1937 (skanneerinud www.tarkvarastuudio.ee)
     
     
AS Mobile (1937-1940)
 Pärnu mnt 24 (1937-30.07.1938) - Pärnu mnt 21 (30.07.1938-1940)
Autoparandustöökoda P. Süda 2 (38-44?)
FORD 1937-1940  
LINCOLN 1937-39  
MERCURY    39  
FORDSON 1937-38  

AS Mobile asutati 3. aprillil 1937, asutajateks Eduard Siirak, August Külm, Voldemar Freivald ja August Siirak, põhikapitaliks 100 000.- krooni. Ettevõtte tegevusalana näidati "kauplemine mootorsõidukitega, masinatega, mootorsõidukite ja masinate osadega, tarvetega ning materjalidega, mootorsõidukite ja masinate monteerimine ja remont". 5. aprilli 1937. a. aktsionäride koosolekul olid kohal aktsionärid A. Külm (20 aktsiat a 1000.- Kr), A. Siirak (20), V. Freivald (10), E. Siirak (10) ja uute aktsionäridena August Jürman (10), Konstantin Lindquist (10), Martin Köstner (10) ja Alfred Vosmi (10).
14. aprillil 1937 valiti peakoosolekul kolmeks aastaks AS-i juhatusse Martin Köstner, Eduard Siirak ja August Külm. Liikmekandidaadiks A. Jürman, revisjonikomisjoni A. Siirak, A. Vosmi ja K. Lindquist. Kolmest juhatuse liikmest olid Eduard Siirak ja August Külm ka asjaajaja-direktorid ja nende kuupalgaks määrati 300.- krooni, kolmanda juhatuse liikme palgaks 50.- krooni kuus. 1938. aasta aprillis toimunud peakoosolekul olid lisandunud uute aktsionäridena Armin Matto (10 aktsiat), Viktor Päts (10), Elmar Urov (5) ja Aleksander Kütt (2). 1939. aastal oli AS Mobile juhatuse esimees Martin Köstner.
AS Mobile müüs ka Fordson traktoreid, Belgia Gillet mootorrattaid.
/Rahvusarhiiv ERA.969.1.988 (Majandusministeerium); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 1934-1940 jm/

1937. aastal importis AS Mobile 99 autot (esimesed aprillis). Sõiduautosid veeti sisse 28, neist 27 Fordi ja 1 Lincoln. Veoautosid veeti sisse 71, neist 18 Fordi ja 53 Fordsonit (Fordi Briti kaubamärk). Lisaks veeti ühiselt firmaga AS A. Rosenvald & Co sisse veel 2 sõiduautot ja 17 veoautot Ford ning 15 veoautot Fordson. Autod toodi Inglismaalt ja Saksamaalt.
1938. aastal importis AS Mobile 218+8 autot, olles tõusnud konkurentsitult suurimaks importööriks. Sõiduautosid veeti sisse 124, neist 121 Fordi (sh 34 Eifelit), 2 Hillmani (?, võib-olla eksitus dokumentides) ja 1 Lincoln. Veoautosid veeti sisse 102, neist 47+8 Fordi (8 ühiselt firmaga AS A. Rosenvald & Co) ja 47 Fordsonit. Autod toodi Inglismaalt, Saksamaalt, Taanist ja USA-st.
1939. aastal oli AS Mobile bilansiline sisseost 188 autot ja autoalust ning läbimüük 191 autot ja autoalust (ja 5 mootorratast).
1940. a. jaanuarist septembrini oli AS Mobile bilansiline sisseost 41 autot ja autoalust ning läbimüük 53 autot ja autoalust (ja 2 mootorratast). Seisuga 1.10.1940 oli AS Mobile laos 1 auto.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.270, ERA.R-10.1.72 jm/

Peaaegu kõik AS Mobile aktsionärid ja juhid olid tuntud pankurid, ärimehed ja ettevõtjad ning olid seotud mitmete firmadega.
Voldemar Freivald (21.03.1896-?) oli OÜ Mootor juhatuse liige alates 1933. a-st ja tehniline direktor, AS Mobile aktsionär, Eesti Lennuliinide AS Ago juhatuse liikmekanditaat alates 1939. Oli õppinud Kiievi polütehnikumis inseneriks, põgenes 1944 Rootsi.
August Jürima (a-ni 1937   August Jürmann) (22.08.1887-15.08.1942) oli poliitik ja majandustegelane, hariduselt agronoom; Põllumeestekogude üks organiseerijaid, I-V Riigikogu ja Riigivolikogu liige; teede-, põllutöö- ja majandusminister; Riigi Majandusnõukogu president 1935-1938; AS Järvakandi Tehased (1934-1940?), Eesti Maakrediidiseltsi (1934-1939), Põllumeeste Keskpanga (1928-1936, vaheaegadega), Kirjastus-AS Ühiselu (1921-1940?) ja Kirjastus-OÜ Uus Eesti (1935-1939) juhatuse esimees; Kirjastus-OÜ Kaja (1921-1940?), AS Tekla, Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri OÜ ja Kirjastus-OÜ Kultuurkoondis juhatuse liige; AS Mobile aktsionär; Estonia Eksporttapamajad asutajaid ja juhatuse liige 1923-1930; PK Estonia nõukogu esimees 1921-1929; Krediitpanga (1932-1940?), Riigi Turbatööstuste, Maapanga, Eesti Panga ja Pikalaenu Panga nõukogu liige; lisaks tegev Isamaaliidus, Eesti-Läti Ühingus, Eesti-Soome-Ungari Liidus jm. August Jürima arreteeriti 05.10.1940, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris Kirovi oblastis. /Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940; Uus Eesti 21.08.1937; www.okupatsioon.ee jm/
Martin Adolf Köstner (19.12.1899-29.03.1977) sündis Viljandimaal Suure-Jaanis koolijuhataja pojana, gümnaasiumi lõpetas Kislovodskis, 1926. aastal lõpetas Tartu Ülikooli majandusteadlasena. Töötas Harju Pangas, Eesti Rahvapangas, Eesti Ühistegelikus Liidus, 1926-1928 oli Virumaa Ühispanga asjaajaja, alates 1928. aastast Põllumeeste Keskpanga direktor. Oli AS Mobile aktsionär, juhatuse liige ja juhatuse esimees; Eesti Karusnahaeksportühingu ja Saku Turbaühisuse juhatuse esimees, Kaubandus-Ühisuse Estonia juhatuse liige, Eesti Panga, AS Eesti Turbatööstuse ja Raadio-Kooperatiivi nõukogu liige, Kirjastus-Ühisuse Uus Eesti revisjonikomisjoni esimees ning raadiotehase OÜ RET osanik. Saksa okupatsiooni ajal oli Martin Köstner Eesti Maapanga juhataja, põgenes 1944 Rootsi, kus oli Otto Tiefi valitsuse ülesandel 1944-1949 ametis Eesti Panga presidendina. Töötas Götabankenis revidendina, suri Göteborgis. /Uus Eesti 19.12.1939; Eesti Päevaleht (Stockholm) 16.04.1977/
August Külm (11.01.1903-18.11.1994) sündis Viljandimaal Tarvastu vallas, lõpetas Tartu Reaalkooli, 1925. a-l Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, oli kirjastus-OÜ Kaja ärijuht, rajas 1937 lubjatehase "August Külm, Vasalemma lubja- ja marmoritehas", oli AS Mobile aktsionär ja asjaajaja-direktor, asutas 1939. a. lõpus koos Evald Ennusega kaubanduskontori Ennus & Külm. Põgenes 1944 Rootsi, siirdus sealt 1951 Kanadasse, kus oli trükikoja Estoprint asutajaks ja kaasomanikuks. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, Eesti Majandusklubi Kanadas liige. Suri Kanadas Torontos. /TLÜAR väliseesti isikud jm/
Aleksander Eduard Kütt (9.11.1900-7.12.1968) sündis Tallinnas, õppis Westholmi gümnaasiumis, osales kooliõpilasena Vabadussõjas, lõpetas Tartu Ülikooli majandusteadlasena, töötas Tallinna Laevaühisuses, PK Estonias, oli müügiühisuse Muna asjaajaja-direktor, a-st 1934 PK Estonia väliskaubanduse oskaonna juhataja, 1936-1940 PK Võiekspordi direktor; lisaks tegev veel mitmes ettevõttes (AS Tallinna Külmhoone juhatuse liige, AS Mobile aktsionär). Põgenes 1944 Saksamaale, sealt läks 1947 Inglismaale, 1949 Kanadasse ja hiljem USA-sse. Oli aktiivselt tegev väliseesti organisatsioonides, Vaba Eesti komitee esimees, EIRE pekaomitee liige. Avaldas rea töid NSVL-i majanduspoliitikast. Oli Korp! Vironia vilistlane. A. Kütt suri New Yorkis. /Vaba Eesti Sõna (New York) 12.12.1968/
Konstantin Lindquist oli AS Balti Puuvillavabriku direktor, AS Mobile aktsionär, kuulus 1936-1938 AS Järvakandi Tehased juhatusse.
Armin Matto (15.02.1899-?) sündis Tartumaal Elistvere vallas, oli üks Krediit Panga direktoreid, AS Frankonia (alates 1938), Põhja Kindlustusaktsiaseltsi (alates 1938) ja kindlustusaktsiaseltsi Hansa (1931-1935) juhatuse liige; AS Mobile aktsionär. /Rahvaleht 14.02.1939/
Viktor Päts (18.04.1906-4.03.1952) oli president Konstantin Pätsi poeg, advokaat, AS Eesti Dvigatel nõukogu esimees, AS Järvakandi Tehased, AS Tartu Pärmivabrik, Kindlustus-AS Eesti-Lloyd ja 1939 asutatud Kirjastus-OÜ Kultuurkoondis juhatuse liige; AS Mobile aktsionär. Arreteeriti 1940. aasta juulis, saadeti Bashkiiri ANSV-sse, viibis mitmetes vanglates, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina Moskvas Butõrka vanglas. /www.okupatsioon.ee jm/
August Siirak (ka August Sirak) (12.06.1899 (vkj 31.05.1899) - 1975?), Eduard Siiraki vend, oli üks Krediit Panga direktoreid, Kirjastus-OÜ Uus Eesti (1935), AS Järvakandi Tehased (alates 1934), AS Frankonia (a-ni 1937) ja 1939 asutatud Kirjastus-OÜ Kultuurkoondis juhatuse liige; AS Mobile aktsionär.
Eduard Siirak (ka Eduard Sirak) (22.07.1902 (vkj 9.07.1902) - 1987?), August Siiraki vend, oli AS Mobile aktsionär, juhatuse liige ja asjaajaja-direktor, AS Frankonia juhatuse liige, 1938. a-st "Väliskaubanduse Agentuur E. Siirak, A. Heintare & Ko" kaasomanik.
Elmar Urov (20.02.1906-7.02.1943) töötas Eesti Pangas, valiti 1936 AS Saku Õlletehase juhatusse ja 1937-1940 oli selle direktor; AS Mobile aktsionär. Abiellus 1934 Hans Vinnali tütre Luulega. Urovite pere (lisaks ka Hans Vinnali lesk, Luule ema Helene Vinnal) arreteeriti ja küüditati Siberisse. Vangilaagris hukkusid Nõukogude võimu repressioonide ohvrina 1941. aastal tütar Anne (8.03.1939-2.11.1941), 1943. aastal Elmar ja 1955. aastal Helene Vinnal. Luule Urov ja poeg Kaarli Urov (29.05.1937-16.03.2003, hilisem rahvusvaheliselt tunnustatud keemik ja põlevkiviteadlane) vabanesid 1956. /www.okupatsioon.ee jm/
Alfred Adolf Vosmi (28.10.1894-?) oli keemiainsener, sündis Tartumaal Tähtveres, lõpetas Tartus Treffneri gümnaasiumi, õppis Riia polütehnikumis keemiat, lõpetas Dresdeni tehnikaülikooli diplomi-insenerina keemia alal. 1926. a-st töötas Kohtla-Järve õlivabrikus insenerina, a-st 1929 Shell Company of Estonia Ltd abidirektor ja 1935-1940 volinik-direktor; AS Mobile aktsionär. 1941-1944 töötas uuesti Shell Eesti järglases, 1944 põgenes Rootsi, töötas AGA laboratooriumis Lidingöl, elas lühemat aega Lõuna-Aafrikas, pöördus 1949 tagasi Rootsi ja asus Svenska Shelli teenistusse. A. Vosmi oli Eesti Inseneride Ühingu ja Inseneride Koja liige, Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. /Stockholms-Tidningen Eestlastele 28.10.1954/

       
Vasakult: AS Mobile aktsionäri ja direktori August Külma maja Tallinnas Pärnu mnt 21 (valmis 1938, arhitekt E. Sacharias), mis oli AS Mobile asukohaks 30. juulist 1938 kuni 1940. a-ni, majas tegutses autokauplus ka pärast sõda (fotod: Tallinna Äriteenijate Ühing 10-aastane (1939), Varamu 2/1939 ja 28.04.2013). AS Mobile esindusäri Tallinna tolle aja suurim vitriinaken, mille klaas telliti Tshehhoslovakkiast (foto: Auto 6/1938). AS Mobile esimene asukoht Pärnu mnt 24, firma direktor August Külm annab Eesti Punase Risti ametnikule Johannes Klemmerile üle 26. märtsil 1938 Ühisabi ballil korraldatud loterii peaauhinna, uue Ford Junior sõiduauto (foto: Auto 2/1938).
 
* AS Mobile väljapanek 10. Eesti Näitus-Messil Tallinnas, Veneturul Kalevi aias 1937. a-l, paremal Lincoln Zephir. Näitus avati 7. augustil ja toimus mitmes paigas üle Tallinna. Kalevi aias eksponeeris autosid Morris ka J. Puhk & Pojad. Foto: Eesti Ekspress 28.03.2002.
* AS Mobile ärikiri, vastus Teedeministeeriumi õhusõiduosakonnale 1938. aastast (Rahvusarhiiv ERA 1002.1.263 /via Rein Veldi/).
     
     
(Eesti) AS C. Siegel (asut. 1877, Eestis 1882-1940)
 Lai 27 (05-1940)
 autoosakond Uus 4 (1928-1929) - Uus 2 (1929-1940)
 raualadu Kopli 5 (34-39), graafika ja optika osakond Lai 29 (39-1940)
Auto Union esindaja 35-1940
DKW    34-1940 ainuesindus 34-36
WANDERER    35-1940 ainuesindus 36
HORCH    35-1940  
BÜSSING-NAG    35-1940  
AUDI    35-39  
DODGE BROTHERS    25-1937 ainuesitaja 27-30
BMW 1930-33  
GRAHAM BROTHERS    27-29  
N. S. U.    28  

Firma C. Siegel asutas 1877. aastal Sankt-Peterburgis kaubandusnõunik Curt Siegel. 1903 muudeti ettevõte aktsiaseltsiks. Enne I maailmasõda asusid firma osakonnad Tallinnas, Riias, Moskvas, Jekaterinoslavis (Dnipropetrovsk), Rostovis Doni ääres, Tsarskoje Selos jm. Firma asutaja Curt Siegel suri 1908. aastal.
Tallinna osakond rajati juba 1882. aastal. 1905 paigaldas ja ehitas firma C. Siegel Tallinnas vee-, auru- ja gaasitorustikke, keskküttesüsteeme, aurukööke, desinfektsiooniseadmeid ja sterilisaatoreid, soojaveesüsteeme ja "supeluse sisseseadeid", igasuguseid mootoreid ja lokomobiile, linnade gaasi-, vee- ja filtervärke, telefone ja elektrikontakte; müüs mitmesuguseid vastavate töödega seotud materjale, elektrikaupu, tööriistu, pumpasid, mootoreid. 1911. aastal pakuti laias valikus klosette, vanniahje, vannikausse, torusid, kraane, pumpasid ning materjale keskkütte, vee ja gaasi sisseseadmiseks.
1922. aastal registreeriti kunagise suurettevõtte ainus tegutsema jäänud allüksus ehk senine Tallinna osakond iseseisva firmana nime all Eesti Aktsiaselts C. Siegel. 1927. aasta 14. detsembril tähistati ettevõtte 50. juubelit. Mitmed töötajad võisid samal ajal tähistada 25. töötamisaastat samas ettevõttes, ent kaks meest - vanemmontöör Karl Maurer ja kasseerija Gustav Krüger - olid firmas töötanud Tallinna osakonna asutamisest alates ehk koguni 46 aastat.
1920.-1930. aastatel oli firma peamiseks tegevusvaldkonnaks endiselt sanitaartehnika, veevarustus- ja keskkütteseadmete müük ja paigaldamistööd. Müüdi keskkütte-, veevarustus- ja sanitaarseadmeid, rauda, plekki ja muid ehitusmaterjale, tööriistu, värve ja muid kemikaale jne. Samuti esindati Eestis mitmeid välismaiseid tehaseid. 1920.-1930. a-tel näiteks vaguni- ja masinaehitustehast Wumag (auruturbiinid, aurumasinad, diiselmootorid, laevamasinad, transportöör-sisseseaded), L. & C. Steinmüller (aurukatlad), J. Pohlig (transportsisseaseaded), Junkers G.m.b.H. (diiselmootorid), Kirchner & Co AG (puidutöötlemismasinad), J. R. Geigy AG (anilliinvärvid).
1930. aastate lõpus loodi fotoosakond, esindati firma Zeiss tooteid.
Autoosakonnas esindati lisaks autodele ka DKW mootorrattaid, rehve Goodrich ja Colombes, akusid Willard ning müüdi igasuguseid autovaruosi.
Firmal olid esindused Tartus ja Pärnus.
Ettevõtte suurust näitab põhikapital, mida 1935. a-l suurendati 250 000.- kroonini, ning edukust kasum - 1937. a. bilansis näidati aasta puhaskasuna koguni 200 608.- ning 1938. a. bilansis 195 248.- krooni suurust summat.
1932 lahkus Eesti AS C. Siegel juhatusest Roman Birkenberg (tubakatööstuste AS Laferme, OÜ Havanna ja AS Osman juhatuse liige), kelle asemele valiti Gerhard Hueck. 1934 lahkus juhatusest Gustav Kloeber, kelle asemel valiti Max Bock. 1939. a. lõpuni olid Eesti AS C. Siegel juhatuse liikmed E. Rosen, Gerhard Hueck ja Max Bock. Seoses baltisakslaste lahkumisega valiti AS-i juhatusse 1939. a. lõpus Armin Walter, Otto Reinwaldt ja Johannes Taimsalu (AS Franz Krull direktor).
1940. a. 30. detsembri määrusega nimetati Natsionaliseeritud Eesti AS C. Siegel ümber, ettevõtte uueks nimeks sai Hüdraulika.
/Päevaleht 14.12.1927; Vaba Maa 15.12.1927; Revaler Bote 14.12.1927; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 11/1932, 11/1934, 18/1935, 15/1938, 14/1939, 7/1940; ENSV Teataja 73/1940 jm/

Autoäriga asus firma tegelema 1920. aastate keskpaiku. Hiljemalt 1925. a-st esindati autosid Dodge-Brothers, kümnendi lõpus ka veokeid Graham-Brothers ja Saksa autotehast NSU. 1930. a-st müüdi lühemat aega BMW väikeautosid, ent kümnendi keskel asuti esindama Saksa suurkontserni Auto Union AG ning veoki- ja bussitootjat Büssing-NAG.
1936. aastal imporditi 50 autot. Sõiduautosid veeti sisse 39, neist 33 DKW-d, 3 Wandereri, 2 Audit ja 1 määratlemata marki auto. Veoautosid veeti sisse 11, neist 7 Büssing-NAGi ja 4 Dodge'i. OÜ Mootor tõi Eestisse veel 11 bussialust Büssing-NAG, mille ost toimus ilmselt samuti Siegeli firma vahendusel.
1937. aastal imporditi 44 autot. Sõiduautosid veeti sisse 37, neist 27 DKW-d, 9 Wandereri ja 1 Horch. Veoautodest veeti sisse 7 Büssing-NAGi, millele lisaks importisid OÜ Mootor 5, Tallinna ettevõtete osakond 3 ja August Kook 3 Büssing-NAG bussialust. 1937. aastal läks kauaaegne Dodge'i esindus üle firmale Mercantile.
1938. aastal imporditi 47 autot. Sõiduautosid veeti sisse 44, neist 40 DKW-d ja 4 Wandereri. Veoautodest veeti sisse 3 Büssing-NAGi, millele lisaks importis Tallinna linnavalitsus veel 8 bussialust Büssing-NAG.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

Eesti AS C. Siegeli juhatuse esimees ja direktor oli asutaja Curt Siegeli poeg Adam Siegel (Adam Anton Roman Siegel; 16.10.1883 Sankt-Peterburg - ?), kes 1933. aasta augustis tähistas oma 25. ametijuubelit firmas; 1934. a-ni oli ta ka AS Tormolen & Ko juhatuse liige. 1933 oli Adam Siegel Eestimaa Lawn-Tennise Klubi juht. /Revaler Bote(?) 12.08.1933 jm/
Eesti AS C. Siegel ärikiri, vastus Teedeministeeriumi õhusõiduosakonnale 1938. aastast (Rahvusarhiiv ERA 1002.1.263 /via Rein Veldi/).
     
     
Joachm. Christn. Koch / J. C. Koch (1747-1940)
 Vene 12 (21-1940) - Toompuiestee 16 (1940)
 Parandustöökoda (1932-1940) Vene 14, juhataja Arno Koch
 Puuosakond Uus Hollandi 7 (32-34); kasti- ja puukiutööstus Laeva 4 (1940)
MERCEDES-BENZ    34-1940 ainuesindus 37
HILLMAN 1937-39  
COMMER 1937-38
KARRIER    38
MORRIS    32-1937 ainuesindus 33-1937, peaesindaja 1937
CHRYSLER    35-1937? ainuesindus 37
BMW    35-1937? ainuesindus 37
PLYMOUTH    35-1937?
DE SOTO    35-1937?
ROLLS-ROYCE    32-36 ainuesitus 32-33
MG    33 ainuesitus 33

Firma Joachm. Christn. Koch (ehk Joachim Christian Koch, ka J. C. Koch) oli pika ajalooga perekonnaettevõte, mille asutamiskuupäevaks loeti 15. juunit 1747.
23. jaanuaril 1923 asutati firma tegevuse jätkamiseks täisühing. Kui see detsembris 1927 Kaubandus-tööstuskoja äride registrisse kanti, olid täisosanikeks Oskar Koch ja Arthur Koch, prokuristiks (ärijuht) Harald Koch ja osakapitali suuruseks 63 000 krooni. Oskar Koch suri 18. mail 1930, tema asemel sai firma täisosanikuks alates 1. jaanuarist 1931 Hans Koch. 27. oktoobril 1932 said firma prokuristideks Carl Borck ja Arno Koch. 1. jaanuarist 1936 lisandus täisosanikuna Harald Koch, kes aga suri juba sama aasta septembris. 1. jaanuarist 1937 sai firma täisosanikuks Arno Koch, tema asemel oli 4.12.1936 prokuristiks saanud Burchard Knüpffer.
1920ndatel aastatel tegeles firma Joachm. Christn. Koch mitmesuguste kaupade (kala, vili jms) ekspordi ja impordiga, puuosakond müüs küttepuid ja turvast. 1930. a-te alguses hakkas J. C. Koch müüma autosid, veel müüdi näiteks paadimootoreid Mercedes-Benz ja päramootoreid König, Auto-Kollag grafiitõli jm; mõnda aega esindati ka BMW mootorrattaid. 22. septembril 1932 avati Vene 14 autoparandustöökoda, mille juhatajaks sai insener Arno Koch. Töökojas tehti igasuguseid parandus- ja värvimistöid ning valmistati ka uusi varuosi. Töökoja kõrval oli ruum 24 auto mahutamiseks. Firmale kuulusid suured aidad (kokku 17 000 ruutmeetrit) Uus-Hollandi 7 Tallinna sadamas. 1. jaanuaril 1940 avati Laeva 4 kasti- ja puukiutööstus Standard.
1939. aasta sügisel lahkusid Joachm. Christn. Kochi sakslastest omanikud Arthur Koch ja Hans Koch Saksamaale, Arno Koch astus Saksa kodakondsusesse 11. märtsil 1940. 1939. aasta sügisel müüdi ETK-le Uus-Hollandi 7 asunud aidad, kasti- ja puukiutööstus Standard natsionaliseeriti 26. juulil 1940, autoparandustöökoda lõpetas tegevuse 7. septembril 1940, alates 18. septembrist 1940 asus firma kontor Toompuiestee 16.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.15 (Kaubandus-tööstuskoda); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 20/1932, 22/1932, 3/1936, 3/1937; Karin Koch jm/

1930. a-te alguses võttis firma Joachm. Christn. Koch endale mitme automargi Eesti esinduse. 1932. aastast on teada Morrise ja Rolls-Royce Ltd(!) Eesti ainuesindus (ühtegi Rolls-Royce'i Eestisse siiski ei müüdud, ühe fantaasiaküllase põhjuse pakkus välja Uudisleht 18. juulil 1936). 1933. a-l müüdi ka Briti marki MG. Ilmselt 1934. aastal võeti firmalt Central Garage üle Mercedes-Benzi Eesti esindus (tegelikult esindati kogu Daimler-Benz AG kontserni toodangut, alates sõidu- ja veoautodest ning autobussidest kuni lennukimootoriteni). Mercedes-Benz kujunes Joachm. Christn. Kochi autoäri lipulaevaks. 1935 müüdi juba ka BMW-sid, Chryslereid, Plymouthe ja De Sotosid; esindatavate markide arv oli tõusnud 7-ni.
1936. aastal imporditi 60 autot. Sõiduautosid veeti sisse 40, neist 26 Mercedes-Benzi, 9 Morrist, 3 Plymouthi, 1 Chrysler ja 1 BMW. Veoautosid veeti sisse 20, neist 12 Mercedes-Benzi ja 8 Morrist.
1937. aastal imporditi 45 autot. Sõiduautosid veeti sisse 22, neist 12 Mercedes-Benzi, 5 BMW-d ja 5 Hillmani. Veoautosid veeti sisse 23, neist 21 Mercedes-Benzi ja 2 Commerit. 1937. aastal läks J. Puhk & Poegadele üle Morrise esindus, neilt omakorda võeti üle Hillmani ja Commeri esindused.
1938. aastal imporditi 36 autot. Sõiduautosid veeti sisse 34, neist 21 Mercedes-Benzi ja 13 Hillmani. Veoautodest veeti sisse vaid 2 Mercedes-Benzi. 1938. aastaks oli BMW esindus üle läinud Leho Taosele, Plymouthi ja Chrysleri esindused firmale OÜ H. Lagus & Ko ning De Soto esindus Johannes Valterile.
1939. aastal oli firma bilansiline sisseost 48 autot ja läbimüük 47 autot.
1940. a. jaanuarist septembrini oli firma bilansiline sisseost 3 autot ja läbimüük 9 autot.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.269, ERA.R-10.1.368 jm/

Arthur Koch firma Joachm. Christn. Koch kaasosanik hiljemalt 1927. a-st kuni ümberasumiseni Saksamaale 1939. a. sügisel.
Hans Koch firma Joachm. Christn. Koch kaasosanik 1. jaanuarist 1931 kuni ümberasumiseni Saksamaale 1939. a. sügisel.
Harald Koch (17.02.1893 Tallinn - 21.09.1936 Westerwald, Saksamaa), firma Joachm. Christn. Koch ärijuht 1924. aastast, kaasosanik alates 1. jaanuarist 1936. Suri pärast pikemat haigust Saksamaal, kus viibis sanatooriumis ravil. /Päevaleht 22.09.1936 jm/
Arno Koch (24.03.1907 - 26.07.1996 Vancouver, Kanada) õppis Saksamaal Konstanzis inseneriks (auto- ja lennuasjandus) ja sai 1932. aastal avatud Joachm. Christn. Kochi autoparandustöökoja juhatajaks. Pärast Harald Kochi surma sai 1. jaanuarist 1937 firma Joachm. Christn. Koch kaasosanikuks. Osales mitmel võidusõidul. Sõja ajal elas Eestis, võeti Saksa sõjaväkke, langes Kura kotis vangi ja viibis 5 aastat Vene vangilaagris. Pärast vabanemist läks Saksamaale, sealt 1952. aastal Kanadasse ja jäi sinna elama. Töötas 17 aastat lennundusfirma Bombardier eelkäijas, 1970. a-te alguses siirdus koos abikaasa Kariniga 3,5 aasta pikkusele ringreisile mööda Euroopat, osales Isle of Mani TT-l ja külastas 1974 ka Eestit. Suri 89 aasta vanuselt Vancouveris. /Karin Koch jm/
Oskar Koch ( -18.05.1930) firma Joachm. Christn. Koch kaasosanik hiljemalt 1927. a-st kuni 1930. a-ni.

J. C. Kochi äri hoov Vene 14 ja uus Mercedes-Benz 230 W153. Vanas Dominiiklaste kloostri hoones asusid garaazhid ja töökoda.
Foto: Arno Kochi album.
Arno Koch oma 1956. aasta Vincent Black Shadow'ga 1969. aastal Kanadas Montreali lähedal.
Foto: Arno Kochi album.
Joachm. Christn. Kochi ärikiri, vastus Põltsamaa taksopidaja Eduard Sauga järelepärimisele.
Kaido Mäe kogust.
     
     
Joh. Freybach (1918-1940)
  Niguliste 11 (1918-28) - Väike-Karja 8 (30.03.1929-1940)
  Parandustöökoda Narva mnt 38 (39)
STUDEBAKER    34-39 ainuesindaja 37
STANDARD    33-39 ainuesindaja 37
SS JAGUAR    36-38
JAMES    37
RALEIGH    35 3-rattalised sõidu- ja veoautod
F.N. 1921-22 ainuesindus 1921-22

Johannes Freybach luges oma äri alguskuupäevaks 10. maid 1918. Firma Joh. Freybach tõusis sõjaeelse Eesti suurimaks mootorrattaäriks. Mootorrataste Harley-Davidson ainuesinduse Eestis sai J. Freybach endale juba 1921. aasta varasuvel. Sama aasta augustis pakkus ta Belgia firma Fabrique Nationale d'Armes de Guerre ainuesindajana Eestis ka F.N. relvi, mootorrattaid ja autosid. Mõne aja pärast lisandusid mootorrattad Indian. 1930. aastatel müüs ja esindas Johannes Freybach vähemalt 13 marki mootorrattaid ja mootorjalgrattaid, sealhulgas Harley-Davidson, Indian, F.N., Ariel, Norton, New-Imperial, Raleigh, Hercules, Douglas, Matchless jt. Lisaks müüs äri veel jalgrattaid, igasuguseid sõidukite tagavaraosi, laskeriistu (F.N., Walther, Schmeisser, Lepage, Sauer) ja -tarbeid jm.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.1360 (Kaubandus-tööstuskoda); Päevaleht 3.06.1921, 6.08.1921 jm/

Peale 1921. aastal võetud F.N.-i esindust Johannes Freybach autoäriga sel kümnendil teadaolevalt rohkem ei tegelenud. Autodega kauplemine muutus oluliseks tegevusalaks aga alates 1930. aastate I poolest, kui J. Freybach hakkas Eestis esindama Inglise sõiduautosid Standard ning USA Studebakeri tehaste sõiduautosid, veokeid ja busse.
1936. aastal importis J. Freybach 44 autot. Sõiduautosid tõi ta sisse 31, neist 16 Standardit, 14 Studebakerit ja 1 SS-Jaguari. Veoautodest tõi ta sisse 13 Studebakerit.
1937. aastal importis J. Freybach 41 autot. Sõiduautosid tõi ta sisse 28, neist 15 Standardit ja 13 Studebakerit. Veoautosid tõi sisse 13, neist 12 Studebakerit ja 1 Jamesi.
1938. aastal importis J. Freybach 28 autot. Sõiduautosid tõi ta sisse 17, neist 9 Studebakerit, 7 Standardit ja 1 Jaguari. Veoautodest tõi ta sisse 11 Studebakerit.
1939. aastal oli J. Freybachi äri bilansiline sisseost 15 autot (ja 12 mootorratast) ning läbimüük 11 autot (ja 12 mootorratast).
1940. aasta jaanuarist septembrini oli J. Freybachi äri bilansiline sisseost 1 auto (ja eri andmetel 5 või 11 mootorratast) ning läbimüük 4 autot (ja 17 mootorratast). Seisuga 1.10.1940 oli J. Freybachi äri laos 5 autot.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.270, ERA.R-10.1.272, ERA.R-10.1.273, ERA.R-10.1.274 jm/

Johannes Freybach põgenes 1944 Rootsi.
1928. aastal oli Joh. Freybachi äri prokuristiks Karl Freybach.
Johannes Freybachi äri Väike-Karja 8.
Foto: Avo Freibachi perekonnaarhiiv.
Endine J. Freybachi äri maja 21. jaanuaril 2013.
Foto: Rein Veldi.
Joh. Freybachi ärikiri, vastus Teedeministeeriumi Maanteede Valitsusele 1935. aastast (Rahvusarhiiv ERA 1354.1.1827 /via Rein Veldi/).
     
     
OÜ Systema (1923-1940)
 Suur-Karja 11 (1923-03.1927) - Raekoja pl 5 (03.1927-1931) - Lai 9 (1.07.1931-1940)
HUDSON    36-39
HUDSON    26-1929/30     ainuesindaja 29
TERRAPLANE    36-1938  
ESSEX    26-1929/30     ainuesindaja 27-29
FEDERAL 1929-1929/30     ainuesindaja 1929

Osaühisus Systema asutati 7. märtsil 1923, asutajaks Sigurd Doktar ja põhikapitaliks 1,5 miljonit marka. Suurim aktsionär 100 osakuga oli Helsingi firma AB Systema, 25 osatähte oli Robert Holstil Tallinnast, 6 S. Doktaril Tallinnast, ülejäänud 19 osakut kuulusid erinevatele Helsingis elavatele isikutele. 1924 olid ettevõtte direktorid Sigurd Doktar ja Soome kodanik Gösta Kiander.
1929. aastaks oli osakapitali suurendatud 50 000.- kroonini.
1935 lahkusid juhatusest Erika Kiander ja Eino Huttunen, nende asemele valiti juhatusse osanike hulgast Eesti kodanikud Adolf Idol ja Elsa Rose ning Soome kodanik Gösta Kiander. 1937 valiti juhatuse esimeheks ja asjaajaja-direktoriks Gösta Kiander, palgaks määrati talle 2640.- krooni aastas + 1% läbimüügisummast. 1937-38 kuulusid OÜ juhatusse ja revisjonikomisjoni Adolf Idol, Elsa Rose (raamatupidaja), Heinrich Freundt, Erna Kukk, Erika Kiander, Vladimir Janitz. 1939 lahkus Saksamaale Heinrich Freundt, tema 1 osaku omandas Artur Väli, Soome kodaniku Gösta Kianderi 1 osaku omandas Harry Ruus. 1940. a. alguses lahkusid juhatusest Vladimir Janitz ja Adolf Idol (ka tema oli Saksamaale ümber asumas) ning juhatusse valiti Harry Ruus, Elsa Rose ja Vassili Henrichson.
Asutamisel oli OÜ Systema põhitegevusalaks mitmesuguste kontoritarvete ja büroomasinate müük: kirjutusmasinad (Torpedo), arvutusmasinad (Brunsviga), liitmismasinad (Mauser), paljundusaparaadid (Geha), aadressi trükkimise masinad, kontorimööbel, seifid, kartoteegid jms. Peagi tegevust laiendati ning hakati müüma ka autosid, jalgrattaid, rehve Cord, tööstussisseseadeid (näiteks metallitööstuse masinaid), töö- ja mõõteriistu jpm.
1929. aastal esindas OÜ Systema Eestis firmasid Remington (USA, kirjutusmasinad), Brunsviga (Saksamaa, arvemasinad), Grundström (Soome, seifid), Dürkopp (Saksamaa, jalgrattad), Nymans Verkstäder (Rootsi, jalgrattad Hermes), Haldataxometern (Rootsi, taksomeetrid Halda), Hudson-Essex (USA, autod).
1930. a-te alguses esindas OÜ Systema Eestis Soome tehaseid Fiskars (noad, vedrud jm), Billnäs (kirved, käsi- ja põllutööriistad), Högfors (emailanumad), Grundström (seifid jm), Väribon (kirjutusmasinate lindid, värvid jm), Hermetie (tuubid ja kapslid), Taito (valgustid jm) ja Peltiteos (elektrikeetjad, keedunõud, majapidamistarbed); Inglise tehaseid Roneo (paljundusaparaadid, kartoteegid, büroosisseseade) ja Crusader (kirjutusmasinate tarbed, värvid); Saksa tehaseid Brunsviga (arvutusmasinad), Adrema (adresseerimismasinad), Roto-Debego (paljundusaparaadid), Dürkopp (jalgrattad); USA tehaseid Remington (kirjutusmasinad), Burroughs (arvutus- ja raamatupidamismasinad), Pacent (helifilmiaparatuur); Rootsi tehast Nymans Verkstäder (jalgrattad, mootorrattad) ning Tartu Ed. Pikkandi kartoteeke. 1938 esindati Saksa metallitööstusmasinate ning töö- ja mõõteriistade valmistajaid Magdeburger Werkzeugmaschinenfabrik GmbH, G. Kärger AG, J. E. Reinecker AG ja Gebrüder Thiel GmbH.
/Rahvusarhiiv ERA.969.1.742 (Majandusministeerium); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 10/1929, 19/1934, 15/1935, 12/1940; Vaba Maa 2.02.1930 jm/

Autoäriga alustas OÜ Systema 1920. aastate keskpaiku, kui hakkas esindama USA Hudson Motor Car Company marke Hudson ja Essex. Viimased saavutasid Eestis väga suure populaarsuse taksodena ja neid olevat Systema juba esimese aasta jooksul müünud 50 autot (Vaba Maa 2.02.1930). 1929. aastal hakati esindama ka veoautosid Federal. Kuid juba järgmise aasta alguses loobus Systema halvenenud müüginäitajate tõttu autoesindustest. 1. veebruarist 1930 suleti autogaraazh ja parandustöökoda. Federali esindus läks üle Friedrich Johni ärile. Hudsoni esinduse üleminekust esialgu andmed puuduvad. 1930. a-te keskel naases Systema autoärisse ja hakkas taas esindama Hudsoni autotehast, kuid Systema poolt imporditud autode maht jäi eelmise kümnendi Essexi edu taustal üsna tagasihoidlikuks.
1936. aastal imporditi 8 sõiduautot, neist 8 Terraplane'i (Hudsoni tehaste iseseisev mark 1934-1938) ja 1 Hudson.
1937. aastal imporditi 5 sõiduautot, neist 4 Terraplane'i ja 1 Hudson.
1938. aastal imporditi 3 sõiduautot, neist 1 Terraplane'i ja 2 Hudson-Terraplane'i nime all.
1939. aastal oli firma bilansiline sisseost 2 autot (ja 9 mootorratast) ning läbimüük 1 auto (ja 7 mootorratast).
1940. a. jaanuarist septembrini oli firma läbimüük 1 auto (ja 4 mootorratast).
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.270, ERA.R-10.1.272 jm/

Robert Artur Holst (21.12.1885-19.04.1943) sündis Tartumaal Kambja vallas, lõpetas Tartu reaalkooli, õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust, töötas 1909. a-st oma isa äris Tartus ärijuhina, a-st 1921 oli Tallinnasse üle viidud ja aktsiaseltsiks muudetud äri Rob. Holst & Ko direktor; 1921-1928 tegutsenud lennuühingu AS Aeronaut üks asutajaid, omanikke ja juhte; mõnda aega Tartu AS H. Tõnisson ja Ko ning Tallinna Aktsiapanga direktor; AS Silva üks asutajaid ja juhte. 1927. aastast kompveki- ja shokolaadivabriku OÜ Riola asutaja, omanik ja direktor. Robert Holst oli tegev ka Tartu seltsides Vanemuine ja Taara, töötas mõnda aega toitlustusministeeriumis ja kaubandus-tööstusministeeriumis, oli 1920-1930 Börsikomitee liige ja 1922-1932 Austria aukonsul Eestis, osales Tallinna Meestelaulu Seltsi ja Laulumeeste Klubi tegevuses. Robert Holst arreteeriti 1941 ja küüditati Siberisse, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina 1943. aastal. /Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940; Vaba Maa 20.12.1935; www.okupatsioon.ee) jm/
Heinrich Freundt oli ka AS Eesti Tulitikumonopol juhatuse liikmekandidaat (1934).
     
     
OÜ Tarmo (1923-1940)
 Veneturg 1 (1923-1925) - Narva mnt 6 (1925-1940) - Pärnu mnt 24 (1940)
 General Motors International AS voliline esindaja 29
FIAT    37-1940  
CITROEN 1938-1940  
SISU    39  
ROVER    37  
OAKLAND 1929-30  
PONTIAC 1929-30  
GMC 1929-  

Kaubandus-Tööstus Osaühisuse Tarmo asutasid 26. jaanuaril 1923 Eduard Veidemann, Julius Kermann ja Hans Epner, põhikapitaliks oli 2,5 miljonit marka. Tegevusluba saadi 11. mail 1923. 1926 suurendati põhikapitali 10 miljoni väärtkindla margani.
Äri alustas autorehvide, -lisaseadmete ja -varuosade müümisega. 1920. a-te lõpuks oli firma kasvanud üheks suuremaks autotarvete äriks Tallinnas. 1929. aastal alustati autoäriga. Ehitati välja garaazhid, töökojad ja suured laoruumid. Samuti rajati kaks bensiinijaama. OÜ Tarmo esindusärid asusid veel Rakveres ja Tartus. 1939. aasta kevadel osteti shokolaadivabrikule Kave kuulunud hoone Tallinnas Pärnu maanteel (Kave oli kolinud uutesse ruumidesse Soo tänaval end. Volta territooriumil), kus oli pärast vajalikke ümberehitusi kavas avada moodsad äriruumid, "kus ostjal välismaa eeskujul on võimalik jälgida ostetava masina üksikasju".
1930. aastatel müüs OÜ Tarmo peale autode veel autode ja mootorrataste tagavaraosi; jalgrattaid; rehve Michelin (Eesti ainuesindus); õlisid Huiles Renault; kuul- ja rull-laagreid Ransomes & Marles, Hyatt, New Departure, Timken; akumulaatoreid Lucas; sõidukite elektriseadmeid Delco-Remy, Lucas, Auto-Lite, Bosch, North-East; bensiiniautomaate ja õhukompressoreid Ljungmann; autolakke Duco.
1935 kuulusid OÜ Tarmo juhatusse Julius Kermann, Eduard Veidemann ja Richard Lehtmets.
/Rahvusarhiiv ERA.969.1.964 (Majandusministeerium); Vaba Maa 04.05.1929; Rahvaleht 12.04.1939 jm/

1929. aastal võttis OÜ Tarmo Hans Vinnali firma likvideerimise järel üle Pontiaci ja Oaklandi ning arvatavasti ka GMC esindused Eestis. GMC läks juba samal või järgmisel aastal üle J. Puhk & Poegadele. 1930. a-te keskpaigaks oli Tarmo autoäri madalseisus. Oaklandi tootmine oli lõpetatud 1931, Pontiaci esindus oli üle läinud Rotermanni Tehastele.
1936. aastal (detsembris) importis OÜ Tarmo vaid 1 sõiduauto Rover.
1937. aastal oli Tarmo kätte läinud Itaalia autohiiglase Fiat Eesti esindus ja imporditi 22 sõiduautot Fiat.
1938. aastal esindati lisaks ka Citroeni ning imporditi 36 sõiduautot, neist 21 Fiati ja 15 Citroeni.
1939. aastal oli Tarmo bilansiline sisseost 96 või 99 sõidu- ja 3 veoautot ning läbimüük 95 või 98 sõiduautot ja 1 veoauto.
1940. a. jaanuarist septembrini oli firma bilansiline sisseost 20 või 21 sõiduautot ning läbimüük 25 sõiduautot ja 2 veoautot.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.270, ERA.R-10.1.272, ERA.R-10.1.273, ERA.R-10.1.274 jm/

Julius Voldemar Kermann (ka Kerman) (12.12.1884 (ka 11.12.1884, vkj 29.11.1884) Tallinn - 20.12.1985 Rootsi) sündis Tallinnas maaler Jakob Kermanni pojana, töötas Tallinnas Volta, Berliinis Siemens Wernewerki ja Moskvas Dünamo tehastes. Sai 1916 Dünamo vabriku juhatajaks Peterburis. Oli OÜ Tarmo asutaja ja juhatuse esimees. Kuulus Tallinna Kaupmeeste Seltsi, Üleriikliku Kaupmeeste Seltside Keskliidu, Maja- ja Krundiomanike Seltsi jmt organisatsiooni juhatusse. Oli Eesti Autoklubi aktiivne liige. 1939 läks Soome, 29.06.1941 astus Erna salka ja juulis tuli dessandiga Eestisse tagasi, osaledes järgnenud lahinguis. 01.10.1941 vabastati teenistusest, läks Soome, sealt Rootsi, kus suri senistel andmetel vanimaks elanud soomepoisina 101-aastaselt.
/Tõnis Ritson, Toomas Hellat ja KGB, Tuna 1/1998; Eesti Majandustegelased 1938; Päevaleht 10.12.1934/

OÜ Tarmo ärikiri seoses sõiduauto Citroen müümisega Teedeministeeriumi õhusõiduosakonnale 1938. a. (Rahvusarhiiv ERA 1002.1.263 /via Rein Veldi/).
     
     
Tallinna Manufaktuur ja Kaubanduse AS (1923-1940)
 Mündi 3 (1923-24) - Kinga 6/8 (26-39)
SISU    36-1939  
HANOMAG 1935-38  
HANSA    35-38  
HANSA-LLOYD    35-38 veoautod
MAGIRUS    36-37 ainuesindus 37

Tallinna Manufaktuur & Kaubanduse AS-i asutasid 1923. aasta jaanuaris Ferdinand Berg, Paul Winter, Aleksander Grave ja Ivan Jegorov. Aktsiaseltsi põhikapital oli 10 000 000 marka ning tegevusalaks kauplemine manufaktuur-, pudu-, kummi- jm kaupadega.
Ettevõte asutas esindused Berliinis, Londonis ja Kairos. 1935. a. sügisel avati jalgrataste- ja raadioosakond ning tõenäoliselt samast aastast hakati müüma ka autosid.
1930. aastatel oli aktsiaseltsi põhikapital 300 000.- krooni, 1937 teeniti puhaskasu 39 526.- krooni ja 1938 22 929.- krooni.
AS-i juhatusse kuulusid erinevatel aastatel näiteks Ivan Jegorov, Nicholas F. Gebhardt (1934-1935), Robert Berg, Vladimir Levy, Aleksander Grave, Karl Hammer (liikmekandidaat). 1935 valiti juhatuse liikmeks professor Ants Piip ja liikmekandidaadiks Carl Viegand. 1938 oli AS-i juhatuse esimees Ferdinand Berg, esimehe asetäitja Eugen Ott (valiti juhatusse 1934 samal aastal surnud juhatuse liikme Aleksander Grave asemele), juhatusse kuulus endiselt Ants Piip. Autoosakonda juhtis Woldemar Berg.
/Eesti Aadress-Raamat 1938-1939; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 1934-1940 jm/

1935. aastal esindas Tallinna Manufaktuur & Kaubanduse AS Saksa autotehaseid Hanomag ja Hansa (sh ka Hansa-Lloyd veoautod). Sõidu- ja veoautosid eksponeeriti kella 11-13ni Vabaduse väljaku ääres asuva kindlustusselts EKA maja (praegu Tallinna linnavalitsus) hoovis Suur Roosikrantsi 1. 1936 olid lisandunud Soome veoautotootja Sisu ja Saksa veokitehase Magirus esindused.
1936. aastal imporditi 26 autot. Sõiduautosid veeti sisse 20, neist 13 Hansat ja 7 Hanomagi. Veoautosid veeti sisse 6, neist 2 Magirust, 1 Hanomag ja 1 H. Diesel (ilmselt samuti Hanomag), 1 Hansa ja 1 Sisu.
1937. aastal imporditi 11 autot. Sõiduautosid veeti sisse 8, neist 6 Hansat ja 2 Hanomagi. Veoautodest veeti sisse 3 Sisut.
1938. aastal imporditi 19 autot. Sõiduautosid veeti sisse 15, neist 9 Hanomagi ja 6 Hansat. Veoautosid veeti sisse 4, neist 3 Sisut ja 1 Hansa.
1939. aastal oli firma bilansiline sisseost 3 autot (ja 33 mootorratast) ning läbimüük 6 autot (ja 23 mootorratast).
1940. a. 1. jaanuari seisuga oli firma laos 4 autot (ja 12 mootorratast).
1939. a-l muutus AS-i endine raadioosakond Tallinna Raadio-Ladu iseseisvaks ettevõtteks. 1938/39 loobuti ilmselt ka autoärist ja esindused läksid üle teistele firmadele - Hansa/Borgward J. Puhk & Poegadele, Sisu OÜ Tarmole, Magirus AS-ile Tööstustarve.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.270 jm/

Ferdinand Berg (6.01.1869- ), sündis Moskvas, oli üks Tallinna Manufaktuur & Kaubanduse AS-i asutajatest, kaasomanikest, juhatuse esimees ja asjaajaja-direktor. Oli ka sukavabriku AS O. Kilgas, Põhja Kinnitus-AS-i (1936. a-ni) ja OÜ Tarlon (1934-1939) juhatuse liige, läks 1939 ümberasujana Saksamaale.
Ivan Jegorov (14.05.1876-23.03.1942) oli üks tuntumaid Tallinna vene soost kaupmehi ja majaomanikke. Tallinna Manufaktuur & Kaubanduse AS-i asutaja, aktsionär ja juhatuse liige (tema suures, 1924. aastal valminud majas Raekoja platsi ääres asus ka firma peakontor). Sündis Pihkva kubermangus, õppis Tartus äritegevust, siirdus 1902 Tallinna ja asutas manufaktuuräri. Oli juhtivatel kohtadel mitmes pangas (Tallinna Kaupmeeste Laenu-Hoiu Ühisuse ja Tallinna Kaupmeeste Diskonto- ja Laenupanga juhatuse esimees jm). Peale selle oli Tallinna Kaupmeeste Seltsi kauaaegne liige ja esimene juhatuse esimees, Majaomanike Seltsi liige, tegev Vene Rahvuslikus Liidus, Apostliku-õigeusu Nikolai kiriku nõukogu liige, Vene Keskkooli Eestis asutamise üks algatajaid ja toetajaid. Arreteeriti 3. augustil 1940, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris. /Päevaleht 14.05.1936; Vaba Maa 13.05.1936; www.okupatsioon.ee/
Ants Piip (28.02.1885-1.10.1942), sündis Viljandimaal Tuhalaanes, õppis Kuldiga (Goldingeni) õpetajate seminaris, töötas mitmel pool õpetajana, lõpetas 1913 Peterburi ülikooli õigusteaduskonna. Oli Maapäeva, Maanõukogu, Asutava Kogu, I Riigikogu ja I Riigivolikogu liige; Eesti välisesindaja 1917-1920, mitmekordne välisminister, Eesti saadik USA-s 1923-1925; Eesti Vabariigi esimene riigivanem (20.12.1920-25.01.1921); alates 1923 vandeadvokaat; alates 1924 Tartu Ülikooli professor; alates 1930 Tartu linnavolikogu liige ja 1935-1938 juhataja; mitmete Eesti ja rahvusvaheliste ühiskondlike organisatsioonide liige ja juht. Kuulus OÜ Vaba Maa ja AS Tartu Panga juhatusse, 1935. a-l valiti ka Tallinna Manufaktuur & Kaubanduse AS-i juhatusse. Ants Piip arreteeriti 30. juunil 1941, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris. /Vaba Maa 28.02.1934; Wikipedia/
Vasakul: Tallinna Raekoja plats 1930. a-tel, ees 1944 a. märtsipommitamises hävinud vana Vaekoda, vasakul kaupmees Jegorovi suur maja, kus asus ka Tallinna Manufaktuur ja Kaubanduse AS. /Foto: D. Bruns Tallinn Linnaehitus Eesti Vabariigi aastail 1918-1940, Valgus, Tallinn 1998./
Paremal: Jegorovi maja 1937.-38. aastal.
/Foto: Eero Olanderi kogust./
Tallinna Manufaktuur & Kaubanduse AS ärikiri, vastus Teedeministeeriumi õhusõiduosakonnale 1938. aastast (Rahvusarhiiv ERA 1002.1.263 /via Rein Veldi/).
     
     
J. Zimmermann & J. Mölder (1936-1941)
 Aia 5 (1936-1940) - Vana-Viru 6 (1940-1941)
WILLYS (-OVERLAND) 1936-1940 ainuesindus 38
NASH 1936-1940 ainuesindus 1936-38
GRAMM 1936-1940  
HOTCHKISS    38-39  
AMILCAR    38-39  
PANHARD & LEVASSOR 1936-38  
CORD 1936-37  
AUBURN 1936-  
MAN 1936-  
     
J. Zimmermann
 Lühikejalg 4 (35-1936?)
AUBURN    35-1936

Ilmselt 1935. aasta lõpust hakkas Jaan Zimmermann tegutsema autode Auburn Eesti esindajana.
15. jaanuaril 1936 alustas tegevust täisühing J. Zimmermann & J. Mölder. Firma osakapital oli 2000.- krooni, täisosanikeks olid Jaan Zimmermann ja Johan Mölder ning tegevusalana näidati "autode esindused, autoosad, kummid, õlid, kosmeetikaained jne". Firma esindas ja müüs peale autode ja autoosade veel õlisid, mootoreid (näiteks Ameerika lennukimootorid Stinson), Varta akusid, rehve Phoenix ja Bata, külmkappe Kelvinator, kirjutusmasinaid, jalgrattaid, raadioaparaate, kosmeetikavahendeid Mary Stuart jne. J. Zimmermann & J. Mölder natsionaliseeriti alles 1941. a. märtsis.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.21527 (Kaubandus-tööstuskoda); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 4/1936; ENSV Teataja 30/1941 jm/

1936. aastal imporditi 4 autot, neist 1 sõiduauto Nash, 2 veoautot Gramm ja 1 veoauto Graham (ilmselt samuti Gramm). Eestisse toodi sel aastal ka 3 Auburni, mille sissevedajatena olid märgitud ostjad (Viru, Viljandi ja Valga maavalitsused), kuid mille ostud toimusid ilmselt Zimmermanni ja Mölderi äri kaudu. Samuti ostsid Viru ja Petseri maavalitsused kumbki ühe Nashi.
1937. aastal imporditi 10 autot, neist 5 sõiduautot Willys, 4 sõiduautot Nash ja 1 veoauto Gramm.
1938. aastal imporditi 15 autot, kõik sõiduautod Nash.
1939. aastal oli firma autode läbimüügi summaks 41 962.- krooni.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.269 jm/

Jaan Zimmermann (4.05.1880-20.04.1942) sündis Valgamaal Tõlliste vallas. Vabadussõja ajal oli Tallinna 2. sõjaväehaigla majandusülem, hiljem rajas trükikoja J. Zimmermann ja tegutses pikemat aega trükitöösturina. 1935. aastal müüs ta oma Tallinnas Lühikejalg 4 asunud trükikoja J. Roosilehele, kes ühendas selle oma senise ettevõttega ja avas 16. septembril 1935 samades ruumides trükikoja J. Roosileht & Ko. J. Zimmermann siirdus import-eksportärisse, mille üks peamisi tegevusvaldkondi oli kauplemine autode, autotarvete jm tehniliste kaupadega; samuti oli ta tegev panganduses. J. Zimmermann oli ka Kaitseliidu liige, Eesti Autoklubi esimees 1926-1934, ajakirja Auto kauaaegne väljaandja, tegev- ja vastutav toimetaja. Jaan Zimmermann arreteeriti 20. detsembril 1940, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris. /Auto 3-4/1940; Päevaleht 4.05.1940; Majaomanike Teataja 4.05.1940; www.okupatsioon.ee jm/
Johan Mölder (27.04.1890-28.12.1942) sündis Valgamaal Taagepera vallas, rändas palju välismaal juba enne revolutsiooni, 1920. a-l saabus Eestisse, 1925 läks USA-sse, pidas autogaraazhe New Yorgi lähedal, 1935. a. lõpus tuli tagasi Eestisse ja asus tegutsema ärialal. Johan Mölder arreteeriti ja küüditati Siberisse 14. juunil 1941, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris. /Päevaleht 26.04.1940; www.okupatsioon.ee jm/
Firma J. Zimmermann & J. Mölder ärikiri, vastus Teedeministeeriumile 1937. aastast (Rahvusarhiiv ERA 984.1.1525 /via Rein Veldi/).
     
     
AS Tormolen & Ko (1920-1940, autoosakond asut. 1934)
 Jaani 9 (22-1923?) - Vene 11a (01.11.1923-25.10.1926), abikauplus Vanaturg 1 (25) - Harju 37
   (25.10.1926-10.1932) - Raekoja pl 17 (10.1932-1940)
 Autode hooldeteenistus ja garaazh C. R. Jakobsoni 6 (38), juhataja Aarne Raidna
ADLER 34-1940 ainuesindus 34-1940
STEYR 37-39  
BRENNABOR 23-24 ainuesitus 23
GRADE 23-24  
AS Tormolen & Ko oli suur raadio-, jalg- ja mootorratta- ning autoäri.
Algselt müüs AS Tormolen & Ko peamiselt jalgrattaid, lapsevankreid ja grammofone, 1923/24 lisandus raadioosakond, 1928/29 foto- ja mootorrattaosakonnad, 1934 autoosakond. Mootorratastest esindati peamiselt NSU ja Husqvarna rattaid. Jalgratastest esindati ja müüdi muuhulgas marke NSU, Phänomen, Husqvarna ja Adler; 1920. a-tel ka Humber, Corvette, Toko, Starley, Brennabor jpm. Raadioosakond müüs aparaate Blaupunkt, Ekco, Lorenz, Emerson, American Bosch, Hornyphon, Körting, Loewe, Sachsenwerk, Schaub jpm; lisaks oma töökojas valmistatud Toko ning Eesti tehaste Ret, Are, Raadio-Tere/Ülo ja Jaakson & Jätmar vastuvõtjaid. Grammofoniosakond esindas Berliini tehast Carl Lindström ehk grammofone ja plaate Parlophon ja Beka; samuti müüdi grammofone ja plaate His Master's Voice ja Lindex. Foto-toodetest esindati Eestis firmat Lumiere.
Parandustöökojas oli tagavaraosade ladu ja töötasid Adleri ja NSU tehastes väljaõppe saanud montöörid. Autoosakonna juhataja oli hiljemalt 1935. aastast Aarne Raidna (enne nime eestistamist 1936 Kurt Mattias Freiberg).
Firma asutati kommandiitseltsina 1920. aastal ja muudeti 1923. aastal aktsiaseltsiks. AS Tormolen & Ko kuulus baltisakslastele, töösturitele ja endistele aadlikele. Nimi "Tormolen" tuletati 16. sajandil Narvas tegutsenud saksa päritolu suurkaupmehe Hermen tor Moleni (ka Hermen thor Mölen, Hermen Thor Möhlen, Hermann zur Mühlen) - von Zur-Mühlenite suguvõsa esiisa - nimest. Ettevõtte pea-asutajaks, suuromanikuks ja direktoriks oli Moritz Zur-Mühlen, ärijuht oli Georg Dehn. 1935. aastal olid aktsiaseltsi juhatuses veel: Nikolai Stackelberg ja Wilhelm Wrangell; juhatuse liikmete asemikud olid Victor Zur-Mühlen ja Richard Staden (seotud ka AS-iga Estakland, kuulus 1934-1936 Virumaa Elektri AS-i juhatusse). Revisjonikomisjoni kuulusid Otto Schulmann, Martin Luther (mööblitööstuse A. M. Luther üks omanikke jmt ettevõtte juhatuse või nõukogu liige) ja John Girard /de Soucanton/ (seotud ka AS-iga Estakland, kuulus AS Paberivabrik Koil ja AS Loksa Tehased juhatusse). 1934. a-ni kuulus juhatusse ka Adam Siegel, hilisem (Eesti) AS C. Siegel juhatuse esimees. Peaaegu kõik olid põliste aadlisuguvõsade esindajad, kuid kõik olid ka Eesti kodanikud ja rääkisid eesti keelt.
1929. aastal oli ettevõttes 30 töötajat.
1932. aastal kolis firma kauaaegsest asukohast hotelli Kuld Lõvi vastas Harju 37 üle Raekoja platsile majja nr 17, kus äri käsutuses olid maja kõik 4 korrust ja kus tegutseti kuni 1940. aastani.
1938. a-l suurendati aktsiaseltsi põhikapitali 100 000.- kroonini.
1939. a. lõpus, kui baltisakslased Eestist lahkuma hakkasid, lahkusid AS Tormolen & Ko juhatusest Wilhelm Wrangell ja Nikolai Stackelberg, kelle asemele valiti eestlased Mihkel Juhkam ja senine autoosakonna juhataja Aarne Raidna. 1939/40 lahkus juhatusest ja asjaajaja-direkori kohalt ka Moritz Zur-Mühlen.
/Rahvusarhiiv ERA.969.1.691 (Majandusministeerium); Eesti Aadress-Raamat 1938-1939; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 1934-1940; Päevaleht 27.02.1940; Üleriiklise Kaupmeeste Seltside Keskliidu Teated 24.10.1935; Uudisleht 12.11.1932 jm/

Autoäriga alustas AS Tormolen & Ko 1920. a-te alguses, esindades mõnda aega Saksa tehaseid Brennabor ja Grade. Seejärel peeti ilmselt kümnekonna aasta pikkune paus ja autode müügiga jätkati 1934. aasta paiku, hakates Adleri esindajaks Eestis. Hiljemalt 1937. a-st esindati ka Austria Steyri, kuid 1937 ja 1938 Tormolen ühtegi Steyri Eestisse sisse ei vedanud ja 1939. a-st läks esindus üle firmale Valmet & Ko.
1936. aastal imporditi 21 sõiduautot Adler.
1937. aastal imporditi 16 sõiduautot Adler.
1938. aastal imporditi 23 sõiduautot Adler.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

Moritz Zur-Mühlen (6.11.1885- ) sündis Viljandimaal Võisiku vallas, lõpetas 1908 Leipzigi kaubandusülikooli, töötas Hamburgis ja Londonis, 1912-1916 oli direktori abi Peterburi firmas Pomeschtschik. Osales ratsaväelasena Vabadussõjas. 1920-1922 tegutses Tallinnas välisfirmade esindajana. AS Tormolen & Ko asutaja (1923), juhatuse liige ja asjaajaja-direktor 1923-1939/40. /Eesti Majandustegelased 1938 jm/
Aarne Raidna (18.01.1901-23.06.1942) sündis Harjumaal Vääna vallas ja kandis kuni eestistamiseni 1936. a. juunikuus nime Kurt Mattias Freiberg. Ta oli üks raadioasjanduse pioneere Eestis, hariduselt insener, õppinud USA-s Columbia ülikoolis. Ta juhtis AS Tormolen & Ko auto- ja raadioosakonda, kuulus 1939. aasta lõpust firma juhatusse, tegeles aktiivselt motospordiga (vt Autovõidusõidud). 1920. a-tel oli koos vennaga AS Hoone väikeaktsionär. Aarne Raidna arreteeriti 23. juunil 1941, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris. /www.okupatsioon.ee jm/
Mihkel Juhkam (4.08.1884-28.01.1942) oli poliitik, Asutava Kogu ja I-V Riigikogu liige, sõjaminister 1928-1929, Riigi Majandusnõukogu sekretär 1935-1938, a-st 1938 tegev Ratsionaliseerimise Komitees. Kuulus ka tsemendivabrikute AS Port Kunda (a-st 1935) ja AS Asserin ning Kindlustus-AS EKA (a-st 1935) ja Krediit Panga juhatusse. Mihkel Juhkam arreteeriti ja ta hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris. /Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940; www.okupatsioon.ee jm/
        
Vasakult: AS Tormolen & Ko asukoht 1932-1940 Tallinnas Raekoja plats 17; Raekoja plats 17 17. aprillil 2014; AS Tormolen & Ko ärikirjad, Adler "10" Autobahni tutvustus vastuseks Põltsamaa taksopidaja Eduard Sauga järelepärimisele 1937. a. (Kaido Mäe kogust) ja vastus Teedeministeeriumi õhusõiduosakonnale 1938. a. (Rahvusarhiiv ERA 1002.1.263 /via Rein Veldi/).
     
     
AS Kapsi & Ko (1919-1940)
 A. Kapsi & Ko (20-1926)
  Väike-Karja 1 (20-1921) - Harju 46 (1921-39)
  Elektritarvete ja mootorsõidukite parandustöökoda Rüütli 15 (1922-38)
AUSTIN 33-39  
WILLYS 35  

AS Kapsi & Ko oli suur raadio-, elektri-, jalgratta-, mootorratta- ja autoäri.
Firma kuulus peamiselt perekondadele Kapsi ja Ernst, suurimad osanikud olid vennad August ja Arnold Kapsi, kes asutasid ettevõtte 1919. a-l (kui reorganiseeriti Arnold Kapsi 1909. a-l rajatud äri). 1921 asus firma Arnold Kapsi hiljuti ostetud majja Tallinnas Harju 46. 1923 avati speditsiooniosakond, 1926 muudeti firma aktsiaseltsiks ja asutati lõhkeainete osakond Lõhkevõime, mis esindas Nobeli tehaseid. 1928. aastal töötas firma peakontoris Tallinnas ja osakonnas Tartus üle 100 inimese. 1920. a-te lõpus esindati firmasid Philips (elektri- ja raadiotarbeid, 1930. aastal asutati Philipsi Eesti esindusena eriäri AS Eesti Philips), Baltic (raadiotarbed), Wilkins & Wright (raadiotarbed), Bergmann (voolumõõtjad, kaablid, katkestid, liftid, trammid, elektrilokomotiivid, turbiinid, dünamod jm elektriaparaadid), Exide (akud), Hartmann ja Braun (mõõteriistad), Hellesens (patareid ja kuivelemendid). AS Kapsi & Ko valmistas ka ise (peamiselt 1920. aastatel) raadioaparaate, telefoni- ja telegraafi saate- ja vastuvõtujaamu, portatiivseid lühilainejaamu. Samuti valmistati või monteeriti jalgrattaid (vt Eesti jalgrattatööstus). AS Kapsi & Ko oli Eesti ühe suurema mööblitööstuse AS Massoprodukt suuraktsionär.
1935 lahkus August Kapsi ettevõttest ja asutas oma firma August Kapsi & Ko, mida pidas kuni 1939. a. lõpuni. AS-i Kapsi & Ko juhtis edasi Arnold Kapsi, ettevõtte teine direktor oli Arnold Kapsi abikaasa Grete Kapsi (sünd. Ernst), ärijuht oli R. Naerima. 1936 teatas Uus Eesti, et AS Kapsi & Ko on üks motoriseeritumaid ettevõtteid Eestis. "Kindlapalgalisi teenijaid" oli äris 51 ja iga neljas neist omas mootorsõidukit. 1937. aastast kuulus AS Kapsi & Ko raadiotööstuse AS Are suuromanike ja Arnold Kapsi omanike ja juhtide hulka.
1930. aastatel müüs AS Kapsi & Ko elektrotehnika- ja raadiokaupu (Philipsi raadioaparaate, lampe, elektriseadmeid jm), fototarbeid, jalgrattaid, mootorrattaid (AJS, Velocette, Diamant), autosid jpm.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.12 (Kaubandus-tööstuskoda); Eesti Aadress-Raamat 1938-1939; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 22/1928 jm/

1930. aastate alguses hakkas AS Kapsi & Ko esindama Austini autotehast. Austinid saavutasid Eestis üsna suure menu, saades kõige populaarsemaks Briti margiks. 1935. aastal müüs AS Kapsi & Ko ka Willyseid, kuid järgmisest aastast oli selle margi esindus firma J. Zimmermann & J. Mölder käes. 1939. aastal hakati müüma ka veoautosid Austin.
1936. aastal imporditi 16 sõiduautot Austin.
1937. aastal imporditi 18 sõiduautot Austin.
1938. aastal imporditi 15 sõiduautot Austin.
Kapsi 1939. ja 1940. a. autokaubanduse kohta andmed puuduvad. 1939. aastal oli firma bilansiline sisseost 44 ja läbimüük 41 mootorratast. 1940. a. jaanuarist septembrini olid need numbrid vastavalt 12 ja 32 mootorratast.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.270, ERA.R-10.1.272 jm/

Arnold Kapsi (Arnold Osvald Kapsi) (9.12.(vkj 26.11.)1887-?) sündis Pärnus tolliametniku Mihkel Kapsi pojana, August Kapsi vend. Lõpetas 1902 Pärnu linnakooli, käis 1903-1906 elektrotehnika kursustel Riias ja lõpetas seal posti-telegraafi kutsekooli. 1904-1914 töötas posti-telegraafi ametnikuna, 1914-1917 Tallinna Merekindluse staabi sideülemana, 1919-1921 raudteevalitsuse telegraafiosakonna ülemana. Oli 1919 firma A. Kapsi & Ko üks asutajatest ning hilisema AS Kapsi & Ko üks omanikke ja direktor; AS Eesti Philipsi üks asutajaid (1930), juhatuse liige ja direktor (1937); mööblitööstuse AS Massoprodukt ja OÜ Raadio-Ringhääling asutajaid ja juhatuse esimees. 1937 omandas meistri õigused elektrotehnika ja raadio erialal. Samast aastast raadiotehase AS ARE üks omanikke (peamiselt AS Kapsi & Ko kaudu) ja juhatuse liige. 1929-1935 Eesti Kaubandus-tööstuskoja IV sektsiooni liige. 21. novembril 1940 Arnold Kapsi arreteeriti Soome põgenemise kavatsuse eest, kuid vabastati 20. märtsil 1941 ja saadeti Saksamaale kui sakslane (ilmselt sakslannast abikaasa tõttu). /Eesti Majandustegelased 1938; Päevaleht 8.12.1937; Uus Eesti 8.12.1937; Vaba Maa 9.12.1937; Kes on kes Eesti majanduses 2000, Eesti Kaubandus-tööstuskoda, Tallinn 2000 jm/
August Kapsi (August Eduard Kapsi) (22./23.08.(vkj 10.07.)1883-24.08.1956) sündis Pärnus tolliametniku Mihkel Kapsi pojana, Arnold Kapsi vend. Oli 1905-1919 postiametnik Lihulas, Riias, Peterburis ja Tallinnas, sh 1914-1918 36. korpuse postiasjanduse ülem. Eesti Vabariigi rajamisel posti-peavalitsuse ülema abi. Firma A. Kapsi & Ko üks asutajatest (1919), AS Kapsi & Ko üks omanikke (a-ni 1935) ja asjaajaja-direktor 1927-1935. Ka F-a August Kapsi asutaja (1936) ja peaosanik; kindlustusseltsi Eesti Tallinna osakonna juhatuse esimees; mööblitööstuse AS Massoprodukt omanikke ja juhatuse liikme kandidaat (1938). Põgenes 1944 Rootsi, kus oli mehaanika- ja bakeliiditööstuse kaasomanikuks. 1949 siirdus Kanadasse. /Eesti Majandustegelased 1938; Üleriiklise Kaupmeeste Seltside Keskliidu Teated 15.08.1933; Vaba Eesti Sõna 30.08.1956; Vaba Eestlane 29.08.1956 jm/
Vasakul firma Kapsi & Ko asukoht 1921-1940 Harju 46, foto 1920. a-d. Tagapool paistab hotell Kuld Lõvi. Kogu nähtav Harju tänava hoonestus hävis 1944 a. märtsipommitamises. Foto: Eesti Ekspress 29.04.1998.
Paremal Harju 46 asukoht 17. aprillil 2014.
K/M A. Kapsi & Ko maja Harju 46 1927. a. reklaamjoonisel.
Foto: Päevaleht 17.01.1927 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/
AS Kapsi & Ko maja Harju 46 1937. a. reklaamis.
Foto: Uus Eesti 04.12.1937 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/
K/M Kapsi & Ko veoauto Bergmann-Metallurgique 1920. a-tel.
Foto: Pelle-Sten Viiburgi kogust
AS Kapsi & Ko ärikiri, vastus Teedeministeeriumi õhusõiduosakonnale 1938. aastast (Rahvusarhiiv ERA 1002.1.263 /via Rein Veldi/).
     
     
Rud. Niibo (1924-1940)
 Veneturg, Kalevikaubahoone 3 (1924-1926) - Valli 4 (1926-1940)
PEUGEOT 1934-1940 ainuesindus 37, peaesindus 38-1940
CITROEN    35-36  

Rudolf Niibo (Nibo) (5.05.1892 (vkj 22.04.1892) - 27.12.1953) sündis Tallinnas, oli rauatööstuse õpilane (1908-1911) ja tööline Venemaal, 1915-1920 instruktormeister Lõuna-Venemaal, 1920-1924 müüja-mehaanik Kr. Saar & Ko äris Tallinnas. 1924. aasta oktoobris (äri 15. sünnipäeva tähistati 4. oktoobril 1939) asutas oma äri Kaubamaja Rud. Niibo, müües alguses peamiselt jalgrattaid (Rudoni, Latvello, Livonia, Liva, Victoria jm), õmblusmasinaid, grammofone, laskeriistu ja laskemoona, elektrikaupu, lühikest aega ka raadioaparaate ja -tarbeid. 1930. aastatel müüs äri autosid, jalgrattaid, elektritarbeid, juuksetööstustarbeid, pudukaupu.
Rudolf Niibo asutas 1937 ka firma Eesti õhuhapniku tööstus Rud. Niibo & Ko ning oli Jõgisoo jahu- ja saeveski omanik Sauel Jõgisoo asunduses.
1944. aastal põgenes R. Niibo perega Eestist, 1949 siirdus USA-sse, kus töötas spetsialistina Singeri õmblusmasinatehases. R. Niibo suri New Yorgis.
/Eesti Majandustegelased 1938; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 19/1938; Uus Eesti 4.10.1939; Vaba Eesti Sõna (New York) 31.12.1953 jm/

Alates 1934. aastast esindas Rudolf Niibo Prantsuse autosid Peugeot (peale sõiduautode ka 0,5-1,5 tonniseid veokeid) ja samast või järgmisest aastast ka Citroen. Viimase esindus läks 1937/38 üle OÜ-le H. Lagus & Ko.
1936. aastal importis R. Niibo 6 sõiduautot, neist 4 Peugeot'd ja 2 Citroeni.
1937. aastal importis R. Niibo 10 sõiduautot Peugeot.
1938. aastal importis R. Niibo 16 sõiduautot Peugeot.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

     
     
A. Selling & Ko (1934-1940)
 Vene 13 (1934-1937) - Vene 11 (1937-1940)
RENAULT 1936-1940  
INDIANA (White Motor Co)    35-36  

1934. a. novembris lõpetati firma Kaubanduse & Tehnika kontor Orion, J. Täks & Ko tegevus. Firma kaasomanikeks ja juhtideks olid olnud Johannes Täks, Konrad Mauritz ja Voldemar Selling. 8. novembril 1934 alustas tegevust usaldusühing Väliskaubanduse kontor A. Selling & Ko. Firma osakapital oli 10 000.- krooni, täisosanikuks Alice Selling (8000.- krooniga), usaldusosanikuks Konrad Mauritz (2000.- krooniga) ja prokuristiks piiramata volitustega volinikuna Voldemar Selling. Detsembris 1938 müüs K. Mauritz oma osa Victoria Sacharjanile. 30. mail 1940 anti piiratud prokuura Heino Kodresele.
Peale autode esindas A. Selling & Ko veel rehve Seiberling ja India, Rootsi raadioaparaate Aga-Baltic, tennisetarbeid Slazenger's ja Rootsi tehase John Ericsson jalgrattaid.
Natsionaliseerimise käigus 4. oktoobril 1940 koostatud inventuuri järgi oli A. Selling & Ko kaubavarude hulgas üks sõiduauto Renault Juva4 (nr 923226), üks meestejalgratas Ideal, 19 raadioaparaati Aga-Baltic (veel 7 oli teistes ärides konsignatsioonis), 20 raadioaparaati RET, lisaks Seiberling ja India rehve, raadiotarbeid ja -lampe, lauakelli, autoosi. Firmale kuuluva inventari hulgas oli üks sõiduauto Renault Juva4 (nr 924178).
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.19306 (Kaubandus-tööstuskoda), ERA.R-13.1.450 (natsionaliseeritud ettevõtete bilansid); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 23/1934 jm/

1936. aastal importis A. Selling & Ko 2 veoautot Indiana. Samal aastal võeti firmalt B. Sabsay & Ko üle Renault esindus (viimase Renault sõiduauto vedas Sabsay sisse 1936. a. juunis).
1937. aastal imporditi 45 autot Renault, neist 42 sõiduautot ja 3 veoautot.
1938. aastal imporditi 35 autot Renault, neist 32 sõiduautot ja 3 veoautot.
1939. aastal oli firma bilansiline sisseost 32 autot ja läbimüük samuti 32 autot.
1940. a. jaanuarist septembrini oli firma bilansiline sisseost 6 autot ja läbimüük 13 autot. Seisuga 1.10.1940 oli firma laos 1 auto.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.269a, ERA.R-10.1.366 jm/

Alice Selling oli väliskaubanduse kontori A. Selling & Ko enamusosanik.
Voldemar Selling (ka Valdemar Selling, sündinud Johann Voldemar Selling) (6.03.1889 (vkj 22.02.1889) Pärnu - 29.07.1972 Stockholm) sündis Pärnus maalermeistri pojana. Lõpetas 1916 Riia Polütehnikumi kaubanduse eriala, osales Vabadussõjas (mh kuulipildurina Joh. Pitka dessantpataljonis). 1911. a-l asus tööle Tallinna Vastastikkusesse Krediitühisusse (hilisem AS Krediit Pank), 1913. a-st Piimaühisuste Keskühisusse Estonia (1914-1920 juhatuse liige ja 1915-1918 Peterburi osakonna juhataja), oli 1920-1928 AS Silva juhatuse liige, seejärel pidas 1928-1931 autoäri KTK Orion, tegutses 1931-1934 autoäris KTK Orion, J. Täks & Ko ja 1934-1940 piiramata volitustega volinikuna firmas A. Selling & Ko.
V. Selling oli korp! Vironia liige, spordiselts Kalevi tennisosakonna asutajaid, Tallinna Tennis- ja Hokiklubi asutajaid ja mitmekordne esimees, Eesti Tenniseliidu asutajaid ja esimene esimees.
/Päevaleht 6.03.1939; Stockholms-Tidningen Eestlastele 6.03.1959; Eesti Päevaleht 9.08.1972; TLÜAR väliseesti isikud/
Konrad Mauritz - A. Selling & Ko kaasomanik 1934-1938 - vt KTK Orion, J. Täks & Ko
A. Selling & Ko ärikirjad, vastus Põltsamaa taksopidaja Eduard Sauga järelepärimisele 1937. a. (Kaido Mäe kogust) ja vastus Teedeministeeriumi õhusõiduosakonnale 1938. a. (Rahvusarhiiv ERA 1002.1.263 /via Rein Veldi/).
     
     
Ins. J. Täks (1934-1940)
 Kaubanduse & Tehnika Kontor ins. J. Täks (1934-37)
   Pikk 36 (1934-1935) - Aia 5a (1935-1940)
REO 1934-1940 peaesindaja 35-36
     
Kaubanduse ja Tehnika Kontor Orion (1928-1934)
 Kaubanduse & Tehnika kontor Orion, J. Täks & Ko (1931-1934)
 Kaubanduse & Tehnika kontor Orion, V. Selling (1928-1931)
   Kaarli puiestee 9 (1928-1.09.1930) - Vene 13 (1.09.1930-1934)
REO    29-1934 ainuesindaja 29-31
STEWART    30-31  

Augustis 1929 registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äride registris Kaubanduse ja tehnika kontor Orion, mille ainuisikuliseks äripidajaks oli Voldemar Selling. Firma oli tegevust alustanud oktoobris 1928. Märtsis 1931 teatati, et äri on lõpetatud alates 28. märtsist 1931.
28. märtsil 1931 alustas tegevust usaldusühing Kaubanduse & Tehnika kontor Orion, J. Täks & Ko. Päev varem sõlmitud lepingu järgi oli firma osakapitaliks 10 000.- krooni, sellest 5000.- kuulus täisosanikule Johannes Täksile, 4500.- vastutavale osanikule Konrad Mauritzale ja 500.- vastutavale osanikule Voldemar Sellingule. 18. mail 1934 müüs V. Selling oma 500.- osa K. Mauritzale, kuid jäi volikirja alusel firmas K. Mauritza volinikuks. Oktoobris 1934 teatas J. Täks Kaubandus-tööstuskoja äride registrile firma Orion, J. Täks & Ko tegevuse lõpetamisest ja soovis registreerida uue, temale kuuluva kontori Orion, J. Täks. Sellele järgnes kohe K. Mauritza protest tema kui kaasosaniku nõusolekuta senise firma likvideerimise ja uue samanimelise firma asutamise vastu. J. Täksi teatel tehti otsus aga V. Sellingu volituse alusel. Küsimus lahenes nii, et Kaubanduse & Tehnika kontor Orion, J. Täks & Ko tegevus lõpetati novembris 1934, J. Täks asutas endanimelise kontori ning V. Sellingu ja K. Mauritza eestvõttel asutati firma A. Selling & Ko.
11. oktoobril 1934 alustas tegevust Kaubanduse- & Tehnika kontor J. Täks, mille ainuisikuline äripidaja oli Johannes Täks. Novembris 1934 lisas ta nimele "ins. J. Täks". 15. detsembril 1935 koliti senisest asukohast Pikk 36 uude Aia 5a. Firma tegevus lõpetati 27. juulil 1940.
KTK Orion esindas lisaks autodele ka rehve Seiberling. Firma J. Täks müüs rehve Avon, aga ka näiteks "Deering-tüüpi" N. Vene traktoreid.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.10056, ERA.891.2.14029, ERA.891.2.19136 (kõik Kaubandus-tööstuskoda); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 13/1931, 22/1934 jm/

1936. aastal importis J. Täks 23 autot, neist 2 sõiduautot Reo ja 20 veoautot Reo (lisaks 1 Volvo, mis võis olla eksitus dokumentide vormistamisel ja tähendada ka Reod). Samal aastal importis kaitseministeerium veel 12 veoautot Reo, mis olid ilmselt kõik ostetud samuti J. Täksi vahendusel.
1937. aastal importis J. Täks 16 veoautot Reo.
1938. aastal importis J. Täks 11 veoautot Reo.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

Valdemar Selling - KTK Orion omanik kuni 1931. aastani - vt A. Selling & Ko.
Johann Täks (ka Johan Täks, John Taks) (17.11.1900-24.02.1973) oli insener, osales Vabadussõjas, õppis Riia ja Darmstadti tehnikaülikoolides, lõpetas Berliini tehnikaülikooli masinatemajanduse teaduskonna 1924. Töötas Saksamaal ja Prantsusmaal, oli Kohtla-Järve põlevkivikaevanduse elektrijaama juhataja, Teedeministeeriumi jõuvankrite ja lennuasjanduse inspektor. Osales 1928 ülemaailmsel autoliiklemise kongressil Roomas, oli 1928-1932 ajakirja Auto toimetaja. 1931-1934 oli J. Täks K-T Kontori Orion, J. Täks & Ko kaasomanik; 1934-1940 K-T Kontori ins. J. Täks ainuomanik ja juhataja. J. Täks põgenes 1944 perega Eestist, siirdus USA-sse, suri Clevelandis. /Eesti Majandustegelased 1938 jm/
Konrad Mauritz (ka Maurits, sünd. Conrad Theodor Mauritz) (4.02.1881 (vkj 23.01.1881) - 10.01.1942) oli majaomanik, suurtööstur, kutselt insener. K. Mauritz sündis Tartumaal Vastse-Prangli mõisas, lõpetas Tartu reaalkooli ja Riia Polütehnikumi. Töötas Tallinnas Dvigateli tehases instruktorina, seejärel kümmekond aastat Tallinna gaasivabriku juhina. Eesti Vabariigi ajal oli tegev paljudes ettevõtetes, mh Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse (Päevalehe väljaandja), Kindlustus-AS Polarise, AS Volta, AS A. M. Lutheri ja OÜ Silikaadi juhatuse liige; Eesti Tööliste Kinnitusühisuse (1921-1940) ja AS Balti Päästeseltsi (1918-1930) juhatuse esimees; AS Näituse nõukogu liige; AS Tamsalu lubjavabriku K. Mauritz & Ko omanik; 1931-1934 K-T Kontori Orion, J. Täks & Ko kaasomanik; 1934-1938 A. Selling & Ko kaasomanik. K. Mauritz oli aktiivselt tegev Estonia teatrimaja ehitamisel ja OÜ-s Estonia Teatri ja Kontserdimaja, Kaubandus-tööstuskojas, Eesti Vabrikantide Ühisuses, sihtasutuses Eesti Kunstimuuseum, Sanatoorium Kloostrimets jt seltsides ja organisatsioonides. Talle kuulus suur kunstikogu. K. Mauritz arreteeriti ja mõrvati Nõukogude võimude poolt Kirovi oblastis. /Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 4/1931; www.okupatsioon.ee jm/
KTK Orioni ärikiri, vastus Teedeministeeriumi Maanteede Valitsusele 1934. aastast (Rahvusarhiiv ERA 1354.1.1827 /via Rein Veldi/); KTK Ins. J. Täks ärikiri, pakkumine Põllutööministeeriumile 1935. aastast (Rahvusarhiiv ERA 1650.1.215 /via Rein Veldi/).
     
     
Leho Taos (1938-1941)
 L. Steinmann (1938)
   Väike-Karja 12 (1938-1940) - Estonia pst 23 (1940-1941)
   Parandustöökoda Paldiski mnt 25 (40)
BMW 1938-1940 ainuesindaja 1938-
VOLVO 1938-1940 ainuesindaja (veo- ja sõiduautod) 1938-
GRAHAM 1938-39 ainuesindaja 1938-
FEDERAL 1938-39  

Leopold Steinmanni "autode ja tehniliste artiklite import- ja kodumaa saaduste eksportäri" L. Steinmann alustas tegevust 25. jaanuaril 1938. Sama aasta märtsis eestistas L. Steinmann oma nime Leho Taoseks (Taos) ja muutis vastavalt ka oma esindusäri nime.
Prokuristina (ärijuht või allkirjaõigusega isik) tegutses esinduses Leho Taos märtsist 1938 kuni novembrini 1939 insener Friedrich John, kes oli varem olnud seotud autoäridega Friedrich John ja Konzentra ning B. Sabsay & Ko. 25. novembril 1939 sai prokuristi volitused Arnold Roosimägi.
Peale autode müüs Leho Taos "Saksa järelvankrite eksportkeskuse Delaport" Eesti esindajana autohaagiseid Saksa firmadelt Westfalia ja F. M. Müller. 1940 müüs ja esindas veel kummi- ja balatarihmu, Lindells piimakaale, Linde külmutusseadmeid, kõrge- ja madalpinge isolaatoreid, Du Pont aniliinvärve ja kemikaale, N. Vene mineraalvett Narzani ja Borzhommi.
Leho Taose äri natsionaliseerimiseni jõuti alles 1941. a. veebruaris.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.25981 (Kaubandus-tööstuskoda); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 5/1938, 9/1938, 10/1938, 9/1940, 11/1940; ENSV Teataja 24/1941 jm/

1938. aastal võttis Leho Taos firmalt B. Sabsay & Ko üle Volvo, Grahami ja Federali esindused ning J. C. Kochilt BMW esinduse.
1938. aastal importis Leho Taos 48 autot, olles mahult viiendaks importööriks ja edestades nii mitmeidki tuntud ja pikemat aega tegutsenud autoärisid. Sõiduautosid veeti sisse 6, neist 5 BMW-d ja 1 Volvo. Veoautosid veeti sisse 42, kõik Volvod.
1939. aastal oli firma bilansiline sisseost 10 sõiduautot ja järelvankrit ning 36 veoautoalust. Läbimüük oli samal aastal 6 sõiduautot ja järelvankrit ning 38 veoautoalust.
1940. a. jaanuarist septembrini oli firma bilansiline sisseost 4 sõiduautot (neist 2 pruugitud NSVL-ist) ja 11 bussialust ning läbimüük 4 sõiduautot, 1 järelvanker, 3 veoautoalust ja 11 bussialust. Seisuga 1.10.1940 oli firma laos 4 järelvankrit ja 2 NSVL-ist ostetud pruugitud sõiduautot.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.269, ERA.R-10.1.368 jm/

Leho Taos (a-ni 1938   Leopold Steinmann) (9.04.1903 Haapsalu - 1962), firma Leho Taos omanik 1938-1941, kuulus ka AS Tallinna Metalltorudetehase (kuni 1938/39) ja 1939/40 asutatud prügiveoettevõtte AS Sanitas juhatusse. Ta arreteeriti ja küüditati koos naise Hilda ning 5- ja 6-aastaste tütarde Unna ja Ibaga 1941 Siberisse. Pärast laagrist vabanemist 1946 naasid Eestisse, saadeti 1950 uuesti Siberisse, vabanesid 1956-60. /www.okupatsioon.ee; Haudi - kalmistute register jm/
Friedrich John - firma Leho Taos prokurist 1938-1939 - vt Friedrich John ja Konzentra.
Arnold Roosimägi (28.05.1905-?), firma Leho Taos prokurist 1939-1941(?).
     
     
B. Sabsay & Ko (1931-1940)
 Eesti Tööstus- ja Kaubandus-Agentuuride Büroo Boris Sabsay (1931-1932)
 Eesti Tööstus- ja Kaubandus Agentuuride Büroo B. Sabsay & Ko (1932-1939)
 B. Sabsay & Ko, tööstuslikud ja kaubanduslikud agentuurid (1939-1940)
   Gildi 8 (1931-1932) - Kuninga 5 (1932-1935) - Suur Karja 16 / Vana Posti 11 (1935-1940)
GRAHAM    33-1938  
FEDERAL    33-1938?  
DIAMOND    35-38  
VOLVO    35-1938  
WOLSELEY    36-1938  
RENAULT    33-1936  

"Eesti Tööstus- ja Kaubandus-Agentuuride Büroo Boris Sabsay" alustas tegevust 2. novembril 1931, selle ainuisikuliseks äripidajaks oli Boris Sabsay. 29. juulil 1932 kolis firma senisest asukohast Gildi 8 üle Kuninga 5 (sinna viidi samal ajal üle ka autoäri Friedrich John). 10. augustil 1932 sõlmitud täisühingu lepinguga asutati 5000.- kroonise osakapitaliga täisühing, mille täisosanikeks olid Boris Sabsay ja Mark van Jung (a 2500.-). Uus ettevõte võttis senise agentuuräri tegevuse üle, firma nimele lisati "& Ko". 4. jaanuaril 1934 alustas senise asemel tegevust uus täisühing, mille osakapitaliks oli 6000.- krooni ja täisosanikeks Elsa van Jung, Boris Sabsay ja Ottokar Schreitmann. 22. juulist 1935 asus firma uuel aadressil Suur-Karja 16. Järgnevail aastail vahetus firma osanike koosseis ja nende osade suurus sageli. Peamisteks osanikeks olid Boris Sabsay, Elsa van Jung ja Margot Schreitmann. Firma prokuristidena tegutsesid (1935, 1936) Anna Tammer ja Paul Seehusen ning (1936) Rolf Hauswalter. Alates 30. juunist 1937 kuulus 2/3 firmast B. Sabsayle ja 1/3 M. Schreitmannile. 1. jaanuarist 1939 kuulus pool B. Sabsay osast ehk 1/3 firmast Ferdinand Tammetsale ja alates 1. märtsist 1939 kuulus M. Schreitmanni osa Georg Althausenile (s. 13.09.1914). 1. detsembril 1939 tuli F. Tammetsa asemele B. Sabsay vend Aleksander Sabsay (s. 4.07.1883; tegutses ka vahendaja ehk "isikliku agendina" masinate, metallkaupade jm alal). 1. juulist 1940 võttis Boris Sabsay üle G. Althauseni osa ja 30. juulist 1940 A. Sabsay osa ning jätkas 27. augustist 1940 ettevõtte tegevust ainuisikulise äripidajana.
1932. aastal koosnes B. Sabsay & Ko autoosakonnast (juhataja Friedrich John), keemiaosakonnast (juh. C. Werg) ja tehnilisest osakonnast (juh. G. Berg). Tehnilises osakonnas müüdi masinarihmu, rihmarattaid, babiiti, tihendeid, tööriistu, kummivoolikuid, manomeetreid, pikkereid, löökrihmu, kraase, metalle ja tööstustarbeid; keemiaosakonnas tekstiili-, naha-, paberi- jm kemikaale ning värve, õlisid ja mineraalvett; lisaks müüdi veel vineeri, vahariiet, laboratooriumitarbeid, villa, lõnga ja tekstiilimasinaid. Samuti esindati teatritehnilisi tarbeid (lava-sisseseaded, pöördlavad, teatrite ehitused ja plaanid, lavavalgustus, kinoprojektorid, prozhektorid, lavaefektid jne). Muuhulgas oli firma kaudu tellitud Estonia teatri pöördlava sisseseade.
Peale autode esindas B. Sabsay & Ko ka mootorrattaid OK Supreme ja hiljem Victoria.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.14545 (Kaubandus-tööstuskoda); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 23/1931, 16/1932, 17/1932, 1935-1940 jm/

B. Sabsay & Ko autoosakond võttis esmalt üle varem autoärile Friedrich John kuulunud esindused - Renault, Graham ja Federal. 1935 müüdi juba ka Volvosid ja Diamonde ning 1936 Wolseleysid. Ent autoäriga tegeleti intensiivselt ainult 4-5 aastat ja 1938. a-ks jäi firmale B. Sabsay & Ko vaid USA veokite Diamond esindus. Võimalik, et kogu selle aja juhtis autoosakonda Friedrich John, kes 1938. a-l siirdus mitmed esindused üle võtnud uude autoärisse Leho Taos.
1936. aastal imporditi 41 autot. Sõiduautosid veeti sisse 14, neist 6 Grahamit, 5 Renault'd ja 3 Wolseleyd. Veoautosid veeti sisse 27, neist 23 Volvot ja 4 Diamondi. Samal aastal läks Renault esindus üle firmale A. Selling & Ko.
1937. aastal imporditi 33 autot. Sõiduautosid veeti sisse 4, neist 3 Grahamit ja 1 Renault. Veoautodest veeti sisse 29 Volvot, millele lisaks importisid kokku 6 Volvo bussialust veel bussiliinipidajad V. Rosenberg, J. Kruusement, D. Ziukmann, J. Villemson ja J. Tulff.
1938. aasta jooksul loobuti enamikust allesjäänud esindustest. Imporditi 12 autot, neist 3 sõiduautot Graham, 7 veoautot Volvo ja 2 veoautot Diamond. Grahami, Volvo ja Federali esindused läksid üle firmale Leho Taos ning Wolseley esindus firmale J. Puhk & Pojad.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

Boris Sabsay (5.08.1884-24.02.1942), tekstiilitööstur ja -ärimees, sündis Sevastoopolis, oli seotud mitmete Eesti tekstiiliettevõtetega (AS Tekla juhatuse liige 1935. a-ni, Kreenbalt, Sindi Tekstiilivabrikute Ühisus jt), oli firma B. Sabsay & Ko asutaja ja juht. B. Sabsay oli suur spordihuviline ja spordi toetaja, olles TJK (Tallinna Jalgpalli Klubi) auliige, nõukogu liige ja juhatuse abiesimees ning aktiivne liige Eesti Autoklubis, Eestimaa Jahtklubis (eriti selle autosektsioonis) ja Tallinna Spordipressi Klubis. 1933. aastal annetas ta Eesti Jalgpalliliidule rändauhinnaks hõbekarika. Boris Sabsay arreteeriti 14. juunil 1941 ja küüditati Siberisse, kus hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina järgmisel aastal. /Päevaleht, Vaba Maa ja Kaja 4.08.1934; www.okupatsioon.ee jm/
Mark van Jung (7.08.1888 (vkj 26.07.1888) - 16.09.1949) sündis Moskvas, lõpetas Moskva tehnikaülikooli insener-keemikuna, siirdus 1916. aastal Eestisse Sindi tekstiilitööstuse direktoriks ja tõusis Eesti iseseisvumise järel tõeliseks suurtöösturiks, olles Sindi Tekstiilivabrikute Ühisuse direktor, Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku AS-i ja AS Tekla direktor, AS Kreenbalt juhatuse liige, Eesti Kommerts-Panga nõukogu liige (alates 1929). Mark van Jung oli tegev Kaitseliidus (Harju maleva majanduspealik ja peastaabi finantskomitee liige); ta oli Kotkaristi, Valgeristi ja Eesti Punase Risti teenetemärgi kavaler, toetas sporti, oli Eesti Autoklubi liige, harrastas fotograafiat ja oli kollektsionäär (raamatud jm). 1940-41 Mark van Jungi ei arreteeritud ega küüditatud, Saksa okupatsiooni ajal uuriti põhjalikult tema võimalikku juudi päritolu, misjärel ta vabastati vahi alt, pärast sõda töötas ta ENSV Kergetööstuse Ministeeriumis. Mark van Jungi poeg Viktor mobiliseeriti Punaarmeesse, langes Eesti Laskurkorpuse võitlejana Sõrves sakslaste kätte vangi, viidi Saksamaale ja töötas pärast sõda CIA-s. /Päevaleht, Uus Eesti, Postimees ja Uudisleht 25.07.1938; Tuna 3/2007, Jaak Pihlau, Lehekülgi Eesti lähiajaloost...; Haudi - kalmistute register (Mark Van-Jung) jm/
Friedrich John - B. Sabsay & Ko autoosakonna juhataja (1932) - vt Friedrich John ja Konzentra.
Ferdinand Tammets (9.03.1900-13.04.1942) oli jalanõudekaupluse F. Tammets omanik, umbes 1939. aastast kaubanduskontori Allik, Tammets & Ko (asutatud kui J. Allik & Ko) kaasomanik. Arreteeriti, mõrvati Nõukogude võimude poolt Sverdlovski oblastis Sosvas süüdistatuna "kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni" kuulumises. (NB! Tõenäoliselt on tegu ühe ja sama Ferdinand Tammetsaga). /www.okupatsioon.ee jm/

Vasakult: B. Sabsay & Ko asukoht 1935-1940 Suur-Karja 16 / Vana-Posti 11. Maja sai 1944. a. märtsipommitamises tugevalt kannatada, nurgapealne osa lammutati pärast sõda (fotod: Russkii Kalendar 1937 (1936) ja 1938 (1937) ja 25.04.2014). B. Sabsay & Ko tutvustamas juulis 1935 Tallinnas ajakirjanikele uusi Renault sõiduautosid. Seisavad Renault' tehase direktor Pierre Tarot, Prantsuse saadik Bruere ja L. Schultz (foto: Kaja 14.07.1935 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)).
B. Sabsay & Ko ärikiri, vastus Teedeministeeriumi Maanteede ja Ehitusosakonnale 1934. aastast (Rahvusarhiiv ERA 1354.1.1827 /via Rein Veldi/).
     
     
AS Mercantile (1937-1940)
 UÜ Mercantile, Votele Org & Ko (1938)
 K/k Mercantile, V(otele) Org & Ko (1937)
   Gonsiori 17 (1937) - Pärnu mnt 32 (38) - Vabadusväljak 3 (1938-1940)
DODGE 1937-39  
STOEWER 1937-39 peaesindus 38
TEMPO 1938-39  
SUNBEAM-TALBOT    38-39

1937. aastal asutatud "Kaubanduskontor Mercantile, V. Org & Ko" asemele asutati samal aastal "Usaldusühing Mercantile, Votele Org & Ko", mille osanikud olid Votele Org, Jüri Puhu ja Johannes Vendelin ning osakapitali suurus 15 000.- krooni. Usaldusühingu asemele asutati omakorda 2. juunil 1938 "Kaubandus-tööstus aktsiaselts Mercantile", mille asutajateks olid samuti Jüri Puhu, Votele Org ja Johannes Vendelin. Põhikapitaliks määrati 50 000.- krooni. Aktsionärideks olid Johannes Vendelin (139 aktsiat, 100.- krooni aktsia), Votele Org (80 aktsiat), Jüri Puhu (70), Romulus Aavakivi (70), August Ots (70), Jaan Luks (70) ja Karl Varik (1). Aktsionäride peakoosolekul 30. juunil 1938 valiti juhatusse R. Aavakivi, V. Org (ühtlasi ka asjaajaja-direktoriks) ja J. Vendelin. Tegevuse alustamise luba saadi majandusministrilt 9. juulil 1938.
AS Mercantile müüs ja esindas mitmesuguseid masinaid ja seadmeid, Tartu Eesti Majanduse Ühisuse Tallinna esindajana müüdi ka Lanz-Bulldog traktoreid. 1938-1940 asus AS Mercantile esindusäri hotelli Palace maja esimesel korrusel.
/Rahvusarhiiv ERA.969.1.987 (Majandusministeerium); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 17/1937, 22/1938, 21/1939 jm/

1937. aastal võttis Mercantile Eesti AS C. Siegelilt üle Dodge'i ja E. Mihkelsonilt Stoeweri esindused.
1937. aastal imporditi 8 autot, neist 3 sõiduautot Dodge, 1 sõiduauto Stoewer ja 4 veoautot Dodge. Kokku 3 Stoewerit olid samal aastal Eestisse toonud ka Mercantile osanik R. Aavakivi, AEG Eesti (mille direktoriks oli R. Aavakivi) ning speditsiooniäri Oklon & Arro.
1938. aastal imporditi 26 autot. Sõiduautosid veeti sisse 17, neist 14 Dodge'i ja 3 Stoewerit. Veoautosid veeti sisse 9, neist 6 Dodge'i ja 3 Tempot.
1939. aastal oli Mercantile käes ka Briti Talboti (Sunbeam-Talbot) esindus, esimesel poolaastal toodi Eestisse 2 Talbotit, kuid nende täpne importija ei ole teada.
1939. aastal oli Mercantile läbimüük 19 autot.
1940. a. jaanuarist septembrini oli firma läbimüük 7 autot.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.270, ERA.R-10.1.272 jm/

Votele Org - ilmselt (8.08.1901-16.04.1979), sündis Viljandis, oli autoäri A. Rosenvald & Co Viljandi osakonna juhataja (1928), Korp! Ugala vilistlane, põgenes 1944 Rootsi, filatelist, suri Saltsjöbadenis. /Teataja (Stockholm) 26.05.1979/
Romulus Jaan Aavakivi (ka Jaan Romulus Aavakivi) (7.02.1903 - 8.06.1942) lõpetas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, õppis Berliini kaubandusülikoolis ja Sorbonne'i ülikoolis, oli a-st 1931 AEG Eesti Elektriseltsi direktor, 1936-37 AS Eesti Dvigateli juhatuse esimees, Läti aupeakonsul. Romulus Aavakivi arreteeriti 10. veebruaril 1941, süüdistatuna sidemetes Saksa luurega mõisteti talle surmaotsus ja ta mõrvati Nõukogude võimude poolt vangilaagris. /Eesti Majandustegelased 1938; www.okupatsioon.ee jm/
Johannes Vendelini Toompuiestee 10 asunud veoäri "Johannes Vendelin, veoautod juhuveoks" registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1937. a-l; 1938. a-l registreeriti J. Vendelini ja G. F. Lackschevitzi "Väliskaubanduse agentuuri Balta, J. Vendelin & G. Fr. Lackschevitz", mis ühe osaniku vahetumise tõttu nimetati 1939/40 ümber "väliskaubanduse agentuuriks Balta, J. Vendelin & E. Masing"; J. Vendelin oli osanik ka "Agentuur- ja Stevedorkontoris Viking, A. Teetsov, P. Feldman, J. Grünberg, J. Vendelin".
August Ots oli osanik "Agentuur- ja Stevedorkontoris Viking, A. Teetsov, P. Feldman, J. Grünberg, J. Vendelin" ning Konservitööstuse ja Kalaekspordi OÜ juhatuse liige.
Jüri Puhu (kui tegemist pole nimekaimuga) pidas Tallinnas omanimelist metsaäri ja selle lõpetamisel avas 1939/40 raadio-, elektri- ja fototarveteäri Jüri Puhu.
Tallinn, Vabaduse väljak 1939. aastal. AS Mercantile asus hotelli Palace nurgaäris aastail 1938-1940. Akna kohal paistab reklaamkiri Dodge ja müügisaalis seisab ilmselt Stoewer. Esiplaanil AS-i Eesti Turbatööstused 1935. a. FORD V8 (H-268), mis oli direktori, Eesti Autoklubi liikme Kotri Hangelaidi käsutuses.
Fotod: Eero Olanderi kogust.
     
     
OÜ H. Lagus & Ko (1920-1934-1940?)
 Vene 13 (35-1940)
CHRYSLER 1938?-39
PLYMOUTH 1938?-39
CITROEN        -1938
     
Heinr. Lagus (1920-1933 -> OÜ H. Lagus & Ko)
 Niguliste 16 (21-22) - Suur Karja 18 ( -1923) - Müürivahe 16 (1923-1931) - Vene 13 (1931- )
DURANT 1928-31 ainuesindaja 1928-31
RUGBY 1928-31 ainuesindaja 1928-31

1920. aastatel tegeles Heinrich Laguse kaubakontor impordi, ekspordi ja transiidiga. Eksporditi lina, linaseemneid, kartuleid, kartulijahu, sigurit, telliskive, tsementi, piiritust. Imporditi naftat, bensiini, masuuti, masina-, silindri-, mootori- ja autoõli, vankrimääret, petrooleumi, värnitsat, karbolineumi, tärpentiini, liime, kriiti, küünlaid, pesusoodat, seebikivi, katuse-, kivi- ja puutõrva, katusepappi, aknaklaasi, rauda, terast, naelu, põllutööriistu jms kaupu. Hiljemalt 1927. aastast müüs Heinrich Lagus autorehve Miller (olles nende esindaja AS A. Rosenvald & Co üheks edasimüüjaks) ning 1928. aastal siirdus autoärisse, hakates Eestis esindama firma Durant Motors autosid.
1933. aastal saatis Heinrich Lagus majandusministrile palve lubada asutada senise firma asemele osaühing, põhjuseks koostööpartneri OÜ Tilga & Ko otsus keskenduda taas speditsiooniärile ning vajadus äri reorganiseerida ja lisakapitali juurde hankida. Kaubanduskontori Heinrich Lagus tegevus lõpetati Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1933. aasta septembris. 3. märtsil 1934 sai asutamisloa Kaubandusline Osaühisus H. Lagus ja Ko, mille asutajateks olid H. Lagus, B. Abrams ja E. Gutmann. Tegevusluba saadi 19. aprillil 1934. Asutaval koosolekul 7. märtsil 1934 olid kohal järgmised osanikud: Heinrich Lagus (40 osatähte a 100.- Kr), Bernhard Abrams (40), Harald Normak (40), Margarethe Normak (40), Aleksander Kuisk (20), Arnold Lagus (15) ja Emil Gutmann (5). Põhikapitaliks oli 20 000.- krooni.
1936 suurendati põhikapitali 40 000.- kroonile ja põhikirja viidi sisse muudatus, kus tegevusalana näidati ka kauplemine mootorsõidukitega. Muuhulgas müüdi rehve (Fisk), õlisid (Pennsylvania) jm kaupu.
1938 lahkus ettevõtte juhatusest Emil Gutmann ja tema asemele valiti Aleksander Kuisk, kelle asemele 1939 omakorda Harald Normak.
/Rahvusarhiiv ERA.969.1.986 (Majandusministeerium); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 19/1933, 9/1938, 3/1939 jm/

1936. aastal ei importinud OÜ H. Lagus & Ko ühtegi autot.
1937. aastal imporditi 1 Jowett. Võimalik, et firma käes oli ka selle margi Eesti esindus. 1938. aastal esindas Jowetti juba firma K. Ennus & Poeg.
1938. aastal esindas OÜ H. Lagus & Ko vähemalt kolme marki - Citroeni (läks samal aastal üle OÜ Tarmole), Chryslerit ja Plymouthi. Samal aastal imporditi 4 sõiduautot, neist 2 Plymouthi, 1 Chrysler ja 1 Citroen.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

Heinrich Lagus (3.03.1892 (vkj 20.02.1892) - ?) sündis Pärnumaal Tammistes, alustas majandustegevust Narvas Joh. Linde metsatööstuses ja laevandusäris, sai hiljem sama äri Narva osakonna juhatajaks. 1920 asutas oma äri Heinr. Lagus. Heinrich Lagus oli ka kirjastuse Areng (andis muuhulgas välja kirjandusajakirja Romaan) üks asutajaist (1922), hiljem Kirjastus-Osaühisuse Areng juhatuse esimees. /Eesti Majandustegelased 1938/
Arnold Friedrich Lagus (13.04.1903(1900?) - ?) oli Heinrich Laguse noorem vend, 1925. aastast firma Heinr. Lagus ärijuht. /Romaan 7-1932/
Bernhard Johannes Abrams (22.03.1891 (vkj 10.03.1891) - 15.02.1945) sündis Tallinnas, oli ärimees, sportlane ja sporditegelane, sõjaväelane. Alustas spordiga varases nooruses, saavutas tipptulemusi nii Eesti kui Tsaari-Venemaa mastaabis. Osales Vabadussõjas ja hiljem Kaitseliidu tegevuses (Kalevi maleva pealik 1932-1940), sai 1926 kapteni auastme. Oli tegev paljudes spordiorganisatsioonides. B. Abrams oli sporditarvete äri ja tööstuse OÜ Esto asutajaid, osanik ja direktor 1918-1940; OÜ H. Lagus ja Ko asutajaid, osanik ja juhatuse liige 1934-1940; trükikoja R. Tohver & Ko osanik alates 1931. VR I/3, Kotkaristi V ja IV klassi ning Eesti Punase Risti teenetemärgi kavaler. Bernhard Abrams arreteeriti 18. septembril 1940 ja ta hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina Komi ANSV vangilaagris. /Eesti Spordi Biograafiline Leksikon; Ohvitseride andmekogu; www.okupatsioon.ee/
Harald Normak (20.12.1890-14.12.1957) sündis Virumaal Kohtla mõisas mõisavalitseja pojana. Lõpetas Riia polütehnikumi kaubandusosakonna, osales Vabadussõjas, oli Kaubandus-Tööstusministeeriumi kaubandusosakonna juhataja, töötas mitmes pangas (sh direktorina Harju Pangas ja Tallinna Linnapangas), oli 1927-1938 ETK pearaamatupidaja ja prokurist; OÜ Esto-Muusika asutajaid (1923), osanik ja juhatuse liige; sporditarvete äri ja tööstuse OÜ Esto asutajaid ja juhatuse liige; Eesti Reisibüroo asutajaid ja üks kolmest kaasomanikust; trükikoja R. Tohver & Ko osanik; Joaveski puupapivabriku kaasomanik; laevandus-OÜ Unitas juhatuse liige; mööblitööstuse AS Massoprodukt juhatuse liige. Oli Asutava Kogu liige rahvaerakonna rühmas, Kotkaristi kavaler. Sõja ajal põgenes Rootsi, töötas Uppsala ülikooli instituutides. /Eesti Majandustegelased 1938; Ühistegelised Uudised 22.01.1937; Teataja (Stockholm) 21.12.1957/
Margarethe Alide Normak (neiuna Topman) (26.07.1896-21.04.1989), Harald Normaku abikaasa, oli OÜ H. Lagus ja Ko osanik ja OÜ Esto-Muusika osanik. Sõja ajal põgenes Rootsi, suri Uppsalas. /Teataja (Stockholm) 6.05.1989; Eesti Päevaleht (Stockholm) 28.04.1989 jm/
Emil Gutmann töötas Tallinnas keskkooliõpetajana, oli tegev ka kirjastuses Areng.
Aleksander Kuisk kuulus 1935. aastast ka Kirjastus-OÜ Areng juhatusse.

     
     
U/Ü "AIK" Joh. Lorup & Ko (1939?-1940)
 Viru 1 (1939) - Uus 4 (1939-1940)
STEYR -1940  

1939. aastal (või 1938. a. lõpus - firma registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1939. a. jaanuaris) asutati 1000.- kroonise osakapitaliga täisühing Agentuurkeskus A.I.K. Joh. Lorup & Co, mille täisosanikeks olid Johannes Lorup ja August Puskar. Hiljem sai firma nimeks U/Ü "AIK" Joh. Lorup & Ko. Esindati muuhulgas näiteks mootorrattaid Puch. Sakslaste ümberasumise järel võeti 1939. a. lõpus üle Carl F. Gahlnbäcki tehnikaosakond. Firma juhatajaks oli siis endine majandusministeeriumi ametnik E. Selart ja omanikeks J. Lorup, A. Puskar ja E. Selart.
Veel 1940. aasta juulis reklaamiti, et otse laost müüakse Steyr rahvaautosid Typ 55 ja luksuslimusiine Typ 220. 1940. a. jaanuarist septembrini oli firma bilansiline sisseost 5 autot, sama suur oli ka autode läbimüük. Mootorrataste sisseost oli sel ajavahemikul 11 ja läbimüük 20.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 3/1939; Päevaleht 4.07.1940; Uus Eesti 9.02.1940; Uudisleht 9.02.1940; Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.270, ERA.R-10.1.272 jm/
August Puskar (5.10.1886 (vkj 22.09.1886) - 7.04.1942) töötas 1922-1926 diplomaadina, hiljem tegutses töösturi ja ärimehena. 1930-1932 pidas kaubanduskontorit KTK Aug. Puskar, mis esindas Eestis autosid Mathis. August Puskar oli shokolaadivabriku AS A. Brandmann kaasomanik ja asjaajaja-direktor; OÜ Meleski Klaasivabrik asutaja (1934, koos Anna Brandmanniga), kaasomanik ja juht; hiljem Johannes Lorupi äripartnerina klaasi- ja kristallitööstuse Joh. Lorup kaasomanik. Samuti TÜ Agentuurkeskus A.I.K. Joh. Lorup & Co ning AS Carl F. Gahlnbäck üks asutajatest ja kaasomanik. Arreteeriti 29.01.1941, mõisteti 5 aastaks vangi süüdistatuna relva omamises ja Nõukogude Liidust väärtuste väljavedamises, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina Kirovi oblastis Vjatlagis.
Johannes Lorup (11.11.1901-6.05.1943) oli kuulsa klaasi- ja kristallitööstuse Joh. Lorup asutaja ja omanik, 1924-1933 osaliselt tema isale Jaan Lorupile kuulunud Meleski klaasivabriku rentnik, samuti TÜ Agentuurkeskus A.I.K. Joh. Lorup & Co ja AS Carl F. Gahlnbäck üks asutajatest ja kaasomanik. Ta arreteeriti ja küüditati Siberisse, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina 1943. aastal.
/Vello Kütt, Kilde Valma kandi ajaloost, Valma Külaselts 2012; Meleski Kultuurivabrik www.meleski.eu; www.okupatsioon.ee jm/

     
     
K. Ennus & Poeg
 Falkpargi 14 (36-1937) - Gonsiori 1 (1937-1939) - Pärnu mnt 24 (1939) - Roosikrantsi 8a (1939-1940)
 Peakontor Tartus
JOWETT 1938-39  
KARRIER    39
COMMER    39

K. Ennus & Poeg oli viies autoäriga tegelenud firma, millele kuulus ka jahuveski (sarnaselt J. Puhk & Poegadele, AS Rotermanni Tehastele, ETK-le ja AS Estaklandile). Ettevõtte peakontor oli tegelikult Tartus (Riia 133), seal asusid ka firmale kuulunud jahuveski ja leivatehas Ceres. Müüdi jahu, suhkrut, riisi jm toidukaupu. Tallinnas oli firma esindus, mis asuski 1938. aastal tegelema autoäriga. K. Ennus & Poeg sai endale Briti autode Jowett, Karrier ja Commer ning Itaalia autokummide Pirelli esindused Eestis. 1938. aasta oktoobris imporditi esimesed kaks sõiduautot Jowett. 1939. a. I poolaastal veeti Eestisse 3 Jowetti ja 4 veoautot Karrier, mille importööriks oli ilmselt K. Ennus & Poeg. Seisuga 1.01.1939 oli firma laos 1 sõiduauto, 1939. aasta bilansiline autode sisseost oli 3 sõidu- ja 6 veoautot ning läbimüük 3 sõidu- ja 5 veoautot. Jaanuarist kuni septembrini 1940 müüdi 1 sõidu- ja 1 veoauto (sisseost puudus) ning 634 Pirelli väliskummi ja 433 sisekummi.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 14/1936; Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.269a, ERA.R-10.1.366, ERA.969.2.675 jm/
Kaarel Ennus (12.07.1876-22.12.1941), oli firma K. Ennus & Poeg asutaja ja üks omanikke. Ta sündis Kuremaa vallas Palamuse kihelkonnas, asutas kodukohas kingsepatöökoja, hiljem pidas talurahvakauplust Palamuse kiriku juures ning 1907. a-l siirdus Tartusse, kus avas Kaubahoovis nahakaupluse. 1917. a-l ostis taanlastest omanikelt Tartu leivatööstuse Ceres. 1934. a-l seadis ta seal sisse moodsa jahuveski. Samas pidas ta ka vilja ostu-müügi äri, mille osakonna asutas ka Tallinnasse. K. Ennus oli tegev Tartu Kaupmeeste Ühisuses, Tartu Töösturite Keskühingus, Tartu ringkonna vabrikantide ühisuses ja Kaubandus-tööstuskojas. Kaarel Ennus küüditati koos perega Siberisse 14. juunil 1941. Pereisa hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina sama aasta lõpus, abikaasa Salme, tütar Leenu ning pojad Peeter ja Anton vabanesid 1954-1958.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 14/1936; www.okupatsioon.ee jm/

     
     
KÜ Valmet & Ko (1938-1940)
 Hariduse 11-2 (26.01.-28.10.1938) - Roosikrantsi 16 (29.10.1938-14.02.1939) - Hariduse 11
   (15.02.-19.03.1939) - Viru 5-3 (20.03.-19.11.1939) - Pärnu mnt 6 (20.11.1939-1940)
STEYR    39-1940  
DELAHAYE 1938-  
ROSENGART 1938-  
VOMAG 1938-  
FAMO 1938-  
ROCHET-SCHNEIDER 1938-  

Täisühing Kaubanduskontor Valmet & Ko asutati 26. jaanuaril 1938, seda kuupäeva loeti ka firma tegevuse algusajaks. Ühingu osakapital oli 5000.- krooni, tegevusala "import, eksport, esindused, vahetalitused" ning täisosanikeks Rudolf Valmet (1000.-) ja Lydia Tamme (4000.-). Jaanuaris 1939 lahkus Rudolf Valmet täisosaniku kohalt ja tema asemele tuli Johann Tallo, veebruaris suurendati osakapitali 10 000.- kroonile, millest Lydia Tamme osa oli 9000.- ja Johann Tallo osa 1000.- krooni. 1. augustil 1939 muudeti täisühing usaldusühinguks, nimeks Kaubandusühing Valmet & Ko, usaldusosanikena lisandusid Rudolf Valmet (1000.-) ja nimetamata isik (5000.-) ning osakapitaliks 16 000.- krooni. Rudolf Valmet sai ühtlasi ka prokuristiks. Septembris 1939 lahkus Johann Tallo osanike hulgast, andes oma osa üle Lydia Tammele.
Valmet & Ko käes olid paljude välisfirmade Eesti esindused. Peale autotehaste esindati veel jalg- ja mootorrataste (Phönix, Prior, Standard, Calthorpe, Supreme, Cito, Allright jm), puugaasigeneraatorite (Imbert), põllumajandusmasinate (Flöther, Fahr, Mayfarth jm), traktorite (Famo, HSCS), raadio- ja elektrotehniliste aparaatide (raadiod Mende, elektripliidid ja -triikrauad Steba ning Schott, masseerimisaparaadid Pali jm), tekstiilikaupade, arstiriistade, õmblus- ja büroomasinate ja laskeriistade tootjaid.
1938. aastal olid firma käes mitme Prantsuse ja Saksa autotehase esindused, kuid ühtegi autot Eestisse ei imporditud. 1939. aastal võeti ilmselt firmalt AS Tormolen & Ko üle Steyri esindus, mis 1940. aasta kevadel jõudis veel üle minna firmale AIK Joh. Lorup & Ko.
1939. a-l oli firma bilansiline sisseost 1 auto, mis müüdi ära järgmisel aastal. Mõlemal aastal müüdi ka üks mootorratas.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.25883 (Kaubandus-tööstuskoda), ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.269, ERA.R-10.1.368; Eesti Aadress-Raamat 1938-1939; Uudisleht 23.11.1939; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 4/1938, 5/1939, 9/1939, 17/1939 jm/
Rudolf August Valmet (a-ni 1936   Suba) (13.12.1899 (vkj 1.12.1899) - 07.1967) sündis Kadila külas Porkuni vallas, oli firma Valmet & Ko asutaja, osanik ja juht. Suri ilmselt juulis 1967 Tallinnas. /Rahvusarhiiv ERA.891.2.25883 (Kaubandus-tööstuskoda); Haudi - kalmistute register jm/
Lydia Tamme, firma Valmet & Ko asutaja ja suurosanik.
Johann Tallo (ka Johan Tallo, Johannes Tallo) (25.09.1913-1941/42), sündis Valgas, kuulus Korp! Rotaliasse, 1939. aastal firma Valmet & Ko osanik. Arreteeriti 1941, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina Sosva vangilaagris. /www.okupatsioon.ee jm/

     
     
Lenk & Mitt (1939-1940)
 Gonsiori 26 (1939) - Pärnu mnt 19 (1939) - Veneturg Kalevimaja 6 (2.08.1939-1940)
N. Vene autod 1939-1940 ainuesindus 1939

Helmi Lenk ja Osvald Mitt asutasid täisühingu Lenk & Mitt 24. mail 1939. Ühingu osakapital oli 5000.- krooni, mis jagunes võrdselt mõlema täisosaniku vahel. Tegevusalaks oli "autode, masinate ja muu kaubaga kauplemine".
Osvald Mitt (16.12.1886(1887?) - ?), firma Lenk & Mitt osanik. (Kui õige sünniaasta on siiski 1887, siis arreteeriti Tallinnas 13. detsembril 1940, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina Karaganda oblastis 12.04.1942.)
Helmi Lenk (16.09.1902-?), firma Lenk & Mitt osanik.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.28598 (Kaubandus-tööstuskoda); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 12/1939; www.okupatsioon.ee jm/

     
     
KM A. Trumm / A. Trumm & Ko
 Valli 10 (1933-1934) - Veneturg Kalevimaja 6 (1934-38), ladu Pärnu mnt 19 (38)
N. Vene autod 34-38 ainumüügi õigus 37-38, ainuesindaja 38
ZIS 35-38 ainuesindaja (sõidu- ja veoautod) 38
GAZ 38
O.D. REX 35

Kaubamaja A. Trumm alustas tegevust 9. septembril 1933. Firma kapitaliks oli 3000.- krooni ja äripidajaks Alice Trumm. Alaealise tütre hooldajana juhtis firmat tema isa Anton Trumm.
Kaubamaja A. Trumm tegevusalaks oli N. Vene tehniliste kaupade esindamine Eestis. Müüdi õmblusmasinaid, põllutööriistu, elektrilampe jm N. Liidus valmistatud kaupu. Esmalt asus firma Urla majas Valli 10 (hilisem Pärnu mnt 6), 1934. aastal koliti Veneturule Kalevi kaubahoone kauplusesse 6 ja avati esindus Tartus. Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti põllutööriistade- ja rauakaubaäri A. Trumm alles 1935. aasta märtsis. Firma registreeritud nimi oli "A. Trumm", kuid alguses kasutati reklaamides aeg-ajalt ka nimekuju "A. Trumm & Ko". Kuna selline nime muutmine polnud lubatud, siis vastavate hoiatuste järel hiljem sellest loobuti.

1934. aastast hakkas A. Trumm müüma ka N. Liidus toodetud autosid. 1934. aasta 31. mail kirjutas Rahvaleht Nõukogude Venemaa kavast Balti riigid odavate autodega lausa üle ujutada. Järgnevail aastail jõudsidki Nõukogude odavad autod ka Eesti turule, ehkki väga suurt populaarsust nad ei saavutanud. 16. jaanuaril 1935 teatas Rahvaleht, et ärimees Trummi nimele on registreeritud esimene Nõukogude Vene veoauto, 3,5-tonnine ZIS. 1935. aasta mais peetud 5. Eesti autonäitusel eksponeeris A. Trumm veoautosid ZIS ja Saksa väikeveokit Rex (O.D. Rex), viimase esindamisega võis olla seotud Mihkel Piperal. Samal aastal veeti Eestisse sisse 4 veoautot ZIS ja 3 Saksa veoautot OD (ehk O.D. Rex).
1936. aasta jaanuaris teatas Vene veoautode ja omnibusside ainumüügiõiguse ülevõtmisest firma K. A. Rütman & Ko (autosid reklaamides kasutati muuseas nimekuju "SIS"), kuid juba sama aasta sügisel müüs autosid taas ka A. Trumm. 1936. aastal imporditi Eestisse kokku 15 veoautot ZIS, neist 3 Tallinna Eesti Majandusühisus (veebruaris), 2 K. A. Rütman & Ko (märtsis) ning 10 Nõukogude Liidu kaubandusesindus (alates maist). 1936. aasta augustis toimunud Tallinna põllumajandusnäitusel eksponeeris A. Trumm autosid "N. Vene Stalini vabrikust Moskvas".
1937. aastal imporditi Eestisse 15 veoautot ZIS, neist 7 K. A. Rütman & Ko, 4 Nõukogude Liidu kaubandusesindus ja 4 Eesti Pank.
1938. aastal imporditi Eestisse 1 sõiduauto ZIS (Eesti Pank) ja 4 veoautot ZIS (2 Nõukogude Liidu kaubandusesindus ja 2 Eesti Pank). Samuti imporditi 6 sõiduautot GAZ (2 A. Trumm, 2 Eesti Pank, 1 A. Trumm ja Eesti Pank ühiselt ja 1 speditsiooniäri Eesti AS John Nurminen) ja 2 veoautot GAZ (1 A. Trumm ja 1 Eesti Pank). 1938. a-l andis A. Trumm välja väikese veoautosid ZIS tutvustava reklaamkataloogi.
Viimased teated kaubamaja A. Trumm tegevusest pärinevad 1938. aastast, 3. septembri Päevalehes reklaamis firma end veel Vene sõidu- ja veoautode ainuesindajana. 1939. aastal läks Nõukogude Vene autode esindus Eestis Anton Trummi ettevõttelt üle firmale Lenk & Mitt. Sama aasta I poolel veeti sisse 1 veoauto ZIS ning 4 sõidu- ja 3 veoautot GAZ.
1940. a. 1. jaanuari seisuga oli Eestis registreeritud 3 sõiduautot ja 25 veoautot ZIS ning 8 sõiduautot, 7 veoautot (sh 1 tuletõrjeauto) ja 3 autobussi GAZ. Lisaks kuulus kaitseväele 2 veoautot GAZ AA ja 6 veoautot ZIS-6.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.19809 (Kaubandus-tööstuskoda), ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

Alice Trumm (23.09.1921-02.1987?) oli kaubamaja A. Trumm äripidaja. Ilmselt läks Saksamaale ja sealt USA-sse ning oli õppejõud Michigani Ülikoolis. /Rahvusarhiiv ERA.891.2.19809 (Kaubandus-tööstuskoda); University of Michigan - Faculty History Project/
Anton Trumm - Tallinnas elas enne sõda vähemalt 2 Anton Trummi, Anton Jaani poeg Trumm (s. 14.01.1882) ja Anton Mihkli poeg Trumm (s. 2.01.1900). Kaubamaja A. Trumm tegelikuks omanikuks ja juhiks oli ilmselt neist esimene, kes oli varem olnud AS Hoone suuromanik ja juht ning esindanud autosid Mathis ja Berliet - vt AS Hoone. 3.11.1937 kirjutab Vaba Maa I maailmasõja järel Saksamaal tegutsenud eestlasi käsitlevas artikliseerias järgmist: "Anton Trumm Berliinis tegi head äri, müütades Nõuk. Venele autosid ja traktoreid. Siis tahtis ta teha "suure otsa". Läks Bulgaariasse, kus Sofias ehitas 400 tööliselamut. Kuid loodetud rikkuse asemel neelas see ettevõte kogu ta varanduse". Kuid sealsed sidemed leidsid nähtavasti kasutamist hiljemgi. Bulgaaria autoajaloolase Ivan Kolevi (airflow[ät]abv.bg) andmetel asutas Anton Trumm 25. aprillil 1938 koos Bulgaaria ärimeeste Anton Balaktshijevi, Pavel Gitsovi ja teistega Sofias ettevõtte Tehnovnos A. D., mis sai esimeseks N. Liidu autode esinduseks Bulgaarias. 1938 importis Tehnovnos 3 sõidu- ja 4 veoautot, 1939. a. kohta andmed puuduvad, 1940 imporditi 2 sõidu- ja 18 veoautot ning 1941 5 veoautot. 1940. aastal osales Tehnovnos esmakordselt oma väljapanekuga II Rahvusvahelisel Autonäitusel Plovdivis. Muuhulgas ostis näiteks sõiduauto ZIS-101 endale tuntud Bulgaaria kirurg professor Ploskov.

A. Trummi väljapanek 1935. a. autonäitusel. Saksa 3-rattaline 250 ccm väikeveok O.D. REX (1800.- kr) ja veoauto ZIS.
Foto: via Mihail Sokolov, ka Autoleht 05.04.2001
Vasakul: KM A. Trumm & Ko väljapanek 1937. a. 10. Eesti Näitus-Messil Tallinnas Raua tn koolimaja hoovis. ZIS veoautoalus ja Deering-tüüpi N-Vene traktor.
Foto: Uus Eesti 11.08.1937 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/
Paremal: KM A. Trumm kiri Võru Maavalitsusele 1937. aastast (Rahvusarhiiv ERA 2633.1.509 /via Rein Veldi/).
     
Pilte Bulgaaria Tehnovnosi tegevusest (Ivan Kolevilt):
Tehnovnosi väljapanek Plovdivi autonäitusel 1940 (GAZ-M1 ja GAZ-M415) ning
reklaamid 1938. ja 1939. aastast.
     
     
A. Trumm
 Niguliste 18 (28)
MATHIS 28
BERLIET 28
     
     
AS Hoone (1926-1930)
 Niguliste 18 (1926-28)
MATHIS 1926-28 ainuesitus 27-28
BERLIET 1926-27 ainuesitus 27

Ehitus-aktsiaseltsi Hoone põhikiri registreeriti küll juba 23. veebruaril 1924, kuid tegevust alustati aprillis 1926 ja Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti firma alles 1928. a. oktoobris. As-i tegevusalaks oli "ehitused ja masinatega kauplused", põhikapital rahareformi järgselt 50 000.- krooni. AS Hoone suurimaks aktsionäriks ja peadirektoriks oli Anton (Jaani pg) Trumm.
25. septembril 1928 peetud AS Hoone peakoosolekul olid kohal kõik aktsionärid: Anton Trumm (850 aktsiat), Julius Trumm (50), Aleksander Klein (50), Paul Freiberg (20), Kurt Freiberg (10), Vsevolod Timofejev (10) ja Pauline Lepik (10). Juhatuse liikmeteks olid Anton Trumm, Paul Freiberg ja Aleksander Klein, kes valiti juhatusse sealt välja astunud Ernst Steinbergi asemel. Varem olid aktsionäride hulka kuulunud veel Aleksander Kink (50), Ernst Steinberg (10), Anton Mihkli pg Trumm (10) ja Karl Lepik.

Kohe tegevuse algusest 1926. aastal hakkas AS Hoone esindama Prantsuse autotehaseid Mathis ja Berliet, samuti Pirelli autorehve. Ent AS Hoone tegevus ei olnud algusest peale edukas. Kahjusid toonud suuremad ehitustööd viisid ettevõtte 1929. aastaks rahalistesse raskustesse. Kahjude katteks müüdi nii Anton Trummile kuulunud maja Tallinnas Niguliste 18 kui teise direktori Paul Freibergi talukohad. 1929. a-l sõitis Anton Trumm Saksamaale, määrates enda asetäitjaks asjaajaja-direktori Paul Freibergi. 8. veebruaril 1930 kuulutas Tallinna-Haapsalu rahukogu ehitus-aktsiaseltsi Hoone mittekaubanduslikul alal maksujõuetuks. 19. märtsil 1934 toimunud kreeditoride üldkoosolekul nimetati AS-ile Hoone esitatud pretensioonide kogusummaks 71 836 krooni ja vara väärtuseks 1567 krooni. Koosolekul otsustati, et maksujõuetus tekkis ettevaatamatuse tagajärjel, ning rõhutati, et asjade sellise käigu vältimiseks pidanuks ettevõtte tegevuse üle teostatama suuremat riiklikku järelevalvet. Tallinna ringkonnakohtu 4. mai 1935. a. määrusega kuulutati AS Hoone maksujõuetuse toimetus lõpetatuks.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.9230 (Kaubandus-tööstuskoda); Vaba Maa 13.04.1930; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 11/1930 jm/

Anton Trumm (Jaani poeg) (14.01.1882-?), AS Hoone peaaktsionär ja direktor. 1928. a-l esindas autosid Mathis ja Berliet mõnda aega oma nime all. Hiljem ilmselt kaubamaja A. Trumm juht (alaealise tütre hooldajana) 1933. a-st ja Nõukogude Liidu autode esinduse Tehnovnos asutajaid Bulgaarias 1938. a-l. /Rahvusarhiiv ERA.891.2.9230 (Kaubandus-tööstuskoda) jm/
Julius Trumm (Jaani poeg) (31.07.1886 (vkj 19.07.1886) - 10.07.1934) sündis Peterburi kubermangus Ingerimaal, kuhu tema isa oli rännanud Küti vallast Virumaalt. Lõpetas Gatshina linnakooli, töötas Peterburis raamatupidajana, 1920 opteerus Eestisse. J. Trumm oli üks OÜ Tallinna Viilivabrik asutajaid (1922), osanikke ja juhte 1922-1933; tuletikuvabriku AS Julius Trumm ja Ko asutajaid (1924), omanikke ja juhte 1924-1928, AS Eesti Tuletikumonopol juhatuse liige ja direktor 1928-1934; AS Hoone aktsionär. 1928. a-st Kaitseliidu liige, laskurmeister, Eesti Laskurliidu juhatuse esimees, ajakirja Eesti Laskur väljaandja ja peatoimetaja, Kotkaristi ja Valgeristi kavaler. /Rahvusarhiiv ERA.891.2.9230 (Kaubandus-tööstuskoda); Päevaleht 11.07.1934; Vaba Maa 11.07.1934; Uudisleht 12.07.1934; Kaitse Kodu 13/1934 jm/
Aleksander Klein oli AS Hoone aktsionär ja juhatuse liige; OÜ Tallinna Viilivabrik asutaja ja osanik (ettevõtte tegevus lõppes kohtuasja ja pankrotiga 1935). /Rahvusarhiiv ERA.891.2.9230 (Kaubandus-tööstuskoda); Vaba Maa 24.05.1934, 15.06.1935/
Ernst Steinberg oli AS Hoone aktsionär ja juhatuse liige a-ni 1928(?); OÜ Tallinna Viilivabrik asutaja, peaosanik ja direktor (ettevõtte tegevus lõppes kohtuasja ja pankrotiga 1935). /Rahvusarhiiv ERA.891.2.9230 (Kaubandus-tööstuskoda); Vaba Maa 24.05.1934, 15.06.1935/
Paul Michael Freiberg (15.09.1902-?) oli AS Hoone aktsionär, juhatuse liige ja asjaajaja-direktor. 1939. aastal asutas kohvi ja kohvimasinate agentuuräri Paul M. Freiberg. Arreteeriti 1940 või 1941, jäi kadunuks. Kurt Mattias Freibergi vend. /Rahvusarhiiv ERA.891.2.9230 (Kaubandus-tööstuskoda); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 5/1939/
Kurt Mattias Freiberg, a-st 1936   Aarne Raidna (18.01.1901-23.06.1942), AS Hoone aktsionär, Paul Michael Freibergi vend - vt AS Tormolen & Ko.
Aleksander Kink (ka Kenk) (4.12.1882-18.12.1937) oli lühemat aega AS Hoone aktsionär. A. Kink oli mäeinsener, lõpetas 1913 Peterburi Mäeinstituudi, 1915-1920 Peterburis Siemens-Schuckerti vabriku direktori abi ja kohusetäitja, 1920 opteerus Eestisse, oli 1920-1922 kaubandus-tööstusministri abi, 1922-1927 Riigi Turbatööstuse juhatuse esimees, 1925-1935 Tallinna Tehnikumi elektrotehnika õppejõud, 1932-1937 lakivabrik Pluto asutaja ja omanik. A. Kink oli Eesti Inseneride Ühingu asutajaid ja esimees, Eesti Rahvusliku Jõukomitee asutajaid ja esimees, Tehnika Ajakirja vastutav toimetaja. /Vaba Maa 8.12.1932; Eesti biograafiline andmebaas ISIK/
     
     
Mihkel Piperal (esindaja?), Viru 2, OÜ Esto-Muusika (1935-)
O.D. REX 1935

Kas O.D. (ehk OD, Willy Ostneri Dresdenis asunud mootorrattatehas) väikeveokite esindajaks oli Mihkel Piperal, OÜ Esto-Muusika või A. Trumm, pole esialgu teada.
12. aprillil 1935 ilmus Päevalehes "hiljuti müügile jõudnud" 3-rattaliste kergeveoautode D.O. Rex (= O.D. Rex) reklaam. Huvilistel paluti pöörduda Mihkel Piperali poole. 26. aprillil 1935 Päevalehes avaldatud "3-rattaliste kergeveoautode" reklaamartikli järgi oli esimese sellise auto kasutusele võtnud OÜ Esto-Muusika Pärnu osakond ning teateid autode kohta andsid soovijaile Tallinnas M. Piperal (OÜ Esto-Muusika) Viru 2, hra Trumm Veneturul Kalevi kaubahoones, Viljandis R. Palm Lossi 14 (OÜ Esto-Muusika osakond) ja Pärnus hra Bockfeldt Rüütli 41 (OÜ Esto-Muusika osakond).
1935. aasta mais peetud 5. Eesti autonäitusel eksponeeris 1800.- krooni maksnud 250 ccm Saksa väikeveokit Rex (O.D. Rex) firma A. Trumm. Samal aastal veeti Eestisse sisse 3 veoautot OD (ehk O.D. Rex). 1937. a. juunis importis OÜ Esto-Muusika veel ühe 4,45 hj veoautoaluse O.D. Werk.
1.01.1940 oli Eestis registreeritud 2 veoautot OD.
1940. aasta oktoobris OÜ Esto-Muusika natsionaliseerimise ajal kuulus firma peakontori vallasvara hulka üks kergeveoauto O.D. Rex 4 (mootor nr 83610, shassii nr 639) ja Pärnu osakonna vallasvara hulka 3-rattaline veoauto O.D. (Pärnu rg-nr P-290).
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-13.1.766); Päevaleht 12.04.1935, 26.04.1935 jm/
Mihkel Piperal (25.07.1890-6.07.1953) sündis Päärdu külas, Velise vallas, Läänemaal. Töötas Raplas kooliõpetajana, oli 1911-1914 Rapla Tarvitajate Ühisuse juhatuse esimees, osales I maailmasõjas ja Vabadussõjas sõjaväeametnikuna. Oli õppinud Tallinnas tehnilistel kursustel ja Tallinna Tehnikumis; samuti Ants Laikmaa juures maalikunsti. 1920-1921 pidas võõrastemaja ja restorani. Alates 1923 oli muusika- ja raadioäri OÜ Esto-Muusika osanik, direktor ja juhatuse esimees. Oli ka kindlustusseltsi Põhja Kotkas juhatuse liige, Üleriikliku Eesti Muusikakaupmeeste Ühingu esimees, taluomanik, Tallinna Ümbruskonna Talupidajate Ühenduse juhatuse liige. Kuulus Kaitseliitu. Vabadusristi I järgu 3. liigi ja Punase Risti aumärgi kavaler. Pärast Nõukogude okupatsiooni algust töötas Mihkel Piperal Pärnus kalurite juures ja pääses küüditamisest, kuid 1941 saadeti Siberisse tema abikaasa Hilda (suri vangilaagris 1948) ja poeg Knut-Roland (vabanes 1946). 1944 lahkus Mihkel Piperal Eestist, siirdus 1949 USA-sse Bostonisse, kus osales abiesimehena aktiivselt Bostoni Eesti Seltsi tegevuses. Suri Lowellis, Massachusettsis, USA-s
(Eesti Majandustegelased (1938); www.okupatsioon.ee; Vaba Eesti Sõna 09.07.1953 jm)
Päevaleht 12.04.1935
     
     
F-ma A. Posti
 Vene 11a-7 (33-38)
SCANIA-VABIS 33-1938 peaesindaja Eestis ja Soomes (33), ainuesindus 35-37

1933. aasta septembris toimunud Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi näitusel eksponeeris Aktiebolaget Scania-Vabis peaesindaja Eestis ja Soomes A. Posti moodsat Scania-Vabis bulldogbussi. Sama bussiga sõidutati ajakirjanikud ja külalised 8. septembril 1933 Ülemiste jaama juurde, kus demonstreeriti AB Örebro puugaasigeneraatorit (A. Posti oli ka selle firma esindaja). Tallinnas olid kohal nii AB Scania-Vabis peadirektor G. Lindmark kui AS Örebro esindaja L. Svedlund (Pealinna Teataja 9.09.1933). Rootsist Tallinnasse toodud Scania-Vabis näidisbuss viidi peagi tagasi Rootsi, kuid juba järgmisel aastal valmis selle eeskujul OÜ Mootori töökojas ehitatud kerega esimene Eesti bulldogbuss Scania-Vabis.
Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti Tallinnas Vene 11a-7 asunud firma Arnold Posti 1935. aasta märtsis, tegevusalaks välismaa firmade esindused, peamiselt autod ja nende tarbed.
1935. aasta septembris peetud Tallinna põllumajandus-tööstusnäitusel pani A. Posti välja A. Roosimanni töökojas ehitatud keredega Scania-Vabis sõidukid. Samal aastal imporditi Eestisse koguni 17 Scania-Vabis veoauto- ja bussialust. 1936 Scania-Vabiseid Eestisse ei toodud. Edaspidi tõi ostetud sõidukid Eestisse OÜ Mootor ise - 1937. aastal 4 ja 1938. aastal 9 Scania-Vabis bussialust. 1938. aasta lõpus majandusministeeriumi andmetel firmal Scania-Vabis esindaja Eestis puudus.
Arnold Michael Posti   (6.05.1892-7.08.1941), sündis Tallinnas, oli 1914 Volta tehase esindaja Rootsis, 1919 Eesti konsul Stockholmis, arreteeriti 24.01.1941 Tallinnas, mõisteti 8 aastat vangistust, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina Komi ANSV-s Petshorlagis.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.19803 (Kaubandus-tööstuskoda), ERA.969.2.675; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 7/1935; www.okupatsioon.ee; Eesti Päevaleht 18.03.2006 jm/
     
     
Kaubandus-AS Tööstustarve (1937-1940)
 Vene 11 (1937-1940)
MAGIRUS 38-39

Kaubandus-aktsiaselts Tööstustarve asutati 1937. aastal, tegevusalaks kaubanduslikud esindused ja tööstuste varustamine keemia- ja metallkaupadega, põhikapital 50 000.- krooni, juhatuse liikmed Oskar Kerson, Ervin Bernhard, Karl Unt. Viimane oli ka AS-i asjaajaja-direktoriks. Hiljem valiti juhatusse veel Ferdinand Luther ja Konrad Uexküll-Güldenband. 1938. a-l oli firma raua-, terase- ja masinaehitusvabrikute esinduste osakonna juhatajaks H. Christiansen ning tööstustarvete osakonna juhatajaks G. Berg.
Ettevõtte aktsiakapital oli 31.12.1939 seisuga 50 000.- krooni, tagavarakapital 3648.90 krooni ja 1939. majandusaasta kasum 9279.80 krooni (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 1940).
AS Tööstustarve müüs baggereid, planeerimismasinaid, tee-ehitusmasinaid, diiselmootoreid, kraanasid, puidutööstusmasinaid, transportseadeldisi, raskeveojõumasinaid, mootorvedureid, kaableid, masinarihmu, tööriistu (võtmed, torutangid, kruustangid, saed, puurid, plekikäärid, viilid, mõõdulindid jne), elektroode, meriheina, mööblikarvu, klingeriiti, smirgelriiet, terastrosse, mitmesuguseid rauakaupu, tihendusmaterjale, asbestmaterjale jm.
Firmale kuulus terasetehase Röchlingstahl G.m.b.H. esindus Eestis. 1938. aastal esindati järgmisi Saksa ja Rootsi firmasid: C. L. P. Fleck Söhne (puutööstuse masinad), W. Ferd. Klingelberg Söhne (tööriistad, noad puu- ja rauatehastele), Josua Corts Sohn (masinanoad), Ernst Carstens (lihvimismasinad), Stroewer & Co (shellak, kopaal), Miersbe (aururingvoolu sisseseaded), AB Lauxein-Casco (taimsed liimid), AB Iggesunds Bruk (kaater- ja kreissaed), Stahlunion-Export GmbH, Bochumer Verein für Gusstahlfabrikation, Deutsche Röhrenwerke AG, Süddeutsche Kabelwerke.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 16/1937; Eesti Aadress-Raamat 1938-1939 jm/

Karl Unt (14./15.01.1889-?) sündis Valgamaal Laatre vallas, lõpetas 1907 Tartu reaalkooli ja 1913 Riia Polütehnikumi põllumajandusosakonna, hiljem täiendas end piimanduse alal Königsbergis. Töötas 1914-1918 Tartu Eesti Majandusühisuse juhatajana, osales Vabadussõjas, töötas Riigikontrollis. Kuulus pikemat aega PK Estonia juhatusse. 1939/40 valiti tõenäoliselt ka AS Eesti Kunstsarve Tehased O. Kerson & Ko juhatuse liikmeks. /Päevaleht 14.01.1939/
Oskar Kerson (12.05.1887-31.12.1980) sündis Valgamaal Laatres talupidaja pojana, sooritas Tartu Ülikooli juures proviisori abi eksami ja töötas lühikest aega Valgas. Lõpetas Nizhni-Novgorodi kaubanduskooli ja seejärel 1914 Riia Polütehnikumi põllumajandusteaduskonna agronoomina. I maailmasõja ajal lõpetas ohvitseride ettevalmistuskoooli Kaasanis ja kursused Peterburis, saadeti Turkestani sõjaväering- konna staapi, kus tegeles teenistuse kõrvalt ka villaäri ja riisikasvatusega. Naases 1920 Eestisse, töötas PK Estonias, oli 1922-1924 Eesti-Vene kaubandusdelegatsiooni liige, 1924-1926 Moskva Eesti saatkonna kaubandusatashee. Seejärel rajas 1927. a-l Eesti üheks suuremaks eksportijaks tõusnud firma Esimene Eesti Kunstsarve Vabrik O. Kerson & Ko, mis 1932 muudeti aktsiaseltsiks Eesti Kunstsarve Tehased O. Kerson & Ko, oli selle põhiomanik ja peadirektor 1940. a-ni. AS Tööstustarve juhatuse liige 1937. a-st, AS A. M. Luther juhatuse liige 1939. a-st. O. Kerson oli Kreeka aupeakonsul, Korp! Vironia vilistlane. 1940 läks Saksamaale, 1941 tuli tagasi Eestisse, oli 1941-1944 Eesti Majanduskoja president, 1944 siirdus uuesti Saksamaale, 1948 Iirimaale, elas pikemat aega Londonis, tegutses Saksa alumiiniumi esindajana, 1968-1980 eksiilvalitsuse poolt määratud Eesti Panga president. /TLÜAR väliseesti isikud; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 10/1937; Päevaleht 13.05.1937; Uus Eesti 13.05.1937; Teataja 24.01.1981/
     
     
Carl F. Gahlnbäck (1837-1940)
 Uus 2 (24-38)
 Tehnikaosakond Uus 4 (37-39)
FRAMO 37-39  

Kaubandusfirma Carl F. Gahlnbäck tegeles impordi-ekspordi ja transpordiäriga. Ettevõtte asutas 1837. aastal Carl Ferdinand Gahlnbäck (1812-1892), Suurgildi olderman, Lüübeki, Bremeni ja Hamburgi konsul. 19. saj-l oli firma mõnda aega suurim masinate importija Eestis ja ettevõttele kuulus ka masinatehas. Pärast isa surma firmat juhtinud vendade Carl Johann Heinrichi (1839-1898) ja Carl Edmund Williami (1843-1902) käest läks ettevõte 1900. a-l üle esimese pojale Karl Erik Gahlnbäckile (1868-?), kes oli samuti Suurgildi oldermann ning Rootsi, Norra ja Taani konsul.
1920.-1930. aastatel tegeles firma laevamaakleri-, reederi- ja speditsiooniäriga, pidas mitmeid laevaliine (Soome, Stettinisse ja Hamburgi), esindas Eestis Hamburg-Ameerika laevaliini, eksportis piimasaadusi ja mune. 1931. a-l asusid firma aidad ja bensiinijaam Uus Hollandi 5, külmutusmaja Uus Sadama 2, munade ladu Jaani 9, tolliosakond Tallinna sadamas. 1930. aastatel pidas firma mõnda aega jahuveskit ja piimatalitust Sinalepa vallas ning piimatalitust Oru vallas. 1939. aastal osales Carl F. Gahlnbäck Eesti Lennuliinide AS Ago asutamises ja oli selle firma aktsionär.
Carl F. Gahlnbäcki tehnikaosakond esindas peale Framo veokite ka mootorrattaid OK Supreme, Puch ja Standard ning 3,5 kuni 2000 hj laeva- ja paadimootoreid Olympia (Soome), Ares (Soome), Skandia (Rootsi), Crossley Brothers (Inglismaa). 1938. a. autonäitusel demonstreeriti Schlegel-süsteemi õli regenereerimise seadmeid, millega sai 8 sendi eest 100 liitrist kasutatud õlist kahe ja poole tunniga taaskasutatava kvaliteetse õli.
1930. aastatel olid firma omanikeks ja juhtideks konsul Erik Gahlnbäck, Gösta Gahlnbäck ja Etienne Gahlnbäck (kaks viimast olid ka tuntud ja edukad jääpurjetajad). Firma prokuristiks oli 1931. a-l G. Heiseler ja volinikuks W. Hoerschelmann. 1939-40 lahkusid baltisakslastest Gahlnbäckid ümberasumise käigus Eestist. 1940. a. alguses asutati firma Carl F. Gahlnbäck ülevõtmiseks 50 000.- kroonise põhikapitaliga Kaubanduse ja laevanduse AS Carl F. Gahlnbäck, mille omanikeks olid klaasi- ja kristallitööstur Johannes Lorup (juhatuse esimees), Albert Tõlk (juhatuse liige), shokolaadivabriku AS A. Brandmann kaasomanik ja asjaajaja-direktor August Puskar (juhatuse liige, vt ka KTK Aug. Puskar), firma "AIK" Joh. Lorup & Ko direktor ja endine majandusministeeriumi ametnik E. Selart, pr. A. Brandmann, Elmar Brandmann ja endistest omanikest ainsana Gösta Gahlnbäck. AS asus aadressil Vana-Viru 11 ning selle tegevusalaks oli speditsioon, laevandus ja kaubandus. Carl F. Gahlnbäcki tehnikaosakonna võttis üle samuti J. Lorupile, A. Puskarile ja E. Selartile kuulunud U/Ü "AIK" Joh. Lorup & Ko. 1940. a. veebruariks oli firma Carl F. Gahlnbäck endistest omanikest Eestisse jäänud vaid Gösta Gahlnbäck.
/ENE 3 (1988); Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 3/1935, 19/1936, 15/1938, 3/1939, 10/1940 jm; Päevaleht 30.12.1936; Uus Eesti 9.02.1940; Uudisleht 9.02.1940 jm/

1937. aastal importis Carl F. Gahlnbäck 3 veoautot Framo.
1938. aastal importis Carl F. Gahlnbäck samuti 3 veoautot Framo.
1939. aasta I poolel toodi Eestisse 15 maavalitsustele ostetud veoautot Framo.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938)/

Gösta Gahlnbäck (Karl Erik Gösta Gahlnbäck) (5.09.1897 (vkj 24.08.1897) - 28.07.1961), Etienne Gahlnbäcki vend, firma Carl F. Gahlnbäck kaasomanik; AS Balti Päästeselts juhatuse liige; Eesti Lennuliinide AS Ago juhatuse liige (alates 1939); õhuliikluse usaldusühingu Eesti Avio, G. Gahlnbäck & Co asutaja (1934/35) ja täisosanik, 1937. aastast Eesti Avio, W. Laanekõrb ja Ko täisosanik; enne Eesti Avio asutamist mõnda aega OY Aero Eesti osakonna volinik; Eestimaa Meri-Jahtklubi asekommodoor. Tegeles aktiivselt purjetamise ja jääpurjetamisega. Läks 1940 Rootsi, töötas laevaäri Salen-Rederierna kontrollosakonna juhatajana, pensionile jäämisel 1959 siirdus Saksamaale, suri Steinhudes tagasiteel koju Helsingis peetud Soome jahtklubide regatilt. /Eesti Päevaleht=Estniska Dagbladet 07.08.1961, 10.08.1961; Eesti Spordi Biograafiline Leksikon jm/
Etienne Gahlnbäck (Karl Edmund Etienne Gahlnbäck) (12.08.1903 (vkj 30.07.1903) - 11.06.1982), Gösta Gahlnbäcki vend, firma Carl F. Gahlnbäck kaasomanik; Eesti Avio, G. Gahlnbäck & Co, 1937. aastast Eesti Avio, W. Laanekõrb ja Ko prokurist. Tegeles aktiivselt spordiga, peamiselt jääpurjetamisega, milles tuli monotüüp XV klassis 5 korda Euroopa meistriks. Läks 1940 Rootsi, suri Stockholmis. /Eesti Spordi Biograafiline Leksikon jm/
 
Carl F. Gahlnbäcki pakkumine Sõjaministeeriumile 1938. aastast (Rahvusarhiiv ERA 498.14.529 /via Rein Veldi/).
     
     
Johannes Valter (1938- )
 Aia 5b (1938- )
DE SOTO 1938-  
FARGO 1938-  

Johannes Valteri De Soto autode esindus alustas tegevust 21. mail 1938, Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti firma 1938. a. novembris.
1938. aastal importis J. Valter Eestisse 5 sõiduautot De Soto.
Johannes Valter (ka Johannes Walter) (10.04.1895-?) töötas autojuhina, 1923. aastal rändas USA-sse, töötas ehitustel, võttis ka USA kodakondsuse. 1930. a. sügisel saabus J. Valter tagasi Eestisse ja ehitas Ameerikas kogutud rahadega Tallinnas Niine 8a viiekordse kivimaja. Valminud maja müüs ta edasi ja ehitas 1934-35 Aia 5a uue viiekordse 10-korteriga kivimaja, mille samuti edasi müüs. Kolmanda maja ehitas ta endale eelmise maja kõrvale Aia 5b. Sõja ajal lahkus J. Valter Eestist ja pöördus tagasi USA-sse. Võimalik, et ta suri 1.02.1984 Lakewoodis New Jerseys.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.27736 (Kaubandus-tööstuskoda), ERA.2075.2.399 (1936-1938); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 24/1938; Päevaleht 21.12.1930; Vaba Maa 15.01.1931; Esmaspäev 1.09.1935; Äripäev 22.05.1997/
     
     
Kr. Saar & Ko (1901-1940, Tallinnas alates 1909)
 Suur-Roosikrantsi 1 / Heinaturg 5 / Peetri plats 5 (1909-1912) - Peetri plats 3 (1912-1913) - Viruvärava
   pst 27 / Estonia pst 27 (1913-1932) - Viru 3 (01.09.1932-1940)
SS JAGUAR 36-37  
HANOMAG 31-34  

Kristjan Saare 1901. aastal Rakveres asutatud ja 1909. aasta kevadest ka Tallinnas tegutsenud äris Kr. Saar & Ko müüdi enne I maailmasõda peamiselt mitmesuguseid Inglise, Ameerika, Saksa ja Rootsi tehaste põllutööriistu ja -masinaid (adrad, äkked, kultivaatorid, külvimasinad, randaalid, niidu- ja lõikusmasinad jne (Heiligenbeil, Osborne, New-Osborne jt)), koorelahutajaid (Alfa-Laval), naftamootoreid (Alfa-Nobel, Carlsvik, Bolinder) ja rehepeksugarnituure (H. Hollmann, Michelstadt, Thermaenius, Moritz Weipert, Speiser); samuti kaale, õmblusmasinaid (Astra) ja jalgrattaid (Ideal, Ibikus).
Eesti Vabariigi ajal langes põllutööriistade ja -masinate osatähtsus tahaplaanile ja peamiselt müüdi-esindati laias valikus jalgrattaid (Naumann, Mars, National, Forta, Brennabor, Baltik, Primus, Juno, Möve, Royal, Elite, Svelte jpt) ja mootorrattaid (Calthorpe, Excelsior, Automoto jt) ning nende varuosi, õmblus- (Naumann, Vesta, Pfaff), kirjutus- (Ideal, Erika) ja kudumismasinaid (Walter-Gloriosa), grammofone ja plaate (Homocord), raadioaparaate, koorelahutajaid (Westfalia, Diabolo), aga ka mitmesuguseid põllumajandustarbeid.
1930. aastate keskel hakati Kr. Saare äri töökojas valmistama jalgrattaosi ja seejärel ka jalgrattaid. 1935. aastal asutati spetsiaaltööstus, mis registreeriti 1935. a. augustis Kaubandus-tööstuskoja äriregistris nime all "Mehaaniline metallitööstus Otto Saar", aadress Kopli 11, eriala "jalgrataste ja nende osade valmistamine" ning prokuristiks (ärijuht või volitatud isik) oli Kristjan Saar. Seal hakati jalgrataste kõrval 1937 esmakordselt Eestis tootma mootorrattaid. Alustati 98 ccm Sachs-mootoriga kergemootorratastest, millel nimeks tõenäoliselt Saar & Ko. Hiljem lisandusid 125 ccm Villiers-mootoriga rattad Tempo.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 17/1935, 3/1938; Päevaleht 16.03.1932; Postimees 16.03.1932 jm/

Autoäri oli firma Kr. Saar & Ko tegevuses üsna kõrvalise tähtsusega.
1930. aastate algupoolel võeti endale Hanomagi autode esindus.
1936. ja 1937. aastal oli äri käes Briti Jaguari (SS) autode esindus. 1936. aasta detsembris tõi Kr. Saar Eestisse 1 Jaguari (samal aasta juunis oli 1 Jaguari Eestisse toonud ka samuti end Jaguari esindajana reklaaminud Joh. Freybach).
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

Kristjan Saar (15.03.1872 (vkj 3.03.1872) - 1948?) sündis Tartumaal Jõgeva mõisas. 1901 asutas ta masinatekaupluse Rakveres. 1902 rajas koos V. Pertiga Jõhvis äri Pert & Ko, mis alates sama aasta lõpust kandis nime Kr. Saar. 1909 asutas Kr. Saar teise äri Tallinna. Alates 1912. a-st oli äripartneriks Elmar Jürgens ja firma nimeks Kr. Saar & Ko. 1919 avati Rakvere ja Tartu osakonnad. Aastal 1930, pärast Elmar Jürgensi surma, sai Kristjan Saar äri ainuomanikuks ja 1938 lisandus täisosanikuna tema poeg Otto Saar ning usaldusühingu osakapitali suurendati 20 000.- kroonini. /Eesti Majandustegelased 1938; Päevaleht 16.03.1932; Postimees 16.03.1932; Haudi - kalmistute register jm/
Otto Saar (24.05.1909 (vkj) - ?) sündis Jõhvis, oli metallitööstuse Otto Saar omanik 1935. a-st ja firma Kr. Saar & Ko täisosanik 1938. a-st.
Kr. Saar & Ko ärikiri, vastus Teedeministeeriumile 1937. aastast (Rahvusarhiiv ERA 984.1.1525 /via Rein Veldi/).
     
     
OÜ Tilga & Ko
 Niguliste 13 (20-23) - Suur-Karja 18 / Müürivahe 16 sissekäik "C" (15.09.1924-36); Vene 13 (32-33);
    elektriosakond Harju 23 (34-1940)
TEMPO 1937

1936-37 esindas Tempo (Vidal & Sohn Tempo-Werke) autosid Eestis tehniline büroo Evald Mihkelson. 1937. aasta sügisel oli maastikuautode Tempo Eesti esindajaks juba firma OÜ Tilga & Ko, kes tutvustas kahemootorilist maastikuautot Tempo G1200 Tallinnas nii Kaitseliidu ja politsei esindajatele kui 7. septembril avalikul demonstratsioonil Mustamäe laskeraja lähedal põllutööministeeriumi, põllutöökoja, postivalitsuse, AS Eesti Metsatööstuse ning Metsa- ja Tselluloosi AÜ esindajatele (Postimees 08.09.1937). Näidisauto oli saabunud Pariisist läbi Kaunase ja Riia, kus toimusid sarnased tutvustused, ning ilmselt Eestisse ei jäänud. Kuid 1937. aasta detsembris importis Tilga & Ko ühe sõiduauto (maastikuauto) Tempo ka Eestisse. 21. jaanuaril 1938 sõitsid firma esindajad sellega demonstreerima Kurna metsas järjekordset uudist metsameestele - mootorsaagi (Uus Eesti 23.01.1938). Eesti kaitsevägi soetas alates 1938. aastast kokku 9 maastikuautot Tempo G1200. Ent Tilga & Ko kätte ei jäänud Tempo esindus kauaks, juba 1938. a. aprillis importis esimese veoauto Tempo firma uus Eesti esindaja Mercantile.
1922. aastal tegeles speditsiooni- ja transportühing Tilga & Ko kaupade transpordi, vastuvõtmise, tollist vabastamise, kindlustuse, inkasso ja komisjoneerimisega. Firma esindajad asusid Lübeckis, Stettinis, Berliinis, Danzigis, Hamburgis, Londonis, Stockholmis, Helsingis jt sadamalinnades ning kõigis Eesti maakonnalinnades.
1924. aastal asutati seni tegutsenud firma Tilga & Ko asemele kaupade transportimise, ostu-müügi, komisjoni, tolli- ja maakleritalituste OÜ Tilga & Ko; asutajateks Max Tilga, Jaan Kallas ja Eduard Krik (Krick); põhikapital 3 000 000 marka 60 osatähes a 50 000 marka. Firma põhitegevusaladeks olid rahvusvahelised ekspeditsiooniteenused, kaupade tollimise, inkasso ja kindlustuse korraldamine, vahetalitused.
1933. aastal oli OÜ Tilga & Ko rehvide Fisk peaesindaja Eestis.
1934. aastal osteti Harju 23 asunud elektriäri Mars ja asuti müüma elektritarbeid ning oma töökojas elektriseadmeid valmistama (valgustid, elektritriikrauad) ja parandama. 1936. aastal asutati Kappeli 7 spetsiaaltööstus Arba, mis valmistas elektriarmatuure, triikraudu, bakeliitdetaile, tööstusmasinaid, ning tegi stantsimis-, freesimis-, keevitamis-, sepa- ja metalli- ja eletkri-installatsioonitöid.
1938. aastal esindas Tilga & Ko muuhulgas tehaseid Moffat (Briti; elektripliidid, veeboilerid, keeduplaadid, praeahjud, külmkapid), Stihl (Saksa; kettsaed) ja Hobart (Prantsuse ja USA; köögimootorid, kohviveskid, singi- ja leivalõikajad).
/Riigi Teataja 117-118/1924; Eesti Majandus 39/1924; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 22/1936; Vaba Maa 30.03.1935, 07.11.1936; Postimees 08.09.1937; Uus Eesti 23.01.1938 jm/
     
     
T-b E. Mihkelson (1935-1940)
 Väike Pärnu mnt 15 (1935-1936) - Tatari 13 (1936-1940)
TEMPO 36-1938  
STOEWER 36-1937  
VOMAG 36  

1928-1934 pidas Evald Mihkelson Väike Pärnu mnt 15 elektrotehnilist bürood E. Mihkelson. Samas tegutses ka tema isa Johannes Mihkelsoni elektro-mehaanikatööstus, kus valmistati näiteks akusid ja piksekaitsmeid, parandati igasuguseid elektriseadmeid ning paigaldati elektrisüsteeme. E. Mihkelson likvideeris oma elektrotehnilise büroo alates 30. detsembrist 1934 ning 11. jaanuaril 1935 alustas Väike Pärnu mnt 15 tegevust tehniline büroo E. Mihkelson, tegevusalaks peamiselt graafikatarbed ja -masinad ning välisfirmade esindused. 1936. aastal sai firma aadressiks tänavate ümbernimetamise tõttu Tatari 13. Evald Mihkelsoni firma tegevus lõpetati 27. septembril 1940.
1936. aastal esindas ja müüs E. Mihkelsoni büroo trüki- ja köitekodade ja tsinkograafia masinaid ja tarbeid, Aestrix universaaltööriistu, kirjutusmasinaid Kappel, jalgrattalaternaid Astron, akusid Three Star ja Shawmut, piksekaitseid, elektrimootoreid, dünamoid, elektrimaterjali, tsellofaani Prenaphan jm. 1937 veel ka tööriistu Trix, 1938 akordeone Cantulia jne.
1936. aastal esindas Evald Mihkelson 3 Saksa tehase autosid - Stoewer, Tempo ja Vomag. Samal aastal importis ta Eestisse 8 autot, neist 5 sõiduautot Stoewer ja 3 veoautot Tempo.
1937. aastal importis E. Mihkelson 4 veoautot Tempo. Ent samal aastal läks Stoeweri esindus üle firmale Mercantile ja aasta lõpus Tempo esindus üle firmale OÜ Tilga & Ko. Vomagi Eesti esindus kuulus 1938. aastaks firmale Valmet & Ko.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.15169 (Kaubandus-tööstuskoda), ERA.2075.2.399 (1936-1938); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 9/1932, 4/1935 jm/
Evald Mihkelson (10.07.1908 (vkj 27.06.1908) - 2.02.1944), elektrotehnilise büroo E. Mihkelson (1928-1934) ja tehnilise büroo E. Mihkelson (1935-1940) omanik. Korp! Fraternitas Estica liige. Sõja ajal astus Saksa armeesse, langes Narva rindel. /Rahvusarhiiv ERA.891.2.15169 (Kaubandus-tööstuskoda); Korp! Fraternitas Estica jm/
E. Mihkelsoni veoautod TEMPO 1936. a. Tallinna põllumajandusnäitusel.
Foto: Maa Hääl ja Vaba Maa 31.08.1936 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/
     
     
K-M Lier & Rossbaum (1898-1921-1940)
 (1898-u.1918 Sankt-Peterburgis, 1921-1940 Tallinnas)
  Rataskaevu 5 (1921-10.1925) - Viru 7 (10.1925-1940)
SINGER 35-1936 ainuesindus 36
WANDERER ? (~ 21-26)

28. oktoobril 1898 (ukj) avasid Franz Lier ja Ludvig Rossbaum Sankt-Peterburgis Gorohovaja tänaval kirjutus- ja õmblusmasinate ning jalg- ja mootorrataste äri Lier & Rossbaum. Varsti hakati müüma ka autosid, esindati näiteks firmasid Wanderer ja Mathis. Töötajate arv tõusis üle 100. Pärast revolutsiooni siirdusid mõlemad mehed Eestisse ja rajasid 1921. a-l äri uuesti Tallinnas sama nime - Lier & Rossbaum - all. 28. oktoobril 1938 tähistasid nad firma Lier & Rossbaum ning oma koostöö 40. juubelit. Äris oli ametis 40 töötajat, firma üldjuhid olid F. Lier ja L. Rossbaum, jalgrattaosakonda juhtis E. Rosenberg, mootorrattaosakonda ins. F. Rossbaum, autoosade- ja tehnikaosakonda ins. F. Rossbaum ja V. Freiberg, büroomasinate osakonda B. Rossbaum, jahitarvete osakonda A. Lensen ning õmblus- ja kudumismasinate osakonda L. Rossbaum.
Kaubamaja Lier & Rossbaum müüs ja esindas laias valikus jalgrattaid, mootorrattaid (Rudge, Triumph, BMW, BSA, TWN jne), õmblus-, kudumis-, kirjutus- ja arvemasinaid, paljundusaparaate, raadioaparaate, laskeriistu ja jahitarbeid, sõidukite varuosi ja mitmesuguseid muid kaupu (nt Renold ketid, Hoffmann kuullaagrid, auto elektrilambid Radior, kunstnahk Rexine jne). Autotarvetest müüdi mõnda aega ka rehve Engelbert.
/Eesti Majandustegelased 1938; Eesti Aadress-Raamat 1938-1939; Päevaleht 28.10.1938; Uudisleht 10.10.1928 jm/

1920. aastatel esindas Lier & Rossbaum lisaks jalg- ja mootorratastele mõnda aega ka Wandereri tehase autosid.
1930. aastate keskel võeti ärile Briti autode Singer Eesti esindus. 1935. a-l toodi Eestisse 1 Singer, 1936. a-l importis Lier & Rossbaum 4 sõiduautot Singer. Kuid juba järgmisest aastast läks esindus üle ETK-le.
Edaspidi firma autoäriga ilmselt ei tegelenud, kuid jätkas mootorrataste müümisega (BMW, Wanderer, Triumph, Rudge). Näiteks oli firma bilansiline sisseost 1939. a-l 44 ja läbimüük 50 mootorratast. Jaanuarist septembrini 1940 olid need numbrid vastavalt 32 ja 55 mootorratast.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938), ERA.R-10.1.269, ERA.R-10.1.368 jm/

Ludvig Rossbaum (Ludvig Alfred Richard Roosbaum) oli eestlane, sündinud Tartus 04.01.1868 (vkj).
Franz Lier (15.02.1869-?) oli sakslane, sündis Peterburis eri andmetel kas töösturi või Maria teatri riigisakslasest orkestrandi pojana. Töötas mitmesugustes ärides erinevates ametites, sh raamatupidaja ja kaubareisijana, oli õmblusniidivabriku omanikuks, 1898 asutas koos L. Rossbaumiga Peterburis äri Lier & Rossbaum. Revolutsiooni puhkedes lahkus Venemaalt, elas mõnda aega Saksamaal, Rootsis ja Soomes. 1921 taasavas koos L. Rossbaumiga äri Lier & Rossbaum Tallinnas. /Rahvaleht 14.02.1939/
   
Firma Lier & Rossbaum kataloogi esikaas ja reklaam Sankt-Peterburgi perioodist.
Stanislav Kiriletzi kogust.
     
     
Tehn. büroo ins. B. Urban & Ko (1920-1940)
 T-b ins. B. Urban (21-35)
   Voorimehe 5 (21-1923) - Estonia pst 25 (1923-1929) - Tatari 1 (1930-39)
SKODA 1936-38  
BOB 22  

Tshehh Bedrich Urban asutas tehniliste kaupade ja metallsaadustega tegeleva tehnilise büroo B. Urban 1920. aastal. 1938 muutis firma usaldusühinguks Tehn. Büroo Ins. B. Urban & Ko, mille osakapital oli 6000.- krooni, peaosanikuks Bedrich Urban ja kaasosanikeks tema kaks poega ning prokuristiks (ärijuht või allkirjaõigusega isik) Gustav Rosin. 1920. aastatel müüs firma tööriistu, masinaid, mootoreid, aurumasinaid ja -turbiine, Tshehhoslovakkia veskisisseseadeid jm. 1930. aastatel müüs B. Urbani büroo mitmesuguseid metalle, töökodade seadmeid ja masinaid jm tehnilisi kaupu.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 3/1933, 5/1938 jm/

1922. aastal oli B. Urbani käes Saksa väikeautode Bob (Berliinis 1919-25 tegutsenud Bob Automobil AG) esindus. Üks Bob oli väljas 1922. a. juunis toimunud I Eesti tööstus-kaubandusnäitusel Tallinnas. Üks Bob pandi 1925. a. maikuus sundmüüki Bedrich Urbani tulumaksuvõla katteks korraldatud oksjonil. /Postimees 20.06.1922, Vaba Maa 28.05.1925/
Kokku oli Eestis vähemalt 2 autot Bob.
1936. aastal võttis B. Urban endale Skoda autotehase esinduse Eestis. Samal aastal importis B. Urban 7 sõiduautot Skoda.
1937. aastal B. Urban autosid Eestisse ei toonud.
1938. aastal importis ta 3 sõiduautot Skoda.
1940. a. 1. jaanuariks oli Eestis registreeritud 11 Skodat.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

Bedrich Urban (18.03.1880-?) sündis Tshehhimaal kooliõpetaja pojana. Lõpetas ülikooli insenerina, töötas konstruktori ja tööstuse juhatajana Prahas, tuli 1904 Tallinna Volta üleminseneri abiks ja sai järgmisel aastal tehase juhiks. 1908 siirdus Venemaale, kus töötas firmas Duflon ja Konstantinovitsch. 1911. aastast juhtis Schuckerti (hilisem Siemens-Schuckert) tehase ehitust Peterburis ja sai selle direktoriks. 1918 saabus tagasi Eestisse ja tegeles majandusministeeriumis riigile kuuluvate varade ülevõtmisega. 1920. a-st tehnilise büroo B. Urban omanik ja 1938. a-st tehnilise büroo B. Urban & Ko kaasomanik ja juht. Bedrich Urban oli 1933. aasta jaanuaris Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeritud "Esietenduskino "Helios", Ingeborg Steinberg" prokurist ja ilmselt omanik 1937. a-ni, mil selle ostis AS Estofilm. /Päevaleht 17.03.1940; Uus Eesti 17.03.1940; Uudisleht 18.03.1940 jm/
Joonis B. Urban & Ko 1930. aasta reklaamist.
Vaba Maa 30.08.1930 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/
     
     
K. A. Rütman & Ko (1924-1940)
 Narva mnt 8 (1924- ) - Estonia pst 13 (30-1932) - Jaani 9 (1932-1936) - Pärnu mnt 9 (1936-1940)
 autoladu likvideeriti 1936
N. Vene veoautod 1936  
ZIS 1936 ainumüügiõigus 1936

Firma K. A. Rütman & Ko asutati 1924. aastal. Muuhulgas müüdi siis ka näiteks Taani raadioaparaate Radiofon.
1930. aasta oktoobris registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris "Keemiliste ainete kaubanduse osaühisus K. A. Rütman ja Ko", mille tegevusalaks oli "en-gros kaubandus raskete keemia-ainetega tööstuste jm tarbeks", põhikapitaliks 50 000.- krooni ja juhatusse kuulusid Meyer Stein, Karl August Rütman ja Moses Leermann. Kuid juba 1932. aasta jaanuaris teatati osaühingu likvideerimisele asumisest; likvideerimiskomisjoni kuulusid Frederick Aurich, Moses Leermann ja Juuso Kurikka. Samas registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris Tallinnas Estonia pst 13 asuv usaldusühing K. A. Rütman & Ko, mille täisosanikuks oli Karl Rütman, osakapitaliks 5000.- krooni ja tegevusalaks "kauplemine import tööstuslike keemiaainetega". Osaühingu K. A. Rütman & Ko tegevuse lõpetamine registreeriti 1932. aasta aprillis. 1936. a-l suurendati firma K. A. Rütman & Ko osakapitali 25 000.- kroonini.
Firma K. A. Rütman & Ko põhitegevusala oli keemiakaupade suurmüük. 1933. aastal oli firma käes ka rehvide S. U. R. (end. Treugolnik) ainuesindus Eestis.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 21/1930, 3/1932, 9/1932, 1/1933, 4/1936 jm/

1936. aasta jaanuaris kuulutas K. A. Rütman & Ko Vene veoautode ja omnibusside ainumüügiõiguse ülevõtmisest (autosid reklaamides kasutati muuseas nimekuju "SIS"), kuid juba sama aasta juunis ilmunud reklaamides teatati autolao likvideerimisest ja sügisel müüs autosid taas ka varasem esindaja KM A. Trumm. 1936. aastal imporditi Eestisse kokku 15 veoautot ZIS, neist 3 Tallinna Eesti Majandusühisus (veebruaris), 2 K. A. Rütman & Ko (märtsis) ning 10 Nõukogude Liidu kaubandusesindus (alates maist).
1937. aastal importis K. A. Rütman & Ko 1 sõiduauto Studebaker (ilmselt enda tarbeks) ja 7 veoautot ZIS.
1938. aastal K. A. Rütman & Ko autosid ei importinud.
/Rahvusarhiiv ERA.2075.2.399 (1936-1938) jm/

Karl August Rütman (15.10.1889-31.10.1983) sündis Rapla vallas, lõpetas 1909 G. Narusbecki erakaubanduskooli Tallinnas, töötas 1909-1915 asjaajaja-raamatupidajana Eesti Vastastikuses Kindlustus Seltsis, oli 1915-1918 Phönixi vabriku büroo juhataja Peterburis. Võttis vabatahtlikuna osa Vabadussõjast, oli 1920-1923 kaasomanik import-eksportärides Tallinnas. Asutas 1924 firma K. A. Rütman & Ko ning oli üks selle omanikke, lühikest aega tegutsenud OÜ K. A. Rütman & Ko osanik ja juhatuse liige, hiljem keemiakaupade suuräri usaldusühing K. A. Rütman & Ko omanik ja juhataja; 1937. a-st AS Eveka ja 1940. a-st silikaatkivitehas OÜ Kvarts juhatuse liige. Oli tegev Eesti Kirjanduse Seltsis, Kalevi Tennisklubi juhatuses, Kaubandus-tööstuskojas. Saksa okupatsiooni ajal rajas koos Herbert Güntheriga kemikaalide varustusfirma. 1944 põgenes Soome kaudu Rootsi (poeg Toomas Rütman oli soomepoiss, tuli Eestisse ja lasti 1944 maha), tegutses 1948-1954 keemiakaubanduse konsulendina Landskronas ja Stockholmis, pensionile jäädes asutas Stockholmis importfirma K. A. Rütman & Co, mis esindas paarkümmend aastat Skandinaavias mitmesuguste Jaapani firmade toodangut. Saades 80-aastaseks kolis tütre juurde Kanadasse, suri Briti Kolumbias ja maeti 29.03.1984 ümber abikaasa kõrvale Stockholmi. /Eesti Majandustegelased 1938; Teataja (Stockholm) 13.10.1979 jm/
     
     
Vennad Uibopuu (1927?-1931, 1932-1940)
  ka Kaubamaja V-d Uibopuu, Tehniline büroo Vennad Uibopuu
   ? ( -1927) - Suur Karja 23 (1927-1931) - Narva mnt 6 /OÜ Tarmo peal/ (1932-1935) - Väike
     Roosikrantsi 4 (nov 1935-1936) - Pärnu mnt 16 (1936-1940)
De Vaux Motors Corporationi esindaja alates 1935
Continental Automobile Co volilised esindajad 34-1935
HUPMOBILE    35-36  
DE VAUX 1935-  
CONTINENTAL    34-1935  
BÜSSING-NAG    31  
AMILCAR    27-30  
PANHARD-LEVASSOR    29-30 sõidu- ja veoautod 29
UNIC    29-30  

Vennad Uibopuu puhul oli tegelikult tegemist kahe samale perekonnale, kuid eri omanikele kuulunud ettevõttega. Esimese firma asutajateks ja omanikeks olid vennad AS Krediit Panga direktor Arthur Uibopuu ja Valga õlletehase juht Karl Oskar Uibopuu. Teise firma asutajateks ja omanikeks olid Arthuri pojad Endel ja Erik Uibopuu.
Arthur ja Karl Oskar Uibopuule kuulunud kaubamaja Vennad Uibopuu asutati ilmselt 1927. aasta paiku. 1920. a-te lõpus esindas firma Eestis muuhulgas Junkersi mootoreid. 1930. aastal müüs kaubamaja väga laias valikus tehnilisi kaupu, näiteks kuullaagreid ja rihmarattaid SKF, ülekandevõlle, naftamootoreid Junkers, terast ja teraspuru Schoeller Bleekmann, tööstusmasinaid Bolinders, laevamasinaid, puutöömasinaid, meiereide sisseseadeid Frederiksberg, elektripuure ja muid käsitööriistu Black & Decker, viile, masinarihmu, elektripirne GET, piimakanne FM, autorehve Treugolnik ning autosid Panhard-Levassor, Amilcar ja Unic (autod olid laos saadaval). Samuti esindati Valga likööri- ja napsivabriku saadusi.
Rootsi SKF tehase Eesti esindus läks 1931. aastal firmalt Vennad Uibopuu üle firmale Linke & Martinson.
Kaubamaja Vennad Uibopuu likvideeriti varsti pärast ühe omaniku Arthur Uibopuu surma. Kaubandus-tööstuskoja äriregistris lõpetati ettevõtte tegevus 1932. aasta jaanuaris.
1932. aasta juulis registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1000.- kroonise osakapitaliga täisühing Tehniline büroo Vennad Uibopuu, asukoht Tallinnas Narva mnt 6, täisosanikud Endel Uibopuu ja Erik Uibopuu.
Firma jätkas tegutsemist autoäris, esindades Ameerika tehaseid Continental, De Vaux ja Hupmobile. 1937. aastal esindati veel näiteks Black & Decker tööriistu ja masinaid, Heinrich Leo värvikompressoreid ja -pritse, John Harrison & Sons Ltd nahkrihmu, Turnwell balata- ja kummirihmu, Speedona kiilrihmu, SRO kuullaagreid, Newalls isolatsioonimaterjale.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 11/1930, 4/1932, 15/1932 jm/

Arthur Johann Uibopuu (ka Uibopu) (12.01.1879 (vkj 31.12.1878) - 2.04.1930) sündis Valgamaal Soorus kõrtsmiku pojana. Lõpetas 1901 Riia polütehnikumi kaubanduse osakonna, töötas 1903-1905 Pihkva Kommertspangas, 1905-1907 töötas äsja asutatud Tartu Vastastikuse Krediitühisuse asjaajaja-direktorina. 1907-1925 ja 1926-1930 AS Krediit Panga (endine Tallinna Vastastikune Krediitühisus) direktor ja juhatuse esimees. 1925-1926 lühikest aega Eesti Panga president, 1920-1925 Tallinna pankade nõukogu esimees. 1919-1925 Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse (Päevalehe väljaandja) juhatuse esimees ja kuni surmani juhatuse liige. Lisaks osanik ja juhatuse liige paljudes äriettevõtetes, näiteks autoäri AS A. Rosenvald & Co (asutaja, aktsionär ja juhatuse liige 1928-1930), Valga õlletehas (suurosanik alates 1921), AS Tallinna Laevaühisus, AS A. Einpaul. Oli Estonia teatrimaja ehituse toetaja, mängides olulist rolli ehituseks krediidi võimaldamisel. 1919-1920 Asutava Kogu liige Rahvaerakonna rühmas, rahanduskomisjoni esimees. Korp! Vironia vilistlaskogu liige. Arthur Uibopuul oli tütar ja kaks poega. /Päevaleht 12.01.1929, 4.04.1930; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 18/1928; Lõuna Eesti 5.04.1930/
Karl Oskar Uibopuu (ka Uibopu) (18.03.1873 (vkj 6.03.1873) - 9.06.1942) sündis Valgamaal Tõllistes kõrtsmiku pojana. Õppis Valga kreiskoolis ja Tartus, lõpetas Saksamaal ülikooli põllumajandusteaduskonna. Oli Lätis Kokemõisa mõisavalitseja, Pihkvas Meieri linatööstuse raamatupidaja, aastast 1917 venna Arthuri poolt ostetud sama ettevõtte (Pihkva linatööstuse osaühisuse nime all) juht. Vabadussõja ajal asus Tartusse, töötas Tallinnas AS Ilmarine pearaamatupidajana. 1922. aastast juhtis venna Arthuri asutatud OÜ Valga õllevabrikut (hiljem AS Valga õlletehas, a-st 1932 Valga Tööstuse-Kaubanduse AS V.T.K.), mille juhina tegutses ka 1938. aastal. Karl Oskar Uibopuu oli Valgeristi kavaler, Soome konsul Valgas, Valga Laenu-Hoiu Ühispanga nõukogu liige, aktiivselt tegev Valga tuletõrjes, Kaitseliidu Valga malevkonnas, Pihkvas elades sealse Eesti seltsi Koit liige. Karl Oskar Uibopuu arreteeriti ja mõrvati Nõukogude võimude poolt Sverdlovski oblasti vangilaagris. /Lõuna Eesti 18.03.1938; Esmaspäev 23.09.1939; www.okupatsioon.ee/
Arthuri ja Karl Oskari õde Therese Elisabeth oli abielus Friedrich Johann Uibopuuga (12.10.1877 (vkj 30.09.1877) - 18.09.1933) - vt AS A. Rosenvald & Co.
Arthur Uibopuu abikaasa oli Therese Emmeline Uibopuu (sünd. Käppa), kes valiti 1930. aastal abikaasa asemel autoäri AS A. Rosenvald & Co juhatusse, kuhu ta kuulus kuni 1935. aastani.
Endel Uibopuu (26.06.1906-?), Arthur Uibopuu poeg, Tehnilise büroo Vennad Uibopuu asutaja (1932) ja kaasomanik; AS A. Rosenvald & Co väikeaktsionär ja revisjonikomisjoni liige.
Erik Uibopuu (24.08.1911 (vkj 11.08.1911) - 25.06.1994), Arthur Uibopuu poeg, Tehnilise büroo Vennad Uibopuu asutaja (1932) ja kaasomanik. Erik Uibopuu suri Montrealis, Kanadas.
     
     
K/k Baltik, Christiansen & Umblia (1934-1937)
 Väike-Roosikrantsi 4 (1934-1935) - Pikk 33-5 (05.1935-36)
AERO 1935-  

Bernhard Umblia ja Eugen Christiansen asutasid täisühingu "Kaubanduskontor Baltik, Christiansen & Umblia" 21. juulil 1934. Ühingu osakapital oli 2000.- krooni, mis jagunes võrdselt kahe täisosaniku vahel. Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti firma 1934. aasta oktoobris, tegevusalaks agentuur ja vahetalitus.
Kaubanduskontor Baltik võttis Aero autode esinduse endale tõenäoliselt 1935. aastal. Esimese seda marki sõiduki Eestis ostis samal aastal endale tuntud harrastusautosportlane (vt AUTOVÕIDUSÕIDUD), Tallinnas Viru 15 asunud kullassepaäri H. Markowitsh omanik Leopold "Lepo" Markowitsh (Markowitsch). Kõnealust Aerot mainiti tol ajal ka kui esimest Tshehhoslovakkia autot Eestis. Teine Aero toodi Eestisse alles 1938. aastal ja selle importijaks oli AS Auto Transport.
K/k Baltik esindas 1930. a-te keskel näiteks ka mootorrattaid Ariel ja Puch, samuti õhu- ja gaasikaitsevarustuse tootjat Drägewerk. 1935. aastal oli firma Baltik ka Arnold Bernsteini laevaliini agentuuriks Tallinnas (sooduspakkumine I klassis Tallinnast Antverpeni kaudu New Yorki ja tagasi maksis 590.- krooni (Päevaleht 9.03.1935)).
Firma tegevus tunnistati lõppenuks ja vastav sissekanne Kaubandus-tööstuskoja äriregistriusse tehti oktoobris 1937.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.19076 (Kaubandus-tööstuskoda); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 22/1934 jm/
   
     
Central-Carage, Jul. Johanson / Automobiilide keskdepoo Julius Johanson (1903-1940)
  Central-Carage H. Johanson (34-38); Tsentraal-Garaazh J. Johanson (36-1940); Central-Carage (30-33);
  Central-Carage, om. Jul. Johanson (29-31); Auto garash Central, om. Jul. Johanson (28); Automobiilide
  keskdepoo Julius Johanson (21-24)
 Narva mnt 14 (21-24) - Narva mnt 12 (24-32) - Väike-Pärnu mnt 21 (33-1936) - Pärnu mnt 31
 (1936-1940)
MERCEDES-BENZ 29-34 ainuesindus 29-34
AUBURN 29-34 ainuesindus 31
CORD 30-31 ainuesindus 31
DIAMOND 29
CHEVROLET 23-24  
BUICK 23-24  
CADILLAC 23-24  
GMC 23-24  
DODGE BROTHERS 23  

J. Johanson ise luges oma töökoja asutamise ajaks 1903. aastat.
5. juunil 1914 teatas Päevaleht, et 150 kohaliku auto ja väljast linna saabuvate külaliste sõidukite tarbeks ei olnud Tallinnas seni ühtegi suuremat autode parandustöökoda ja hoiukohta, kuid nüüd oli neid ehitamisel koguni kaks, mõlemad Narva maanteele. Hanshoff oli oma garaazhide ehitamisega alustanud ja Johanson lähipäevil valmis saamas. Johansoni garaazhi mahtus 30 autot, ruumi oli arvestatud ka bussidele ja veoautodele.
20. novembril 1917 puhkes Johansoni garaazhis suurem tulekahju, milles põles sisse 11 autot.
1932. või 1933. a-l kolis J. Johanson töökoja uutesse ruumidesse Väike-Pärnu mnt 21, alates 1936 toimunud tänavate ümbernimetamisest ja -nummerdamisest Pärnu mnt 31. Selsamal 1936. aastal oli töökoja peamiseks tegevusalaks autode ja mootorrataste (kapitaal)remondid ja rehvide vulkaniseerimine, reklaamiti ka autokerede ehitamist. Töökoja ruumid võimaldasid korraga mahutada kuni 25 autot.
Autoäriga tegeles J. Johanson kahel perioodil - 1920. a-te I poolel ja 1930. a-te I poolel.
/Päevaleht 5.06.1914, 20.11.1917; Tallinna Teataja 20.11.1917, 22.11.1917; Uudisleht 30.07.1936 jm/
Julius Johanson (ka Julius Johannson) (5.05.1880-18.05.1942) sündis Tallinnas vedurijuhi pojana, lõpetas Tallinna linnakooli, õppis mehaanikat ja elektrotehnikat, tegutses 10 aastat Perensi eraelektrijaamas tehnilise juhi ja kaasomanikuna, omandas autotöökoja ning pidas seda kuni 1940. aastani. Ta osales Vene-Jaapani sõjas, I maailmasõjas ja Vabadussõjas. J. Johanson oli üks Eesti autonduse pioneere ja aktiivne autosportlane (vt AUTOVÕIDUSÕIDUD), Eesti Autoklubi asutajaid, 10 aastat klubi spordikomisjoni esimees ja 1939. aastast auliige. Lisaks tegutses ta spordiseltsis Kalev, Eestimaa Jalgratturite Seltsis, Eestimaa Spordiseltsis Union, Tallinna Veeremängu Klubis jm; harrastas uisutamist, jalgrattasporti ja keeglit ehk "veeremängu".
/Uus Eesti 4.05.1940; Päevaleht 4.05.1940/
Vt ka Julius Johannsoni spordile ja autodele elatud elu, Riho Paramonov, Horisont 2/2010
   
Julius Johansoni pakkumine Riigikantseleile 1923. aastast (Rahvusarhiiv ERA 31.5.806 /via Rein Veldi/) ja palve Tallinna linnavalitsusele 1924. aastast (Tallinna Linnaarhiiv TLA 82.1.480 /via Rein Veldi/); Tsentraal-Garaazhi kiri Teedeministeeriumile 1940. aastast (Rahvusarhiiv ERA 2075.1.572 /via Rein Veldi/).
     
     
Erta (1932-34)
 Kentmanni 5 (1932-34)
DKW 32-33  
     
Carl Tammann & Stephan Traustel (1929/30-1931/32)
 ka Km Tammann & Traustel
 ka Kü K. Tammann & St. Traustel
   Kentmanni 5 (1929/30-1931/32)
DKW 30-31 ainuesitaja 30
     
Karl Tammann & Ko (20-1929/30)
 Kauba ja tööstuse OÜ Karl Tammann & Ko (20-1923)
 Kaubanduse ja tööstuse AS Karl Tammann & Ko (1923- )
 Karl Tammann / Carl Tammann (27-1929/30)
   laod Dunkri 4 (20-28), juhatus Kentmanni 5 (23-1929/30); Pikk 19 ( -01.11.1927)
DKW 29 ainuesindaja 29
HORCH 23-24  
DAAG-HORCH 23-24  
ADLER 23  
SAURER 23 Saurerwerke (Viin)
? 21  

1921. aastal hõlmas Kauba ja tööstuse OÜ Karl Tammann & Ko järgmised osakonnad: "Eesti-Aga" (valgustus, keevitus- jm seadmed, oma atsetüleeni ja õhuhapniku tööstused), "Lux" (akud, elektrilambid jm), "Tehnika" (masinad, tööstuste sisseseade, auto- ja jalgrattarehvid, autod, mootor- ja jalgrattad, mootorpaadid, kirjutusmasinad jm), "Mereasjandus" (laeva- ja kalandustarbed), "Tooresained ja kemikaalid" (tööstustarbed, ravimid, kosmeetika), "Manufaktuur ja pudukaup", "Royal Derby" Haapsalus (nahakaubad, siid ja kootud esemed, ehted).
1923. aastal asutati osaühingu asemele Kaubanduse ja tööstuse aktsiaselts Karl Tammann & Ko, mille asutajateks olid K. Tammann, J. Uttopärt ja A. Tau ning põhikapitaliks 5 miljonit marka 500 aktsias a 10 000.- marka.
1923. aasta suvel esindati Horchwerke, Adlerwerke ja Saurerwerke (Viin) sõidu- ja veoautosid.
1924. a-l oli aktsiaseltsi põhikapitaliks 5 miljonit Eesti marka ja kahjum 678 060 marka. Samal aastal müüdi Horchwerke autosid, Gnome & Rhone mootorrattaid ja Adlerwerke jalgrattaid. Mõne aja pärast aktsiaseltsi tegevus lõpetati. Võimalik, et see oli seotud 1926. a-l algatatud tollieeskirjade rikkumise ning dokumentide võltsimise ja hävitamise kohtuasjaga, kuhu olid peale Karl Tammann & Ko segatud veel firmad Konzentra, Karl Lemberg, J. Urla jt (Rahvusarhiiv ERA.2140.1.107). Karl Tammann jätkas äritegevust omanimelises kaubandusfirmas, kus esindas ja müüs peale DKW autode ka DKW mootorrattaid, jalgrattaid Champion, BSA ja Opel ning Dunlop rehve.
1930. aasta jaanuaris lõpetati Kaubandus-tööstuskoja äriregistris import-eksportfirma Karl Tammann tegevus. Samas registreeriti täisühing Kaubandus- ja tööstusühisus Karl Tamman & Stefan Traustel, tegevusalaks mitmesuguste kaupade import ja eksport ja tööstusettevõtted, täisosanikeks Karl Tammann ja Stefan Traustel, osakapitaliks 20 000.- krooni. Nimetatud ettevõtte tegevuse lõpetamine registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1932. aasta jaanuaris. Sama aasta märtsis registreeriti "Mootorrataste-, autode- ja jalgratastetööstus Erta", omanikuks Karl Tammann, asukohaks Tallinn, Kentmanni 5.
1934. a. veebruaris lõpetati Kaubandus-tööstuskoja äriregistris Tallinnas Kentmanni 5 asuva firma "Erta, mootorrataste, autode ja jalgrataste tööstus, Karl Tammann" tegevus ning registreeriti samas asukohas "Mootorrataste ja autode töökoda Erta, Ernst Tammann".
Erta müüs nii DKW autosid kui mootorrattaid veel 1933. aastal. 1934 oli selle margi esindus aga juba firma (Eesti) AS C. Siegel käes.
1935. a. juunis müüdi võlgade katteks oksjonil Karl Tammanni kinnisvara Tallinnas Kentmanni 5 ja augustis tunnistati K. Tammann tema enda palvel mittekaubanduslikul alal maksujõuetuks.
1935. aastal tegutses Kentmanni 5 "Väärtmetallide lahutustööstus Erta".
/Eesti Majandus 11/1923; Riigi Teataja nr 61, 28.04.1923; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 4/1930, 4/1932, 7/1932, 6/1934; Kaja 9.06.1925; Vaba Maa 7.06.1935, 10.08.1936; Esmaspäev 25.08.1935/

Karl Tammann (ka Carl Christian Tammann) (27.06.1879 (vkj) - ?) sündis Pärnus, siirdus Peterburgi, seal abiellus. Eestisse naastes tõusis siin 1920. a-tel suurärimeheks, oli OÜ Karl Tammann & Ko kaasomanik ja juht, 1923. a-st AS Karl Tammann & Ko kaasomanik ja juht, seejärel firmade Karl Tammann & Ko, Carl Tammann & Stephan Traustel ja Erta kaasomanik ja juht. AS Eesti-AGA asutaja, aktsionäre ja juht, AS Konzentra asutaja ja aktsionär 1922-1927(?); raadioäri OÜ Radion asutaja, osanik ja juhatuse liige 1929-1930 (läks pankrotti). Ilmselt oli tegev veel teisteski ettevõtetes.
Ernst Gustav Tammann   (26.09.1912 (vkj 13.09.1912) - 1983), Karl Tammanni poeg, sündis Moskvas, kolis juba enne II maailmasõda Lõuna-Aafrika Vabariiki, kus elas kuni surmani 1983. aastal.
Stefan Traustel   (1870(?) - 8.12.1933) tegutses 1920. a-te alguses ärialal Tallinnas ja hiljem Kuressaares (oli ilmselt seotud kivimurruga Kihelkonnas ja 1928-29 esindas Saaremaal Forde). 1930-31 pidas Tallinnas koos K. Tammanniga esindusäri. S. Traustel suri Tallinnas 1933. a. detsembris 63. a. vanuselt.
/Rahvusarhiiv ERA.969.1.687 (Majandusministeerium, OÜ Radion); ERA.14.7.187 (Siseministeerium, AS Konzentra); Tallinna Oleviste koguduse personaalraamat (TLA.236.1.53); Esmaspäev 25.08.1935 jm/
     
     
Auto-Service (1920-1937)
 Hollandi 50 (30-1937)
ADLER 33 ainuesindus 33

Autoparandustöökoja Auto-Service tegutsemise algusajaks loeti 1920. aastat (Uudisleht 1.08.1936), töökojal oli erinevaid omanikke.
1932. a. juulikuuni oli töökoja Auto-Service omanikuks ja tehniliseks juhatajaks insener Rudolf Schmiedeberg, kes suri ootamatult 10. juulil 1932 Pirita rannas saadud päikesepiste tagajärjel (Vaba Maa 12.07.1932, Uudisleht 13.07.1932).
Seejärel sai töökoja omanikuks Alfred Minding. Töökojas remonditi sõidu- ja veoautosid, tehti värvimistöid, üüriti välja garaazhe jne.
1934. aasta septembris asus Hollandi 50 Auto-Service'i ruumes ka "G. Grenzmanni auto- ja plekisepa töökoda", kus valmistati ja parandati autokeresid, poritiibu, radiaatoreid, mootorikatteid jm autode metallosi, tehti veevarustuse ja vasesepa töid.
1935. aasta juulis registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris autoparandustöökoja Auto-Service, A. Minding lõpetamine ning registreeriti samas asuv autoparandustöökoda Auto-Service, A. Sanderkoff, äripidajaks August Sanderkoff (lisaks registreeriti ka August Sanderkoffi veoäri Narva mnt 102). (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 15/1935)
1935-36 tegeles Auto-Service autode, mootorite, mootorrataste, autokerede, poritiibade, radiaatorite ja akude, aga ka laevamootorite, teerullide ja kivilõhkumismasinate parandusega, silindrite puurimisega Inglismaalt ostetud puurimismasinaga, garaazhide üürimisega (neid oli kokku 17 autole).
Autoparandustöökoja Auto-Service, A. Sanderkoff lõpetamine registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1937. a. veebruaris. (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 5/1937)
Hollandi 50 ruumidesse kolis varem Kalarannas Võrgu tänaval asunud J. Loomanni ja J. Tirmanni mehaanikatöökoda. 1937. a. suvel oli töökojas 30 töölist ja tegeleti laevade, autode, tekstiilitööstusmasinate jne parandamisega. (Uus Eesti 27.07.1937)
     
     
Alex. Schmidt import agentuur (28-1940)
 Suur-Brookusmägi 16-3 (1928-1933) - Toompuiestee 21-1 (1933-1940?)
NASH 32  

1930. aasta märtsis tehti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris muudatus, mille kohaselt oli firmast Alex. Schmidt päranduse jagamise lepingu põhjal välja astunud Irmgard Kirschmann, firma omanikeks jäid Hans Schmidt ja Lisbeth Andereya. 1932. aasta jaanuaris teatati kaasomaniku Lisbeth Andereya lahkumisest, misjärel jäi ettevõtte ainuomanikuks Hans Schmidt; prokuristideks olid Ina Schmidt ja Konstantin Burtsev (tõenäoliselt üks AS G. F. Beljagin asutajatest 1923. a-l).
1932. aastal kuulus agentuurkontorile Alex. Schmidt ka Cherry Blossom saapakreemi, Mansion Polish poonimisvaha ja Colman's Mustard sinepi ainumüügiõigus Eestis. 1938 müüs ta G.F. Beljagini teed, Colman ja Sarta inglise sinepit, B.S. sojakastet, Nugget inglise saapakreemi jm kaupu.
Agentuurkontori Alex. Schmidt tegevus lõpetati Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1940. aasta märtsis.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 7/1930, 3/1932, 15/1933, 10/1940 jm/
     
     
Oskar Alt (autoäri 1930-1932)
 Narva mnt 12 (1930-1932)
 Willys Overland Crossley Ltd ainuesindaja Eestis 1930-31
 Marmon Motor Car Company ainuesindaja Eestis 1930-
WILLYS 1930-1932  
MANCHESTER 1930-31  
WILLYS-KNIGHT 1930- ainuesindaja 1930-
OVERLAND WHIPPET 1930- ainuesindaja 1930-
MARMON 1930- ainuesindaja 1930-
ROOSEVELT 1930-

Endine Hans Vinnali ärijuht ja H. Vinnali abikaasa Helene vend Oskar Alt (18.03.1884 (vkj 6.03.1884) - ?) avas 1930. a. jaanuaris, varsti pärast Vinnali firma likvideerimist, oma autoäri, hakates Willys Overlandi ja Marmoni autotehaste "sõidu-, veo- ja omnibus-automobiilide, kõigis suurustes, alates lihtsast ja odavahinnalisest ning lõpetades kõige suurema ja kallima luksusautoga" Eesti esindajaks. Firma tegevuse algusajaks loeti 7. jaanuari 1930. Süveneva majanduskriisi tingimustes ei jagunud Oskar Alti autoärile pikka iga ja 1933. a. veebruaris teatas ta Kaubandus-tööstuskoja äriregistrile, et on 31.12.1932 äri likvideerinud "valuuta saamise raskuste tõttu kauba muretsemiseks välismaalt".
1933. a. aprillis teatas O. Alt Kaubandus-tööstuskoja äriregistrile, et on Tallinna linnavalitsuselt 18.03.1933 saadud loa alusel avanud KÜ Eesti Tubakatööstuse tubakasaaduste en-gros müügiäri Tondi 19, kuid lõpetas tubakaga kauplemise juba sama aasta septembris.
27. mail 1935 alustas Narva mnt 23 tegevust Oskar Alti uus omanimeline äri, mille tegevusalaks olid auto-, mootorratta- ja jalgrattakummid, autotarbed ja autod. Samal aastal esindas Oskar Alt Eestis rehve Palmer. Autode esinduste kohta info puudub.
1939/40 valiti Oskar Alt kullassepaäri ja -tööstuse OÜ J. Kopf juhatuse liikmeks.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.12128 (Kaubandus-tööstuskoda); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 7/1933, 10/1933, 15/1935 jm/
     
     
Konzentra, Ins. F. John (1927-1929) / Friedrich John (1929-1932)
 Pikk 39 (1927-1.10.1929) - Aia 10 (1.10.1929-1932) - Narva mnt 6 (1932) - Gildi 8 (1932) -
  Kuninga 5 (1932)
 Graham-Paige Motors Corp, Detroit, Mich. esindaja alates 1928
RENAULT 1927-31 peaesindaja 28-29
GRAHAM-(PAIGE) 1928-31 peaesindaja 29
FEDERAL    30-31  
     
AS Konzentra (1922-1926/27)
 Pikk 39 (1922-26)
RENAULT    24-26 ainuesitaja 25-26
HORCH 1922-23 ainumüük 22
OPEL 1922-23  
ADLER    23  
BÜSSING    23
VOMAG    23
AGA 1922-  

1922. a. veebruaris registreeriti siseministeeriumis Kaubanduse ja Tööstuse Ettevõtte OÜ Konzentra põhikiri. Osaühingu asutajateks olid Karl Tammann ja Aleksander Tammann firma Karl Tammann & Ko esindajatena ning Saksa kodanik insener Alfons Körting firma Ühisus Körting-Gürtler esindajana. Osaühingu põhikapital oli 5 miljonit marka ja see jagunes 250 osatäheks a 20 000 marka. Tegevuse algusajana näidati 1. märts 1922. Kuid juba sama aasta suvel, juulis 1922, registreeriti siseministeeriumis Kaubanduse ja Tööstuse Aktsiaselts Konzentra põhikiri. Aktsisaseltsi asutajateks olid Karl Tammann, Aleksander Tammann, Friedrich John ja Karl Gürtler. Põhikapital oli 10 miljonit marka, mis jagunes 500 aktsiaks a 20 000 marka. Firma tegevusalaks oli "automobiilidega, jalgrattastega ja igasuguste mootoridega ja nende osadega kauplemine Eestis ja väljamaal ja nende valmistamiseks ja parandamiseks tehaste ja töökojade avamine".
1922. aasta novembris rajas AS Konzentra Miinisadamasse autode- ja mootorrataste parandustöökoja. Esmalt müüdi Saksa tehaste autosid, lisaks DKW abimootoreid, Adler, Presto, Opel ja Enfield jalgrattaid, Dunlop ja Avon rehve. 1923/24 sai firma endale Renault' tehaste esinduse Eestis ja hakkas müüma Renault sõidu- ja veoautosid, busse, traktoreid, paadi- ja laevamootoreid, lennukimootoreid, elektrijaamu, tõstkraanasid, sildu jne. 1925 müüdi ka mootorrattaid Henderson ja jalgrattaid Swift ja Simson.
Siseministeeriumi AS Konzentra toimikus puuduvad andmed firma edasise tegevuse kohta peale põhikirja registreerimist. Majandusministeeriumi OÜ ja AS Konzentra toimikuid ei ole õnnestunud leida. Seetõttu pole esialgu teada aktsiaseltsi Konzentra tegevuse lõpetamise täpne aeg ja asjaolud. Võimalik, et lõpetamine oli seotud 1926. a-l algatatud tollieeskirjade rikkumise ning dokumentide võltsimise ja hävitamise kohtuasjaga, kuhu olid peale Konzentra segatud veel firmad Karl Tammann & Ko, Karl Lemberg, J. Urla jt (Rahvusarhiiv ERA.2140.1.107).
1928. aasta jaanuaris registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äride registris automobiilide ja autoosade kauplus Konzentra, ins. F. John. Firma oli tegevust alustanud 24. mail 1927, ainuisikuliseks äripidajaks oli Friedrich John ja prokuristiks Aleksander Freyberg. 1. oktoobrist 1929 võeti firma nimena kasutusele ainult Friedrich John.
Friedrich John jätkas Renault' esindajana, alates 1928. aastast sai ka Graham-Paige autotehase esindajaks Eestis ja peagi võttis endale ka veoautode Federal esinduse. 1929. a. sügisel kolis firma Pikalt tänavalt uude asukohta Aia 10, sealt 1932. a. alguses Narva mnt 6 (OÜ Tarmo asukoht), sama aasta suvel Gildi 8 ja alates 29. juulist 1932 Kuninga 5 (kaks viimast olid samal ajal ka firma Boris Sabsay asukohaks). 1933. a. septembris teatas F. John, et tema firma tegevus lõpetati 1932. aastal. Samal aastal tegutses F. John juba B. Sabsay & Ko autoosakonna juhina ja see firma oli üle võtnud nii Renault', Grahami kui Federali Eesti esindused.
/Rahvusarhiiv ERA.14.7.496 (Siseministeerium), ERA.14.7.187 (Siseministeerium), ERA.891.2.750 (Kaubandus-tööstuskoda); Päevaleht 15.02.1922, 15.11.1922; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 6/1932, 13/1932, 16/1932, 19/1933 jm/

Insener Friedrich Heinrich John (22.10.1893 St. Peterburg - ?) oli AS Konzentra asutajaid ja aktsionär (1922-1926/27?); autoäri Konzentra, Ins. F. John ja Friedrich John omanik 1927-1932, firma B. Sabsay & Ko autoosakonna juht 1932. aastal (võib-olla kuni 1938. a-ni), autoesinduse Leho Taos prokurist 1938-1939. Siirdus ilmselt 1939. a. sügisel ümberasujana Saksamaale.
Konzentra kiri Harju Maavalitsusele 1929. aastast (Tallinna Linnaarhiiv TLA 884.2.115 /via Rein Veldi/).
     
     
Kaubanduskontor Feldt & Hoessel
 Lembitu 7-b (30-31)
OPEL 30-1931 esinduse üleminek 1931
     
Ernst Feldt (asut. 1912)
 Kinga 1 (13) - Pikk 16 (18-1933) - Vanaturg 6 (1933-37)
OPEL 30  

Kaubanduskontor Feldt ja Hoessel registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1929. aasta augustis. Täisühingu täisosanikeks olid Ernst Feldt ja Theodor Hoessel. 1930. aastal esindas kaubanduskontor lisaks Opeli sõidu- ja veoautodele ka firmasid Flammger, Zudze & Co ja Zeiss Ikon.
1933. aasta novembris Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeritud muudatuse järgi jätkas insener Theodor Hoessel äritegevust, avades Tallinnas Vanaturg 6-3 omanimelise agentuurkontori.
Firma Ernst Feldt oli fotoäri, kus müüdi igasuguseid fototarbeid. 1930. aastal esindati Eestis Inglise Wellingtoni, Saksa Veraxi ja Läti Kosmose tehaseid. Lühikest aega oli Ernst Feldt ka Opeli autode ametlik edasimüüja Eestis.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 17/1929, 23/1933 jm/

Ernst Feldt (16.11.1885-?), fotoäri Ernst Feldt asutaja ja omanik, lõpetas Tallinnas Nikolai gümnaasiumi, töötas mitmes Tallinna fotoäris ja rajas 1912. aastal oma ettevõtte. /Päevaleht 31.03.1937; Vaba Maa 27.03.1937, Uudisleht 27.03.1937/
     
Ins. Th. Hoessel & E. Borchert
 Viru 8 (28)
OPEL 28 ainuesindaja 28; peaesindaja 28
     
     
G. F. Beljagin (07-1931?)
 Vana turg 1 (07) - Vana turu kael 1 (11-13) - Troonipärija pst 11 ( -1921) - Vanaturg 1 (1.01.1922-1930)
   - Suur-Brookusmägi 16-2 (1930-1931?)
NASH 29-31 ainuesindaja 29-31

1907. aastal müüs G. F. Beljagin teed (kuulsad margid K. ja S. Popov, Karavan, Vassili Perlov ja Pojad, Gublin & Kuznetsov, Võssotski jt), kohvi ja suhkrut. 1922. aastal importis Kaubanduskontor G. F. Beljagin jahu, suhkrut, riisi, teed, kakaod, mannat, soola, sahariini, kohvi, rosinaid, korinti, pähkleid, loorberit.
1923. aastal asutati aktsiaselts G. F. Beljagin, mille asutajateks olid G. Beljagin, K. Burtsev ja S. Burtseva ning põhikapitaliks 30 miljonit marka 1200 aktsias a 25 000.- marka. Aktsiaseltsi tegevus lõpetati aga ilmselt juba 1924.-25. aasta paiku ja edaspidi tegutses taas kaubanduskontor G. F. Beljagin, mille lõpp saabus suure majanduskriisi aastail. Kaubandus-tööstuskoja äriregistris lõpetati firma kaubanduskontor G. F. Beljagin tegevus 1932. aasta jaanuaris. Ent veel 1933. aasta juulis arutati Gabriel Beljagini maksujõuetuks tunnistamise asja Tallinn-Haapsalu rahukogus.
Eeldatavasti oli firma G. F. Beljagin juhiks ja omanikuks kaupmees Gavriil (Gabriel) Beljagin, kes muuhulgas oli 1917. aastal aprillist septembrini Tallinna linnapea kohusetäitja.
/Eesti Majandus 38/1923; Riigi Teataja nr 126, 02.11.1923; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 3/1932; Tallinna Post 09.07.1933/
     
     
AS Schilling ja Wolkmar (26-1934)
 Lai 28 (26-32) - Lai 38 (1934) - Väike-Roosikrantsi 9-2 (1934, likvideerimise ajal)
CITROEN    26-30 peaesindaja 26-29
CHRYSLER    27-30 Eesti esitaja 27; peaesind. 28; ainuesind. 30
FARGO    29-30 ainuesindaja 29
PLYMOUTH 1928-29 peaesindaja 1928-29

1930. aastal lahkus aktsiaseltsi Schilling ja Wolkmar juhatusest Martin Hornbruch, kelle asemele valiti Viktor Steinfels (1934. aastal oli ta rohu- ja värvikaubanduse AS-i F. O. Treublut ärijuht).
1934. a-l teatati Kaubandus-tööstuskoja äriregistrile, et on asutud AS Schilling & Wolkmar likvideerimisele. Likvideerimiskomisjoni kuulusid Arvid Nottbeck, Olga Arzybaschev ja Dittmar Schilling. Viimase surma järel samal aastal valiti komisjoni Gustav Kesel. Kaubandus-tööstuskoja äriregistris lõpetati AS Schilling & Wolkmar tegevus 1939. aasta märtsis.
/ Kaubandus-tööstuskoja Teataja 9/1930, 4/1934, 10/1934, 8/1939 /
     
     
AS Silva (1919-1931)
 Jaani 6 (19) - V. Roosikrantsi 1 (20) - Merepuiestee 17 (21-1930?), Estonia pst 19 (1929-1931 - J. Puhk &
 Pojad
võttis üle)
 The Studebaker Corporation of America ainuesindaja Eestis 1927-28
 Brockway Motor Truck Corporation esindaja Eestis 28
STUDEBAKER 1927-30 ainuesindaja 1927-30
ERSKINE 1927-30 ainuesindaja 28-30
BROCKWAY    28-30 ainuesindaja 28-30

Ühe Eesti suurima omaaegse kaubandus- ja metsatööstusettevõtte AS Silva tegevus lõppes tollase Eesti Vabariigi ühe skandaalsema pankrotiga. Silva asutasid eestlastest ärimehed 1919. aastal metsasaadustega kauplemiseks. Ettevõte hakkas jõudsalt arenema: osteti kokku suuri metsaga maatükke üle Eesti ja mitu saeveskit puidu ümbertöötlemiseks. Varustati Eestit ja suurtes kogustes müüdi puitu ka välismaale. 1929. aastal maailma tabanud suur majanduskriis ja mitmed muud tegurid viisid aga selleni, et 1930. aasta kevadel pidas Börsikomitee poolt moodustatud komisjon vajalikuks AS Silva juhtimine administratsioonile allutada. Samal ajal töötas Silva erinevais osakondades ja haruettevõtetes üle Eesti kokku enam kui 400 töölist ja 150 ametnikku. Olukorda hinnati veel suhteliselt optimistlikult, bilansi esialgsel inspekteerimisel leiti, et umbkaudu pool ettevõte põhikapitalist oli alles. Kuid 30. mail 1931 tunnistas Tallinn-Haapsalu rahukogu AS Silva maksujõuetuks. Ettevõttel oli võlgu summas 3 231 600 krooni. Samal aastal müüdi ühe AS Silva direktori maja Tartus oksjonil 61 000 krooni eest.
AS Silva kauples veel ka põllumajandustarvetega (loorehad, McCormick ja Deering heina- ja viljaniidumasinad, koorelahutajad); mootoritega (McCormick, Petters); petrooleumi, bensiini ja õlidega (Shelli ainuesindaja Eestis); ehitusmaterjalidega jne. Autokaupadest esindati Eestis Firestone rehve (ainuesindaja alates kevadest 1927), Studebaker Corporationi autosid Studebaker ja Erskine (alates 1927. aastast), veoautosid Brockway. 1929. aasta märtsis ostis Silva raskustesse sattunud AS W. Schneider & Co põllumajandusmasinate ja rauakaupade laovaru ja võttis rendile firma ruumid Estonia pst 19 (1931 omandas maja ja kaupluse firma J. Puhk & Pojad). Silva puutöökojas ehitati muuhulgas ka bussikeresid.
   Vt ka: Rahva Hääl 3.02.1993, Julius Põldmäe, Vesivõsud Eesti ettevõtluses
   /Kes on kes Eesti majanduses 2000; Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940; Päevaleht 01.06.1931/
AS Silva juhtide ja omanike hulka kuulusid mitmed Eesti tuntud äritegelased, nagu Jüri Parik, Eduard Kusik, Robert Artur Holst, Alfred Sinisoff.
Jüri Parik (16.04.1889-21.05.1929), üks AS Silva asutajaid, juhte ja omanikke; ettevõtja, kelle äritegevuse haare oli 1920. aastatel sedavõrd lai, et ajalehed nimetasid teda Saksa terasemagnaadi eeskujul "Eesti Stinneseks". Jüri Parik sündis Viljandimaal Kolga-Jaanis, õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis, sooritas abituuriumi Peterburi kadetikorpuses, lõpetas 1914 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. 1914-1918 tegutses Tartus advokaadina, kuulus samal ajal ka Postimehe toimetusse ja lõi kaasa Noor-Eesti liikumises. 1918. aasta lõpus siirdus Tallinna, asutas 1919 AS Silva, oli mõnda aega Eesti Panga juriskonsult, valiti Eesti Kommerts-Panga nõukogu esimeheks, tsemendivabriku AS Asserin juhatuse esimeheks, AS Eesti Tulitikumonopol ja AS Franz Krull juhatuse liikmeks. Oli Pärnu õlletehase OÜ A. Bliebernicht ja OÜ T. Virkhaus & Ko üks asutajaid, Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse osanik, Riigi Põlevkivitööstuse esimese nõukogu liige ja abiesimees, klubi Centum asutajaliige, Eesti Jahimeeste Seltsi liige. J. Parik kuulus ka Ajutisse Maanõukokku, oli I Riigikogu liige, Kreeka peakonsul Eestis ja konsulaarkorpuse vanem, EÜSi vilistlaskogu liige. Ta oli suur kunstihuviline ja väidetavalt kuulus talle üks suuremaid tolleaegseid Eesti kunstnike tööde kogusid. Jüri Parik oli abielus Villem Reimani tütre Lindaga ja neil oli 7 last. /Päevaleht 22.05.1929; Vaba Maa 23.05.1929; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 11/1929/
Eduard Kusik (Kuusik) (13.11.1867 (vkj 1.11.1867) - 14.06.1932), suurärimees ja -tööstur, üks AS Silva asutajaid, omanikke ja juhte. Sündis Tartumaal Pataste mõisa kupja pojana, asus tööle juba 16-aastaselt, sai peagi Torma mõisa valitsejaks ning Kõnnu, Torma ja Toikvere mõisate rentnikuks. Hiljem ostis Toikvere mõisa, mis kuulus talle kuni maade võõrandamiseni. Asus 1906 Tartusse, kus tegutses metsakaupmehe ning puidu- ja mööblitöösturina. 1919 siirdus Tallinnasse, vabariigi alguses töötas toitlustusministeeriumis, oli Eesti Panga nõukogu liige. Eduard Kusik oli AS Silva üks asutajaid ja juhte, Eesti Kommerts-Panga juhatuse esimees, tsemendivabriku AS Asserin juhatuse esimees, Kindlustus-AS Hansa juhatuse liige, AS Union juhatuse liige; Rumeenia konsul Eestis. /Päevaleht 13.11.1927; Vaba Maa 16.07.1932; Postimees 16.07.1932; Kaja 16.07.1932; Tallinna Post 17.07.1932/
Robert Artur Holst (21.12.1885-19.04.1943), AS Silva üks asutajaid ja juhte. Robert Holst sündis Tartumaal Kambja vallas, lõpetas Tartu reaalkooli, õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust, töötas 1909. a-st oma isa äris Tartus ärijuhina, a-st 1921 oli Tallinnasse üle viidud ja aktsiaseltsiks muudetud äri Rob. Holst & Ko direktor; 1921-1928 tegutsenud lennuühingu AS Aeronaut üks asutajaid, omanikke ja juhte; mõnda aega Tartu AS H. Tõnisson ja Ko ning Tallinna Aktsiapanga direktor; OÜ Systema osanik. 1927. aastast kompveki- ja shokolaadivabriku OÜ Riola asutaja, omanik ja direktor. Robert Holst oli tegev ka Tartu seltsides Vanemuine ja Taara, töötas mõnda aega toitlustusministeeriumis ja kaubandus-tööstusministeeriumis, oli 1920-1930 Börsikomitee liige ja 1922-1932 Austria aukonsul Eestis, osales Tallinna Meestelaulu Seltsi ja Laulumeeste Klubi tegevuses. Robert Holst arreteeriti 1941 ja küüditati Siberisse, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina 1943. aastal. /Vaba Maa 20.12.1935; Postimees 20.12.1935; www.okupatsioon.ee/
Alfred Sinisoff (Alfred Friedrich Sinnisow, ka Sinisov) (31.12.1888 (vkj 19.12.1888) - 10.09.1968), ärimees ja tööstur, AS Silva juhatuse liige 1923. aastast. Sündis Tallinnas ehitusettevõtja ja kaupmehe Hans Sinisoffi pojana, lõpetas 1908 Peterburis gümnaasiumi, 1916 Riia polütehnikumi dipl.-ins. tehnoloogina. I maailmasõjas osales suurtükiväe ohvitserina, Vabadussõja ajal oli sõjaministeeriumi varustusvalitsuse ülem ja hiljem varustusvalitsuse esindaja Londonis ja Pariisis. A. Sinisoff oli mitmete ettevõtete osanik ja juht. 1926. aastast oli ta peamiselt tegev enda asutatud metalli-, õliriide- ja kivitööstuse ettevõtetes, mida juhtis 1940. aastani. A. Sinisoff oli üle 10 aasta Eesti Kaubandus-tööstuskoja juhatuse liige. Põgenes 1944 perega Saksamaale, sealt siirdus USA-sse, kus töötas kuni pensionile jäämiseni joonestajana. /Päevaleht 30.12.1938; Vaba Eesti Sõna 3.10.1968/
August Janson, AS Silva juhatuse liige, oli Eesti Panga nõukogu liige ja seotud AS-iga Atlanta ja Harju Pangaga.
Voldemar Selling, AS Silva juhatuse liige 1920-1928 - vt A. Selling & Ko.

       
AS Silva kauplus Estonia pst 19. Foto: AS Silva Tähtraamat 1930 (1929).
     
     
OÜ T. Virkhaus & Ko (29-30) / OÜ C. A. Wirkhaus (30) / AS C. A. Wirkhaus (asut. 1880)
 Tallinn (osakond), Vana-Viru 15-2 (24-1927) - Väike Karja 1 krt 5 (1927-28) - Estonia pst 19 (29-30)
 Tartu, Peterburi 42 (98-1928) - Narva 42-44 (1928-30)
CHRYSLER 28-30 Tartu ja Lõuna-Eesti esindaja 28
FARGO 29-30

1914. aastal oli Tartu äri C. A. Wirkhaus Thermaenius peksugarnituuride, Mathildedal lokomobiilide ning Clayton & Shuttleworth Ltd lokomobiilide ja peksumasinate esindaja Põhja-Liivimaal ja Eestimaal. 1920. aastatel müüdi põllutööriistu ja -masinaid, rehepeksumasinaid (Thermaenius, Lanz), lokomobiile (Mathildedahl), naftamootoreid, meiereide masinaid ja seadmeid, jalgrattaid, õlisid, masinarihmu, kaalusid, heeringat, soola jpm; 1920. aastate lõpus ka sõidu- ja veoautosid. Firmale kuulus Rootsi põllutöömasinate ainuesindus Eestis.
Adalbert Wirkhaus (07.02.1875-22.11.1928), firma C. A. Wirkhaus asutaja ja omanik. Lõpetas Tartu reaalkooli ja õppis Riia polütehnikumis, mida aga ei lõpetanud, vaid asus tööle isa Karl Wirkhausi ärisse Tartus. Seal tegeles ta välisesindustega, kolis peagi Riiga ja reisis Saksa firmade esindajana aastaid mööda Venemaad. Pärast isa surma naases ta Tartusse ning venna Oskari surma järel sai pere äriettevõtte juhiks. Adalbert Wirkhaus oli Rootsi viitsekonsul.
1929. aasta alguses, varsti peale Adalbert Wirkhausi ootamatut surma, tulid ilmsiks firma suured võlad ja tekkisid makseraskused. Esialgu arvestati ligikaudu 100 000 kroonise kahjuga, kuid as-i finantsolukorra uurimiseks moodustatud komisjon selgitas välja, et äri kahjud ulatusid mitmekordselt üle põhikapitali - enam kui 230 000 kroonini. Uurimise käigus selgus ka, et firma oli juba aastaid kahjumiga tegutsenud. Alguse sai see väidetavalt kauplemisest Nõukogude Venemaaga, edaspidise allakäigu põhjustena toodi välja tugeva konkurendi Tartu Eesti Majandusühisuse tegevus, äri juhi A. Wirkhausi kehv tervis ja võlgu müüdud suured rehepeksugarnituurid.
Sisuliselt oli AS C. A. Wirkhaus pankrotis, kuid võlausaldajad üritasid ettevõtet (ja vähemalt osa oma rahast) päästa, kandsid maha 135 000 krooni ja kavatsesid suuremate kreeditoride (paar Rootsi firmat ja Eesti ärimehed) toel asutada sama nime all uue, 100 000 kroonise põhikapitaliga aktsiaseltsi. Tegelikult loodi mingil põhjusel aga koguni kaks osaühingut - OÜ C. A. Wirkhaus ja OÜ T. Virkhaus & Ko. Kummalegi paraku pikka iga ei jätkunud.
1930. aasta oktoobris Kaubandus-tööstuskoja äriregistris tehtud muudatuse järgi lahkus OÜ C. A. Wirkhaus juhatusest Otto Wirkhaus ja tema asemele valiti Ernst Sukoffsky. 1931. aasta jaanuaris aga teatati, et on asutud OÜ C. A. Wirkhaus likvideerimisele, ning sama aasta septembris oli maksujõuetuks tunnistatud ettevõttele määratud hooldaja, vandeadvokaadi abi Hermann Valter.
OÜ T. Virkhaus & Ko registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris mais 1929. Tegevusalaks oli märgitud "kauplemine Eestis ja välismaal oma ja komisjoni arvel igasuguste põllumajandustarvetega, õlidega, heeringatega ja igasuguste ehitustarvetega". Juhatusse kuulusid Traugott Virkhaus, Ado Tainik ja Valter Horn. Üks ettevõtte asutajaid oli ka suurärimees, AS Silva üks omanikke ja juhte Jüri Parik (1889-1929). Traugott Virkhaus pidas alates 1933. a. algusest Tallinnas esmalt Suur-Kloostri 11, hiljem Väike-Pärnu mnt 19-1 malmkaupade komisjoniäri "Estometall, Traugott Virkhaus" (endine "Estometall, E. Heyduck").
/Postimees 24.11.1928; Vaba Maa 22.02.1929; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 23/1928, 11/1929, 22/1930, 6/1931, 20/1931, 5/1933, 6/1933 jm/
Vt Autoärid teistes Eesti linnades
     
     
G. Herzenberg ja J. Hirschhorn
 Viru 12 (23) - Viru 4 (1923) - Viru 19 (24-30)
 autoosakond likvideeriti kevadel 1930
 General Motors International AS ainuesindaja Eestis 29
BUICK 1929-1930 ainuesindaja 29
OLDSMOBILE 1929-1930 ainuesindaja 29
MARQUETTE(?) 1930

Firma G. Herzenberg ja J. Hirschhorn kauples peamiselt koloniaalkaupade ja toiduainetega (rukis, kaer, tatratang, herned, suhkur, sinep jne). Tegeleti ka rukki kokkuostuga. 1926. a-l asus firma Tartu osakond Aleksandri 134, järgmisest aastast Meltsiveski 40/42 A. & M. Univeri jahuveskis. 1929. aastal asuti tegelema ka autoäriga, võttes endale General Motorsi markide Buick ja Oldsmobile Eesti esinduse. Autonäitustel firma ei osalenud (1929. a. mais oli markide Buick ja Oldsmobile esindajana näitusel veel Hans Vinnal, 1930. a. mais esitles Buicke juba J. Puhk & Pojad). Kuid G. Herzenberg ja J. Hirschhorn eksponeeris autosid Buick ja Oldsmobile 1929. a. augustis toimunud Eesti näitus-messil Tallinnas. Mais 1930 teatati autoosakonna likvideerimisest.
1930. a. lõpus sattus firma raskustesse. Põhjusena räägiti nii vilja hinnalangusest (firma oli suuremas koguses vilja kokku ostnud), kui oma kohustused päeva pealt üles öelnud pangast. Detsembri keskel sõitsid omanikud välismaale, mis tekitas ajalehtedes mõnetist ärevust, kuid naasid peagi ja asusid äriasju klaarima.
Gerson Herzenberg oli pärit Tallinnast. 1934. a-l registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris agentuuräri Gerson Herzenberg, aadress Tallinn, Viru 12.
Joseph Hirschhorn oli pärit Liepajast ja ta oli G. Herzenbergi õemees. Avas 28. märtsil 1931 Tallinnas Pikk tn 25 Tshehhoslovakkia saapakuninga Bata esindusäri, mis põhjustas Eesti ajakirjanduse, jalatsitöösturite ja -tööliste seas tõelise Bata-paanika. Kuid juba 1932. a. novembris läks äri tühjendusmüügiga sulgemisele. J. Hirschhorn tegutses edaspidi välisfirmade esindajana. 1935. a-l kolis tema firma ("välismaa firmade esindus") Tallinnas Veizenbergi 16-2 aadressilt uude asukohta Suur-Roosikrantsi 4-4.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 10/1934, 8/1935; Päevaleht 13.11.1932; Vaba Maa 14.12.1930, 17.12.1930; Kaja 18.12.1930; Nool 18.04.1931 jm/
G. Herzenberg ja J. Hirschhorni pakkumine Riigikantseleile 1930. aastast (Rahvusarhiiv ERA 31.5.411 /via Rein Veldi/).
     
     
Kaubandus-tööstuskontor Aug. Puskar (1930-1932)
 Pikk 36-19 (30) - Harju 34 ( -1932)
MATHIS 30 ainuesindaja 30

Kaubandus-tööstuskontor August Puskar registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1930. aasta aprillis. Kaks aastat hiljem, 1932. aasta aprillis, registreeriti äriregistris firma tegevuse lõpetamine.
August Puskar - vt U/Ü "AIK" Joh. Lorup & Ko.
/ Kaubandus-tööstuskoja Teataja 9/1930, 10/1932 /
     
     
V. Engel / Voldemar Engel / KM V. Engel & Poeg / V. Engel & Ko
 Vene 1 (1922- ) - Pikk 45 (25-1.08.1934) - Pikk 39 (1.08.1934-1940)
OPEL 28-30 (kaas)ainuesindaja 28; peaesindaja 28

Voldemar Engeli elektrotehnikabüroo müüs igasuguseid elektritarbeid ja -seadmeid, raadioaparaate, jalgrattaid jm. Lühikest aega müüdi koos firmaga Ins. Th. Hoessel & E. Borchert kaasesindajana ka Opel autosid.
Elektrotehnikatööstuses (V. Engel ja Ko, ka TÜ Võime) valmistati elektrimootoreid, elektrilisi lokkimisaparaate Wellen, kõrgepingeaparaate, -lülijaid ja -kaitseid jm aparaate, samuti teostati igasuguseid parandus- ja installeerimistöid.
Alguses oli äri kaasomandis ja kandis nime Elektro-mehaanika tööstus Ins. T. Gangnus & W. Engel. 1922. aasta aprillis kolis tööstus vanast asukohast Ranna 1 uutesse ruumidesse Vene 1. Ilmselt sai samal aastal Voldemar Engelist äri ainuomanik, sest 1922. a. lõpus asus Vene 1 juba Elektro-tehnika tööstus V. Engel & Ko.
Voldemar Engel (21.06.1880-30.01.1942) sündis Tartus kaupmehe pojana. Töötas Tallinnas Volta, Harkovis AEG ja Moskvas Dünamo tehases. 1920. aastal rajas Tallinnas elektritarvete äri ja tööstuse. Kuulus Meistrite Ühingusse, Jahimeeste Seltsi, Kaupmeeste Seltsi jm organisatsioonidesse. Arreteeriti, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris.
Friedrich Engel (3.06.1904-?), Voldemar Engeli poeg, firma V. Engel & Ko kaasomanik ja üks juhte.
/Uus Eesti 21.06.1940; Tallinna Kaupmeeste Selts 1917-1932 (1932); www.okupatsioon.ee jm/

     
     
     
     
Hans Vinnal /Hans Winnal/ (1916?-1929)
 Tatari 1 (19-20) - Suur Tatari 1 (21-1929)
 General Motors International AS ainuesindaja Eestis 27 / General Motors Company ainuesitaja Eestis
   27-28
 Soc. Anon. FIAT ainuesitaja (22,27), esindaja (28) Eestis
 Ford Motor Company ainuesitaja Eestis 21-23
FIAT 1922-1929 ainuesitaja 1922-27
CHEVROLET    24-1929 ainuesitaja 25-28
OAKLAND    25-1929 ainuesitaja 25-28
OLDSMOBILE    26-1929 ainuesitaja 26-28
BUICK    26-1929 ainuesitaja 26-28
PONTIAC    27-1929 ainuesitaja 27-28
LA SALLE    27-1929 ainuesitaja 27-28
CADILLAC    26-28 ainuesitaja 27-28
GMC    27-28 ainuesitus 27
NASH    28
PACKARD    28
MARMON    28
SPA    26-27 autobussid ja -alusvankrid 26
FORD    21-1925 ainuesitus 21-23
LAURIN & KLEMENT    22-25  
DAAG    22-23 veoautod 23
Hans Vinnalit (tema eluajal kasutati peamiselt vananenud saksapärast kirjapilti Winnal) kutsuti kahekümnendatel aastatel Eesti autokuningaks. See on ka mõistetav, kui vaadata automarkide hulka, mida ta esindas. Erinevatel aastatel müüs ta kümnest Eestis tol ajal levinumast automargist tervelt 5 (Ford, Chevrolet, Fiat, Buick, Oldsmobile). Tolleaegsete hinnangute järgi oli koguni ligi kolmveerand Eestis 1928. aastal liikunud autodest ostetud Hans Vinnali äri kaudu ja aastas olevat ta müünud kuni 350 autot. 1928. a. kevadel, vahetult enne esimese Eesti autonäituse algust, oli Hans Vinnali firma garaazhides ligi 80 uut autot.
Hans Vinnal (20.06.1882-14.07.1928) sündis Viljandimaal Loodi vallas Evarti talu omaniku pojana. Peale Paistu kihelkonnakooli lõpetamist töötas Einmannis maapoes, Tamsalus onu kaupluses ja lubjatööstuses, seejärel töötas ja õppis kaks aastat Peterburis, siis siirdus Tallinnasse, kus töötas kaks aastat Chr. Rotermanni kaubamajas, peale mida läks kaupmees V. J. Gorbatshevi juurde ärijuhiks ja prokuristiks.
1915. aasta märtsis lahkus H. Vinnal Gorbatshevi teenistusest ja ostis Tallinnas värvi- ja lakivabriku. Kui võimud tööstuse sisseseade sõja tõttu evakueerisid, asus ta tegutsema kaubanduse alal, müües alguses väga erinevaid kaupu nagu nahad, rauakaubad, jahu, suhkur, katusetõrv, värnits, õlid, katusepapp, traat ja naelad jne. Peagi keskendus ta aga masinatele, mille abil õnnestus tal tõusta oma aja üheks suuremaks kaupmeheks Eestis. Lisaks autodele müüs Hans Vinnal veel põllumajandusmasinaid (Clayton & Shuttleworth rehepeksugarnituurid ja -masinad ning lokomobiilid; Oliver adrad, äkked ja kultivaatorid, A. Daubler põllutöömasinad jne), traktoreid (Fordson, Fiat, Clayton), mootoreid (Clayton, Keigley gaasimootorid, Eilenburger laevamootorid), jahu- ja saeveskimasinaid jm. Firma parandustöökojas oli 1928. a. kevadel ametis ligi 50 töölist. Selle maalri-, mehaanika-, sadulsepa- ja puusepaosakondades parandati autosid jm masinaid, tehti värvimis- ja keevitustöid ning ehitati veoautodele keresid (vt KERETEHASED).
1925. aasta mais avas ta Fiat autobussidega ühenduse Tallinna ja Pärnu vahel.
Hans Vinnal oli seotud veel mitmete äriettevõtetega (AS Näitus juhatuse liige, Krediitpanga nõukogu liige) ja talle kuulus hulgaliselt kinnisvara Tallinnas. Ta oli ka Tshiili aukonsul Eestis ja Eesti Autoklubi aseesimees, lisaks tegev veel Tallinna Kaupmeeste Seltsis, Tallinna Pühavaimu koguduses, Kaitseliidus jm.
Hans Vinnali elu- ja edutee katkes traagiliselt - ta hukkus enda põhjustatud autoavariis. 1928. aasta 14. juulil, laupäeva õhtupoolikul, sõitis Hans Vinnal koos General Motors International AS esindaja taanlase Harald Sigetty ja oma abikaasa Helene Vinnaliga Tallinnast Narva-Jõesuusse. Autoks oli lahtine La Salle, mida algul juhtis Valter Einmann, Vinnali autojuht, kuid kelle peagi vahetas roolis välja Hans Vinnal ise. Paarkümmend kilomeetrit Rakverest Narva poole libises auto ühes kurvis äkki teelt välja, sööstis suurel kiirusel vastu kivi ja rullus üle katuse. Sõitjad pudenesid lahtisest autost välja. Hans Vinnal kukkus vastu kivi ja suri kümmekond minutit pärast õnnetust, Sigetty ja pr Vinnal said samuti tõsiselt vigastada, kuid kosusid mõlemad piisavalt kiiresti, et osaleda Hans Vinnali matustel. Autojuht Einmann pääses kergete vigastustega. Arvati, et autot juhtinud Hans Vinnal ajas kogemata segi piduri- ja gaasipedaali ning enne kurvi aeglustamise asemel hoopis lisas kiirust. Põhjuseks peeti seda, et tema tähelepanu hajutas vestlus kaassõitjatega, mida ta tavapäraselt roolis olles eriti ei harrastanud.
Matused peeti neljapäeva, 19. juuli õhtul. Inglismaalt sõitis kohale Hans Vinnali tütar Luule, Viljandimaalt 81-aastane isa ja teised sugulased. Matuserongkäik suundus Suur Tatari 1 maja juurest läbi vanalinna Pühavaimu kirikusse, kus peeti jumalateenistus. Sealt liikus rongkäik matusetalitusele Rahumäe kalmistule. Ajalehtede teatel olevat tänavatel matuserongkäigu liikumist jälginud koguni "kümnedtuhanded" inimesed. Kõige ees liikus kirst, mida kuni Suur Pärnu maantee raudteeülesõiduni kanti kätel. Seejärel kõndisid matuselised ning lõpus sõitis 58 autost koosnev kolonn. Kirikust kalmistule jõudmiseks kulus 2 tundi. Matustel viibisid Hans Vinnali ametnikud ja töölised, konsulaarkorpuse, Kaubandus-tööstuskoja, Kaitseliidu, Pühavaimu koguduse, Eesti Autoklubi, autospordiseltsi Union, AS Krediit Panga, AS Näituse, Põhja Kinnitus-aktsiaseltsi, General Motors International AS-i, Tallinna Majaomanike Seltsi jmt ettevõtte ja organisatsiooni, kus Hans Vinnal oli tegev olnud, esindajad. Pärgade panek koos matusekõnedega kestis terve tunni.
Oma varasemate korralduste järgi nimetas Hans Vinnal talle kuulunud kaubandusettevõtete hooldajateks senise ärijuhi, naisevenna Oskar Alti (vt Oskar Alt) ja Hugo Tallmeistri. Hans Vinnali testament avati 8. veebruaril 1929. Selle järgi soovis ta kõigi talle kuulunud ettevõtete (va. aktsiad) likvideerimist, kusjuures nime "Hans Vinnal" ei tohtinud keegi peale tema naise ja tütre kasutada ega firmat selle nime all ka mitte mingil juhul edasi müüa, sest see tema edu aluseks olnud nimi olevat olnud nii aus ja puhas, et teistes kätes võinuks see mõne plekiga määritud saada. Kogu vara pärandas ta oma tütrele ja abikaasale, ehete müügist saadud raha aga Pühavaimu kirikule. Firma Hans Vinnal likvideerimisel pidi ettevõtte töötajatele (tema hukkumise ajal oli neid kokku umbes 50) makstama välja vastavalt aasta või kauem töötanutele 6 kuu palk ja lühemat aega teenistuses olnutele 3 kuu palk.
1929. a. aprillis asutigi firma järk-järgulisele likvideerimisele. Uusi sõidukeid enam lattu ei muretsetud, olemasolevat laovaru - umbes 40 autot - hakati realiseerima, esindused läksid aga üle teistele firmadele:
CHEVROLET - J. Puhk & Pojad;
BUICK - esmalt G. Herzenberg ja J. Hirschhorn ning 1930 samuti J. Puhk & Pojad;
OAKLAND - OÜ Tarmo;
OLDSMOBILE - esmalt G. Herzenberg ja J. Hirschhorn ning seejärel(?) AS Rotermanni Tehased;
FIAT - ETK

Hans Vinnali tütar Luule abiellus 1934. aastal hilisema AS Saku Õlletehase direktori ja AS Mobile väikeaktsionäri Elmar Uroviga (20.02.1906-7.02.1943). Urovite pere ja Hans Vinnali lesk Helene Vinnal arreteeriti ja küüditati Siberisse. Vangilaagris surid 1941. aastal tütar Anne Urov (8.03.1939-2.11.1941), 1943. aastal Elmar Urov ja 1955. aastal Helene Vinnal. Luule ja poeg Kaarli Urov (s. 29.05.1937) vabanesid 1956.

/Eesti Biograafiline Leksikon, KÜ Loodus, Tartu, 1926-1929; Vaba Maa juuli 1928, 2.02.1930; Päevaleht 16.07.1928, 17.07.1928; Sakala 17.07.1928; Uudisleht 25.04.1928; www.okupatsioon.ee jm/
Hans Vinnali firma asukoht Tallinnas Suur Tatari 1.
Foto: Odamees 1/1922 /Eesti Rahvusraamatu- kogu digitaalne arhiiv (digar.nlib.ee)/
Hans Vinnali LA SALLE pärast avariid, nurgas sõõris autojuht Valter Einmann.
Foto: Vaba Maa 18.07.1928 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/
Hans Vinnali matuserongkäik 19. juulil 1928.
Foto: erakogu.
Obelisk Hans Vinnali hukkumiskohal. Vasakul enne sõda (postkaart M. Brachmann, Mustvee), paremal 2003. a-l.
Postkaart ja foto: Heiki Muda
Hans Vinnali reklaamkiri Riigikantseleile 1922. aastast (Rahvusarhiiv ERA 80.1.1577 /via Rein Veldi/)
     
     
E. H. Ingman (1928-1929)
 Estonia pst 19 (1928-1929) - Pikk 33, F. H. Maultzschi kontoris (1929), ladu Väike-Tartu mnt 9 (1928-1929)
OVERLAND-WHIPPET 1928-1929  
WHIPPET 1928-1929  
WILLYS-KNIGHT 1928-1929  

Soome Vabariigi kodanik Ernst Hjalmar Ingman (27.10.1892 - ?) asutas oma autolao E. H. Ingman 1928. aastal, võttes Alfred F. Pentilt üle Willys Overlandi autotehase esinduse. Firma tegevuse alguseks loeti 20. augustit 1928. Esmalt asus ettevõte Estonia pst 19, peagi koliti tehnikakontori F. H. Maultzsch juurde Pikk 33. Autod olid välja pandud ja müügil Väike-Tartu mnt 9 firma AS W. Schneider & Co ruumides.
1929. aasta novembris teatas E. H. Ingman Kaubandus-tööstuskoja äriregistrile, et on oma firma E. H. Ingman likvideerinud. Willys Overlandi esinduse Eestis võttis üle Oskar Alt.
1930. a-tel proovis ta uuesti ärialal tegutseda, registreerides 1936. a. veebruaris agentuuräri ja tehnikakontori E. Hj. Ingman Tallinnas, Väike Pärnu mnt 7-6 (alustas tegevust jaanuaris 1935), kuid juba sama aasta detsembris teatas ta firma tegevuse lõpetamisest arvates 31. detsembrist 1936.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.8585 (Kaubandus-tööstuskoda); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 24/1929, 6/1936, 2/1937 jm/

     
     
AS W. Schneider & Co (1909-1929)
 Turu promenadi 17 / Uue turu promenadi 19 / Viruvärava promenadi 19 (1909-10.1910) - Uue turu
    promenadi 21 / Viruvärava pst 21 (10.1910-17) - Viruvärava pst 19 / Estonia pst 19 (18-1929 ->
    võtsid üle AS Silva ja Kordes & Wupperfeld)
 Osakond Väike-Tartu mnt 9 (1924-1929 -> võttis üle Kordes & Wupperfeld)
 Vabrik (asut. 1920) ja parandustöökoda (asut. 1921) Telliskivi 33 (praegune Telliskivi 49)
OVERLAND-WHIPPET 27-1929 müügikoht
WILLYS-KNIGHT 28 müügikoht
STEYR 1921-24 peaesitaja 22

1904. aasta mai lõpus avasid Walfried Schneider ja H. Schröder Tallinnas Suur-Karja ja Müürivahe tänava nurgal Austeri uues majas raua- ja teraskaupade äri Schneider & Schröder. Alates 1909. aastast pidas W. Schneider oma iseseisvat äri, laiendades kaubavalikut ka masinatele ja põllutööriistadele. "Põllutööriistade, -masinate ja ehitustarbeasjade ladu W. Schneider" müüs tsaariajal rehepeksumasinaid ja lokomobiile (Richard Garret & Sons, Torps, Wolrath), stift-rehepeksumasinaid (Southern-Star, Verensen, Fr. Richter, Pensylvania), naftamootoreid (Drott, Robeur, Torps, Avance jt) jm. 1913 muutis W. Schneider firma kommandiitühinguks Kaubandusühisus W. Schneider & Co ning 1920 tegevuse edasise laiendamise käigus aktsiaseltsiks W. Schneider & Co.
1920. aastatel kasvas AS W. Schneider & Co oma ala üheks suuremaks ettevõtteks Eestis, müües laias valikus mitmesugused rauakaupu, ehitusmaterjale, põllumajandusmasinaid (viljapeksugarnituurid Gloria, Mayfarth, Weipert, R. Wolf; lokomobiilid R. Wolf, traktorid June; vilja- ja heinaniidumasinad Massey-Harris, Hawa jm), mootoreid (Massey-Harris, Witte), äkkeid, sahku (Heiligenbeil) ja muid põllutööriistu; kaubavalikusse lisandusid aga ka autod, elektri- ja tuulemootorid, raadioaparaadid, veeturbiinid, tuletõrjepritsid, meiereide seadmed, koorelahutajad, puu- ja rauatööstuse masinad, saekaatrid jpm; firma esindas Eestis Orenstein & Koppel AG raudteetehaseid jne. 1924. a. lõpus avati Väike-Tartu maantee 9 masinate ja põllutööriistade ladu; hoone esimesel korrusel oli 4 meetri kõrgune avar näituseruum masinatele ja mootoritele, mille tõstmiseks kasutati firma Demag elektrikraanasid; teise korruse saalis asusid kergemad masinad ja põllutööriistad ning firma oma raadiojaam. Ettevõttel oli ostukontor Berliinis.
Autodega kauplemist alustati ilmselt 1921. aastal, kui hakati esindama Steyri tehase sõidu- ja veoautosid (esimene teadaolev reklaam ilmus nädalalehes Liit 10. detsembril 1921). 1920. a-te lõpus müüdi Willyse tehase sõidukeid.
1920. aastal rajatud töökojas valmistati põllutööriistu, vankriasse, naelu, puur- ja viiliraiumise masinaid; viimaseid müüdi ka ekspordiks. Peale selle parandati masinaid, autosid, mootoreid, lokomobiile, pumpasid, põllutööriistu jm.
Edukalt tegutsenud ja arenenud ettevõte sattus raskustesse juba kümnendi keskel, aga neist saadi aktsiakapitali suurendamise teel esialgu üle. Kuid 1928. aasta lõpus tabasid AS-i W. Schneider & Co taas tõsised raskused, mille tekkimise üks peamisi põhjuseid oli Eduard Pohli riidekaubamaja AS Ladu pankrott, sest kaks firmat olid omavahel üsnagi suurte finantskohustuste kaudu seotud. 1929. aasta jaanuaris müüdi Schneideri tööstusmasinate, vineeri jm kaupade ladu ehk tehniline osakond selle senistele juhatajatele ning endistes ruumides jätkas tegevust uus äri Kordes & Wupperfeld. Veebruaris tutvus võimaliku ülevõtmise eesmärgil Schneideri raamatupidamisega teine suur põllutööriistade, masinate ja autoäri AS Silva (omalaadne saatuse iroonia, kuna Silva läks peagi ise pankrotti). Silvaga jõutigi kokkuleppele, mille järgi ostis firma Schneideri põllumajandusmasinate ja rauakaupade laovaru ning rentis pikaajaliselt äri- ja laoruumid. Märtsis olid Schneideri sildid Estonia pst 19 majalt juba kadunud. Aktsionärid otsustasid aktsiaseltsi W. Schneider & Co likvideerida, lootes pankroti väljakuulutamise vältimiseks võlausaldajatega kokku leppida. Eesti pankadele loodeti võlad tasuda, need olid kaetud kinnisvaratagatisega ja kaupadega, mille eest maksis Silva. Kahjusid pidid kandma vaid välisfirmad, mida Schneider Eestis esindas. AS W. Schneider & Co likvideerimine ei kulgenud ilmselt siiski esialgse kava kohaselt. Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti AS W. Schneider & Co maksujõuetuks tunnistamine 1933. aasta aprillis, vannutatud hooldajateks määrati vandeadvokaadi abid I. Siimer ja G. Stahlberg. Ent veel 1938. aasta kevadel kutsuti W. Schneider võlausaldajate nõudel Tallinna ringkonnakohtusse, kus ta tunnistas, et elab oma tütarde juures, teenib mõningate ärioperatsioonidega 50-60 krooni kuus ja tal puudub igasugune vara, mida saaks aktsiaseltsi võlgade katteks realiseerida. Küll aga olevat AS-ile W. Schneider & Co suuri summasid võlgu teised isikud.
1930. aasta alguses avati Estonia pst 23 kauplus H. W. Schneider, mis müüs rauakaupu, ehitus- ja majapidamistarbeid ning mille ainuisikuliseks äripidajaks oli Walfried Schneideri poeg Hartwig Heinrich Karl Schneider (4.02.1906 (vkj) - ?). Kuid 1933. a-l likvideeriti ka see äri.
/Vaba Maa 12.05.1925, 8.02.1929; Päevaleht 10.02.1929; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 5/1930, 10/1933, 24/1938; Pealinna Teataja 8.03.1938 jm/

Walfried Schneider (17.04.1878 (vkj 5.04.1878) - ?), AS W. Schneider & Co asutaja, suuromanik ja peadirektor, sündis Viljandis käsitöömeistri Karl Schneideri pojana, töötas A. Oheimi äris Tallinnas ja Tapal, seejärel oli kuni 1904. aastani Paul Schifferi juures ärijuhiks. 1904 asutas koos H. Schröderiga raua- ja terasekaupluse Schneider & Schröder, 1909 sai äri ainuomanikuks. Oli ka Diskonto- ja Laenupanga (hilisema Kaubanduse Ühispanga) juhatuse liige 1920-1925 ja esimees kuni 1929; kindlustusseltsi Turis juhatuse esimees a-ni 1929; Kaupmeeste seltsi Abi juhatuse liige a-st 1909, esimees 1918-1928 ja hiljem auliige; AS Näitus juhatuse liige; Börsikomitee liige 1922-1929; Eesti Kaubandus-tööstuskoja nõukogu liige ja 2. sektsiooni (suur- ja keskkaubandus) esimees; Tallinna Kaupmeeste Koja ja Kaupmeeste Liidu juhatuse liige; Norra konsul 1924-1929. Aastast 1938 pidas W. Schneider Tallinnas agentuurkontorit Walfried Schneider, mis registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1938. a. novembris, asus aadressil Harju 37 ja tegevusalaks oli välisfirmade esindused (peamiselt sõidukid). /Eesti Biograafiline Leksikon, KÜ Loodus, Tartu 1926-1929; Eesti Biograafilise Leksikoni täiendusköide 1940; Päevaleht 17.04.1928; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 8/1928 jm/

AS W. Schneider & Ko kauplus Estonia pst 19. Foto: AS W. Schneider & Ko Tähtraamat 1925 (1924). AS W. Schneider & Ko uus masinate ja põllutööriistade ladu Väike-Tartu maantee 9. Fotod: AS W. Schneider & Ko Tähtraamat 1925 (1924). H. W. Schneideri kauplus Estonia pst 23. Foto: H. W. Schneideri Tähtraamat 1931 (1930).
     
     
Alfred F. Pent (1927-1928)
 Alam-Luha 5 (1927-1928) - Narva mnt 19 (1928)
 Willys Overland Crossley Ltd (England) autovabrikute ainuesindaja 1927-1928
OVERLAND WHIPPET 1927-1928 ainuesindaja 1927-1928
WILLYS KNIGHT 1927-1928 ainuesindaja 1927-1928; 1927 ka Willys Knight veoautod
OVERLAND ENGLAND 1927- ainuesindaja 1927-, veoautod

Alfred Ferdinand Pent asutas oma autoesindusfirma Alfred F. Pent 1927. aastal, esimesed reklaamid ilmusid ajalehtedes teadaolevalt detsembris 1927. Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti firma 1928. a. jaanuaris. Kuid juba 1929. aasta märtsis teatas Alfred Pent KTK-le, et on autoesindused üle andnud ja 6. juunist 1928 oma autoäri tegevuse lõpetanud. Willys Overlandi autode esinduse võttis üle E. H. Ingman.
Alfred Ferdinand Pent (17.04.1901 (vkj 4.04.1901) - 8.03.1935) oli Tallinna aamivabriku Pent asutaja ja omaniku Jaan Penti noorem poeg. Pärast Jaan Penti surma 1934. a. aprillis jätkas koos venna Arnold Johannesega Eesti suurima aamivabriku juhtimist kuni ootamatu surmani angiinist põhjustatud veremürgituse tagajärjel märtsis 1935.
/Rahvusarhiiv ERA.891.2.1450 (Kaubandus-tööstuskoda); Kaubandus-tööstuskoja Teataja 8/1929; Päevaleht 9.03.1935 jm/

     
     
Eestipolmin (asut. 1925)
 Eesti-Poola Petrooleumi Ühisus S. Przemyski & Ko Eestipolmin (26-1930)
 Eesti-Poola petrooleumiühisus P. Blitek ja Ko Eestipolmin (1930-1936)
 Kaubanduskontor Eestipolmin E. Schütz (1936- )
   Vene 11a (1925-26) - Müürivahe 16 uks A ( -1927) - Lai 1 (1927-29) - Tatari 2 (30) -
    Tatari 12-1 ( -1932) - Tatari 21b krt 6 (1932- ) -Liivalaia 44 (36)
 Chandler-Cleveland Motors Corporation esindaja 28
CHANDLER 28 ainuesindaja 28
HUPMOBILE 28  

1925. aasta sügisel avas "Poola Riikline Petrooleumi Ühisus" ehk Polish State Petroleum Company - Panstwowe Zaklady Naftowe peakorteriga Danzigis osakonna Tallinnas, mis hakkas Eestis müüma Galiitsia naftasaaduste ümbertöötlemistehaste saadusi. Ettevõte avas rea bensiinijaamu üle maa, 1928. aastal asusid osakonnad Tartus, Pärnus, Viljandis, Võrus, Rakveres, Narvas, Valgas ja Kuressaares. Mõnda aega tegeleti 1920. aastate lõpus autoäriga, muuhulgas kuulus firmale ka Fisk rehvide ainuesindus Eestis.
Hiljem vahetus ettevõttel tihti omanik.
1930. aasta jaanuaris on Kaubandus-tööstuskoja äriregistris lõpetatud firma "S. Przemyski & Ko Eesti-Poola Petrooleumi Ühisus Eestipolmin" tegevus. Samas on registereeritud täisühing "P. Blitek ja Ko Eesti-Poola Petrooleumi Ühisus Eestipolmin", mille täisosanik on Piotr Blitek, osakapital 3000.- krooni, tegevusala nafta- ja naftasaaduste sisse- ja väljavedu ning prokuristiks (ärijuht või allkirjaõigusega isik) Eugen Schütz.
1936. a-l teatati Kaubandus-tööstuskoja äriregistrile, et "Eesti-Poola petrooleumiühisus P. Blitek ja Ko Eestipolmin" on läinud üle Eugen Schützile, kes tegutseb edasi "ainuisikulise äripidajana firma all "Kaubanduskontor Eestipolmin E. Schütz"". Päevalehes märgiti, et Tallinnas elav Eugen Schütz ostis ettevõtte Danzigis elavalt P. Blitekilt.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 4/1930, 5/1936; Päevaleht 13.02.1936 jm/

     
     
Franco-Colonia
 kontor Kuninga 6-3 (21-22); veinikauplus Nunne 6 (22) - Raekoja plats 13 (24-28)
PEUGEOT 26-28

Franco-Colonia tegeles ekspordi ja peamiselt Prantsuse päritolu kaupade impordi ja müügiga. 1922. aastal imporditi veine, koloniaalkaupu ja põllutööriistu. Firma veinikaupluses müüdi näiteks Prantsuse ja teiste maade veine, portveine, shampanjat, konjakit (Martelli pealadu Eestis), likööre, madeirat, viskit; aga ka Pariisi kleite ja kübaraid.
Eestis esindati Peugeot' tehaseid ja müüdi nende autosid, mootor- ja jalgrattaid, mootorpaate, paadimootoreid.
Firma omanikuks oli prantslane Antonin de Mandat-Grancey.
Muuhulgas tegeles Franco-Colonia ka Brasiiliasse emigreeruda soovijate vahendamisega.
Firma tegevuse lõpetamise täpne aeg pole esialgu teada, kuid Kaubandus-tööstuskoja äriregistris registreeriti import-eksportäri "Franco-Colonia, Antonin de Mandat-Grancey" lõpetamine 1935. aasta jaanuaris. (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 3/1935)
     
     
Tehnika kontor Ins. E. Säkk ja Ko (1921-33)
 Suur Roosikrantsi 11 korter 2 (22-28) - Kuninga 3 - Kentmanni 5-5 (33?)
KRUPP 28

1922. aastal esindas E. Säkk Eestis firmasid W. G. Armstrong Whitworth (metallitööstusmasinad, relvad, teras, nikkel, raud jm), Morgan Wakley Ltd. (kivisüsi, koks), E. Bergmann (põllutööriistad, metalli- ja puutööstusmasinad, instrumendid), AG Berghaus (portselanist elektritarbed), A. Friedmann (pihustid, õlitajad), Felten & Guilleaume Carlswerk (raud- ja vasktraat, kaablid, kummist isolatsioonmaterjalid).
Eduard Säkk (1.02.1875-12.10.1943) sündis Narvas kangurmeistri pojana, õppis Narva gümnaasiumis, Peterburi ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonnas, 1901. aastal lõpetas Peterburi Tehnoloogia Instituudi diplomeeritud insener-tehnoloogina. Seejärel töötas 1901-1905 insenerina Moskva ja selle ümbruskonna tekstiilivabrikutes, oli 1905-1906 Tallinna gaasivabriku ja veevarustusettevõtte direktoriks, 1906-1918 tekstiili- ja mehaanikavabrikute juhataja Ivanovo-Vosnessenskis ja Moskva ümbruses. Eestisse naastes oli Eesti Asutava Kogu liige, 1918-1920 teedeminister K. Pätsi ja J. Tõnissoni valitsustes. 1921 asutas Tallinnas omanimelise tehnikakontori, oli Riigi Põlevkivitööstuse nõukogu liige, vagunitehase AS Dvigatel hooldaja, Eesti Panga ekspert; 1930. a-tel kuulus OÜ Eesti Niidi Vabrik, OÜ Tarlon, AS Tekla ja AS Rauaniit juhatusse.
Eduard Säkk arreteeriti 19.10.1940, hukkus Nõukogude võimu repressioonide ohvrina vangilaagris Novosibirskis.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 4/1934 jm; Päevaleht 31.01.1935; Postimees 31.01.1935; www.okupatsioon.ee jm/
     
     
Artos Kaubandus Ühisus / Artos Limited / AS Artos Ltd   (1921-1931)
 Viruvärava puiestee 25 (21-22) - Suur Karja 18 (01.01.1923-28)
DE SOTO 29
MORRIS 26-28 ainuesitaja Eestis 26-27
? 21  

Artos Limited oli aastaid suure Briti söefirma James Burness & Sons peaesindaja Eestis.
Firma Artos asutasid Tallinnas 1921. aastal inglased William Firebrace ja Edward Watts, järgmisel aastal võeti kaasosanikuks Charles John Swatridge.
Artose esimeseks direktoriks olnud Firebrace olevat teostanud suuremahulisi, kuid kahtlaseid ärioperatsioone, misjärel lahkus Eestist. Teise direktori Wattsi ajal tekkis Artosel ligi 8 miljoni marga suurune puudujääk, kuid Wattsile olevat Londonis mõistetud vanglakaristus hoopis juveelide varguse eest. Kolmandaks Artose direktoriks sai Charles John Swatridge. 1896. aastal sündinud Briti lennuväe ohvitser Charles John Swatridge tuli Eestisse Vabadussõja ajal, osales Eesti lennuväe korraldamises ja lendurite väljaõpetamises, mille eest sai Vabadusristi. Just tema ajal hakkas Artos Limited esindama autosid Morris, millega kaubeldi aga kahjudega. Samuti olevat ta tellinud "Ameerikast välja rea "De Soto" autosid, mis mitu kuud vedelesid tollil ning garaazhides. Lõppude lõpuks müüs S. /Swatridge/ kaks uhket autot võileiva hinna eest ühele kohalikule juudile, kes need omakorda suure kasuga realiseeris". 1929. aastal selgus, et Artos Limited on James Burness & Sonsile süte eest võlgu kokku üle 240 000 krooni ja firma läks pankrotti. Kui Charles John Swatridge 1930. aastal vangi mõisteti, oli tema tsiviilvõla suuruseks 160 000 krooni. Firma Artos Limited tegevus Eestis lõpetati ametlikult 1931. a. veebruaris.
/Päevaleht 7.05.1930, 22.02.1931; Vaba Maa 7.05.1930; Uudisleht 10.05.1930 jm/

     
     
Otto Eggers (asut. 1906)
 Mere promenaad 3 (11-14) - Harju 29 (22-29) - Pikk 30 (30-1932) - Jaani 6 (1932-1934) - Niine 7-3
   (1934- )
 Parandustöökoda Harju 29 (27)
? 30 veoautod ja bussid
THORNYCROFT 22-28  
CUBITT 23  
HUMBER 23  

Otto Eggers (29.03.1879-29.11.1925) tegeles enne I maailmasõda paatide ja laevade ehitamisega, tema ettevõtte täielik nimi oli Jahtlaevade- ja paatidetehas Otto Eggers. Tehases valmistati ka mootorpaate ning näiteks 1911. a-l esindas Otto Eggers Eestis Taani naftamootoreid Alpha ja Dan. Otto Eggersi laevaehituse haare oli üsna lai. Näiteks 1910. aaasta mais oli lõppeva ehitushooaja jooksul ette võetud umbes 40 aluse valmistamine: sõidu-jahtlaev Gudrun Peterburgi, 1 mootorpaat Luugasse, 25 hj veomootorpaat Tarvastusse, raske merepaat Miitavisse (Jelgava), 2 jaalust ja 1 mootorpaat Liibavisse (Liepaja), 1 jahtlaev Tartusse, 1 mootorkaubaveopaat Angerni, lisaks väiksemaid jaalusid, aerupaate, lootsikuid jm.
1920. aastatel oli Otto Eggersi käes mootorite Skandia, Thornycroft ja Penta ning mootorrataste AJS (firma A. J. Stevens) ja Husqvarna ainuesindus Eestis, müüdi veel mootorrattaid Cleveland, Humber Ltd jalg- ja mootorrattaid, Husqvarna kudumismasinaid, õmblusmasinaid ja malmahje, paadimootoreid Luth & Rosen jpm. Ettevõttel oli oma töökoda, kus parandati jalgrattaid, mootorrattaid, mootoreid jm. Autodest esindas Otto Eggers pikemat aega Inglise Thornycroft veoautosid ja -aluseid, millest aga ilmselt ühtegi eksemplari Eestisse müüa ei õnnestunudki. 1923. a. näitus-messil eksponeeris Otto Eggers ka Briti autot Cubitt, vähemalt üks seda marki auto jõudis ka Eestisse. Samuti esindati 1923. a-l autosid Humber. 1930. aastal esindati elektri-tolmuimejaid Vampyr, müüdi elektrilisi keedunõusid, petrooleumi- ja koksiahje, aga endiselt ka veoautosid ja busse, mille marki reklaamides ei täpsustatud. 1932. aastal müüdi elektripirne, -lampe, -triikraudu, -keetjaid ja -installatsioonimaterjale, Fuco kiirkeedupotte, jalgrattaid Husqvarna.
Pärast Otto Eggersi surma 1925. aastal pidas firmat edasi tema lesk Nelly Eggers: 1934. a-l oli agentuuräri Otto Eggers asukohaks Niine 7-3 (varem Jaani 6) ja ainuomanikuks Nelly Eggers.
1937. a. märtsis registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris muudatus, mille kohaselt läks Lai 28 asunud speditsiooniäri Otto-Ernst Eggers üle 3000.- kroonise osakapitaliga täisühingule, mille täisosanikeks olid Otto-Ernst Eggers, Georg Eggers ja Adele Forsmann ning prokuristiks (ärijuht või allkirjaõigusega isik) Nikolai Ufkin. Ettevõtte ärialana näidati speditsioon, import-eksport ja esindused. Pole teada, kas tegu oli kunagise Otto Eggersi äri järglase või iseseisva firmaga.
/Virulane 01.05.1910; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 18/1934, 8/1937 jm/

     
     
AS Eesti-AGA
 kontor Dunkri 4 (1921- ) - Kentmanni 5 (15.09.1925-09.1929) - Lai 41 (09.1929-31) - Vene 11-a (32-42)
 vabrik Põhja 5 (alates 1923)
AGA 23-25  

Rootsi gaasitööstusettevõtte Aktiebolaget Gasaccumulator tütarettevõte ja esindus Eesti-AGA asutati 1921. aastal. Esialgu tegutses see OÜ Karl Tammann & Ko osakonnana. 1923 rajati Miinisadamasse oma gaasivabrik ja firma muudeti aktsiaseltsiks.
1930. a-tel korraldas AS Eesti-AGA regulaarselt keevituskursusi. Ettevõtetes kohapeal käimiseks ja töötajate juhendamiseks ol sisustatud spetsiaalne auto. Lisaks atsetüleengaasile ja hapnikule müüdi ka keevitusseadmeid ja -tarbeid (ASEA) ning tuletornide, vedurite, lennujaamade jne valgustusseadmeid.
1930. a-tel oli AS Eesti-AGA direktor-volinik Richard Jahn, alates 15.10.1939 Georg Berggrün. Firma gaasitehase juhatajaks oli ligi 20 aasta vältel Aleksander Truuts.

1920. a-tel oli AS Eesti-AGA seotud Karl Tammanni ja tema ettevõtetega, Karl Tammann oli AS-i direktor. Tema ajal oli AS Eesti-AGA tegev ka autoäris. 1920. a-te keskel esindati Eestis Saksamaa autotehast AGA (oli asutatud 1909. a-l Gasaccumulatori Saksa tütarettevõttena) ja Austria jalgrattaid Puch. 16. jaanuaril 1926 avati taksoäri AGA-TAKSI nime all (Päevaleht, Vaba Maa ja Kaja 16.01.1926). Aga-marki sõidukid seisid Vabaduse väljakul Jaani kiriku ees. Sama aasta suvel peeti ka igapäevast taksoühendust Tallinna ja Pärnu vahel. 1928. a. 3. veebruari õhtul puhkes Eesti-AGA garaazhis Põhja tänaval tulekahju. Seitsmest hoones olnud autost hävis kolm (neist kaks tõldautot) ja kaks said tõsiseid kahjustusi (Vaba Maa, Päevaleht ja Kaja 5.02.1928). Osa masinatest olid Aga taksod.
/Vaba Maa 18.03.1933, 14.09.1935; Järva Teataja 5.07.1937; Postimees 18.03.1927; Päevaleht 21.10.1939; Rahvaleht 09.01.1940; Kaja 7.04.1921; Tallinna Teataja 7.04.1921/

     
     
E. Sultson
 Suur Karja 3 (25) - Harju 30 (1926- )
BERLIET 1926  

"Autodekontor E. Sultson" tegeles kasutatud autode, traktorite, naftamootorite, lokomobiilide, peksumasinate, saeraamide jm ostu-müügiga ja korraldas auto-traktorikursusi. 1926. aasta juuni alguses teatas E. Sultson, et on võtnud endale firma Berliet sõidu- ja veoautode esinduse, lähemail päevil pidid Tallinna jõudma Berliet 7 CV 5-istmelised sõiduautod ja 1,5-2 tonnised veoautoshassiid. Kuid juba sama aasta septembris oli Berliet autode esindajaks AS Hoone.
1925. aastal ehitas ilmselt oma töökojas ka keresid veoautodele (vt KERETEHASED).

     
     
Ühisus Körting-Gürtler / AS Körting-Gürtler
 Berliin, Kronenstrasse 72 (21); osakond Tallinn, Narva mnt 50 (21-24) - Vanaturg 6 (25-26)
 Adam Opel, Rüsselsheim peaesitaja 21-22
OPEL 21-26 peaesitaja Eesti- ja Lätimaa jaoks 21, peaesitaja 22

Körting-Gürtler esindas Eestis mitmete Saksa vabrikute toodangut. Peamiselt müüdi mitmesuguseid masinaid, seadmeid, aparaate jm tehnilist kaupa. Aastail 1922/23 esindati näiteks firmasid Adam Opel (autod ja jalgrattad); Darmstädter Motorenfabrik (naftamootorid ja mootorlokomobiilid); Rud. Sack (põllumajandusmasinad); Flammger, Zudse & Co (lina- ja ristikheinaseemnete puhastusmasinad); Deutsche-Werke (tööriistad); Carl Flohr (elektrimootorid, liftid, reisi- ja koormakatted); Vorm. Nagel & Kaemp (veskid, kraanad, kivipurustamismasinad); Hermsdorfer Mühlsteinfabrik (veskikivid); Friedr. Bayer & Co (värvid); AG Hahn (niveliirtarbed, lukud, kinoaparaadid, peegel-lambid Artisol); C. P. Goerz AG (optikaseadmed, fotoaparaadid ja -tarbed); Franz Richter (rehepeksumasinad, kartulivõtjad); Walter & Kuffer (luha-äkked); Paul Lechler (metall-asbest pakendid); Pallas Apparate Gesellschaft (gaasi- ja vaakumaparaadid); J. Carl (elektrotehnikatarbed); Oekonom Gesellschaft (bensiini kokkuhoidjad).
1926. aastal müüs piirvastutusselts Körting-Gürtler Darmstädter Motorenfabrik AG nafta- ja petrooleumimootoreid; Adam Opel sõidu- ja veoautosid; Flammger, Zudse & Co triööre; AG Hahn optikaseadmeid ja kinoaparatuuri; emaileeritud nõusid.
1922. aasta alguses asutasid Ühisus Körting-Gürtler ning OÜ Karl Tammann & Ko uue kaubandusettevõtte AS Konzentra. Körting-Gürtleri poolseks asutajaks oli Alfons Körting.
     
     
AS Hans Koch
 Hans Koch ja Ko (21)
   Lai 48 krt 9 (21) - Vene 11a (22-25)
PROTOS 21-25  
MANNESMANN-MULAG 21-25  
MAN 21-25  
HANSA-LLOYD 22-25 ainuesitus 24
MAXWELL 23-25 peaesitaja 23; ainuesitus 24
AUSTRO-DAIMLER 23-25  
AUSTRO-FIAT 23-25  
PUCH 23-25  
OAKLAND 24-25 ainuesitus 24
AUSTIN 24  
BRENNABOR? 24  
AGA 21  

1921. aastal tegutses Tallinnas firma Hans Koch ja Ko. 1922. a. augustis sai Helsingi firma AB Hans Koch OY kaubandus-tööstusministeeriumilt tegevusloa Eestis 10 aastaks. Eesti osakonna põhikapitaliks oli 2 miljonit Emk.
AS Hans Koch esindas veel mootorrattaid D-Rad ja Evans, traktoreid Hanomag, tuletõrjetarbeid Hermann Koebe.

     
     
Joh. Pitka & Pojad
 Suur Batarei 20 (20) - peakontor Uus 14 (4.10.1920-1922) - Suur-Karja 18 (01.12.1922- ) - Meripuiestee
   5 (15.09.1925- ) - Suur-Karja 18 (16.09.1929-34)
OVERLAND 23-24  
WILLYS KNIGHT 24  

Joh. Pitka & Pojad kuulus speditsiooni- ja laevandusärile AS Tallinna Laevaühisus, mille üks asutajaid ja omanikke oli ka Johannes Pitka. Firma Joh. Pitka & Pojad põhitegevusalaks olid laevaühisuse tollioperatsioonid, laevamaakleri- ja speditsiooniteenused, inkasso, kindlustus.
1929. aastal oli Tallinna Laevaühisusel veel söeosakond (Meripuiestee 3), laevatarvete kauplus (Sadama 3) ja töökojad (Suur Patarei 18).

     
     
Joh. Pitka junr. & Co
 ? ( -23.01.1922) - Vana Sadama 5/3 (24.01.1922-23) - Suur Batarei 18 ja Puuvilla 12 (24)
OVERLAND 23-24  
WILLYS KNIGHT 23-24  

1922. aasta alguses tegutses firma John Pitka Junr metsaagentuurina, sisse- ja väljaveo- ning laevamaaklerikontorina; samal ajal pidas firma omanik ajalehekuulutustes eksituste vältimiseks vajalikuks teatada, et "... minu ettevõttel ühist pole ekspeditsioonifirma Joh. Pitka & Pojad'ega."

     
     
A/B S. Nikolajeff J:or O/Y Eesti osakond (1921-1924?)
 Lai 13 (1921-24)
BENZ 22-24  
BENZ-GAGGENAU 22-24  
HUDSON 23-24  
DURANT 23-24  
STAR 23-24  
RUGBY 24  
MINERVA 22-23  

Vene päritolu Soome autokaupmehe Sergei Nikolajeff juuniori (1878-1920) asutatud firma A/B S. Nikolajeff J:or O/Y avas oma Eesti osakonna ilmselt 1921. a. lõpus. 4. detsembril 1921 Päevalehes reklaamib ettevõte end kui "täieline automobiili, nende osade ja tarbeasjade-äri", kuid ühtegi esindatavat automarki ei nimetata.
Lisaks autodele müüdi ka traktoreid Benz-Sendling ja Benz-Gaggenau, jalgrattaid Presto.
Teadaolevalt viimased Nikolajeffi Eesti osakonna reklaamid ilmusid ajalehtedes 1924. a. suvel.

     
     
Kaubamaja M. J. Tõnisson
 Narva mnt 29 (23); Müürivahe 7 ( -07.1923) - Kalevi kaubahoone (07.1923- ) - Narva mnt 42 (24)
APOLLO 23-24  
DAIMLER 23  
HUDSON 23  
     
     
AS Atlanta (1919-1924)
 Lai 34 (1919), Viru 4 (1919-1924), abikauplus Jaani 6 (21)
ELITE 1921-23 ainuesitus Eesti-, Läti- ja Leedumaal 1921-22

Atlanta tegutses viis aastat ja ettevõtte tegevus lõppes skandaalselt. Firma asutati Vabadussõja ajal 1919. aasta juulis 500 000 marga suuruse osakapitaliga. Tegeleti mitmesuguste kaupade sisseveo ja metsa väljaveoga. 1921. aastal oli aktsiaseltsiks muudetud Atlantal kaks kauplust Tallinnas ja üks Tartus; osakonnad Berliinis, Kopenhaagenis ja Londonis; müüdi manufaktuur-, pudu-, koloniaal-, keemia-, apteegi- ja kosmeetika- ning elektrikaupu, seadmeid ja masinaid; esindati Eestis Diamant jalgrattaid ja kudumismasinaid. Samal aasta suvel võttis AS Atlanta endale Elite sõidu- ja elektriveoautode esinduse Eestis, Lätis ja Leedus. Atlantale kuulusid seebivabrik ja keemialaboratoorium Laborator, saeveskid ja metsalangid, naela- ja nööbivabrik. Teenistust leidis firmas 212 inimest. Ettevõte ajas äri ka Nõukogude Venemaaga.

1921. a. juulis ilmusid ajalehtedes Atlanta reklaamid Saksa Elite autotehase esindajaks hakkamise kohta. Päevaleht teatas 17. juulil 1921, et kaubamaja Atlanta on kasutusele võtnud Elite 5-tonnise kandejõuga ja 16 km/h sõidukiirusega elektriveoauto. 1921. aasta augustis olid firma laos Tallinnas tutvumiseks näha 15/50 hj sõiduautod ja elektriveoautod. 1923. a. aprillis olid Tallinnas laos olemas Elite 12/42 ja 15/50 hj lahtised faetonid (kinnised coupe-landaulet ja pullman-limousine autod olid saadaval tellimisel). 1926. aastal oli Eestis registreeritud 4 sõiduautot Elite.

AS Atlanta omanikeks ja juhtideks olid riigi- ja äritegelased insener Karl Ipsberg, Jaan Raamot, August Janson (Jaanson), J. Kirsch, E. Kinkmann, K. Saaretok. Firma prokurist-ärijuht oli Richard Lilienthal. Poliitikute samaaegne osalus suures äriettevõttes ja töötamine kõrges riigiametis (Ipsberg oli teedeminister, Raamot põllutööministri abi, Janson kuulus Eesti Panga nõukokku ja oli 1919 olnud kaubandus-tööstusminister) tõi kaasa mitmeid kahtlasi tehinguid ja avalikke skandaale.
1923. aasta lõpus sattus AS Atlanta raskustesse ja järgmise aasta jaanuari alguses võtsid võlausaldajad maksujõuetuks jäänud ettevõte administratsiooni alla. 1925. a. novembris hinnati Atlanta kahjude suuruseks 45 miljonit marka. Näiteks Eesti Pangale oldi võlgu 9,3 miljonit marka. AS Atlanta krahh leidis laialdast kajastamist ajalehtedes, riigilt saadud laenude ja poliitikute osaluse tõttu arutati asja isegi Riigikogus. AS Atlanta likvideerimise käigus suudeti osa võlgadest riigile tasuda, mh näiteks firmale Berliinis kuulunud suure maja müügist saadud summadest. AS Atlanta likvideerimine jõudis ametlikult lõpule alles juulis 1930.
/Päevaleht 7.04.1921, 17.07.1921; Vaba Maa 12.01.1924, 13.01.1924, 18.11.1925 jm/
Vt ka: Rahva Hääl 2.02.1993, Julis Põldmäe, Vesivõsud Eesti ettevõtluses.

1924. a. jaanuaris asutati metsatööstuse AS Lignum, mille juhtideks ja aktsionärideks olid Atlantast tuntud Karl Ipsberg ja Jaan Kirsch. Lignum võttis rendile pangale panditud AS Atlanta lauavabriku Tallinnas Telliskivi tänaval. Mõne aasta pärast rajas AS Lignum oma jahuveski. 1931. a. kevadel sattus ka AS Lignum raskustesse ja läks likvideerimisele. Kopli ja Telliskivi tn nurgal asunud Lignumi jahuveski rentis suvel 1931 ETK. AS Lignumi tegevus lõpetati 1932 ja likvideerimine jõudis lõpule veebruaris 1940.
/Vaba Maa 31.01.1924, 3.05.1931; Nool 20.05.1933; Päevaleht 28.02.1940 jm/

     
     
Herbert Lyra
 Väike-Karja 3 (23)
STOEWER 23

1923. aastal esindas Herbert Lyra Saksamaa tehaseid Metzeler & Co (rehvid, kummikaubad); Metzeleri asbestitehased; Rütgers (katusetõrv, karbolineum, kivisöeõlid, naftaliin); Louis Lindeberg (katusepapp); Siegerin-Goldmann; Winterwerb, Streng & Co; Boldt & Vogel; Union (limonaadi- ja õlletehaste sisseseaded); Ambi (ehitus, ehitusmasinad, põllutööriistad ja -masinad); Ceres (põllutööriistad ja -masinad); Stoewer (autod ja traktorid); Mars (mootorrattad).
1936-1939 oli H. Lyra Läti raadiotehase VEF Eesti osakonna volinik-esindaja. H. Lyra oli ka Kaubanduse Ühispanga nõukogu liige.
     
     
AS Derkahag
 Suur Brookusmägi 16-3 (22)
PHÄNOMOBILE 22  
VOMAG 22  
     
     
KM Vennad B. ja V. Linde & Ko
 ? ( -12.1921) - Suur-Karja 21 (12.1921-22)
MATHIS 22 ainuesitaja 22

Kaubamaja Vennad B. ja V. Linde & Ko tegevusaladeks olid import, eksport ja kaupade transiit Venemaale. Paljudele 1920. aastate I poole kaubakontoritele iseloomulikult vedas ka KM Vennad B. ja V. Linde & Ko sisse mitmesuguseid kaupu, näiteks suhkrut, jahu, soola, riisi, mannat, sahariini, teed, kakaod, rasvaheeringaid, kondiliimi, antikloori, maarjajääd, äädikhapet, kloorkalja, küünlaid, koloniaalkaupu, aknaklaasi, kemikaale ning "Bayer'i gaasivalgusel kopeeritavaid postkaarte fotograafia otstarbeks". 1922. aastal asusid firma osakonnad Tartus, Petseris, Narvas ja Berliinis. 1922 esindati Eestis Mathis autosid.
1922. aasta 9. mail lükkas Kaubamaja B. ja V. Linde ja Ko Päevalehes ümber ajalehes Novoje Vremja ilmunud väited, justkui oleks tegemist "endiste vene ohvitseride firmaga", mis "suurelt Venemaaga kaupleb, ammutades selleks kapitaalisid Saksamaalt". Teatati, et firma omanikeks on: B. Linde, isa poolt eestlane ja ema poolt inglane, "mitte kunagi ohvitser olnud"; V. Linde, Eesti suurtükiväe leitnant reservis, "1917 Eesti väkke üle toodud"; H. Toll, "venestunud sakslane, mitte kunagi sõjaväes teeninud"; Bernhard Linde, kirjastuse Varrak juhatuse esimees.
Tõenäoliselt lõpetas firma tegevuse juba 1923. aastal.
Üks firma omanikest oli kirjanik ja tõlkija   Bernhard Linde (4.04.1886-23.08.1954). Ta lõpetas 1908. aastal H. Treffneri gümnaasiumi, õppis Tartu Ülikoolis õigus- ja keeleteadust, oli 1912-15 Noor-Eesti kirjastuse juhataja, andis 1914-15 välja ajakirja Vaba Sõna. I maailmasõja ajal teenis Minski ja Vilno kubermangus, 1918 siirdus Siberisse, juhatades Tomskis ülesiberilist Eesti asunduste kongressi. 1919 pöördus tagasi Eestisse, juhtis 1920-24 kirjastust Varrak, 1927 lõpetas Tartu Ülikooli slaavi filoloogia erialal. Oli Eesti Draamastuudio Seltsi esimees, Draamateatri Seltsi juhatuse liige ja OÜ Draamateater juhatuse esimees. Avaldas jutustusi, esseesid, biograafiaid, reisikirju, arvustusi; tõlkis hulgaliselt väliskirjandust. Oli 1944-49 TPI keeltekateedri juhataja, vangistati 1951, vabanes vahetult enne surma.
/Postimees 3.04.1936; Päevaleht 9.05.1922; EE 5 (1990) jm/
     
     
Anglo-Estonian Import Co. Ltd. / Inglis-Eesti Import Ko AS
 Merepuiestee 17 (20) - Vana-Viru 12 (21-25)
 Nationale Automobilgesellschaft, Berlin-Oberschönewelde   ainuesitajad Eestis 22
NAG 22-23 peaesitus 22; ainuesitus 22

Muuhulgas müüs firma veel näiteks naftat, õlisid, tavotti, vaseliini jms. 1922 müüdi Dunlop rehve.
1924. aastal oli aktsiaseltsi põhikapitaliks 5 miljonit Eesti marka, kahjum 2 535 146 marka, ettevõttele kuulus kinnisvara 13 408 698 marga väärtuses ja võlgu oli summas 15 797 896 marka. /Kaja 09.06.1925/
     
     
Imex, Import-Export Comp. / Import & Export Compagnie
 Narva mnt 4 (21-22)
 Stoewer-Werke Akt.-selts, end. Vennad Stoewer, Stettin   peaesitus Eestis 1922-
STOEWER 1922- peaesitus 1922-

1922. aastal kuulusid firmale Imex järgmiste Saksamaa tehaste ainuesindused: Metzeler kummitehased (auto-, mootorratta- ja jalgrattarehvid, tehnilised ja kirurgilised kummikaubad jm), Metzeler asbestitehased, Rütgerswerke (katusetõrv, karbolineum, naftaliin, kreosool jm), Louis Lindenberg (katusepapp), Dr. Paul Meyer (elektrivoolumõõtjad jm), Marswerke (mootorrattad) /Hermes 1/1922/. Hiljemalt sama aasta septembrist oli Imex ka sõidu- ja veoautode Stoewer peaesindajaks Eestis, võttes ilmselt esinduse üle E. Talviku firmalt.
     
     
F. Badendieck & Ko (21-1933?)
 Pikk 43 (21-25); Väike Karja 1/7 (1925- ) - Väike Karja 8 (01.07.1926-28) - Rüütli 32 II korrus
 (1929-32) - Väike Karja 8 ( -1933?) - Müürivahe 16 (1933?)
 Selve Automobilwerke Act. Ges., Hameln   ainuesitaja Eesti jaoks 22-23
SELVE 22-23 ainuesitaja 22-23

F. Badendieck & Ko müüs palle, spordijalatseid, kalosse, ujumisriideid, vihmamantleid, jalamatte, vahariiet, mitmesuguseid rihmu, rehve (1922 oli näiteks autorehvide Bergougnon ainuesindaja Eestis), torusid ja voolikuid, tihendeid jm tööstuslikke, meditsiinilisi ja tarbekummikaupu, lisaks ka asbestpappi ja -nööri, pakkematerjale, grafiiti.
1931. aasta veebruaris Kaubandus-tööstuskoja äriregistris tehtud muudatuse järgi lahkus firmast F. Badendieck & Ko täisosanik Karl Badendieck ja ettevõtte tegevust jätkas üksinda täisosanik Friedrich Badendieck. Tema äritegevus lõppes aga tõenäoliselt pankrotiga - 1933. aasta jaanuaris arutati tema maksujõuetuks tunnistamise asja Tallinn-Haapsalu rahukogus. Kaubandus-tööstuskoja äriregistris lõpetati firma F. Badendieck & Ko tegevus 1933. aasta juulis.
/Kaubandus-tööstuskoja Teataja 8/1931, 12/1933, 16/1933; Tallinna Post 15.01.1933/
     
     
Georg Weigelin
 Raua 22 (20-21) - Viruvärava pst 25 / Estonia pst 25 (3.05.1922-24)
RENAULT 21-22  
PEUGEOT 21-22  
MARCAY 21-22  
ARIES 21  
sõidu- ja veoautod 20  

3. mail 1922 avas Georg Weigelin Estonia teatri vastas Viruvärava pst 25 kaupluse, kus müüs põllumajandustarbeid, kirveid, saage, labidaid, vikateid, kaalusid, lukke, katuseplekki jms. 1924. aastal müüs Georg Weigelin ka vene veelookasid, köögilaudu ja kappe.
     
     
E. Talvik
 Vana Posti 8 (21-23)
STOEWER 21-1922 ainuesitaja 21-1922

1921. ja 1922. aastal oli E. Talvik firma Stoewer sõidu- ja veoautode ja omnibusside ainuesindajaks Eestis. 1922. aastal läks Stoeweri esindus üle firmale Imex.
1921. aastal müüs E. Talvik veel trükikodade sisseaseadeid, paberit, trükivärve jms. 1923. aastal esindas Max Krause paberikaupu.
1931. aastal tegutses Tatari 4 graafikatööstus E. Talvik, mis koosnes klisheetehasest, trükikojast ja litograafiaosakonnast. Tallinnas Pikk 36 asunud graafikatööstuse E. Talvik lõpetamine registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris 1937. aasta aprillis.
Eduard Friedrich Talvik (26.09.1880- ) sündis Tartus, täiendas end graafika alal Berliinis ja Leipzigis, töötas tööjuhatajana Tartus K. E. Sööti trükikojas, oli trükikoja omanik Berliinis, juhtis Tartus Postimehe trükikoda. 1915 siirdus Tallinna, kus avas trükikoja ja hiljem graafikatööstuse.
/Postimees 25.09.1935; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 11/1937/
     
     
Karl Schoeme / AS Karl Schoeme
 Viruvärava pst 17 (21-22); kauplus Väike-Karja 1 (22) - Harju 32 (22) - Pikk 19 (24-26) - Harju 32 (27-30)
HANSA-LLOYD 21

1921. a. sügisel müüs import-eksport kontor Karl Schoeme tööriistu, tööstusmasinaid, teraskaupu, pudukaupu, värve ja põllutööriistu ning oli järgmiste Saksa tehaste esindajaks: Lloyd Dynamo Werke AG (elektrimootorid, elektripuurmasinad jne), Hansa-Lloydwerke AG (sõidu- ja veoautod, traktorid), C. H. Jucho (sildade ehitustöökojad, elektrivalgustusmastid, telegraafimastid, raudvagonetid, kraanad), Dürkopp (koorelahutajad, jalgrattad, õmblusmasinad).
1923. a-l asutati firma Karl Schoeme asemele 4 miljoni marga suuruse põhikapitaliga aktsiaselts Karl Schoeme, mille asutajateks olid Karl Schoeme, Eugen Vilde ja Valter Margk ning tegevusalaks kaupade sisse- ja väljavedu ning kauplemine Eestis ja välismaal.
1920. a-tel müüs AS Karl Schoeme jalgrattaid Dürkopp, Dux, Enfield, Royal Enfield, Presto.
1930. a. augustis teatati Kaubandus-tööstuskoja äriregistrile, et on asutud AS Karl Schoeme likvideerimisele.
/Eesti Majandus 19/1923; Päevaleht 19.07.1923; Kaubandus-tööstuskoja Teataja 18/1930/
     
     
Insener E. Schütte
 Peetri plats Peetri võõrastemaja (21)
BENZ 21 esitaja sa, va 21

Peale autode esindas E. Schütte ka Benz mootoreid, laevamasinaid, traktoreid, mootoratru, mootorlokomotiive.
     
     
Estoruss
 Pikk 20-22 (1920?-1923) - Väike-Karja 1 krt 2 (1923-24) - Merepuiestee 15-9 (26-27)
DAIMLER 1920- veoautod

Kaubandusfirma, inseneribüroo ja ehituskontor Estoruss alustas tegevust ilmselt 1920. aasta sügisel. Septembris esindati Eestis mitmeid Saksamaa tehaseid, sh Kölni sündikaati Landwirtschafts- und Industrie-Bedarfsgesellschaft m.b.H. Saksamaalt muretseti tellimisel igasugsueid põllumajandus- ja turbatööstusmasinaid ja -riistu, rauamaterjali, veoautosid, mootoreid, värve jm kaupu. Teine tegevusala oli ehitusprojektide valmistamine, ehitustööd ja tööstushoonete sisseseadmine.
1924. aastal asutati senise firma asemele osaühing ehitus-tehnika kontor Estoruss. Tegevusalaks ehituste ja sisseseadete projekteerimine ja teostamine, selleks vajalike materjalide valmistamine või muretsemine ning nendega kauplemine. Osaühingu asutajateks olid insener Konstantin Zeren, O. Feldhuhn ja K. Vachmann. Põhikapitali suuruseks 3 miljonit marka 60 osatähes.
Kaubandustegevusest loobuti peagi ja OÜ Estorussi peamiseks tegevusalaks jäi sildade, paisude, kanalisatsiooni ja hoonete ehitamine. Muuhulgas ehitas Estoruss 1922-23 Tallinnas Niine tänaval Riigitrükikoja uue hoone ja ametnike elumaja, 1923-24 raudteelaste elumaja Tallinnas Tehnika 16, 1924-25 Vabadussilla Tartus, Taara kasarmud Võrus. Firma lõpetas tegevuse arvatavasti 1920. a-te lõpus.
Estorussi asutajaks, kaasomanikuks ja juhtivaks jõuks oli insener Konstantin Karl Zeren (30.08.1883-1944). K. Zeren sündis Virumaal Vaivaras, lõpetas 1911 Riia polütehnikumi inseneriosakonna, töötas 1911-1918 Luuga rajooni sõjaväeliste ehitustööde juhatajana, täitis eriülesandeid Uurali ja Doni relvatehastes, osales mitmesugustel projektikonkurssidel (nt Luuga jõe raudbetoonsild). 1918 naasis Eestisse, töötas Sadamatehaste ülemana, seejärel mereasjanduse sõjaväevarustuse ülema abina. 1920 rajas kontori Estoruss, 1924. a-st OÜ Estoruss asutajaid, kaasomanikke ja juhte. Pidas ka savitööstust kodukandis Vaivaras. 1933 juhtis Kadrioru lossi ümberehitustöid. 1. maist 1934 töötas vastasutatud avalike tööde osakonna direktorina, juhtides muuhulgas Toompea lossis ja Oru lossis tehtud ehitustöid. 1937. a-l sai AS Telliskivitehased direktoriks, oli ka AS Eesti Metsatööstus nõukogu liige. K. Zeren oli Eesti Inseneride Ühingu asutajaid.
/Eesti Majandus 22, 3.06.1924; Uudisleht 29.07.1928; Uus Eesti 30.08.1936; Päevaleht 30.08.1936 jm/
     
     
Fr. Nikolai (1882-1917?)
 Viru tn Palmbergi maja (88) - Viru 337 (89-93) - Viru 330 (95-01) - Viru 7 (05-17)
OPEL 13-14  

1897. aastal müüs Fr. Nikolai (ka Nicolai) äri õmblusmasinaid (Triumph), jalgrattaid, kudumismasinaid, trükimasinaid, pesukuivatusmasinaid, gaasi- ja petrooleumimootoreid. Firmal oli abikauplus Narvas Lossi (hiljem Suurel) tänaval Otto majas ning "asemikud" ehk esindajad Rakveres (Eugen Jegorov), Paides (H. Kull), Volmaris (O. Gnadeberg) ja Võnnus (A. Rittig).
Sajandivahetusel (1900) valmistas/monteeris Fr. Nikolai oma töökojas jalgrattaid Baltika, hiljem võib-olla ka Record/Rekord.
1913-14 müüs äri samuti õmblusmasinaid, jalgrattaid (Wanderer, Record, Russia (Leutner), Dux, Triumpf), kudumismasinaid, kirjutusmasinaid, "väänamisemasinaid" ja pesurulle. Lisaks autodele Opel esindas Fr. Nikolai 1914. aastal Eestimaal ka NSU mootorrattaid ja Original Gaulois rehve. Äril oli suur tagavaraosade ladu ja oma parandustöökoda, kus remonditi õmblus- ja kirjutusmasinaid ning jalgrattaid.
Tõenäoliselt oli äri asutajaks-omanikuks Friedrich Ferdinand Ludwig Nikolai (ka Nicolai)   (14.03.1864-30.04.1910), kes oli sündinud Püssi mõisas (Napal) Lüganuse kihelkonnas tisleriselli pojana.
Fr. Nikolai äri reklaami võib leida veel 6.09.1916 ilmunud Päevalehes, töökoda tegutses ka veebruaris 1917 (Päevaleht 10.02.1917).
11.10.1918 teatasid A. Vanakamar ja A. Asu Tallinna Päevalehes, et on uuesti avanud endise Fr. Nikolai töökoja Viru 7 nime all "Mehanika-töötuba A. Vanakamar ja A. Asu, end. Fr. Nicolai".
Fr. Nikolai firma ärijuhiks ja hilisemaks omanikuks oli Eduard Schröder, kes avas 1925. aastal, "pärast kümneaastast tööseisakut", Rataskaevu tänaval oma õmblusmasinate ja jalgrataste äri ja parandustöökoja, mille reklaamidele lisas sageli ka "end. firma Fr. Nicolai all" ja mis tegutses vähemalt 1930. a-ni.
/Virulane 1.05.1910, Vaba Maa 13.06.1925 jm/
     
     
Vennaksed Hanshoff - Julius Hanshoff
 Suur-Pärnu mnt 14 (13-14) - Narva mnt 6 (15-22)
DARRACQ 13-14 peaesitajad Baltimaal 13
HUPMOBILE 13-14  

Kinnistu aadressil Suur-Pärnu mnt 14, hilisem Pärnu mnt 60, kuulus alates 1903. aastast Jaan Hanshoffile (Hanshof). Jaan Hanshoff suri 24. oktoobril 1917. Kinnistu pärijateks olid lisaks lesk Annale pojad August, Alfred ja Julius ning tütar Pauline (ab. Viisak).
Vendade Hanshoffide autoäri reklaamiti aktiivselt 1913. ja 1914. aastal. Äri juures asus autoparandustöökoda, samuti oli võimalik autosid üürida. Lisaks autodele Darracq (Hanshoffid olid peaesindajad Baltimaadel) ja Hupmobile müüdi Inglise mootorrattaid Rudge-Whitworth ja Soome jalgrattaid Standard.
Päevaleht 20.04.1913: "Prantsusemaa automobilid "Darracq"... 4-istmega torpedo, 15 PH, ühes Amerika katte, klaasi ja tarbeasjadega - 3500 rbl.; niisamasugune 6-istm. 25 PH - 4435 rbl..."
Tallinna Teataja 14.12.1913: "..."Hupmobile" (Amerika) Lihtsad tugevad, odavad. Halbade teede jaoks ehitatud. Lahtine torpedo ühes tarbeasjadega 12/32 HP - 3000 rbl. Vabrik valmistab 100 masinat päevas..."
1913. a. augustis külastas suurema Euroopa ringsõidu raames Eestit (Pärnut, Viljandit, Tallinna) Darracqi autotehase Briti haru juhatuse esimees, Ühendkuningriigi parlamendi liige Norman Carlyle Craig. Sündmuse märkisid ära Revaler Zeitung ning 22. augustil 1913 Päevaleht ja Tallinna Teataja, lisades, et Craigi kolm autot olid Darracqi esindaja Hanshoffi äri juures vaatamiseks välja pandud.
1914. aastal asus Hanshoff ehitama suuremat autogaraazhi Narva mnt 6 ja hiljemalt märtsist 1915 asus Hanshoffide autoparandustöökoda sellel aadressil. Oktoobris 1919 ilmunud lehekuulutuses nimetati firmat juba Julius Hanshoffi nime järgi. 1921. aastal müüs Julius Hanshoff Ameerika bensiini ja pidas edasi autotöökoda. Veel 1922 reklaamiti, et Jul. Hanshoffi firmast saab autosid, mootorrattaid, mootoreid, rehve, bensiini ja õlisid ning tegutseb ka garaazh ja töökoda.
Vendade Albert ja August Hanshoffi nimedega seostus 1920. a-te ajalehtedes rida mitmesuguseid pettuse- ja kohtuasju alates August Hanshoffi suurest valerahaafäärist kuni Albert Hanshoffi libafirmade ja vekslivõltsimisteni.
Julius Hanshoff (10.06.1894-02.1929) suri koos kahe kaaslasega 1929. a. veebruaris Käsmu ja Lobi neeme lähedal jäävangi jäänud mootorpaadil Aita (Aida) külma- ja näljasurma. Laeval olnutest pääses eluga ainult Harald Stolberg.

     
     
A. Bergmann
 Narva mnt 15 (14)
STUDEBAKER 14 Eestimaa asemik 14
     
     
?
 Kloostri 11
BENZ 14 Tallinna asemik 14
     
     
Ed. Otsing & Ko (1888-1940)
 Tartu, Rüütli 8 (01) - Rüütli 11 (09-24) - Rüütli 13 (25-1940)
 Osakond Esto-Sport, Tartu, Rüütli 3 (25)
  /Otsing'i mehanika töötuba (01) - Ed. Otsing'i mehanika töökoda (09)- Ed. Otsing & Co, mehanika,
  automobilide, jalg- ja mootorrataste tööstus (11) - Firma Ed. Otsing, mehaanika, jalgrataste ja
  automobiilide tööstus (24) - Firma Ed. Otsing, mehaanika, jalgrataste tööstus ja kauplus (25) -
  Firma Otsing (32-36) - Firma Otsing, omanik Jul. Müller (35) - Julius Müller, endine Firma
  Otsing (37) - Julius Müller (1940)/
NSU 13-14 ainumüüja Liivimaal (13-14) ja Eestimaal (13)

1911. aastal oli "Mehanika, automobilide, jalg-ja mootorrataste tööstuse Ed. Otsing & Co" käes A. Leutner & Co "Rossija" ja Corona tehase jalgrataste, Provodniku autorehvide ja Minimax tulekustutite ainumüügiõigus (Tartus). Lisaks müüdi teiste vabrikute jalgrattaid, igasuguseid jalg- ja mootorrataste ning autode osi, Vacuum Oil Company õlisid ja määrdeid; telliti soovijaile autosid, mootorrattaid ja nende osi; tehti kõiksuguseid parandus-, nikeldamis- ja emaileerimistöid; monteeriti välismaa osadest jalgrattaid (vt JALGRATTATÖÖSTUSED); teostati elektri- ja telefonipaigaldustöid jne. Äri juures oli autogaraazh.
1913 oli Ed. Otsing & Ko NSU autode ja mootorrataste esindaja Liivi- ja Eestimaal, 1914 NSU autode ainumüüja Liivimaal.
1920. a-tel ja 1930. a-te alguses müüs äri jalgrattaid ja kõiki sinna juurde kuuluvaid tarbeid, vahepeal ka autosid, mootorrattaid ja nende varuosi. Töökojas parandati autosid, mootorrattaid ja jalgrattaid, tehti emaileerimistöid.
Hiljemalt 1933. aastal sai Firma Otsing omanikuks Julius Müller. 1935. aastal esindas firma Tartus Studebaker autosid (vt Autoärid teistes Eesti linnades). Mõne aja pärast andis uus omanik firmale ka oma nime - Julius Müller. 1940. aastal tegeles tema töökoda igasuguste mootorsõidukite parandamise, silindrite puurimise ning jalgrataste emailimise ja parandamisega.

     
     
H. W. Weckram (1900/1902-1918?)
 Tartu, Rüütli 9 (09-14)
? /Saksa/ 14
FORD 14 tellis esindajalt
ADLER 09 ainukene asemik Balti kubermangudes (09)

1909. aasta kevadel (25.04.1909) kuulutas Tehnika büroo H. Weckram Postimehes, et on Adler autode "ainukene asemik Balti kubermangudes" ning pakkus soovijaile kahte mudelit - 4-silindriline 4-istmeline 6/12PS maksis 2750 rubla ja 2-silindriline 2-istmeline 4/7PS maksis 1650 rubla. Üks 6/12PS Adler oli kohapeal vaatamiseks väljas, tellimuse sisseandmisel tuli autot oodata 4-8 nädalat.
1914. aasta kevadel müüs H. W. Weckrami tehnikaäri "Saksamaa esimese järgu vabriku" 4-istmelisi autosid 5/15, 5/18 ja 5/20 PS hinnaga 1450 kuni 1800 rubla (pluss 350 rubla toll ja vedu) ning 5-istmelisi 22HP Ford autosid hinnaga 2275 rubla, mille võis Tartust kätte saada juba kuue päeva jooksul pärast tellimuse sisseandmist.
Weckrami äri kohta leidub mõnevõrra vastukäivaid andmeid.
Ühe versiooni järgi ostsid 1900 asutatud H. Weckrami äri 1918. aastal seniselt omanikult ära K. Sersant, A. Hausenberg ja G. F. Liblik ning see tegutses edasi nime all Sersant, Liblik & Hausenberg. Peale G. F. Libliku eraldumist (asutas omanimelise äri) tegutses firma edasi nime all K. Sersant & A. Hausenberg. Peale A. Hausenbergi lahkumist (asutas samuti omanimelise äri) 1926. aastal jäi firma tegutsema K. Sersanti nime all. Mõne aja pärast muutis omanik taas äri nime ning firmana Jõud & Valgus tegutses see Tartus kuni 1930. aastate lõpuni.
Teisalt tegutses Tartus 1920. ja 1930. aastatel edasi ka äri H. W. Weckram, mis märkis oma asutamisaastaks 1902 ning kauples peamiselt grammofonide ja grammofoniplaatidega. Äril oli oma parandustöökoda, kus mõnda aega monteeriti nii grammofone (Estella) kui raadioaparaate. Äri asus raekoja taga Jaani 12.

     
     
Carl Jürgens
 Piiritusevabrik (14)
REX-SIMPLEX 14 tellimuste vastuvõtja 14
MANNESMANN-MULAG 14 tellimuste vastuvõtja 14

Tellimusi Rex-Simplex sõiduautodele ja Mannesmann-Mulag veoautodele, tuletõrjeautodele ja bussidele võttis Tallinnas vastu Carl Jürgens. Peaesindaja John Spinck & Ko asus Riias, Suur Jakobi 12, garaazh ja näituseruumid Aleksandri 75.

     
     
Gustav Tuisk
 Suur Pärnu mnt 6 (13)
BRENNABOR 13 pea asemik 13

Gustav Tuisk oli raamatukaupmees. 1913. a-l ilmunud reklaamidest võib lugeda, et autod olid esindaja juures eksponeeritud ja "antakse ka automobiilisid väljasõidu peale".

     
     
Hans Sinisoff / AS H. Sinisoff (1907-30)
 Jaani 10 (13-14) - Valli 10 (23-29), rauaosakond Estonia pst 13 (30) - Suur Tartu mnt 79 (34)
NAG 13

1914. aastal müüdi H. Sinisoffi äris igasuguseid põllutööriistu ja masinaid, nagu Ruston, Proctor & Co lokomobiilid, isesõitjad, auru-rehepeksumasinad, naftamootorid; Th. Flöther lokomobiilid, auru-rehepeksumasinad, sahad; Herkules heina- ja viljalõikajad, loorehad; Weipert & Söhne rehepeksumasinad, veovärgid; Walter A. Wood heina- ja viljalõikajad, loorehad, äkked; Heiligenbeil sahad; Baltik ja Vesta koorelahutajad; tuulemootorid, jahuveskid, tuletõrjepritsid, hekslimasinad jne.
1914. aastal asusid H. Sinisoffi kauplused Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Valgas.
1913. aastal esindas H. Sinisoff lisaks NAG autodele ka NSU mootorrattaid.
1920. a-tel müüs H. Sinisoffi äri Ruston & Hornsby rehepeksugarnituure, petrooleumimootoreid, traktoreid; J. Weipert & Söhne rehepeksumasinaid; Thermaeniuse Viking viljapeksumasinaid; Walter A. Wood viljalõikajaid; Herkules (Arvika) heinaniitjaid ja viljalõikajaid; Rego koorelahutajaid jm põllutööriistu ja masinaid. Kümnendi keskel muudeti firma aktsiaseltsiks. 1929 asusid AS H. Sinisoffi osakonnad Tartus Raekoja 13 ja Rakveres Laada 27.
1934. aasta septembris registreeriti Kaubandus-tööstuskoja äriregistris AS H. Sinisoff likvideerimisele asumine; likvideerimiskomisjoni kuulusid Hans Sinisoff, Karl Pähkelmann ja Alfred Sinisoff (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 20/1934).
Hans Sinisoff (Hans Sinnisow) (13.01.1857 (vkj 01.01.1857) - 26.04.1936) oli Läänemaal Koluvere mõisas sündinud ehitusettevõtja ja kaupmees. 18-aastaselt asus Tallinnasse, kus töötas alguses müürsepana, siis kümnikuna ja peagi iseseisva ehitusettevõtjana. Hans Sinisoff ehitas vähemalt 30 viinavabrikut (sh näiteks ka Kuramaal), mitu kirikut (näiteks Juuru kirik), rohkelt mõisahooneid ja elumaju. Tallinnas ehitas enda maja Tatari 12, suure osa Lutheri vineerivabriku hooneist, Volta tehase koos elumajadega, Dvigateli tehase hooned (va juhatuse maja), Graniidi tänava koolimaja, kaks viimast sõjaeelset laululava ja üle 100 elumaja. Ilmselt 1907. aastal rajas ta Tallinnasse põllutööriistade ja -masinate kaupluse (kas E. Heinrichseni äri endistesse ruumidesse või selle äri ülevõtmise teel) osakondadega Gatšinas, Tartus, Rakveres, Pärnus, Valgas jm. Väidetavalt oli Hans Sinsioff tsaariajal Baltimaade suurim põllutööriistade ja -masinatega kaupleja, importides kaupu lausa laevakoormate kaupa. (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 9/1936)
Hans Sinisoffi poeg Alfred Sinisoff oli 1920. a-tel tegev AS-is Silva. 1930. a-tel Tartus tegutsenud põllutööriistade ja rauakaupade äri V. Sinisoff (endine AS H. Sinisoffi Tartu osakond) omanikuks oli ilmselt Hansu teine poeg Voldemar Heinrich Sinisoff. Hansu noorim tütar Anna Vilhelmine abiellus 1921. aastal Joakim Puhkiga.

     
     
T. ja A. Ressaar
 Viljandi, kauplus ja kontor Suurturg (12-14)
? /Brennabor?/ 1912-14?

T. ja A. Ressaare põllutööriistade ja masinate kauplus asus Viljandis Suurturu ääres, veskiehituse-, raua- ja puutööstus vaksali juures. Äri müüs Oliver atru, Radix reaskülvimasinaid, viljasorteerijaid, rehepeksugarnituure, Baltik, Alfa ja Melotte koorelahutajaid, P. Saretoki (Valga) võimasinaid, piimaveokanne, Samson turbiine, Bolinder naftamootoreid, laastulõikamismasinaid, kreissaage, kunstveskikive, Stille-Patent püüliveskimasinaid, oma tööstuses valmistatud veskimasinaid, õmblus- ja pesupesemismasinaid, grammofone, Brennabor jalgrattaid.
1912. aasta septembris reklaamiti, et müüakse ka "automobilisid 700 rublast pääle! Meie läbi on nüüd automobil kõigile kätte saadav" (Sakala 08.09.1912, ka 17.10.1914). Võimalik, et müüdi autosid Brennabor, kuna T. ja A. Ressaar müüs Brennabor jalgrattaid ja oli ka selle firma esindajaks.
17.09.1912 ilmus Sakalas sõnum:
"Kiirem läbikäimine, suurlinnade eeskujul on T. ja A. Ressaare äri poolt käimapandud automobili läbi viljandlastele võimalikuks tehtud, sest tähendatud äri üürib sõitudeks automobilisid välja. Senised proovisõidud on ilma äpardusteta hästi korda läinud. Praeguse halva teega sõidab automobil 30 versta tunnis ära. Kui hulgani sõita - suurem mahutab 5 inimest - ei ole sõiduraha ka kallis."
     
     
galerii[ät]hot.ee