Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse AS Estakland.
Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse Aktsiaseltsi asutasid 21. septembril 1923 Gotthard Schilling, Eduard Glanström ja Leonhard
Krusenstjern. Põhikapitaliks määrati 30 miljonit marka ja pärast rahareformi jäi põhikapital 1940. aastani 300 000.- krooni suuruseks.
AS asutati I Eestimaa Põllumajanduse Ühisuse järglasena, uus firma võttis üle ühisuse varad. I Eestimaa Põllumajanduse Ühisus oli
peamiselt kohalike sakslaste majandusühing, hilisema AS Estaklandi aktsionäride hulgas oli palju baltisakslasi, endisi mõisnikke.
Majandusministeeriumile esitati pikka aega aruandeid saksa keeles, firma saksakeelne nimi oli Estländischer Aktien-Gesellschaft für
Landwirtschaft und Gewerbe, sellest tuletati telegraafiaadress Estakland, mis hiljem lihtsuse mõttes ka firma nimena kasutusele
võeti (1929 sai ametlikult uueks nimeks Eestimaa Põllumajanduse ja Tööstuse Aktsiaselts Estakland).
Firma aktsionäride seast valitud juhatuse ja revisjonikomisjoni liikmete hulgas figureerivad eri aegadel sellised nimed nagu C.
Rennenkampff, Ed. Maydell, Georg Stackelberg, Ernest Rosen, Arthur Hunnius, Roman Ungern-Sternberg, Erich Schilling, Hans Wrangell,
Oskar Loevis (Löwis) of Menar jne - kõik tuntud aadlisuguvõsade esindajad.
1935 kehtestatud juhatuse ja revisjonikomisjoni liikmete valimise põhimõtete järgi koosnes seltsi juhatus "mitte vähem kui kolmest
aktsionääride koosolekul valitud direktorist"; asetäitjateks direktoriteks valiti vähemalt kaks kandidaati; seltsi aruande ja bilansi
revideerimiseks valiti revisjonikomisjon 5 aktsionärist.
Nii valiti 14. juunil 1935 aktsionäride peakoosolekul AS-i Estakland
juhatusse:
Philipp Wolff, saksa kodanik, eesti keelt ei valda
Arved Bachmann, eesti kodanik, valdab eesti keelt
Nicolas Behr, eesti kodanik, valdab eesti keelt (valitud juba 8. mail 1934)
Roman Ungern-Sternberg, eesti kodanik, valdab eesti keelt
direktori-kandidaatideks:
Franz Heinicke, Saksa kodanik, valdab eesti keelt
Elisabeth Gebauer, eesti kodanik, valdab eesti keelt
revisjonikomisjoni:
Carl Dehn, eesti kodanik, valdab eesti keelt
Ernest Rosen, eesti kodanik, valdab eesti keelt
Erich Schilling, eesti kodanik, valdab eesti keelt
Richard Staden, eesti kodanik, valdab eesti keelt (oli samal ajal ka AS Tormolen & Ko
juhatuse asemik)
advokaat Berend Wetter-Rosenthal, eesti kodanik, valdab eesti keeltAS Rotermanni Tehased
direktor
Tegelikult aga oli suurim mõjuvõim firmas alates 1926-28 aastaist Saksa riigi kodaniku Philipp Wolffi käes, kes koos oma abikaasa Ela,
poegade Udo ja Dietrichi ning naise ema A. Stude'ga omas 1940. aastal 57% AS Estaklandi aktsiatest (varem veelgi rohkem). Ülejäänud
43 % kuulus 250-le väikeaktsionärile! 1935 võttis Ph. Wolff Scheel & Ko pangalt üle Estaklandi võlad ning oli seega korraga nii firma
suurim aktsionär, juhatuse esimees, asjaajaja-direktor (ehk tegevjuht) kui ka suurim võlausaldaja.
1939. aasta sügisel algas baltisakslaste ümberasumine Saksamaale ning nende siinse vara ülevõtmine.
2. detsembril 1939 toimunud AS Estaklandi erakorralisel peakoosolekul otsustati kaubandustegevuses tugevasti tagasi tõmbuda, müüa
kaubalaod ja töökojad väljaspool Tallinna ning pidada edasi veskit Rakveres.
1. veebruaril 1940 andis majandusminister Leo Sepp välja korralduse "võtta korraldamisele Eesti Põllumajanduse ja Tööstuse Aktsiaseltsi
Estakland juhtimine ja määrata aktsiaseltsile usaldusmees", põhjuseks see, et suur osa omanikke oli lahkunud või oli lahkumas välismaale
ja aktsiaseltsi 75 000st 4.- kroonisest aktsiast oli teada 63 761 aktsia nimelised omanikud, kuid 11 239 aktsia kohta polnud üldse
teada, kelle omad nad olid või olla võisid. Usaldusmeheks määrati Mart Rõigas. Selleks ajaks olid juba Saksamaale lahkunud juhatuse
liikmed Nicolas Behr, Roman Ungern-Sternberg, Franz Heinicke; revisjonikomisjoni liikmed Karl Dehn, Berend Wetter-Rosenthal;
revisjonikomisjoni liige ja Rakvere osakonna juhataja Bruno Weymarn jt. Philipp Wolff oli perega veel Eestis.
21. veebruaril 1940 esitas Mart Rõigas majandusministrile aruande, milles valgustas AS Estaklandis ilmnenut:
Philipp Wolff'i ja tema perekonna omanduses oli 1. jaanuaril 1940 75 000st aktsiast 42 950 nominaalhinnaga 171 800.- krooni ehk
umbes 57 %. Ülejäänud aktsiapakk kuulus ligi 250-le aktsionärile, kes olid pea kõik Saksamaale ümber asunud või ümber asumas.
1929. aastal põhikirja sisse viidud muudatus, mille järgi kohustuti 75 000 aktsiat a 4.- Kr ümber vahetama 6000 aktsiaks a 50.- Kr
polnud seniajani täidetud.
1935 võttis Ph. Wolff koos perega üle AS-i võlad Scheeli pangas suuruses 280 958.41 krooni, millest seisuga 31. detsember 1939 oli
Wolff'il nõudeid AS Estakland vastu veel 199 105.58 krooni.
Ph. Wolff käsutas firmat kui pereettevõtet. Juhatuse ja revisjonikomisjoni liikmetele tasu ei makstud, alates 1923. aastast ei makstud
ühelgi aastal aktsionäridele sentigi dividende. Wolff'i ja ta perekonna kulude katteks maksti AS-i kassast välja 1939. aastal 61 117.-
krooni ja 1.I - 3.II 1940 20 786.- krooni.
AS Estaklandile kuulunud kinnisvarad võeti 1923. aastal üle I Eestimaa Põllumajanduse Ühisuselt, kuid seniajani olid nad viimase nimel
ja Estaklandi bilanssi kandmata.
1939. aasta kahju kaubanduslikust tegevusest ulatus 38 000.- kroonini. 1923. aastast seisnud puutumatu varu 24 452.- krooni seda ei
katnud ja 14 000.- tuli kanda aktsiakapitali arvele. Alates 15. septembrist asuti kaubanduslikku tegevust lõpetama, müüdi kaubaladusid
ja töökodade sisseseadet.
Sellegipoolest oli ettevõte tegutsemisvõimeline. Kas oli tõesti asi nii hull või Mart Rõigas pisut liialdas, igal juhul hiljem
(14.03.1940) selgus, et juhatuse liikmetele mingit tasu siiski maksti:
Ph. Wolff, juhatuse esimees ja asjaajaja-direktor, kuutasu 400.- krooni, eritasu 1939. a. eest 400.- krooni
A. Bachmann, juhatuse liige ja prokurist, kuutasu 225.- krooni, eritasu 1939. aasta eest 225.- krooni
E. Gebauer, juhatuse liige ja raamatupidaja, kuutasu 120.- krooni, eritasu 1939. aasta eest 240.- krooni
H. Wrangell, juhatuse liige, kuutasu 20.- (!) krooni
O. Lowis of Menar, juhatuse liige, kuutasu 20.- krooni
Selle alusel määras majandusminister ka Mart Rõigase kuutasuks usaldusmeheks olemise ajal AS-i arvel 400.- krooni.
19. märtsiks 1940 olid asjaolud piisavalt selgunud, et AS Estakland Saksa Usaldusvalitsuse juhtimise alla üle anda. 300 000.- kroonisest
põhikapitalist oli lahkunud sakslaste poolt neile deponeeritud 171 300.- krooni. Philipp Wolff, tema naine Ela ja pojad Udo ja Dietrich
olid Eestist lahkumas, nende siia maha jäänud varanduse ja nõuete koguväärtuseks hinnati u 450 000.- krooni!
12. aprillil 1940 kutsus majandusminister usaldusmehe tagasi. Paraku sai ettevõte vabalt tegutseda veel vaid mõne kuu.
|
