ESILEHT AJALUGU - EESTI AEG UUDISED ARTIKLEID AUTONDUSEST NAISED AUTOROOLIS; AUTOJUHTE JA AUTOOMANIKKE RAHVALEHT 22.10.1927, LK 4 Naised auto tüüril Autosport naiste hulgas välismail ja meil. - Pealinna 15 naisautojuhti - ka nende käed valitsevad kindlalt masina üle. "Mis moodne aeg kõik küll kaasa ei too - näe, naised auto tüüriratta taga!" - imestab mõni vanamoeline inimene, kui näeb pealinna tänavail moodsaid kiirsõidukeid, mida juhivad daamid. Jah, saades poisipea ja lühikesed seelikud, hakkasid naised kippuma ka autojuhi kohale. Meil on see nähtus alles uudiseks, samuti kui üldine autode arvu suurenemine ja auto muutumine rahvalikuks sõiduabinõuks on sündinud paari-kolme viimase aasta jooksul. Autosport on meil alles lapsekingis, eriti aga selles osas, mis puutub naistesse kui auto juhtijatesse. Meie suurema staashiga naisautojuhid on iseseisvalt autot juhtinud ainult mõned aastad. Välismail võib nais-autosport tagasi vaadata mitmekümneaastasele minevikule. Saksamaal tegi tuntud autovabrikandi Heinrich Opeli naine Emmi von Opel juba 1905. aastal pikemaid autoreise, mis tähelepanu äratasid ka mees-autosportlastes. Samal aastal võttis Gertrude Eisemann kui esimene Saksamaa nais-mootorrattasõitja osa võidusõidust Eisenach-Berliin-Eisenach ja seadis 2 HP jõulisel mootorrattal üles uue kiiruserekordi. Hiljem kujunes temast kardetavam vastane autode võidusõidus kõigile, sest ta võitis palju esimesi auhindu. Pärast maailmasõda võtsid Saksa naised ette pikemaid autoreise võõrail mail. Nii sõitis Clainore Stinnes läbi Venemaa, Annemarie von Nathusius läbi Persia, kuna Lola Kreutzberg oma nime kuulsaks tegi juhtumusrikka ja raske autoreisiga läbi Jaava ja Bali saarte. Prantsusmaal ja Inglismaal arenes nais-autosport veelgi varem. Prantsusmaal tegi madame du Gast 1901. aastal tagajärjerikkalt kaasa pikamaa võidusõidu Pariis-Berliin ja 1903. aastal oli ainukene naisautojuht, kes õnnelikult lõpetas raske ja kardetava pikamaasõidu Pariis-Madrid, kuna paljuid teisi osavõtjaid teel tabasid rasked õnnetused. Prantsuse naisautojuhid on koondunud oma autoklubisse, mille eesotsas seisab hertsoginna d'Uzes. Inglismaal asutati nais-autoklubi juba 1903. aastal, millel liikmeteks suur hulk väljapaistvaid naisautojuhte. Klubi eesotsas seisab hertsoginna Marlborough. Suurejooneliseks on arenenud nais-autosport Ameerikas, kus üks auto tuleb iga viie inimese peale ja naised võistlevad pöörases kihutamises meestega. Tallinnas on 15-16 naist, kes vastava eksamikomisjoni ees teinud autojuhi eksami ja sellega õiguse omandanud iseseisvalt autot juhtida. Kuid meie nais-autospordis avalduvad alles katseaastate tundemärgid: ei leidu meie naiste hulgas niisuguseid "autokuningannasid", nagu neid on suurriikides ja isegi naaberriigis Lätis, kes kirgliste sportlastena ette võtavad pööraseid kihutamisi. Meil ei ole, õnneks, veel nähtud, vähemalt pealinnas mitte, pööraselt kihutavat autot, mille tüüriratta taga istuks naine. Kõik masinad, mida juhivad õrnad käekesed, liiguvad tänavail "pika toimega", tasakesti enda ette nohisedes ja podisedes, mida auto armastab teha laisa käigu jures. Sellest siis tulebki, et praegusel autoõnnetuste ja pealesõitmiste ajajärgul õige harva kuuldub mõnest väiksest äpardusest naisautojuhiga. Esimesena sooritas autojuhi eksami, muidugi 3. järgu, s.o. sõitmiseks enda masinal ja enda lõbuks, "Buicki" Tallinna esitaja ja autosportlase Julius J. /Johanson/ tütar Jenny J., kes seega on esimene naisautojuht Eestis. Number teine oli eksamitegijate nimekirjas Jenny ema... Nüüd võib näha kord ema, kord tütart "Buicki" juhtimas, kuigi ainult väikestel sõitudel. Varsti läks asi paremates perekondades moodi. Varsti sai endale "Renault" auto ka tuntud koolimehe ja poliitikategelase dir. K. /Nikolai Kann/ tütar Irene. Noor preili asus juba mõne aasta eest hoolega mootori tundmaõppimisele, sooritas vastava eksami ja nüüd kuulub ta kahtlematult meie naisautojuhtide esimestesse ridadesse ja on teinud pikemaid sõite. Kui läinud suvel härra K., kes tuntud on aktiivse tegelasena, tahtis sõita Pärnu, tõi tütar auto garaashist välja ja palus isa sisse istuda. Pärast võis tuntud koolimees täis isauhkust reisikirjelduses mainida, et tütar on teel arendanud kiirust 80-90 kilom. tunnis, kuid auto tüüriratas olnud siiski kindlates kätes ja sõit möödunud õnnelikult. Üks suurema staashiga naisautojuhtidest on ka Põhja panga tegelase T. tütar Maimu /Tõllasepp/, kes samuti sõite teeb oma autoga ja tuntud laitmatu juhina. Ehitusmeister R. T.-l on auto ja on ka tütar, kuid prl. Hilja armastab rohkem istuda isa kõrval kui see autot juhib. T.-l oli senini "Apollo", kuid hiljuti ostis ta endale (või tütrele?) "Buicki". Muidugi ei ole kahtlust, et ka see noor inimene varsti sooritab eksami ja ise tüüriratta taha asub, sest juba praegugi saab ta moodsa masinaga võrdlemisi hästi hakkama. Ka pr. D. /Ida Demin/, kaubamaja omaniku abikaasa Viru tänavalt, pr. W., apteekri abikaasa Karja tänavalt, juudi soost preili K. /Vera Kagan/ ja ärimees Chr. tütar andsid eksami õnnelikult ära ja võivad nüüd iseseisvalt autot juhtida. Omapärasem kuju naisautojuhtide hulgas on prl. W /Magda Vitismann, hilj. Läte-Vitismann/. Mõni aeg tagasi esines see tehniliste kalduvustega preili kaitseministri ees palvega, teda lennuväkke õppima võtta, sest ta tahtvat lenduriks õppida. Lennuvägi oli nõus neiut õpetama ja temast esimese Eesti naislenduri välja koolitama, kuid küsimus jäi mingisuguse konksu taha kinni, vist nõuti mõnemiljonilist karantiat juhtumiseks, kui preili mõne riigi lennumasina puruks ajab. Seetõttu jäi noore inimese unistus teostamata. Kuid tehnilisi alasid armastaja preili ei jäänud tegevuseta. Kui ei saa lennuki tüürile, siis vähemalt auto tüürile peab ikkagi saama! Ta hakkas õppima auto juhtimist ja sooritaski 3. järgu autojuhi eksami õnnelikult. See aga ei rahuldanud veel teohimulist neiut. Hiljuti tahtis ta teha esimese järgu, s.o. elukutselise autojuhi eksamit, nagu seda nõutakse taksiauto ja üldse publiku veoks määratud mootorsõiduriistade juhtidelt. Esimese järgu eksami sooritamine aga on juba raskem, sest siin nõutakse mootori konstruktsiooni täielikku tundmist. Eksamikomisjon püüab eksamitegijaid mitme kavala võttega. Peale selle, et nõutakse head ja kindlat sõitu ja juhtimist, teeb eksamikomisjon mootorile mõne väikse sisemise rikke. Eksamineeritav peab vea üles leidma ja ära parandama. Prl. W. ei suutnud kõiki konksusid lahendada ja ta peab mootoriga põhjalikumalt tutvunema, et teistkordsel katsel saada esimesejärgu autojuhi kutsetunnistust. Autosporti harrastab ka välisminister dr. A. /Friedrich Akel/ noorem tütar, kuid ta õpib alles ja teeb seepärast sõidukatseid linnast väljas, Paldiski maanteel hippodroomi juures. Arvatavasti ilmub ka see noor preili lähemal ajal Laiale tänavale Nunne tänava poolsesse otsa, kuhu harilikult kogunevad eksamitegijad, et sealt eksamikomisjoni liikmeid autosse võtta ja eksamisõitu alustada. Õpitakse auto juhtimist ja mootori tundmist mitmel viisil. Tallinnas on selleks rida kursusi, kuid naised kasutavad suuremalt osalt mõne asjatundja abi eratundide näol. Teooria ja praktika peavad siin käima käsikäes. Selle järele kui küllalt palju kordi on mootor lahti võetud ja kinni pandud, iga üksiku osa ülesandeid tundma õppides, võetakse käsiraamat ja tuubitakse veel teooriat nii et pea suitseb... Kuid sellest üksi, et osata autot rahuldavalt juhtida, ei jatku inimesele tõsise spordirõõmu valmistamiseks. Ka naised-autojuhid peavad mootorit tundma nagu mõnda elavat olevust, peavad oskama leida rikkeid mootoris ja lõpuks - peavad ka ise hoolitsema oma masina eest. See naisautojuht, kes istub ainult tüüriratta juures ja ei raatsi oma valgeid käsi mootori õliga ja tahmaga määrida, on vaid moedaamid, mitte tõsised autosportlased. Eelpool mainitud prl. Irene K. ei hoia oma käsi kui küsimuses seisab tema auto "Renault" hea tervis. Kui juhtub, et masinas on mingi rike, võib energilist preilit näha auto alla pugenuna, nii et välja paistavad ainult jalad. Või jälle on vaja pea pista mootori sisemusse, et oma silmaga näha, mis seal lahti on. Kuni viga on leitud ja kõrvaldatud, on neiu määrdunud kui korstnapühkija... Kuid selle eest muutub auto iga päevaga tuttavamaks ja omasemaks. Kas naine on üldse kohane juhtima niisugust kiirsõiduriista, nagu seda on auto? Keegi õpetlane avaldas arvamist, et ei ole, sest naistel puuduvat külm veri ja kiire otsustamisvõime. Kuid, jumaluke, seda on öeldud juba õige paljude alade kohta, kuhu naised on asunud tegevusse. Hiljem selgub, et naised täidavad oma kohustusi väga hästi. Nii ka auto juhtimisel. Välismail sõidavad naised autodega sama hästi kui mehed. Ja Inglismaal on naislendur teinud juba õige palju lendusid. Muidugi ei kõlba sõiduriista juhiks iga naine, vaid see peab olema naine närvidega. Meil suureneb autot juhtivate naiste arv küll järjekindlalt, ent liig aeglaselt. Sõja korral, kui mehed on liinil, võiksid naised autojuhtidena väga hästi täita seljatagust teenistust. Seepärast peaks sellele küsimusele erilist tähelepanu pöörama naiskaitseliit - "kodukaitse ühingud" - ja õmblemise- ja keedukursuste asemel korraldada naistele autojuhtimise ja teisi tehnilisi kursusi. POSTIMEES 5.05.1929, LK 1 Auto-hooajal. Autoaristokraatia. - "Kuningad" ja "väiksemad vennad". Millist sensatsiooni tekitas esimene auto - too salapärane vanker ilma hobuseta! Kes ei oleks näinud noid vanu pilte "tema majesteet esimesel autosõidul" või "printsess Viktoria hoiab rooli", kus kummaliselt kõrgetel ratastel lamas ebamugavate istmetega kere ning inimesed istusid sirgelt ja kangelt nagu pulmapiltidel. Tol aja oli auto puudutamine veel kroonitud peade eesõigus. Praegu juhib seda mängeldes talupoeg oma tööst kõvaks läinud kätega. Rootsis nägime suurmaaomanikku "Chandleriga" kihutavat mööda äsjalõigatud viljapõlde ja silmasime väikse torpari punaseks värvitud kuuris "Fordi", toda autode massitoodet, millest konkurendid kõnelevad põlglikult: "See pole auto, see on Ford!" Kuid autonäitus tõendab ka selle, pisut muuseumilaadilise kõrvalmaiguga auto kuju muutust. Madalam, pikem elegantsem. Ning spordivankrit võib juba uhkusega juhtida. Muide: autonäitus on liig vara. 1929. a. mudelid ei ole isegi kohale jõudnud. Ja toob ju iga aasta uudsusi, pisitillukesi parandusi, mis nii sümpaatseks teevad tolle paljude hobusejõudude ohjeldamise. Mõnel pool kõneldakse uuest rahvakihist - autoaristokraatiast. Sinna kuuluvad need, kelle ukse ees peatuvad kallimad margid. Tallinnagi tänavail libiseb vahest hääletult auto, mille raassilikkus ja kaunis joon silma paitavad. Scheeli panga ees peatub sagedasti magnaatide mark "Cadillac", auto, mis eelistab tumedat värvi ja maksab pea 2 miljonit. Teine "Cadillac" on tööliste ja talupoegade riigi esindajal. "La Salle", kuninganna General Motorsi toodete hulgas, ei ole meil läbilöönud. Kuigi ta hind kõrge üle 1 1/2 milj., ei saa seda vastumeelsuse põhjuseks pidada. Ennem juba autoomanik Vinnali õnnetut sõitu, mil puhul "La Salle'i" puudused meie teedel välja toodi. Keskmise mehe sõidukitest on näha Tallinnas palju "Buicke", mis kerged käsitleda. Rootsi tikutrusti esindajad kihutavad läikivalt musta "Buick'i" tõllaga, samuti eelistavad Eesti Autoklubi liikmed "Buicki". Viimasel ajal on ka "Studebakerite" pere kasvanud. Asserini dir. Heller veereb oma "Studebakerist" roadsteriga osavalt läbi liikumisrohkete tänavate ja "Studebakeri" meloodiline hääl kuulutab ka president Jaaksoni või välisministeeriumi auto saabumist. Välisministeeriumil on veel "Nash", auto, mis omal ajal Moskva saatkonnale kuulus ja palju tolmu keerutas. Väiksemad vennad piirduvad "Chevrolet'i", "Oaklandi", Renault", "Essexi", Citroni" ja veel hulga teiste odavate autodega, mis sugugi sellepärast halvemad ei ole. Hinna vahe oleneb peamiselt noist pisitillukestest mugavustest, milliseid iga aastaga ikka uusi ja uusi leiutatakse. VABA MAA 18.09.1932 Miljonid kroonid veerevad tänaval. Meie eraautode revüü. Kes missugust masinat eelistab. 1. Sajad ja sajad autod veerevad meist tänaval mööda. On taksoautosid, on veo- ja eraautosid. Vahest, kui möödub mõni kena ja suurepärase ehitusega auto, mõtleme: kes teab, kellele see võib kuuluda. Enam tähelepanu köidavad eraautod. Neid nähes tekib mõte, kes on need rikkad, kes suudavad sellisel raskel ajal pidada omal eraautot. Neid on Tallinnas käesoleval ajal registreeritud 423, kuid viimasel ajal on uusi eraautosid juurde tulnud, mis sõidavad välismaa numbriga. Saksast ja mujalt saab ju viimasel ajal võrdlemisi uusi autosid võileiva hinna eest. Nii on nähtud heade Saksa autode rooli taga istumas dir. R. Uritami, P. Freibergi j.t. Autod sõidavad siin 6 kuud välismaa numbriga. Selle aja möödudes tuleb tasuda toll. Hulk eraautode liigis esinevaid masinaid kuulub ametiasutistele, tööstuslistele ja ärilistele ettevõtetele, kuid jääb siiski hulk, mille omanikel see lõbu, et võivad igal ajal istuda oma masinasse ja sõita. Ütleme, näiteks, et Tallinnas on 450 eraautot (10. sept. oli registreeritud 423 eraautot, peale selle veel taksod). Võtame iga auto keskmiseks hinnaks 4000 kr. Sellega võib olla Tallinna eraautode - pargi väärtus 1.800.000-2.000.000 krooni. Selline summa veereb aastast aastasse Tallinna tänavatel - ühele rõõmuks, teisele kadedaks imetlemiseks. Huvipakkuv on ka Tallinna eraautode park ja nende mark. Tallinna eraautode park on mingisugune kompost igivanadest, keskmise vanusega ja võrdlemisi uutest masinatest. "Adler" on võrdlemisi vana tüüp. Tallinnas leidub vaid üks selline masin ning see kuulub A. Annusele. "Agasid" on Tallinnas eraautode hulgas 9. "Amilcari" tüübilisi eraautosid liigub Tallinnas praegu vaid 2. "Apollosid" 1 ja "Armstronge" 1. "Auburne" liigub Tallinnas 4 masinat. Need on juba veidi suursugusemat sorti masinad. Nende omanikeks võivad end Tallinnas nimetada Joh. Freybach, Joh. Lorop, Meleski klaasivabriku direktor, Aug. Zimmermann, Tall. autoklubi esimees ja neljanda "Auburne'i" omanikuks on kaitseliidu Tallinna malev. "Austin"-tüübilisi eraautosid on Tallinnas sõitmas vaid 1 ja see kuulub Ed. Hansumile. "Belanche'e" on samuti 1 ning selle omanik on W. Bode. "Benze" on Tallinnas erakätes kaks. Üks kuulub saksa saatkonnale, teine Saksa Tallinna konsulile Helmuth Wittele. "Berliet" ja "Bob" masinaid on kummastki üks. Väikseid B. M. W. masinaid on Tallinnas viimasel ajal siginenud 4. Nimelt on nad olemas "Eesti a.-s. C. Siegel'il", Walter Riebelil, vann. adv. B. Wetter-Rosenthalil ja Anton Bienel. Ka "Brennabor" masinaid liigub siin võrdlemisi vähe. Vaid neli. "Brennaborid" on olemas autotransportäri omanikul Ed. Poolal, "Rotermanni tehastel", arh. Ernst Kühnertil, ja ins. K. Simonil. "Buicke" selle vastu on Tallinna tänavaid lihvimas kaunis palju. Neid on 26 masinat, enam-vähem juba oma "keskmistes" eluaastates. "Buick'i" omanikeks võivad end Tallinnas lugeda J. Minkov, V. Levinovitsch, R. Rosin, H. Johanson, ärimees H. Rõivas, "Eesti tuletikumonopol", ins. E. Sulg, "Ekstraktori" direktor, siis J. Kalpus, V. Kiima, vann. adv. G. Sosaar, paberitehas a.-s. "Johannson", ärimees Joh. Rumberg, "Puhk ja Poegade" ettevõtte üks juhte, Evald Puhk, siis omaaegse piirituskuninga Eeriku abikaasa Erika Eerik, B. Makovski, ehitusettevõtja R. Treubeck, E. Johanson, o.-ü. "Tarmo", Maria Stepanov, Poola saatkond, G. Reuss, NMKÜ, "Esto-Muusika" dir. Piperal, P.-K. "Estonia", dir. Leo Rasmussen ja fototarvete äri omanik Ernst Feldt. "Cadillac'e", neid aadlikke kõigi meie sõiduautode hulgas, on Tallinnas vaid neli. Üks kuulub riigivanemale ja kannab numbrit A-1, teist nimetab omaks Tselluloositehase dir. Emil Fahle, kolmas "Järvakandi tehaste" dir. Gerhard Lukk. Neljas "Cadillac" seisab Joakim Puhki isikliku omandusena tema garaashis. "Chandlereid" on Tallinnas vaid 1. Selle omanikuks on Al. Grave. Näib, et väikesed ja kaunis odavad "Chevrolet'd" on taskuid mööda meie inimestele. Neid on 33. Oma "Chevrolet'ga" armastavad sõita kindral Laidoner, adv. M. Grosholm, adv. H. Roman, omnibuseliini pidaja Joh. Luterus, Jaani koguduse õpetaja H. Kubu, Vold. Puhk, optik Aug. Amos, G. Koch jne. Hulk "Chevrolet" eraautosid kuulub mitmesugustele äridele ja ettevõtetele. "Chryslereid" armastavad eriti kohalikud sakslased-ärimehed. Need kenad sõidukid on olemas Ed. Forsmanil, Eric Gahlnbäckil, Fa. Joach. Chr. Kochil, pangadir. Klaus Scheelil, "Rotermanni tehaste" dir. A. Patrickul, Margarethe Fahlel, Arwid Nottbeckil, Axel Taubel, Egbert Stackelbergil j.t. Üldse selletüübilisi sõidukeid 17. "Citroene" on siin 23 masinat. Endastmõistetavalt on selline masin olemas Haim Citronil. Siis kullasepaäri omanikul L. Markovitschil, ärimehel ja H. Vinnali ühel pärandustombu hooldajal H. Tallmeistril, Prantsuse saatkonnal, E. Jacobyl, H. Kukel jne. "Cyclone" on tuiskamas Tallinna tänavail vaid üks - A. Freytagi oma. "Daimlereid" ja "De Soto'sid" kaks ja "Dixi" tüübilsii 1. "Dodge Brothers'eid" on liikumas 18. Meie tuntumatest inimestest omavad sellise masina E. Bremen ja E. Bernhard, dir. R. Uritam, saapatehase omanik O. Valdson, N. Hirschfeld, A. Riesenkampff. M. Kolumbus jne. A.-s. "C. Siegelil" on selletüübilisi autosid kaks, "Fr. Krulli" masinaehit. tehasel 1, peale selle veel mitmel ettevõttel. "DKW" masinaid on Tallinnas vähe, vaid kaks. "Durant"-tüübilisi on 3, kaks neist kuuluvad naistele - Adele Luukile ja Asta Vahtmeistrile. Ülejäänu on autotarvete tehase omaniku H. Feierbachi oma. "Duxe" on kaks, "Elcor'eid" /=Elcar/ üks, "Erskine"-tüübilisi 5, "Essex"-masinaid 4. Kaunis tarvitatav tüüp on Tallinnas "Fiat". Reinhold Tofer, Helene Vinnal, mööbliäri omanik J. Kallo, suurtööstur Martin Luther, restoraniomanik B. Leer, Itaalia saadik krahv Gianfranco Viganotti Giusti, tuntud "tegelinski" Ned Baggo, P. Matz, Vene saatkond jne. võivad end nimetada "Fiati" omanikeks. "Fisher'eid" on ainult üks masin. Meie rahva kehvusest annab tunnistust rohke "Ford'ide" arv. Või on see kokkuhoidlikkus! Igatahes raske öelda. Niisuguseid masinaid on "Puhk ja Poegadel", Gösta Gahlnbäckil, põllumeestekogude tegelasel Aug. Jürmannil, "Aero" Tall. esindajal N. Vehlmannil, Georg Studel, Vold. Pätsil, J. Girard de Soucantonil, M. Lutheril, Balti puuvillavabr. dir. K. Vachmannil, loomaarst Leo Andersonil, K. Imelikul, A. Oldekopil, ins. B. Urbanil j.t. Üldse 46 eramasinat. "Graham Paige'isid" liigub eraautodena 26. A. Antonil, Argentiina konsul. A. Trankmannil, dr. G. Hessel, dir. B. Sabsayl, Anna C. Köstneril, N. Seydlitzil ja veel teistel on ta olemas. "Hanomage", "Grade'sid", "Hüpmobile" /=Hupmobile/, "Humbereid", "La Salle", "Marquette", "Panhard et Levassor'eid", "Pegeot'sid" /=Peugeot/ ja "Talbot'eid" on igast vaid 1 masin Tallinnas. Ka "Stutze" on üks ja nimelt dir. K. Vachmannil. "Horche" on kaks, "Hudsoneid" kaks. "Marmoneid" on kaks - üks kuulub tööstur O. Kilgasele, teine O. Altile. "Mathies" /=Mathis/ on kaunis vana tüübiline masin. 10 masinat on selliseid Tallinnas. Lugu peavad neist J. Clausen, H. Auster, dr. E. Hubel, E. Keeroja jne. Kalleid "Maibache" /=Maybach/ on vaid kaks siin olemas. Üks kuulub a.-s. "Rotermanni tehastele", teine Chr. Rotermannile. Viimane on võrdlemisi uus masin, hiljuti Eestisse toodud ning on 12-silindriline. Ka "Mercedes" on kena ja kallis masin. Üks selline on riigivanema kasutada ja kannab numbrit A-2. Teine "Mercedes" on Eesti Pangal, kolmas a.-s. "Rotermanni tehastel" ning neljas Klaus Scheelil. "Nash'iga" nähakse sõitmas Poola saadiku K. Libickit, Helene Vinnalit, Ida Deminit. Olemas on see masin veel välisministeeriumil ja kaitseliidu peastaabil. "Oaklande" on siin 6. E. V. dispashöör Ilmar Tannebaum on üks sellise masina omanikest. "Oldsmobil"-masinaid on 4 eraautodena sõitmas. Majadeomanik J. Mürk, B. Goldmann, V. Kovkin ja V. Schilting on nende omanikud. "Opeleid" on 21. Prof. A. Poppen, saapatööstur G. Rea, J. van Hauten, E. Kuusik, tantsuõpetaja A. Poolgas, A. Luiga, A. Märka, Fr. Engel on tuntumatest meestest seesuguste masinate omanikud. "Overlande" on 6. Sellist masinat eelistab saadik Aarne Vuorimaa. Ärimees Jüri Kodres ja J. Ots sõidavad "Pontiac'iga". "Protoseid" on kaks, "Renault'sid" selle eest võrdlemisi rohkesti - 41 masinat. C. Luberg, S. Schilder, A. Tournier, dr. V. Lindeberg, G. Hueck, dr. V. Krause, K. Bertram, Eesti heeringalaevastiku juht Th. Liimann, R. Niibo jmt. armastavad selle masinaga sõita. Ka riigivanema käsutuses on üks "Renault". "Reo"-tüübi masinaid on vaid 3, "Singereid" 2. "Steyere" /=Steyr/ on vähe, vaid 2. Üks neist O. Strandmanil. "Studebackereid" /=Studebaker/ on liiklemas 21. Ludmilla Vachmann, Isack Citron, Niina Besprosvany, Salomon Heller, Kaarli kog. õp. Fr. Stockholm, Haim Citron ja Th. Liimann tunnevad huvi selle tüübi vastu. "Willys-Knight" masinaid on 4. Sellega oleks meie autode revüü läbi. Järgmises numbris veelkord Tallinna automobiiliast. (2. osa Tallinna taksod vt VABA MAA 22.09.1932) VABA MAA 9.10.1932 Autode ostmiseks jatkub valuutat. Tallinn autode headuse poolest Varssavist ees. Viimasel ajal on Tallinnas võrdlemisi tihti pandud tähele autosid, mis kannavad välismaa numbreid, peaasjalikult Saksa ja Läti numbreid. Mõned Soome omad puutuvad kah silma. Võidakse ju arvata, et need autod kuuluvad välismaalastele, kes siia kas ärilistel või mõnel teisel otstarbel sõitnud. Kui aga vaadata, kes alaliselt nende autode rooli taga istuvad, siis näeme, et need vanad põlised Tallinna inimesed ning tulundustegelased. Käesoleva aasta 8 kuu jooksul on Eestisse toodud sisse tolliameti andmetel 19 sõiduautot, peale selle veel paarkümmend shassiid. Nendelt on tasutud toll seaduslikus korras. Need autod, mis aga sõidavad välismaa numbriga, on tasunud vaid kohaliku maksu kuue kuu eest. Selle aja möödumisel on nad kohustatud maksma tolli - 110 krooni hobujõu pealt. Välismaa numbrit kandvate autodega sõidavad praegu ringi P.K. "Estonia" direktorid Uritam ja Unt. Nende kasutada on kallis "Mercedes-Benz", mis meie oludes luksusauto. Hiljuti varustas end ka Tallinna viilivabriku direktor Steinberg tuliuue "Wandereriga", mis sõidab ringi välismaa numbriga. Meleski klaasitehase direktor Lorop ostis hiljuti uhke "Auburn" sportauto, sõidab Eesti numbri all. Tallinnas on märgatud veel mitut välismaa numbri all sõitvat "Auburni", kellele need kuuluvad, ei õnnestunud meie reporteril veel teha kindlaks. EKA autokinnitusosakonna direktor Rosenbaum ostis hiljuti tuliuue "Opeli" ja pani ta nr. 1552 all Tallinna tänavatel liiklema. Rotermanni luksuslik "Maybach" aitab veel täiendada seda revüüd. Raske on teha kindlaks, palju need autod meie raha välismaale viinud, või kust välisvaluutat nende ostmiseks saadud. Vaatamata sellele, et kodumaal viimastel aastatel on tekkinud mitu autotarvete valmistamise tehast, toovad autotarvete ärid endiselt oma kaupa sisse välismaalt, hankides omale välisraha "mustalt börsilt". Välisraha saadakse ka veel kokkuleppel eksporteerivatelt äridelt. Isegi kõige lihtsamad mutrid ja osad tuuakse sisse välismaalt. Kui omal ajal kodumaa autotarvete valmistajad ettevõtted teatasid Eesti Pangale, et välismaalt ei ole vaja tellida autoosi, kuna neid suudetakse valmistada kodumaal, siis olid autotarvete äride omanikud selle vastu ning nõudsid andmeid, mis võidakse kodumaal valmistada. Kui need andmed anti, jäi aga asi soiku ja autoosade sissevedu kestab endiselt. Kohalikkude autofirmade esinduste äri on läinud tugevasti tagurpidi. Milleks anda vahelkasuks ärile 1000 krooni, kui välismaalt ise sisse tuues ja tolli tasudes tuleb hulga odavam. Keskmine ja nägus auto, mis siin maksab näit. 4000 krooni, maksab välismaal praegu 2000 krooni ümber. Kaheksa-hobusejõuliselt masinalt veel 880 kr. ligikaudselt maksu juurde ja auto tuleb siin maksma ümmarguselt 3000 krooni. Tallinnas liiguvad kuuldused, et mitmed välismaanumbreid kandvate autode omanikud püüavad tollist eemale põigelda niiviisi, et kuue kuu möödumisel viivad auto naaberriiki, tasuvad, näit. Riias kohaliku maksu ja sõidavad siis Tallinna tagasi, kus võivad rahuliku südamega olla jälle oma 6 kuud. Keegi äsja Varssavist Tallinna saabunud poola diplomaat tähendas hiljuti, et ta pole Varssavis kunagi näinud nii häid autosid kui Tallinnas. UUDISLEHT 21.11.1932 LK 2 Eesti Kreugeriaad. Balti puuvillavabrikul ja Sindi kalevitehasel 1,6 miljardit võlgasid... /.../ Tõepoolest, Vachman oli ka suur spordisõber. Tänavu pidi tal valmis saama isegi 5-miljoniline luksusjaht, millega kavatses minna ümberilma reisile. Peale selle omas ta mitu luksusautot. Kõik on vist näinud ta luksusautot "Stutz'i" kihutamas pealinna tänavail. See auto, mis on ainuke Eestis, maksab meie raha järele 3,5 miljonit senti. Kena summa vaesel ajal, mis. /.../ POSTIMEES 9.05.1933 Seltskonnategelased tüürirattal. Kes Tartu tuntumatest daamidest ja härradest harrastavad autosporti. Eesti autospordi areng algas meie vabariigi esimeste aastatega. Tartus on praegu pisut vähenemas taksiautode arv - andes ruumi voorimeestele, kuid selle eest leidub terve rida jõuvankreid, millised üksi omaniku käsutuses. Aga veel suurem on nende seltskonnas tuntud isikute arv, kes omandanud jõuvankri juhtimise õiguse. Kes need on? Peatume alul õrnema soo juures. Innuka mootor-ratturina pälvib tähelepanu vannutatud advokaat pr. Margot Viirmann-Kanemägi. Prl. Viiu Saral, kelle professorist isa agar seltskonnategelane, kasutab 2. järgu autojuhtimise luba. Tuntud närviarsti abikaasa pr. Rita Lellepil on samuti autojuhtimise õigus. Sageli võib oma kinnises tõllas näha Helja Rayskit, kes sõidutab oma elatanud isa dr. med. E. Fischerit haigete juurde. Daamidest on hankinud omale autojuhtimise õiguse veel pr. Alma Raukas, kelle abikaasa varemini juhtis linna tööstuskooli. Peale nende on veel hulk teisi daame, kes omandanud autojuhtimise õiguse. Meestest olgu nimetada riigikohtunikku Roman Koemetsa, kes juhib oma autot kindla käega, taskus 1. liigi luba. Vannutatud advokaat Hermann Sumberg ei ristle oma autoga mitte niivõrt linnatänavail, kui kasutab masinat ühenduse pidamiseks taluga. Direktor ja advokaat Teodor Kanemägi eelistab mootorjalgratast ja saavutab seal tähelepanuväärset kiirust. Edasi on advokaatest varustatud sõiduloaga: Hugo Sumbak, Voldemar Hartmann, Roman Tarrask. Juba kogenud juhi nime kannab kauaaegne omavalitsuse tegelane linnapea abi August Võru. Tööstur Richard Maim oma poja Toivoga võivad samuti jõuvankrit juhtida. Tööstusõpilaste kooli juhataja Mihkel Vellema on oma pisiauto tüüril. Mees, kes valvab teiste liiklemise seaduspärasust, abiprefekt Harry Saebelmann - võib ka ise autot juhtida. Suurtöösturit Jaan Ratnikku võib sageli näha autorooli taga. Muidugi on see olemas ka "omnibusede kuningal" August Koogil. Siia võiksime lisandada veel Aleksander Rosenwaldi, kelle hoole all on autoäri Suurturul. Kirglise mootorratturina evib kuulsust kirurg dr. med. U. Karell. Autojuhtimist tunneb ka dr. med. E. Terepson. Mototsikleti juhtimise luba on ka linnaarsti pojal - Endel Krollil. Restoraniomanik Holger Segerlin sõidab sageli oma autol sisseostusid tegema. Linnainseneri H. Seydenbachi võib üsna harva näha tänavail oma sportautos. Kunstnikeperes on üksi Villem Ormisson mootorratta turjal seda juhtides. Juhiluba on ka Harry ja Elmar Prüüsidel, sest muidu ei saa juba mootorrattaid müüagi. Viimast liiklemisvahendit kasutab ka õlletööstur Silbergleichi poeg Udo. "Looduse" ärijuht Hans Männik ei saa ka muidu toime, kui peab ajuti autorooli pihku võtma. Samuti on varustatud juhiloaga "Postimehe" ärijuhatuse ametnik Hans Mihkelson. Veel on load kaupmees Johan Huik'il, tööstur Johannes Hirschil, veskitööstur Jänese pojal Paulil ning omaaegsel üliõpilaskonna tegelasel Ilmar Lillel. Maainsener Lenzius võib teede järelevaatusel isiklikult sõidukit juhtida. Trükitööstur Rohu poeg Evald Roht teeb autot isiklikult juhtides sageli pikemaid autotuure. Foto-äri omanik Heinz Riedel, limonaaditehase omanik Al. Reinkordt, ehitusmeister Schiffer on innukad autosõitjad. Mees, kelle hoolde usaldatud Tartu jõuvankrite järelvaatus, Felix Saarsen linnavalitsusest omab 1. liigi tunnistuse. Siia juurde tuleks veel tuua rida nimesid. Tartu ei saa mitte täies ulatuses sammu pidada pealinna seltskonnainimestest autojuhtide arvuga. On ka arusaadav miks. Emajõe linna akadeemiline rahuilme ei anna selleks eeldusi närvliku ja äritsemisel tormava Tallinna kõrval. VIRUMAA TEATAJA 14.10.1933, LK 3 NENDEST, kes sõidavad omal autol. Rakvere eraautode omanikest. Kallima auto hinnaks üle 5000. krooni, odavam 150. kr. Iga inimene, isegi praegustel majandusliku kriisi päevadel, käib ringi ikka mõnesuguse unistuse või sooviga. Igal kuidagi peost-suhu elaval kodanikul on tavaliselt ikka oma plaan valmis, mis ta sel juhul teeks, kui saaks kusagilt suurema summa raha. Nii on mõnelt loteriilt oodetav miljon jaotatud pea iga üksiku piletiomaniku mõttes juba soovidele vastavalt ära, nii et liigse rahasumma pärast ei tunneks vaevalt keegi peavalu. Kui aga neid unistusi ja soove hakata lähemalt piiritlema, ega siis need väga laialdased polegi. Maal elutsev maata-mees või vaene pops unistab pärisperemehe põlvest, s.t. omast talust, linna üürikorteri elanik omast majast, ametnik või pooljõukas ärimees aga omast autost ja paljude teistegi isikute juures sama lihtsakujuliselt edasi. See viimane - oma auto - näib aga omavat paljude soovide hulgas õige tähtsa koha. Sarnase isikliku sõidukiga näib olevat seoses nii palju ilusat, et tavaliselt arvatakse ühes autoomaniku "seisusesse" tõusmisega täituvat veel hulga teisigi unistusi. Allpool järgneb loetelu nendest Rakvere kodanikest, kel sarnane soov juba täitunud on ja kes sõidavad omal autol ringi. Rakvere hinnalisema eraauto omanikuks on praegu Tallinna tänaval elunev kaupmees A. Abel, keda võib näha sõitmas valkjasrohelise "Fillis" tõllaga, mille hinnaks umbkaudselt 5.500 krooni. Läinud suvel sõidutati sama autoga Rakveres ringi ka Rootsi kroonprintsi. Hinnalt järgnevana võiks nimetada notar Hans Laheste sportautot "Erskine", mille väärtus 4.000 krooni ümber. Teine sama firma auto on advokaat Kruusel, ainult hariliku sõiduauto mudel. Advokaatidest omavad isiklikud sõidukid veel Hasselblatt ja Mägi, kelledel on mõlemil "Ford" firma masinad. Sama firmat on autoostul eelistanud veel kaupmees Limberg, ärimees Murd ja telefonivõrgu ülem Rae. Kõigiti korralikud eraautod omavad ka kaupmehed Veske ja Mets, kelledel on hästihoolitsetud "Oldsmobild". Esimest suve kuulus tänavu autoomanikkude perre ka kohalik tööstur Lukmann, kes ostis "Fiati", mille hind küünib 3.000 kroonile. Mahukama auto omab kahtlemata restoraanipidaja Kurtz, kelle "Buic" mahutab kaunis lahedasti ära, kas või kümme sõitjat. Eelmiste hulgas olgu veel nimetatud ka majaomanik Seebaldi "Dodge" firma autot ning kaupmees Saukase "Overland". Järgnevana tuleks aga nimetada sarnaseid sõidukeid, mis kuuluvad oma ehituselt väikeautode liiki ja mis hinnaltki on märksa odavamad varemnimetatutest. Esikohal tuleks siin märkida ära hambatehnik Evaldi "DKW" firma sportautot, siis ärimees Behse ning majaomanik Silberbergi "B. M. W" masinaid. Väikeautode hulka kuuluvad ka tööstur Anckeri "Renault" ning insener Gutmanni "Austing". Viimane auto on linnas saanud üldiselt tuntuks seeläbi, et seda juhib kõigiti oskuslikult pr. Gutmann isiklikult ja et see on praegu ühtlasi ka väiksemaks autoks Rakveres. Lõpuks ei saa aga jätta nimetamata ka ins. Valdmanni ning kaupmees Leetbergi väike-autosid, samuti ka allohvitser Soonbergi "Fordi", mis väärivad tähelepanu seepärast, et need jätavad sõitjad sageli teele ja harrastavad pahatihti liikuda hobustest veetuna. Viimaste hinnaks on aga seejuures vaid paarisaja krooni ümber, ühe hinnaks koguni ainult 150 kr. Mis puutub aga eraautode pidamisse üldse, siis tuleb esijoones tähendada, et oma auto on ikkagi kallis lõbu, mida võib omale lubada õieti vaid majanduslikult täiesti kindlustatud kodanik. Tavalise nähtena käivad eraautod parandustöökodades palju sagedamini üüriautodest ja iga väiksemgi viga nõuab seal jällegi märgatavat kulu. Põhjalik remont läheb aga maksma juba mõnisada krooni ja peale selle teeb ka iga mahasõidetud kilomeeter rahakoti kergemaks. Seega on eraauto kehvale mehele ainult ristiks kaelas ja mõnegi ajutiselt täitunud unistused omast autost on lõppenud pristavi haamrilöökidega. UUDISLEHT 28.07.1934 Seltskond rooli taga. Julgeid ja osavaid daame Tallinnas. Mõnda pealinna autoomanikest. Omada kuulekat, motoriseeritud hobusejõududest koosnevat sõidukit, tundub uue asjalikkuse ajastu inimesele unelmana, mille reaalsuse saavutamiseks ollakse valmis kannatama isegi keeldumusi tavaliste harjumuste ja soovide täitmisest. Kuna endisajul auto kuulus vaid rikaste kodanikkude privileegiasse, on viimastel aastatel keskmisegi sissetulekuga inimesel võimalik saavutada autoomaniku ihaldatud seisus. Sel suvel ei saa autoesindused kaevata kasina teenistuse üle. Väikeauto, mis näib kujunevat oma bensiini vähese tarvitamise ja sellest tingitud odavuse tõttu standartkaubaks, on sel suvel leidnud palju uusi omanikke. Mainida võib, et seekord provints ületab ostude arvu poolest pealinna. Nii on värskelt turule ilmunud Inglise "Austini" väikeautot müüdud enamasti provintsi. Seltskond rooli taga on muutnud endiste aegadega võrreldes oma nägu. Kui enne daam tüüriratta taga oli hämmastav nähe, mida jalutajad uudishimulikult silmitsesid, näib praegu autot juhtiv daam kuuluvad nüüdseaja miljöösse. Tuntumaid autosõitjaid Tallinna daamidest on pr. L. Martinson, mustajuukseline ja temperamentne daam, kes käsitleb rooliratast rahuliku elegantsiga ja suunab oma sinise "Pontiaci" sageli Pirita päikesepaistelisele rannale. Autode keskel on n.ö üles kasvanud pr. Luule Urov, end. prl. Vinnal, kelle külm veri ja osavus rooli käsitlemisel äratab kadedust mitmeski mehes. Neil mõlemil on autojuhtimine kujunenud juba passiooniks, kuna suurim osa daame harrastab hobusejõudude taltsutamist juhusliku ajaviitena. Üks värskemaid sõiduloa omajaid on pr. Merits, daam, kes omab mitmekesiseid harrastusi. Juhi istmel võib näha mõni kord ka pr. Sorokini, kelle kuju on n.ö. moodne sporttüüp. Pr. Roman, advokaat Romani abikaasa, on üks osavamaid ja julgemaid rooliratta hoidjaid daamide keskel. Maakera tsentrifugaaljõu asetavad oma autode suhtes raskele katsele pr. A. Taube, ainus naine Eestis, kes omab esimese järgu juhi tunnistuse ja pr. J. Girard, Tallinna Köievabriku omaniku abikaasa. Mõlemad daamid eelistavad sajakilomeetrilist tempot, lootes om iluga võita Nemesise südant ja vältida ebaõnne. Põllutööministri abikaasa pr. Talts kuulub vastandliiki autojuhtimise alal: ettevaatlik ja kaaluv. Pr. Puusepp haarab roolist kinni vaid siis kui see toiming on absoluutselt hädaohutu: nöörsirgel teel, kus maamehe hobused ei esine isegi viirastusena. Pr. Elfriede Damm on alati tunnud suurt huvi mootorsõidukite vastu ja omal ajal võis teda sageli näha istumas "Buicki" rooliratta ääres. Suure praktikaga kilomeetrineelaja valitsemisel on pr. Demin, keda võis juba näha elegantselt juhtimas oma autot Tallinna tänavail, kui selline toiming naiste juures kuulus ekstravagantsuste hulka. Pisut hiljema epooki silmapaistvaimaid autosõitjaid oli pr. Vaas, kes oli niivõrd süvenenud mootori tehnilistesse saladustesse, et suutis edukalt sooritada väiksemaid parandusi matkal juhtunud "panne" puhul. Mehe istudes nõutuna autos, roomas proua kõhklematult auto kere alla ja kõrvaldas osavalt tekkinud vea. Juhi eksami on sooritanud ka pr. Heller, kelle "Studebakeri" meloodiline signaal kõlab sageli Pirita teel. "Ilmarise" direktori Oja abikaasa valitseb oma masinat vilunud kätega. Hambaarst pr. Steinberg on armunud oma "Opelisse". Sellest hoolimata kavatseb ta peatselt sakslasele truudust murda. Merejõudude juhataja abikaasa pr. Grents käsitleb oma masinat sama kindlalt kui kapten laevukesi. Lähimas tulevikus täieneb eksamineeritud daamide arv veel ühega: pr. J. Tannebaum õpib energia ja agarusega autosõitu. Tema haprais kätes peitub ootamatu vastupidavus ja osavus. Meie esimesi naisi rooli taga on pr. Jeets, innukas EAK tegelane ja nr. 6 põline autoomanik. Juba 15-aastaselt juhtis ta tolleaegseid raskeid masinaid. Praegu on rool enamasti mehe käes, kes meeleldi ei näe oma abikaasat asuvat juhi kohale - asjatult, sest proua Jeets on oma rahulikkust ja külma verd osutanud teisteski raskeis situatsioones. Leidub hulk autoomanikke kes keelduvad usaldamast masinat naise juhtimisele, kuid on ka daame, kes ei tunnegi huvi rooli käsitlemise vastu. Klaasivabriku omanik J. Lorup on ise tuntud hulljulge ja hea sõitjana, kuid pr. Lorup ei ole vist kunagi igatsenud omada juhtimise oskust. Ins. Martin suhtub täiesti eitavalt oma abikaasa soovidesse, asuda auto juhtimisele. Kauaaegseid autoomanikke on vabrikant Brandmann, kuid tema jätab meeleldi oma "Buicki" juhtimise poja hooleks, kuna proua ei tunne masina juhtimise vastu mingit huvi. EAK esimees J. Zimmermann on samuti loobunud juhtimisest poegade kasuks, kes on jõudnud juba saavutada heade sõitjate kuulsuse. Ed. Veidemann on tuntud kõvakäelise juhina. Sooritas käesoleval suvel koos abikaasa ning adv. ja pr. Lauba saatel pika autoretke Põhja-Soome, Petsamosse. Matk oli Soome heade teede ja suurepärase looduse tõttu vaimustav. Neil päevil asus autoretkele Prantsusmaale hr. Bokovnev oma abikaasaga. Sõiduk on neil rassiline "Audi", millise margi omandas sel suvel ka Etienne Gahlnbäck. "Austinit" eelistasid m.s. linnaaednik Lepp, kaupmees Leetberg, dr. Simm ja kohtupristav Juhkam. Kaitseväelaste eelarve näib ka paremini kannatavat "Austini" kulud: kpt. Raudsepp ja kpt. Klein omavad väikese samanimelise auto. Tallinna tänavail tuntud on ärimees Lembergi "Studebakeri" auto, mille juhiistmel võib näha vaheldumisi tema mõlemaid poegi. "Opeli" omab ärimees Teisenroth, kuna "Esto-Muusika" direktor Piperal loobus sel kevadel lühikeseajalisest armastusest "Fordi" vastu, asendades seda Prantsuse masinaga. Tema poeg hakkab oma mõneaastasest vanadusest hoolimata sammuma isa jälgedes: igatseb rooli! Tantsuõpetaja H. Küttim armastab oma "Auburni" suure andumusega, samuti kui prouagi, kelle käes rool püsib kindlana. Uute autoomanike hulka kuulub ka dr. Palu, kes kavatses oma autoga sõita suvepuhkusele Viini, kuid hiljem loobus kavatsusest. Pealinna ilusamate autode hulka kuulub direktor Aavakivi hall, sale "NAG", mis kihutab iga päev Pirita ja Tallinna vahet. Markovitschide lainejoontega, sinine "Graham Page" mõjub väga imposantselt. Selle rooli taga võib kõige enam näha adv. B. Markovitschi. Pealinna suurima rätsepaäri omanik M. Andreesenil on kaks masinat, suur lahtine "Daimler" ja tõld "Buick". Juhivad neid isa ja poeg vaheldumisi. H. Tallmeister on väga rahul "Fiatiga", mida ta tavaliselt ise juhib. Tempot armastab riigisekretär Terras, kelle nimel on ebaametlik kiiruse rekord Tallinna - Narva-Jõesuu vahel. Ins. Köhler seevastu kohtleb oma autot ettevaatusega. Max Besprosvanie ei harrasta ka erilist kilomeetrite hävitamist. Ärimees F. Engel on niivõrd kiindunud "Opelisse", et otsis sellest hilisema väljaande endise asemele. Uusim "Opeli" modell kuulub aga Paul Saharovile, keda loetakse heade sõitjate hulka. Fa. Kull & Deutschi kaasomanik Deutsch sõidab ka hästi, kuid eelistab ettevaatust. Tema kaastööline Knorring sõidab kord nädalas oma "Hanomagiga" Haapsallu. Ärimees ja tennisist Feldhuhn hoiab oma auto "drive'idest". Autoomanikke-"herrenfahrereid" mainides ei saa unustada - last not least - Puhkide arvukat perekonda, kes vanimast vennast alates nooremani oskavad käsitleda autosid samasuguse edukusega kui äriasjugi... Vennad Kapsid sekundeerivad neile vääriliselt. Caballero. HUVITAV ZHURNAAL Sügis 1934, LK 9-16 AUTO pealinna tänavapildis. KLAASSILMAD pungis peas, terassüda tuksumas hellitatud keres - nii libiseb ta läbi tänavate. Iga joon temas kõneleb raassilisest elegantsist. Moodne auto! Tavaline "bensiinihobu" pole meie tänavapildis mingi luksus, kuid "aadlikud" autode seas - moodsad uhked masinad - äratavad tähelepanu, mitte ainult meil, vaid ka välismail. Nad paeluvad tahtmatult isegi võhiku pilke, kõnelemata vaimustusest, mida niisugune "tõuloom" kutsub esile asjatundjais. Ja selleks on ka põhjust: auto on viimase aastakümne, isegi viimaste aastate jooksul läbi teinud määratu arengu; see avaldub mitte ainult tema sisemises ehituses - seda näevad ainult spetsid - vaid ka välises kestas, mida võib nautida ja... kadestada ka võhik, kellele oma auto on teostamatu unistus. See progress on olnud nii kiire ja põhjalik, et auto tüüp, mis algas siin oma elukäiku iseseisvuse algaastail, tundub oma praeguse moodsa "suguvennaga" võrreldes otse koomiline; ta on kui vanaema vokk toreda Singeri õmblusmasina kõrval. Meil on veel väga hästi meeles Fordi kuulsad rahvaautod, millega see tööstuse koloss omal ajal tekitas inflatsiooni automaailmas. Tookord neid masinaid koguni imetleti, kuid nüüd naerab iga koolijüts, kui niisugune mineviku kummitus temast mööda kolistab. Tulid uued autod, mood rääkis kaasa oma mõjuva sõna, ja nüüd on iga autofirma toodang omaette kunstiline ja otse arhitektuuriline looming. Ja sama Fordki - massauto isa - toodab nüüd moodsaid individuaaljoonega masinaid. Tallinn ei tarvitse oma autode poolest nii mõnegi suurlinna ees häbi tunda. Muidugi - meil ei esine autoehitamise kunsti saavutusi nii ohtralt kui kuskil Lääne-Euroopas, kuid häid masinaid silmad tänavail küllalt tihti. Stream-line, nagu ütleb inglane, ehk sakslaste Stromlinie, mida eesti keelde on õnnetult tõlgitud voolujoonena, on saanud moodsa auto esimeseks nõudeks. Selle veetilga-kuju põhjendused on autofirmade reklaamides praktilist laadi - niisugune auto kuju pidavat kergesti võitma õhu vastupanu ja selle koguni teataval määral ära kasutama jõuallikana; kuid uuemas "autoloomingus" on stream-line-kere saanud rohkem originaalseks moeasjaks, milles üksteist püütakse võidu üle trumbata. Kuna auto profiil juba mõnda aastat on omaks võtnud tahapoole suunduva längjoone, hakati seda moodsat joont hiljem harrastama ka külgedel ja taga. Kogu kere alistub nüüd sellele moodsale joonele. Neljakandilise "kasti" aeg on möödas, auto on nüüd "taljes", nagu moodne naine, ja gratsiöösilt - veidi S-kuju meenutavalt - surub ta oma sulava kere maa ligi. NÄIB, et madame Auto on sedapuhku oma välimuse viinud sarnasele tasemele, kust edasiminek peab sündima juba äärmise ettevaatusega; muidu võib oodatud effekti asemel tulla tühine moenarrus. Kuid ühes asjas on automaailmas märgata revolutsiooni märke. Leitakse nimelt, et madame Auto oma praeguse kõrgeläike lakiga on liig tülikas. Ta nõuab kulukat "naharavi" - poleerimist, minkimist. Praegune asjalik ajajärk otsib sellest väljapääsu ja Pariisi sügisene autosalon demonstreeris juba masinaid ilma kõrgläiketa. Tehakse katseid uute matt-kattevärvidega, mis pole nii tundelised kui senine peegelläige. Probleem pole aga veel lahendatud. Esialgu aidatakse end sellega, et valitakse värvitoonid, millel mustus on vähem nähtav. Domineerivad rahulikud värvid, suuremalt osalt ühetoonilised. Kirevus jäetakse "vorstivankritele" ja omnibustele. Pariisi autosalon - maailma autoriteetsem autonäitus - näitab domineerivana kinnist autot. Valitsevad cabrio ja limousine; lahtine masin lõuendist kattega on jäämas tahaplaanile. On koguni juba välja lastud autosid, kus vajutamisega nupule kerkib kere tagupartiist nagu nõiaväel katus (terasplekist!), muutes lahtise masina limusiiniks. Vaevalt aga suudab niisugune leidlikkus kinnise ja lahtise masina võistluse küsimust lahendada. TUNGISIME eelpool veidi auto buduaari-saladustesse, et teadlikumalt saaksime hinnata neid masinaid, mida võime näha oma kodus. Ja nagu juba eelpool tähendatud, ei tarvitse meil siin häbi tunda. Ammuks see oli, kui esimesed autod ilmusid meie maale. Veel maailmasõja eel võis neid siin sõrmedel üles lugeda; auto oli tänavapildis furooriks. Tollest ajajärgust on veel meeles mõned autoomanikud. Nii oli mehaanikatöökoja pidajal Jüri Raadikul "Opel", arvatavasti tellitud Venemaalt. Mälus välgatab Marie Krantzi nimi, kes paar aastat enne maailmasõda ostis omale lahtise NAG-auto, millist firmat esindas - kui mälu ei peta - Sinisoff. See 6-istmeline masin maksis suurt raha - 4.200 rubla. Siis kullasepp Reisman, kes oma "Adleriga" oli tükk aega ainukese tõldauto omanikuks Tallinnas. Asjaolu, et need nimed vanadel tallinlastel veel praegu meeles, näitab kui haruldane oli tol ajal veel "automobiil" (lühendus - auto - tuli meil tarvitusele õieti alles hiljem). Pärast sõda, kui autovabrikud jäid ilma rammusatest sõjatellimistest, tegi autoasjandus järsu hüppe edasi. Oli vaja võita eraostjaid. Iseseisvuse algaastailt on pärit ka meie autouputus, mis eriti hoogu läks taksoautode sünnijärgul. Rahval oli raha, sõideti ohtrasti ja auto teeniti lühikese ajaga tasa. Tuliuued masinad toodi välismaalt kohale ja pandi raha teenima. Võõrad, kes tol ajal Tallinnat külastasid, imestasid meie uhkeid taksosid - niisuguseid polnud näha mujal suurlinnades, kus "taxideks" kasutati oma aja välja teeninud invaliide. NÜÜD on ka meie taksodest paljud muutunud muuseumi esemeteks, ja nooblimat autot näeb veel ainult eraomaniku kätes. Aastate jooksul on ka terve rida meie daame asunud autotüüri taha ja näidanud, et nad suudavad juhtida seda tujukat masinat sama hästi kui mehedki. NMKÜ autokool - suurim sellelaadiline õppeasutus Eestis - on oma 12 tegevusaasta jooksul annud rohkete meesõpilaste hulgas autojuhtimise oskuse ka tervele reale n.n. "õrnema soo" esindajale. See oli kümme aastat tagasi, kui naised ilmusid esmakordselt Tallinna eksamikomisjoni ette sooritama sõidukatseid. Esimeseks pääsukeseks oli tuntud autosportlase Julius Johansoni tütar Eugenie Johanson, kes esineb tantsitarina Jenny Lee nime all. Ta sooritas autojuhi eksami 16. juunil 1924. aastal, kuid ei saanud kätte sõiduluba, kuna oli veel alaealine. Esimese autojuhi loa sai Jenny ema pr. Alide Johanson 30. juunil samal aastal. Preili Sinaida Tein sai sama aasta septembris esimesena loa mootorratta juhtimiseks. Pärast neid esimesi tulid järgmisel aastal preili Maimu Tõllasepp, pr. Ira Lamp, praeguse haridus-sotsiaalministri N. Kann'i tütar. Samuti sai 1925. aastal sõiduloa ärimehe abikaasa proua Emilie Vaas. Omaaegse "Urania-filmi" kontori omanik Sigrid van der Ley oli ka esimeste naisjuhtide hulgas. Esimene naine, kes valis autojuhtimise endale elukutseks, oli preili Vitisman, nüüd pr. Läte. Ta sõitis mõnda aega Tallinnas taksoautoga. Veidi hiljem anti luba ärimees Briski abikaasale pr. Bella Briskile. Naisjuhtide pioneeride nimistu lõpetab direktoriproua Vera Kagan. Hiljem on tulnud uusi nais-autosportlasi juure õige rohkesti, ja tänapäeval pole enam mingi haruldus, kui istub tegevuseta seal kõrval. Tallinnas liigub sõidukeid, mida eranditult juhivad daamid. Nii insener Martinsoni abikaasa L. Martinson armastab oma rohelise "Pontiac'iga" sõita läbi linna, kõrval tore koer. Proua Kapsil on autod käe-jala juures. Oma väikese inglise "Austiniga" ta sõidutab halva ilmaga lapsi koolist koju. Raadioinsener Freiberg tõi endale Saksamaalt kaasa "Adler" väikeauto, millele ehitas sisse raadioaparaadi. Koos oma abikaasaga ta eelistab autosõitu jalgsi käimisele. Direktor Aavakivi abikaasa kasutab linnavahelisteks sõitudeks NAG heledat sõidukit, mis on samuti blond kui ta veetlev juhtki. Tantsumeister A. Poolgase abikaasa pooldab "Opelit". RASKE oleks loetleda kõiki Tallinna silmapaistvamaid autosid ja nende juhte. Nende arv pole väike. Kaunikujuline on ärimees J. Freybachi "Standard", mis oma madala ja pika kerega meie masinate hulgas moodsamaid. Direktor Sabsay on edukalt esindanud prantsuse "Renault" autosid ja Ameerika "Grahamit". Viimaseist kasutab erinevaid tüüpe Eric Gahlnbäck ja adv. Markovitsch. Moodsa ja soliidse välimusega on uus "Chevrolet", mille esindus J. Puhk ja Poegade käes. Neid stabiilseid masinaid on pealinnas liikumas rohkesti. Ka uusi musti "Buick"-tõlde on tulnud Tallinna. Nõukogude saatkond on ühe omanikuks, teine kuulub Johansoni paberivabriku direktorile Bjalikule, äsja muretseti moodne "Buick" ka metsadevalitsusele. Inglase Thomas Ferrieri "Singer" ja noore Jörn Scheeli "MG" on tüübilised väikeautod Tallinnas. "Esto-Muusika" direktor Mihkel Piperal on ainus "Vauxhalli" omanik Eestis. Treubluti kaupluse ärijuht Viktor Steinfels kasutab sõiduks "Chrysleri" uut "Plymouth"-tüüpi shokolaadipruuni masinat. "Hillmani" autosid on Eestis ainult mõningaid, Aksel Taubel suuremat tüüpi ja Rein Veileril vähem tõld. Prantsuse "Peugeot" alustas oma levikut Eestis dr. Palu käe läbi, kes oli esimesi seda tüüpi masina ostjaid. Proua Margarethe Fahle, endise Põhja puupapi vabriku direktori abikaasa, kasutab sisseehitatud raadioga "Chryslerit". Nüüd on autospordi hooaeg vaibumas - sügis ei ahvatle väljasõitudele. Kannatamatult ootab autorahvas pika talve möödumist, ootab kevadet. Siis jälle tüüri taha! Otto Mobiil. Pr. Aavakivil on sõbraks raassiline NAG. Sõnakuulelik "Austin" teenib truult oma perenaist pr. Kapsit. Proua Martinson ja tema lahutamatud "nelja- jalgsed" kaaslased - "Pontiac" ja Toomas. Huvitavat madalat konstruktsiooni esitab Tallinna ärimehe hr. Freybachi "Standard". Sale "Adler" ja tema käskijanna pr. Freiberg. Silmale puhkuseks on "Opeli" uuema mudeli sulavad kontuurid. Pr. Poolgas teeb proovisõitu. Uus "Chevrolet" köidab tähelepanu oma rahuliku soliidse joonega. Esiplaanil hr. Aleksander Puhk. Hr. Steinfels, a.-s. Treubluti ärijuht, teeb oma sõidud "Chrysler- Plymouth'iga". Dir. Sabsay oma ultramoderni "Renault'ga". POSTIMEES 31.07.1935, LK 5 Tartlased rooli taga. Uued masinad Tartu tänavail. - Kes on nende peremehed. - Tuntud tegelasi autojuhtimise loaga. Poole aasta jooksul toodi Eestisse 721 mootorsõidukit. Iga uus auto paelub kodanikkude tähelepanu. Sõidab selline moodne jõuvanker peaaegu hääletult kesklinna asfaldil, siis inimesed tänaval uudishimulikult silmitsevad autot ning pöörduvad sellele järgi hetkeks, et näha auto nummert. Tänavu on uusi moodsaid masinaid kodulinna tänavatel näha eriti rohkesti. Kelle omandus ning mis firma? Need on küsimused, mis kerkivad iga uue auto ilmumisel - ning mis tihtipeale seltskonnaski on jutuaineks. Nägus hall "Auburn, mis kannab numbrit B-303 kuulub Tartu Panga direktor Jüri Piirojale. Mootor on 12,8 HP ning autos on 5 istekohta. Täpselt samasugune "Auburn" B-300 kuulub ka autobusede omanik August Kook'ile, keda nüüd tihtipeale võib näha oma moodsa jõuvankri rooli taga. Kaupmees H. Rästa omanduseks on "Chevrolet" B-136. Ühisus "Lõuna-Eesti Eksporttapamajadele" kuulub B-172 - firma "Hupp". J. Furmanski on "Renauldi" nr. B-232 omanik. Moodne "Auburn" B-318 kuulub "A.-s. Proviisor Julius Lill'ile". Looduse ärijuht H. Männik on 10,6 HP "Graham Page" omanik. Auto on 5-istmeline. "Ford" B-312, mille masina võimsus 5 HP, kuulub A.-s. Kinkile. Proviisori proua Adeele Imelikule kuulub 14 HP "Ford" B-299. Õpperaamatute kirjastaja Vold. Tammani omandus on "Mercedes Benz" B-306. Mootori võimius on 5 HP ning autos istekohti 4. 8-hobusejõuline "Vauxhall" B-308 kuulub saunaomaniku poja Arnold Eliasele ning "Royal Enfield" B-37 Vold. Vähile. Johanna Mihkelson on "DKW" B-60 omanik. Telefonivabriku direktor August Kõvale kuulub võimas 14,5 hobusejõuline "Buick" B-14. Adele Träss on omanikuks "Opeli" B-247-le, mille mootori võimsus 5,4 HP ja autos on istekohti 4. Pagariäri omanik Lillele kuulub väike "DKW", mille rooli taga võib näha Felix Lille. Uusi mootorrattaid on käesoleval aastal Tartus registreeritud 15. 350 cm "Velocette" B-93 on mootorrattasportlase R. Haanja omandus. "Velocette", mis kannab numbrit B-1 on mootorrattasportlase Valter Lamp'i omandus. Võimlemisõpetaja Karl Hintzer'ile kuulub B-52, firma "AJS". Mootori võimsus on 2,5 HP. Mag. Eerik Laid'i!e kuulub 6,5-hobusejõuline "NSW" /=NSU/ B-70. Mootorsõidukite omanikkudest enamus omab ka autojuhtimise loa. Isiklikuks tarvitamiseks oleva auto juhtimiseks annab peale vastavat eksami linnavalitsus 2. järgu autojuhi loa. Selliseid autojuhtimise lubasid omavad tartlastest muuseas: Elektrijaama abijuhataja abikaasa Amanda Birkenberg, advokaat Sumbaki poeg Heino, puutööstur Ferd. Sassi ja Eduard Kenkman, kuna keskkooliõpetaja Anatoli Miit omab mootorratta juhtimise õiguse. Autojuhi eksami on sooritanud ka helilooja Henn Võrk, kes on ka 11-hobusejõulise "Chevroleti" omanik. Mootorrattaga on õigus sõita ka Elmar Jakobsonil ning Aleks. Palm'il. Autojuhtimise õigus on veel Marie Kask'il ja Alfred Pedelil. Mööblitöösturi Rehesaare poeg Heino Rehesaar sõidab oma autol omades 1. liigi autojuhi tunnistust. Prof. Kopvillem on autojuhi eksami sooritanud juba Inglismaal, tema luba vahetati siin ainult ümber. Autot võivad juhtida ka: majaomanikkude tegelane Peeter Panksep, klaverivabrikant Oskar Heine, fotoäri omanik Wulf Suras ja Joh. Brunhof. Käesoleval aasta on Eestisse toodud uusi autosid rohkem kui kunagi varemalt. Kuni 1. juulini on veetud sisse 230 sõiduautot, üldse on ostetud Eestisse 6 kuu jooksul 721 mootorsõidukit umbes 1.600.000 kr. väärtuses. Keskmiselt iga sõiduauto hinnaks on 2730 kr. ning mootori keskmiseks võimsuseks 7,5 hobusejõudu. Enamus uutest autodest on väikeautod, millede mootori võimsus kuni 10 HP. Mootorrattaid on poolaasta jooksul sisse toodud 255 ning masina keskmine hind tollimaksuta on 636 kr. Võrdluses võib ütelda, et tavalisi jalgrattaid on veetud sisse 2308, millede eest on maksetud 158.179 kr. Mootorsõidukid on pärit peamiselt Ameerika ja Saksa vabrikutest, kuid kardetavaks võistlejaks Ameerika autoturule on muutunud Eestis ka Inglismaa. VABA MAA 04.12.1935, LK 4 Naised autotüüri taga. Viimasel ajal on suurenenud jõudsasti naisautojuhtide arv Tallinnas. Autojuhtimise eksami on sooritanud ka mitmed diplomaatliku korpuse daamid. Nii sai juhtimisloa Ühendriikide konsuli mr. Carlsoni abikaasa Laura Carlson ja Türgi saadiku tütar Selime Nuri Batu. Eksami sooritas ka dr. Krulli abikaasa Agnes Krull. Käesoleva hooaja jooksul on autoeksami sooritanud veel järgmised naisautosportlased: Julia Skobelev, Tordis Gahlnbäck, Elsa Sallman, Meeta Tepp, Hilja Heinman, Adele Ulm, Aimee Behr, Adele Kohlap, Erna Jürgenson, Linda Järlov, Margarete Glehn, Edith Dehn, Herta Raudsepp, Aino Piepenberg, Niina Stillmark, Elisabeth Kaasik, Erna Velli, Hilda Viilukas, Magda-Josephine Selter, Helga Peterson, Elviine Vink, Frieda Neito, Helga Linsol-Lintsov, Astrid Kluge, Pauline Johanson, Liidia Strandman ja Johanna Schmidt. Seega kolmkümmend naisautojuhti, milline on eelmiste aastatega võrreldes rekordne arv. UUDISLEHT 18.07.1936, LK 7 Kuidas Eestisse ei saadud Rolls-Royce autot Luksussõiduk, mis ei tohi kunagi haamri alla sattuda Tallinna kohvikuis suvevaheaja parima uudisena liigub ringi ühe meie tuntuma ja rikkama töösturi kohta järgmine ebameeldiv lugu. Nimetatud tööstur, mõni aeg tagasi, tahtnud enesele osta - esimesena Eestis - Rolls-Royce luksusauto. Valinud välja keskmise tüübi, hinnaga nii 8 kuni 10 miljonit Eesti senti ja saatnud tellimise ära. Rolls-Royce autod teatavasti maksavad umbes kuuest kuni paarikümne miljoni sendini. Nüüd hiljuti aga tulnud nimetatud autovabrikust töösturile ebameeldiv teade: Vabrik olla tellimistega ülekoormatud ja ei saavat parimagi tahtmise juures tellimist täita - igatahes lähemal ajal mitte. Teadjais ringkondades seletatakse asja aga hoopis teisiti. Nimelt uuritavat enne auto müümist väga piinlikult ostja majanduslikku ja seltskondlikku seisukohta. Käesoleval juhul ei seisvat olukord mitte ostja maksejõuetuses. Ostja jõukus on väljaspool igasugust kahtlust, nii et ta auto hinna võib väljamaksta silmi pilgutamata, kuid ostja töösturi ettevõtted on koormatud võlgadega. See ongi Rolls-Royce firma auto müügikeeldumise põhjuseks. Nimelt on mainitud firma raudseks põhimõtteks, et kunagi ükski Rolls-Royce luksusauto ei tohi sattuda oksjonihaamri alla. Ja kus see juhus vähegi osutub võimalikuks, sinna keeldutakse müügist. Kui aga siiski, vaatamata kõigile ettevaatusele, peaks sarnase nimelist autot ähvardama koksimine, siis firma ostab ise auto tagasi kas või poole kallima hinnaga. Nii ei läinudki töösturi ilus soov täide, olla meil esimese üle maailma kuulsa luksusauto omanik. Seni on Balti riikides - Eestis, Lätis, Leedus - ainult üks Rolls-Royce auto ja nimelt Lätis. Seal on selle õnnelikuks omanikuks keegi väga jõukas mees, kelle tööstused ja ettevõtted on vähimagi võlata. HUVITAV ZHURNAAL Sügis 1936, LK 78-80 Uusi autosid - uusi nägusid. Mis Tallinna tänavail silma hakkab. ERAAUTODE seisuplatsid kohvik "Corso" ja Majaomanike Panga ees ähvardavad jääda kitsaks. On päevi, mil nad ei suuda mahutada pikka autode rida, milles uued, säravad ja läikivad masinad moodustavad ilmse enamuse. Tihedalt üksteise kõrval veedavad siin oma puhketunni mitmeid marke kandvad sõidukid: luksuslik suur "Studebaker" peab leppima "väikese mehe" sõiduki DKW-ga, elegantne "Mercedes-Benz" sallima oma kõrval "Opelit", tuliuus "Buick" - vana "Hanomagi". Autoderiigis valitseb täielik demokraatia, kuigi autofirma järele võib otsustada omaniku kukru sügavust. Selline "kehastunud unistuste" rida inspireeris meid sooritama uurimusretke nende õnnelike keskele, kes on käesoleval hooajal hankinud endale uue sõiduki. Arvestades mõningate kodanike kartust avalikkuse (ja maksuinspektori!) ees, ei kujune tänavune loetelu paraku täielikuks. Omalt poolt leiame sellise "hirmu" alevat asjatu: ausalt teenitud rahaga auto ostmist ei saa ometi pidada patuks ega pillamiseks. Milliseid autosid näeme Tallinnas? Jalutus mööda pealinna vilka liikumisega tänavaid avab perspektiivid arvukate autoomanikega tutvumiseks. Püüame käesoleva kirjutise raamides näha üksnes uusi, tänavusel hooajal ostetud masinaid. Soome insener E. Sallmen tõi omale Belgiast luksusliku tumepunase "Studebakeri", mille rooli taga võis algsuvel sageli näha ka proua Sallmenit. Advokaat Ado Anderkopp omanadas "Graham-Page'i", kuna tema ametvenda adv. Bocki võib näha istumas väikese DKW tüüril. Tuliuued "Buick'id" liikusid Tallinna tänavail a.-s. Philipsi direktori H. Greve, suurärimees N. Teliste, majaomanik Urla ja "Urania" omaniku Johansoni juhtimisel. Sama marki uue masina omavad veel suurärimees H. Rõivas, Käsmu Laevaomanike direktor kapt. O. Tiideman, shokolaaditöösturi abikaasa pr. A. Brandman, Rumeenia saatkond ning saapavabrikant O. Valdson. Firma Kull ja Deutschi omanikke E. Deutsch juhib osavasti oma saledajoonelist tumepunast "Mercedes-Benzi" pealinna kitsail tänavail. Auto sai oma tuleproovi matkal läbi Tshehhoslovakkia ja Saksamaa - olümpiamängude ajal. Viis olümpiarõngast ehtis veel tükk aega masina jahutajat. "Mercedes-Benzi" omanikeks on ka ärimees Aring, siis Lutheri vabriku direktorid Bremen ja Schulman, ärimees ja kinoomanik P. Urban, riidekaupmees Rubanovitsh, Firma Treubluti ärijuht V. Steinfels, Pikalaenu Panga ametnik Tiitsman, ärimees Kimbergi tütar Veera Kimberg, majaomanik J. Koop, dr. J. Masing, kelle poeg peamiselt istub rooli taga, ärimees H. Linke, arhitekt A. Matteus Tartust, Tamsalu lubjatehase omanik hr. Limberg, Viljandimaalt hr. H. Leik, Kreenholmi vabriku peameister Narvas mister Barnes, riigiametnik Koorits Viljandist, kuna riigi statistika-keskbüroo abijuhatajal Toomsil on "Hillman". Ärimees Hausen omab "Mercedes-Benzi" taga-asetseva mootoriga, Pärnu ärimees J. Goldberg tavalise "M. B." masina. Vennad Grünreichid omavad ühiselt väikese "Morrise", milline on ka ärimees S. Ginsburgil, autosportlasel Kletzkyl, EKA inspektoril Käspertil, ärimees J. Nipsustil Jõhvis ja rätsepmeister K. Soonbergil Tallinnas. Raamatukaupmees J. Raudsepp Tartust sõidab "Mercedes-Benziga", a/s. Lutheri dir. K. Uexküll BMW-ga, nahatööstur R. Hoff suure "Chrysleriga" ja Poola sõjaväeline esindaja "Chrysler Plymouthiga". Seni Eesti turul vähem tuntud mark "Stoewer" on leidnud endale ustava poolehoidja AEG direktoris R. Aavakivis, kes äsja Läti aukonsuliks nimetatuna võib kinnitada auto lipuvardasse Latvija vabariigi värvid. Temal, nagu "Silikaadi" omanikul Kadakalgi, on "Stoewer-Greif" masin. "Hillman'eid" - inglise päritoluga autosid - liigub pealinnas dr. B. Vahtriku või tema poja Vello, merejõudude juhi mer.-kpt. Grenzi ja dr. Lauri juhtimisel. Teine Albioni poegade ehitatud auto, "Austin", leidis pealinlaste keskel endale peremeesteks tuntud mootorsportlase R. Naerimaa, ärimehe ja autosportlase Heinr. Kingi, "Systema" ametniku Egon Nuude, büroojuhataja R. Redlichi ja kaupmees Joh. Viilukase. Viimase vennatütar Helmi Viilukas omab DKW-auto. Ent ka "Austini" rooli taga istub omanikuna naine: Rammuli raadiotööstuse ametnik Meta Tepp. Eelpool nimetasime üht DKW omanikku Helmi Viilukast. Lisaks temale võib selles voolujoonelises autos näha veel ehitusettevõtjat Treubeckit, suurärimees Th. Kaarmanit, ärimees O. Taltsi, loomaarst Undritsit, hr. Siskarit Eesti Tulitikumonopolist, hr. O. Piilmanit Eeks-Majast, ins. Hiplerit, hr. Hermann Kochi, hr. Hugo Luikmilli, ins. H. Võrku, arh. Natust, "Calorica" direktorit Ollinot, hr. Mietensit, Riigi Ringhääälingu tehnilist juhtivat jõudu hr. E. Mäge, hr. Verner Christiansenit samanimelisest speditsioon-ärist ja lennuväe majori abikaasat pr. Reissaart. Sellest tüübilisest väikeautost pisut suurem, nimelt "Adler", ühes lisanimetustega "Trumph" ja "Junior", on oma kotkatiibu meenutava embleemiga jahutajal vast sagedamini kohatav auto nii pealinna kivitänavail kui ka tolmuseil maanteil. Kolm venda ja kolm "Adlerit" võib öelda Aarne, Paul ja Herbert Raidnate kohta. Neil kõigil on tuliuued "kilomeetrikotkad". Ka firma Österleini raadioosakonna juhataja V. Eriks on "Adleri" sõber. Saksa ärimees A. Taube omab samanimelise masina, millise rooliratta taga näeb sagedamini tema abikaasat kui teda ennast. Tekstiilmeister Fr. Bergman kohtleb oma "lindu" hoolimatult, kuid sõiduk ei ole teda seni veel hüljanud. Tennisist G. Nieman asendas sel suvel oma ustava vana teenri uue "Adleriga", millise ostis ka tema naisevend Elmar Jürvetson Pärnust. Firma Tormoleni omanikke M. Mühlen sõidab loomulikult "oma" masinaga ning "Adleri" tiivul lendavad edasi ka hr. Bashkirov, ärijuht G. Dehn, närviarst dr. V. Linneberg ja dr. H. Hunnius. On asjata arvata, nagu ei sammuks provints kaasa motorismi arenguga. Sealne huvi autode vastu ei ole kaugeltki väiksem kui pealinnas. Nii on üldiselt teada, et apteeker Koger Kohilast ostis endale DKW, kuna Kohila Paberivabriku direktori poeg G. Sommer sõidab "Austiniga". Viimaksmainitud firma masina omanikuks on veel Valga kaupmees A. Silbereisen, Eeks-Maja kindlustusseltsi inspektor Viljandis A. Vitsur, majaomanik A. Koppel Vana-Vändrast, linakaupmees Hans Kask Kilingi-Nõmmelt, hr. Elmar Pullerits Valgast, Vaivara kaupmees A. Raudsepp, Pärnu kaupmees Alf. Jeerik ja autotöökoja omanik Alaver Võrust. "Adler" on provintsis nõutud mark. Tartus on selline auto Esto-Muusika ärijuhil V. Lampil, ärimees H. Prüüsil, tööstur R. Lepikul, klaverivabrikant Heinel ja tööstur Ferd. Sassil. Rakvere tänavail sõidab "Adleriga" ärimees A. Leetberg, Petseris tuututab Fr. Johansoni samanimeline auto, Riisiperes kasutab "Adlerit" maaomanik P. Kutti, Narvas sooritab sellega oma ärireise metsakaupmees Tshizhikov ja mulkide pealinnas Viljandis juhib oma "Adlerit" H. Sievers. Sealsamas omab K. Kirikal DKW-masina, millisega on end tänavu varustanud ka Võrus hästi tuntud hr. Rosenberg, ja Tartus pagaritööstur Lill. Värskelt "diplomeeritud". On inimesi, kes omavad auto isegi aastaid, kuid omavad selle teataval määral "platooniliselt": ei õpi seda juhtima ega käsitlema. Kahtlemata on auto omamise nauding sellisel juhul vaid osaline. Tunda oma autot, kaaslast pikkadel matkadel, seltsimeest õnnes ja õnnetuses, see muudab masina kuidagi lähedamaks. Sel põhjusel ongi nähtavasti paljud endised ja uued autoomanikud võtnud vaevaks õppimisega hankida autojuhi "diplomid" - juhiload. Selle tähtsa raamatukese (mida tuleb ähvardava protokolli hirmul sõitudel alati kaasas kanda) saavutanute hulgas leiame nimesid, nagu - restoraator N. Boltov, dr. E. Vulff, EKA ametnik G. Elster, Al. Sabsay, Osv. Märska, Eugen Tumma, Evald Tilga, Valter Aero, Erik Bremen, Aug. Koppelman, J. Rosenfeldt, Berndt Rennenkampf, Roman Hiob, J. Urla, Verner Vinter, Edm. Kuuskman, Ernst Illison, Jüri Puhk, Th. Maripuu, Jaan Raidna, Gerhard Eyland, NMKÜ peasekretär H. Tõnissoo, Jüri kirikuõpetaja J. Aunver, Al. Oinas, V. Margiste, Manfred Vulff, Isak Sverdlov, Arvo Mägisto, Ludv. Knorring, Boris Einberg, Gerhard Sööder, Aug. Parvet, Ed. Mõttus, A. Handke, Alf. Lensen, Mihkel Klemmer jt. Naistest, kes diplomit üritanud ja saanud, mainime siis prouasid Olga Vellnerit, Veera Kimbergit, Irene Rosenbachi, Ilse Tõnissoni, Linda Matiisenit, Sigrid Kochi, Eugenie Karotami ja Dagmar Nottbecki. Ka Itaalia saadik V. Cicconardi sooritas Eestis juhi eksami, et muretult juhtida oma elegantset Itaalia masinat "Lanciat". Eelpool on toodud muidugi ainult murdosa meie uutest autoomanikkudest. Kuuldub, et nende arv kasvab isegi veel praegu, hilissügisel. Miljoneid veereb tänavail: kümme kõige odavamatki autot maksab kokku vähemalt 3 miljonit senti. Ja autoasjanduse tõus Eestis viimastel aastatel on üheks lisatõenduseks, et raha on pääsenud rohkem liikuma. Micro. Fotoallkirjad lk 56: * Keila riidevabriku direktor E. Deutsch oma "Mercedes Benziga" Tallinna ajaloolisel taustal. * Tagasisõidul Narva-Jõesuust peatub ins. A. Raidna "Adleriga" Viru kõrgel rannikul. Pr. Dagy Raidna, meie Varssavi sv. esindaja abikaasa, imetleb oma poja Ivoga kaunist väljavaadet. * "Stoewer-Greifidega" sõidavad pulma AEG dir. konsul R. Aavakivi ja vabrikant J. Kadak ühes kaaslastega. * Mootorsportlane R. Naerimaa on oma truuks kaaslaseks valinud väikese, kuid ustava "Austini". * Dr. B. Vahtriku uus "Hillman" viis perekonna maale, kus näeme linnakülalisi mõnusas talumiljöös. UUDISLEHT 6.10.1936, LK 7 Daamid, kel autosõit veres 13.000 kilomeetrit - nende rekord! Kes nad on ja mida nad meile jutustavad Tänapäeval ei ärata see enam mingit imestust, kui sinust tänaval vurab mööda suur tõldauto, mille rooli juhib kindlalt õrn naisekäsi. Nagu mõned asjatundjad usaldavad tõendada, omavat paljud daamid meil koguni rohkem eeldusi autojuhtimiseks kui mehed. On üllatav ka see, et meie võrdlemisi suure naisautojuhtide arvu juures pole registreeritud autoõnnetusi naise roolis olles. Välja arvatud vast üks juhus tänavu suvel ühe Kalamaja kandist pärit oleva preiliga. Elukutselisi naisautojuhte on meil siiski võrdlemisi vähe. Enamus autojuhtimise eksami sooritanud daame harrastab autojuhtimist kui sporti, kuna paljud neist omavad isiklikke mootorsõidukeid. Pöörasime mõningate Tallinna seltskonnas enamtuntud autosportlannade poole, paludes neid jutustada oma autoseiklustest. Prl. Asta Vahtmeister 13.000 km - ei ühtki õnnetust Pealinna tuntud ärimehe Vahtmeister'i tütar Asta on juba "vana" autosportlanna selles mõttes, et omandas iseseisva autojuhtimise loa juba 4-5 aastat tagasi. Tol ajal oli daam autorooli taga veel harulduseks pealinnas. Kui palju kilomeetreid on prl. Vahtmeister iseseisvalt nende aastate vältel ära sõitnud? "Mitte just palju. Nii 13.000 ümber," arvab preili. "Olete teinud ka sõite välismaale?" "Seni küll veel mitte. Ent tuleval aastal on kavatsus teha pikem välismaareis oma autol - kuid sellest on veel vara kõnelda." "Kas see reis teostub teie praegusel autol?" "Ei, seks puhuks tahaks endale muretseda juba moodsatüübilise masina. On ju praegu olemas nii palju uusi, ilusaid automudeleid." "On teil selle aja jooksul, mil te need 13.000 km olete ära sõitnud, juhtunud ka mõni õnnetus?" "Ei, seda küll mitte. Pole koguni juhtunud sellist tühist asja, et nael oleks teel olles tunginud autokummi sisse. Õieti ei tohi oma õnne kiita, kuid loodame, et saatus minule ei saa kadedaks..." "Milliseid pikemaid sõite olete sooritanud tänavu suvel?" "Peamiselt sõitnud ringi kodumaa kuurortides. Pole võtnud osa ka autoklubi väljasõitudest, sest pigem armastan sõita üksinda." Prl. Helga Lintsov tõsine autosportlane ja tõsise autoõnnetuse ohver. Preili Lintsov omab ametliku autojuhtimise loa vast ainult üks aasta, aga mitteametlikult on neiu autorooli taga istunud juba aastaid - juba koolipingil olles. "Ei tea, mitukümmend tuhat kilomeetrit olete läbi sõitnud?" "12.000!" on kiire vastus. "Olete käinud autoga ka välismaal?" "Isikliku autoga tänini küll veel mitte. Suvel oli küll korra kavatsus, sõita olümpiale, ent osaliselt takistas seda autoõnnetuse läbielamine tänavu kevadel Berliinis." "?" "Jah - koguni päris tõsine autoõnnetus. Viibisin nimelt külaskäigul oma sõbranna juures, kes omas imeilusa helesinise auto. Eks ühel heal päeval, kui Berliini tänavail tegime ringsõitu, tormas meile selja tagant taksiauto peale. Mina saadud tõuke mõjul kukkusin otse kaitseklaasidesse ja veristasin ennast õige tublisti. Parandasin haavu üle nädala aja ühes Berliini haiglas. Autoõnnetuse puhul Berliini lehed kirjutasid: "Eine 19-jährige Ausländerin erlebt Autokatastrophe in Berlin". Nüüd olen aga 20-aastane," lisab preili Lintsov juurde. "Kas see läbielatud õnnetus ei peleta teid nüüd autost eemale?" "Oh ei - sugugi mitte!" Oskan ka iseseisvalt vahetada kumme, nii, et teele nende tõttu küll ei jää. Muid autoõnnetusi peale selle ühe, millest jutustasin, mul juhtunud pole - samuti ka mitte tõsisemat masinariket." Veel tuntud autosportlannasid Tallinna seltskonnast Daamide hulka, kellel oma sõiduluba juba aastaid olemas, kuulub ka proua Kapsi. Ent viimane on omal käel võtnud ette vaid väiksemaid sõite, kuna usaldab autorooli rohkem oma abikaasa kindlatesse kätesse. Ka pr. Raudsepp, pr. Jürgenson, prl. E. Anderson on kompetentsed autojuhtimise saladustes. Alles äsja Tallinnas uhkeid pulmi pidanud juudi ärimehe Schlutzky tütar on ka sooritanud juba tükk aega tagasi NMKÜ autokoolis 2-se järgu autojuhi eksami. Kindlasti mitukümmend tuhat kilomeetrit on ära sõitnud ka surnud autokuninga Vinnal'i tütar pr. Luule Urov. Proua Demin'i kuju autoroolil on pealinna publikule samuti õige tuttav. Ülalnimetatud daamid on siiski tänapäevani leppinud vaid seega, et on juhtinud isiklikke autosid kodumaa piires. Või kui ongi käidud oma autoga välismaal, siis vähemalt seks puhuks on usaldatud autojuhtimine oma abikaasa hooleks. Ent Tallinnas on terve rida daame, kes sooritanud autorooli taga pikemaid sõite välismaale. Pealinna daamidest on välismaale juhtinud oma isiklikku autot proua Ludmilla Vachmann - Kreenbalti direktori abikaasa. Samuti on sooritanud pikema välissõidu autoga hambaarst pr. Gertrud Raup. Pealinna daamidel - prl. Tatjana Kursell'il, Van der Ley'l, Johanna Schmidt'il ja pr. Vaasil on samuti tee tuntud üle vabariigi raja. End. riigivanema Strandmann'i tütar, kes praegu elab Pariisis, kasutab ka tihti autot selleks, et sõita külla Tallinna ja siit tagasi. Muidugi istub siis preili Strandmann isiklikult autorooli taga. Ka dr. Hold'i tütart on viimasel ajal olnud eriti palju näha autos juhi kohal. Suvel korraldas dr. Hold'i perekond pikema automatka välismaale - kuni Garmisch-Partenkirchen'isse. Tütar juhtis siis isaga autot vaheldamisi ja 3 nädalat kestnud reis möödus ilma viperusteta. Lõpuks mainigem veel agarate välismaalkäijatena daamidest pr. H. Rosenberg'i, Belgia aukonsuli abikaasat Pärnust, ja samuti pr. Poolgast, kes koos abikaasaga on sooritanud pikemaid välisretki. Louis /Fotoallkirjad: "Pr. Poolgas lõbusõidul." "Prl. Lintsov pärast järjekordset "kihutamist" (Stoewer A-1465)." "Prl. Vahtmeister (auto taga) teeb lõbusate kaaslastega oma sõidukile "remonti"." Vt: dea.nlib.ee/ UUS EESTI NARVA UUDISED 24.11.1936, LK 1 Narvas 130 mootorsõidukit Eraautosid rohkem kui taksosid Linnavalitsuse andmete järele on praegu Narvas käibel 112 mitmesugust mootorsõidukit. Nendest taksoautosid on 22, erasõidukeid 30, veoautosid 26, omnibusi 8, Punase Risti ja tuletõrje autosid 6 ja mootorrattaid 20. Tegelikult on sõidukite arv Narvas pisut suurem, kuna mõned Narvas käibelolevad masinad on registreeritud Tallinnas või kannavad kaitseväe ja Virumaa nummert. Seega üldse mootorsõidukeid Narvas võiks olla 125-130 ümber. Narva "autokuninga" tiitlile on praegu ühesugused õigused P. Tederil ja A. Heki pärijatel - P. Tederil on 6 veo- ja üks sõiduauto, seega kokku 7 sõidukit. Sama palju on ka sõidukeid A. Heki pärijatel. Kolmandal kohal püsib Paap oma 3 omnibusega. Kahe auto omanikke Narvas on juba viis: G. Jürgenson ja Joh. Rosenberg - kummagil 2 taksot, ja G. Jakobson, G. Hrjapin ja Pirovitsh, kelledest igaüks omab ühe sõidu- ja ühe veoauto. Provintsilinnades tavaliselt registreeritud sõidukitest suurem protsent on taksosid, kuna erasõidukeid on suhteliselt 2-3 korda vähem. Narvas aga asi on vastupidine, siin eraautosid on koguni rohkem kui taksosid. Sellest ei saa veel järeldada, nagu oleks taksoautode teenistus olud Narvas sedavõrd nigelad, et need ei suuda normaalset suhet välja pidada. Asi on õieti vastupidine. Taksode arv, võrreldes rahvaarvuga, on Narvas suurem kui enamikus provintsilinnades ja ka nende teenistusolud paremad kui kuskil mujal, väljaarvatud muidugi Tallinn. Mis aga just Narvas silma puutub, on see, et siinne jõukam kiht, ärimehed, ettevõtete direktorid, töösturid j.t. eelistavad sõidukeid muretseda vaid oma eratarbeks või ka eralõbuks. Võib koguni öelda, et Narva seisab autospordi harrastajate poolest Tallinna järel teisel kohal. Ärimeestest oma isikliku sõiduki omavad Tshetverikov, kelle väikest sport-tüübilist "Austine'i" mõnigi on jälginud kadeda pilguga. Siis puuhoovipidaja V. Fomin (omab kinnise "Standard Coventry"), metsatööstur G. Hrjapin ("Overland"), V. Tshizikov ("Adler"), optikäri omanik E. Amos ("Ford"), "Raadiokliiniku" omanik pr. Eleonore Tartland ("Austine"), K. Visnapuu ("Ford"), R. Jakobson ("Erskine"), pr. A. Teder ("Buick"), H. Pirovitsh ("Auburn"), K. Jegorov ("Chevrolet"). Suurkäitiste direktorite ja kõrgemate ametnikkude käsutuses on tervelt viis eraautot. Kalevivabriku dir. Peltzeril on oma isiklikuks tarbeks ilusatüübiline "Fiat" tõld, Kreenholmi dir. E. Skarvan ja abidirektor M. Schmidthil "Hansa" tõllad, J. Mitil ja R. Barnesil "Morrised". Sageli võivad narvalased imetleda ka par. Knobi moodsa voolujoonega Tallinna numbrit kandvat halli tõldautot. Arstidest dr. K. Hoffmann omab "Opeli", dr. Plath väikese "DKW" sportauto, dr. Lebedev "Fordi". Hinnalise "Erskine" E 51, millest mõnigi autosportlane on ihaldavalt silmitsenud, omab proviisor H. Mägar. Advokaatidest on autoomanikeks vaid F. Frank. Hra Franki sõidukit on aga õnnestunud näha vaid mõned tema lähemad tuttavad, kuna sellega sõite pole peaaegu veel üldse tehtud. Auto seisab adv. Frankil juba umbes kaheksa aastat garashis ning on säilitanud isegi värvi kummidel. Hiljuti kavatses adv. Frank osta uue sportauto, kuna senine suurtõld erasõitude jaoks pole küllalt otstarbekohane. RAHVALEHT 12.04.1937, LK 8 Tallinn käis kuulamas lõo laulu. Autode kevadine "paraad" Pirita teel. Kuigi pole veel saabunud see õige "grüünes" käimise aeg, oli eilne ilus pühapäev meelitanud tuhandeid tallinlasi linnast välja. Võeti ette õige pikki jalutuskäike Kadriorgu, Piritale, Kosele, Pelguranda, Veskimäele ja "Roc al Maresse". Linnast välja viivatel teedel liikus inimesi aina vooris. Metsaservadel ja mererannal tunti end keskpäeval juba õige mugavalt. Tuulevarjulistes kohtades võis juba siin-seal näha päevitajaid. Kevadine päike on ju kange "hakkama". Vaja kasutada aegsasti võimalusi, et rannaelu hooaja alguseks juba ilusasti pruun olla. Suurem osa aga jalutas niisama ringi ja kuulas lõokeste laulu. Veskimägi on kohaks, kust pealinlane kevadel oma lauale käib toomas sinililli. Turul neid igatahes juba müüakse. Kes neid aga lootis Veskimäeltki saada, see eksis. Veskimäe põõsastikud on nii tihedad, et päike veel pole suutnud õisi maast välja meelitada, kuigi neid otsiti hoolega, lükates kepiga kõrvale läinudaastast rohukulu ja lehti. Nii tuldi tagasi kas nööpauku pistetud pajukiisuga või sarapuu-urbadega, kuna ju needki on kevade sümboliteks. Kevadine kärsitus on haaranud hipodroomi rahvagi. Kuigi hooaja avamine toimub alles tuleval pühapäeval, võis nüüd juba näha kogu päeva alalisi hipodroomikülastajaid käimas "maad kuulamas". Sõidutee on juba päris tahe, kuigi platsi keskpaigas on veel suuri veeloikusid. Kilomeetrite pikkusena lookles päikese käes läikivate autode karavan Pirita ja Tallinna vahelisel teel. Tahe tee ja soe ilm olid ahvatlenud Piritale eelkõige uute autode omanikke, kes masinate uudsusest tingitud "sammuva" käiguga - maksimaalne kiirus 40 km! - demonstreerisid oma saledat voolujoont. Jalutajad leidsid endale sobiva ajaviite kilomeetrineelajate firma mõistatamisega. "Buickid" kannavad uutes mudelites oma nime jahutajal ja kujunesidki seepärast eelistatuimateks jalutajate keskel, kes püüdsid asjatundmatuid kaaslasi meelitada kihlvedudele. Kui võtta pühapäevaseid väljasõite eesoleva suve autohooaja eelmänguks, võib väita väikeautode levimist suurte sõidukite kõrval. Pirita teel vilksatas mööda kümneid "Adlereid", "Opeleid", paar "Austinit", mõned "Mercedesid", üksikud "Buickid" ja "Pontiacid", kelledest viimasel on stiilne kitsas jahutaja. Oodatakse suure huviga, millal keegi ostab kääbus-"Fiati", itaallaste rahvaauto, mis hinnalt odavam "Austinist". Suurte "General Motorsi" sõidukite tavaliste tumedate värvide hulgas võis pühapäeval tähele panna nähtavasti moevärviks kujunevat tuhmjalt läikivat hõbehalli. "Philipsi" dir. Greve omab selles värvis esindusliku "Buicki", dir. R. Martinson samavärvilise rassilise "Pontiaci". Need hõbehobud tunduvad hiiglastena väikeautode mesilastena sumisevas jõugus. DKW-autode sõprade arv näib ka käesoleval aastal olevat suur. Ins. Pääbo ei ole vähemalt seni vahetanud marki ja tema alatine kaaslane majaomanik Rutkovski mahutab vaevu oma "hiilgava pikkuse" väikeauto sisemusse. Kaupmees Herbert Kaarman on niisamuti suures vaimustuses väikeauto hüvedest. "Adleri" tiivad kannavad hr. A. Raidnat perekonnaga ning hr. Mühlen on vahetanud üksnes hobusejõudude arvu, jäädes kotkale ustavaks. "Adlereist" eelistatakse nähtavasti pudelirohelist värvi. Naised väidavad selle olevat sobiva eriti blondiinidele. Autoomanike pere näib sel aastal ilmselt "naisestuvat". Peagu iga kolmanda masina rooli taga võib näha elegantselt rõivastunud daami, kes hooletu ükskõiksusega juhib oma "Stoewerit" või "Mercedest" läbi kitsaste tänavate kardetavate käänakute või vajutab kergemeelselt gaasipedalile nöörsirgeil kohtadel Pirita teel. Pirita ise kannab kevadise ärkamise märke. Kuival rannaliival lahutavad tuule käes sooje päid laupäevaõhtused lõbutsejad ning näitsikud püüavad saavutada moodsat näovärvi esimeste päikesekiirte ja tumeda puudri abil. Siin võib kohata Tallinnas elutsevaid diplomaate otsimas kevade õisi ja teatrite lavajõude hingamas mereõhku vastukaaluks kulissidetagusele tolmule. Päris looduse sõbrad otsivad varjulisemaid kohti metsa all või rändavad mööda Lükati teed Kose poole. Pärast kella kolme aga veereb tagasipöörduvate autode laviin mööda laia asfaltteed Tallinna poole. Siit võib asjasthuvitatu leida tõelisi asfaldiõisi, keda kevad meelitab päevavalgusele. /Fotoallkirjad: "PIRITA RANNAL püüdsid esimesi kevadpäikese kiiri teedeministeeriumi insener Nemirovitsh-Dantshenko ja ins. Adams abikaasadega (pilt vasakul). Edasi - pr. L. Martinson "tuulutab" oma tuliuut hõbehalli "Pontiaci". Paremal näeme sõjaväelasi "rännakul" Pirital. Vasakult kol. Mullas, pr. Kurgal, hr. Kurgal ja pr. Mullas. Väike "shotlane" on Kurgali perekonna noor võsu." Vt: dea.nlib.ee/ UUDISLEHT 13.05.1937, LK 6 Naised ihkavad rooli Autode arv kasvab suure kiirusega. - Nõudeid ei jõuta rahuldada. Eestis valmistatakse ka automootoreid Mootorspordi uudiseid tänavusel hooajal "Auto pole tänapäeval enam luksusasi, vaid igapäevane hädatarvilik liiklemisvahend," tähendas üks pealinna autoasjanduse tegelasi. Sama isik jutustas veel, et Eestis, eriti Tallinnas, on kolme viimase aasta jooksul juurde siginenud nii palju uusi autosid, et praegu oleme ees ses mõttes tublisti oma naabrist Lätist, isegi Soomest. Tallinnas võib igal sammul näha moodsamaid voolujoonega sõidukeid, mida näit. Riias näeb veel harva. 1. maist algas autospordi hooaeg. Katsume, ühenduses sellega, anda väikese ülevaate meie autoasjandusest. Auto ostmiseks inimestel raha on Läinud aasta jooksul toodi meile sisse ligi 1000 autot, neist 467 sõiduautot ja 507 veoautot ning veoautode alust. Tänavu nelja kuu jooksul on autosid sisse veetud ligi pool läinudaastasest üldsisseveost. Nimelt on sisse toodud koguarvus 437 autot, mis teeb välja ligikaudu pool läinudaastasest sisseveost. Autode sisseveo suurenemine aasta-aastalt näitab, et meie inimestel ei puudu raha autode ostmiseks. Enamik sissetoodud masinaist moodustavad veoautod ja nende alused, suur protsent langeb siiski aga ka puht sõiduautode arvele. Nii on tänavu 437 sissetoodud autost olnud 21 veoautot ja 234 veoauto-alust, ülejäänud sõiduautod. Toll sõiduautodelt on praegu võrdlemisi kõrge - 100 kr. hobusejõult, kusjuures masinatelt alla 11 hobusejõu on tollialandus 25%, seega 75 krooni ühe hobusejõu kohta. Varemalt toodi enamik masinaid sisse Saksast ja Ameerikast. Arvesse võttes, et Inglismaa meilt kõige enam ostab, on nüüd suunatud suur osa sisseveost Inglismaale, kust tänavu on toodud 32% kõigist mootorsõidukitest. Läinud aastal oli Saksamaa selles mõttes alles esikohal, Inglismaale langes siis ainult 21% meie üldsisseveost sellel alal. Ärimehed kuulukse kurtvat, et autosid lubatavat sisse tuua vähem kui nende järgi nõudmine. Arvude järele otsustades on sissevedu siiski küllalt suur. Vähem on sisse lastud meil tänavu mootorrattaid, millega maa üleujutamist ei peeta soovitavaks. Eestis võiks teha autosid, kui oleks turgu... Kas Eestis võiks valmistada autosid? võiks küsida praegusel "autoajajärgul". Selle küsimuse peale vastas pealinna suuremaid autoparanduse töökoja omanikke H. Feierbach, et see on täiesti võimalik. Autode osasid valmistame juba aastaid. Need enamjaolt ei lähe aga mitte müügile meie oma tööstuse sildi all, vaid ikka välismaa kaubana! Selle kohta tähendab hr. Feierbach, et "iga äri müüb kaupa nõnda nagu ostja tahab." Autosid oleks meil võimalik valmistada, kui oleks vaid turgu. Eesti turu pärast seda siiski teha ei jõua. Meil on aga siiski tehtud automootoreid. Nimelt kaks mootorit Feierbachi töökojas, mis praegu teenivad töökoja oma sõidukeid, ning käivad päris hästi. Mis mootori ja aluste tegemise meil kalliks teeb, on stantsimisetööd. Selle jaoks sisseseadeid teha nõuaks suuri kapitale, mis esijoones pidurdabki meil oma autode valmistamist. Aga võib olla kahekümne aasta pärast... Daamid rooli taga Oli aeg, kus kardeti naisautojuhiga sõita. Nüüd pealinna tänavail see on päris igapäevane pilt, kus näeme naisi rooli taga. Enamikus need on ise (või nende mehed) autoomanikud ja nõnda ei tarvitse muret tunda, et satuks "hädaohtu" tavalise kodaniku elu. Kuid see kartus on õieti päris asjata. Siiamaale oleme kõige vähem kuulnud küll, et naised kedagi oleks alla ajanud või teinud muud kurja oma "hobusega". Lugu on aga praegu nõnda, et NMKÜ autokoolis õpib silmapilgul umbes 10 naist mootorit valitsema. Need on enamikus kõik naised, kes omavad ise masinaid ja tahavad saada teise järgu juhtimisload. Kui aga üldse kokku võtta kõik need naised, kes autoasjandust studeerinud, saame nende arvu kõvasti üle saja. Need daamid omas enamikus on pärit pealinnast. Pealinn kõige ees Sissetoodud autodest suurem enamik on jäänud kõik Tallinna. Linna ehitusosakonnas on registreeritud tänavu kevadel umbes 200 uut numbrit. Osa neist kuulub küll autodele, mis toodud maakondadest Tallinna ja saanud siin uued numbrid, enamik siiski on uutele sõiduriistadele, mille arvu võiks arvestada umbes pooleteisesajale. Ja nagu selgub, on enamik autode ostjaid ärimehed. Autoklubi uute liikmete arv kasvab seetõttu ka iga päevaga. Autoklubi värskemate liikmete nimekirjas leiame praegu 16 uut nime, kes nüüd või varemalt saanud autoomanikeks. Need on: pr. Valentine Linholm, Nikolai Toomingas, G. E. Lagus, Verner Kask, Ernst Roht, Kr. Uggur, Kurt Seisler, ins. E. Sulg, ins. Max Paabo, A. K. Herodes, dr. B. Vahtrik, Rud. Lepik, Th. Koppel j.t. Praegu on klubil ees väljasõidu korraldamine Soome, kuhu on seni üles antud 22 autot. Väljasõit on aga küsimusmärgi all, kuna ei ole seni saadud veel vastust Soomest. Kel raha, sõidab välismaale Tänavu on kuulda, et eriti palju autoomanikke tahab kasutada suvel võimalust, et oma masinaga teha "üks väike ots" välismaal. Eriliseks põhjuseks on muidugi Pariisi maailmanäitus, kuhu jõukamad tõttavad omnibuse asemel oma sõidukitega. Praegu viibib välismaal juba rida autoomanikke. Neist võiks nimetada tööstur A. Tõnissoni, kes sõitis Genfi, et seal näha oma tütart, kes tänavu lõpetab Genfi ülikooli. Ärimeestest viibivad veel välismaal A.-S. Kilgase omanik ja direktor O. Kilgas, riidekaupmees N. Teliste (end. Teisenroth), dir. A. Kõva Tartust, pr. konsul Rosenberg Tartust j.t. End. lendur K. Siniveer alustas mõni aeg tagasi oma NSU mootorrattal reisu Soome kaudu ümber maailma. Mootorimeeste tänavune tegevuskava Hooaja avamine tänavu toimus teatavasti juba 1. mail. Eesti Autoklubil on tänavu tegevuskavas rida uusi üritusi, peamiselt väljasõitude näol. Eelpool nimetatud Soome sõit tahetakse teostada 18.-27. juunini Leningradi kaudu. Suurem väljasõit on veel ette nähtud 24. ja 25. juulil Kohtla-Järve põlevkivikaevandusse. Iga-aastane kilomeetrisõit Raudalu maanteel toimub tänavu 23. mail, väljasõit Aegviitu on 6. juunil. Koos Eesti Motoklubiga korraldatakse tänavu esmakordselt tähesõit Tallinn-N.-Jõesuu. Augustis on 270-km. maastiku kiirusesõit. Eesti mootorratta spordikalendris seisab tähtsamate sündmustena kõigepealt 1. km. kiirusvõistlus Raudalu maanteel, mis peetakse 17. mail, enne autode kiirussõitu. Seejärel tuleb hipodroomivõistlus 23. mail ja maastikuvõistlus Tartus 6. juunil. 23. juunil on Tallinn-N.-Jõesuu tähesõit, mis korraldatakse koos automeestega. 4. juunil on maastikusõit Rakveres ja 16. juulil samasugune maastikusõit Pärnus, 25. - Viljandis ja 29. aug. Tallinnas. 11. juulil on teine hipodroomivõistlus, millest sissetulek läheb tähesõitjate saatjateks Pariisi. Tähesõit Pariisi toimub 2.-5. sept. Eesti Suursõit (TT) peetakse Kose-Pirita ringteel tänavu 26. septembril. RAHVALEHT 28.06.1937, LK 8 Sõna-pilti pealinna autorahvast. Kui palju igatsevaid ja paraku kadedaid pilke saadab möödakihutavaid eraautosid! Vähe on neid, kes ei unistaks kord istuda oma autorooli taga ning sellise kilomeetrineelajaga võita kaugusi mängeldes. Kõigist "odavaist" autoseeriaist hoolimata on see sõiduk siiski jäänud esemeks, mida ei suuda endale hankida kaugeltki mitte iga mees. Ennustatakse küll, et ka Euroopas valmistatakse peatselt "rahvamasinaid" ja töölinegi võib jätta vabriku väravate ette oma auto ootama, nagu Ameerikas, kuid praegu tundub see siiski veel täitumata unistusena. Vaatleme pisut, kes võib oma autos kihutada mööda maailma, tundmata end seotuna kaugustega ja kartes ainult üht: end hästi varjavat politseinikku. Väikeautod ja daamid. Meie tänavapildi "autoküljele" annavad ilme peamiselt keskmised ja väikesed autod. Suure masina ilmumine tänavale tekitab meil sensatsiooni. Autohuviliste arvukas pere uudishimutseb sellist haruldast nähet pidevalt. Väikeautode eelistamine on meil toonud ka rooli taha enam daame kui varasemail aastail. Seda "naisführerite" arvu kasvamist võib vast kirjutada ka õrnema soo spordistumise arvele. Sümptoomiline on ka nähe, et endiste aadlike nimesid võib üha sagedamini leida autoomanike loetelust. "Vaesestumise" periood on neis ringkonnis nähtavasti möödumas ning noorem põlv saavutab vähemalt majanduslikult praegu endise positsiooni. On paraku võimatu serveerida käesoleva kirjutise kitsas raamistikus loetelu kõigist autoomanikest Eesti vabariigis. Mainime üksnes neid, keda oleme näinud kas ülbe näoga meist mööda kihutamas või lahke käeliigutusega kaasa kutsusmas ning ka neid, kellest autoomanikke ringkondades kõneldakse. Alustades daamidest ei saa mainimata jätta juba peagu naissõitjate sümboliks muutunud pr. L. Martinsoni, kes peale ühesuvist kõrvalhüpet "Plymouthiga" on taas pöördunud ustava "Pontiaci" juure. Väikeautot juhib "Kave" direktori abikaasa Olga Vellner. Samanimeline raadiotööstur Kullasepa tänavalt pr. Salme Vellner on ka väikeauto "Austin" omanik. Pr. Salme Rebane, fotoäri "Fotra" omaniku abikaasa, istub niisamuti "Austini" rooli taga, kuna prl. Girard ja prl. Ellinor Rosen on eelistanud "Adleri" võimsaid tiibu. Pr. K. Wistinghausenit, "Ephagi" kaasomaniku abikaasat, nähakse sõitmas helebeezhi "Hansaga". Prl. H. Lintsov säilitab endiselt valkjaskollase "Mercedesi" ning pr. Adoff juhib kindlakäeliselt oma "Renault'd". Pr. Juta Maasik on eelistanud "Austinit". Kalleim eraauto on vesivarustuse- ja keskküttetööstuse omanikul Aleksander Tõnissonil, kes sel aastal ostis "Packardi", makstes selle eest 9000 kr., peagu miljon senti. Kuigi m.s. pankur Kl. Scheelil, suurtööstur Chr. Rotermannil ja Joak. Puhkil on tegelikult kallimad masinad: "Horch", "Maybach" ja "Cadillac", on nende väärtus mudeli vananemise tõttu praegu väiksem. Suuri ja kallimaid masinaid eraisikud praegu palju ei osta. Enamus neist on müüdud riigiasutustele ja omavalitsustele. Alles hiljuti ostis ka piiskop endale ja konsistooriumile luksusväljaande "Nashist". Keskmisi masinaid, nagu "Buick", leidub pealinnas suhteliselt vähe. Hollandi tööstuse "Philipsi" Eesti osakonna juhataja hr. R. Greve sõidab hõbedase "Buickiga", kaupmees N. Telistel on punane masin, tööstur ja kaupmees H. Rõivasel must "Buick" ning kirurg dr. B. Vahtrik pääseb kiiresti haigete juure hõbehalli "Buickiga". Shokolaaditööstur A. Brandmann on mitu aastat pidanud "Buicki", mille vahetas nüüd uuema mudeli vastu. Praost H. Kubu vana ja ustav masin täidab endise agarusega oma ülesandeid. Kummitööstus "Põhjala" osanikke H. Feldman vahetas abielludes prl. Salme Lottiga "Estonia" teatrist ka oma poissmehepõlve "Studebakeri" sinise "Buicki" vastu. Majaomanik Urlal on sama masin, millega ta praegu viibib matkal Jäämere kaldale, Petsamosse. Kaasa sõitsid ka K. Siitan ja ehitusettevõtja Kott, mõlemad "Nashidega". Elegantse "Packardi" omanike hulka kuuluvad Tallinnas tööstur G. Puskar, Brandmanni shokolaaditööstuse ärijuht, a.-s. "Kalanduse" omanikke Kolumbus ja pr. Kert, mööblitöösturi lesk. Tartus sõidab "Buickiga" telefonivabriku dir. A. Kõva. Keda veel näeme rooli taga? Tartus osatakse ilmselt korraldada äriasju (Tartu abstraktne vaim muutub realistlikumaks). Nii on "Mareti" omanikke Verner Kask "tõstetud" autoomanike "seisusse", Anton Karm ja Elmar Einaste on muutunud jalakäijaist autoomanikeks. Kindlustusseltside inspektoreile on auto tähtis kiire liikumise soodustaja. Artur Vitsur Viljandist "Eeks-Maja" inspektorina hankis "Austini", millise omavad ka "Eesti Lloydi" inspektorid Vootele Kuhlberg ja H. Detlaus Tartust. Provints näib väikeautosid eriti eelistavat. "Austinid" on veel Konst. Saksal Tartus, Hugo Lillel Rakveres, sõjaväelasel G. Hõdrejärvel Võrus, kus Joosep Alaveril on isegi "Austinite" paar olemas, Joh. Toimetajal Paides jne. Tallinnas on seda automarki näha mootorsportlasel R. Naerimaal, büroojuhatajal R. Redlichil, puutööstur Anton Krosgasel, arh. Eug. Sachariasel, raamatupidajal Herb. Poormanil jne. "Adleriga" "lendavad" mootorsportlane A. Raidna, leivatööstur Karl Freiberg, raadiotööstur Tidrik Maasik, kelle abikaasal on "Austin", Fr. Johanson Petserist, tööstur K. Glaudan, ärimees R. Taube, ärimees Paul Raidna, a.-s. Tormoleni dir. Mühlen jne. "Mitmehobusetõllaga" näeb veel sõitmas ehitusettevõtjat Anton Reid, kes ehitab "arstide maja" V. Karja tänava nurgale, õigusteadlast Anton Roosvee'd, ins. Ev. Mägimäe'd Nõmmelt, koloniaalkaupluseomanikku Ed. Hansenit, jalanõudetööstuse omanikku O. Waldsoni, hambaarst Joh. Valdmani, tööstur R. Lepikut Tartust, Nik. Tomingast Tallinnast, mereväelast ja äriomanikku Georg Lagust, Ernst Nasserit Petserist, kinnitusjaoskonna sektretäri Felix Ojandit, rahvuskogu liiget A. Linholmi, Kristjan Ugurit, agentuuräriomanikku Kurt Seislerit Viljandist, "Extraktori" dir. E. Sulge, ins. Max Pääbot, Th. Koppelit Elvast, Vold. Loitet, Edgar Õunapuud, adv. Jaan Poskat, Mihkel Siimi j.t. Palju välismaalasi Sel suvel on Eestit läbistanud arvukamalt välisautosid kui kunagi varem. Põhja poolt sõidetakse siitkaudu Pariisi maailmanäitusele. Arvuliselt on Eestit külastanud autodest seni ülekaalus Läti numbreid kandvad masinad. Neile järgnevad Saksamaa ja siis Inglismaa. Väliskülaliste saabumine on igatahes tunnustuseks ka meie maanteedele. /Fotoallkirjad: "Pealinna autoomanikke oma terashobustega. Vasakult: tööstur A. Tõnishof abikaasaga väikesel sõidul inglise auto "Hillmaniga" (A-1825). Keskel "Austin" (A-2120) Eesti-Vene piiril. Vasakult seisavad mootorsportlane R. Naerimaa, prl. Juta Mustik, pr. Salme Rebane ja mootorsportlane S. Trautvach. - Paremal adv. Jaan Poska koos sõpradega väljasõidul oma uue "Chevroletiga" (A-1716)." Vt: dea.nlib.ee/ UUDISLEHT 7.11.1937, LK 3 Uusi autoomanikke Sügisel on endale muretsenud mugavaid sõidukeid rida ärimehi provintsist. Rakvere ärimees Letberg /=Leetberg/ sõidab praegu sisse oma "Adler-Triumphi", samuti nagu ärimees N. Hiiemäe Lelle alevist. Sama firma auto on muretsenud ka Tartu ärimees Prüüs ja ärimees Põlm Tallinnast. 8,5 hobusejõulise tuliuue "Fordiga" sõidavad Tallinna ärimees Adamka ja tööstur Schönbergi tütar. Sama firma auto muretses endale hiljuti ka dr. Sork Haljalast ja ärimees Suurkask Türilt. Uue Packard'i on muretsenud A.-S. "Kalanduse" direktor Kolumbus, dir. Puskar Brandmanni juurest, mööblitöösturi abikaasa pr. Kärt ja tööstur A. Tõnisson. Chevrolet on ostnud dr. Palu, adv. Poska, dir. Uusmaa ja ärimees Brandes. Uue Buick'iga sõidavad vastu talvele dir. Feldmann, ameerika eestlane Valter, Tartu telefoni vabriku dir. Kõva ja dr. B. Vahtrik. Elegantne, saledajooneline must "M. G."-auto, mis äratab tähelepanu Tallinna tänavail, kuulub inglasele Mac Gibbin'ile. RAHVALEHT 13.05.1938, LK 4 Naised ei eksi liiklemismääruste vastu. Tartu daamid rooliratta taga. Tartus rühivad naised ikka enam rooliratta taha. Praegu omab Tartus ligi 30 naist auto ja mootorratta juhtimise loa. Enamik neist on eraauto juhtimise õigusega (2. liigi luba), ent terve rida on õigustatud sõitma ka taksiauto juhina. Huvitaval kombel ei ole 12 aasta jooksul Tartus juhtunud ühtegi määruste rikkumist naissõidukijuhtide poolt. Neile ei ole koostatud ainsatki protokolli. Sõidul on küll nendega vahetevahel juhtunud äpardusi, ent süüdlased on neil puhkudel olnud eranditult mehed. Tõsisema autoõnnetuse elas möödunud aastal üle äriomanik proua Helene Kuus Tartust Pärnu sõidul, kus Viljandi maakonna piires prov. J. Lille autojuht ühe maanteesilla juures ajas pr. Kuusi autole otsa, paisates viimase teetammilt alla. Õnneks ei olnud saadud vigastused just suured ja ka auto pääsis vähemate kriimustustega. Proua Kuus on vanimaid naisautojuhte Tartus. Kutse omandas ta juba 1928. a. koos linna tööstuskooli juhataja V. Raukase abikaasaga. Praegu on tal ostmisel tuliuus limusiin. Rooliratta taha ei karda asuda ka kohviku ja kinode omaniku E. Paabo proua, kes autojuhtimise ameti juba aastat 3 tagasi selgeks õppis. Kodus on autojuhtimisega ka "Esto-Muusika" Tartu osakonna juhataja abikaasa Else Lamp. Tartus tuntud naisõigusteadlane Margot Kanemägi, advokaat Th. Kanemäe naine, oli Tartus esimesi naisi, kes omandas õiguse tsikli juhtimiseks. Enam huvi mootorsõiduki vastu on naised hakanud tundma just kõige viimasel ajal. Möödunud aastal omandas juhiloa 10 tartlannat. Need on: äriomaniku H. Prüüs'i abikaasa, keda sageli võib nüüd kohata B-50 rooli taga; Uuelturul asuva Jakobsoni äri omaniku tütar prl. Vanda Jakobson (B-115); isikliku auto omab ja juhib ärimees Karl Lepa abikaasa Marie Lepp, tehes meelsasti pikemaid tuure Tartust kaugemale oma kerge B-330-ga; B-454 tüüriratast hoiab restoran "Eedeni" omaniku abikaasa Linda Henno. Autot ei ole veel suutnud muretseda, aga nagu eeltoodudki omandasid möödunud aastal juhtimisloa: arstiproua Valentine Deutsch, Tartu linna liiklemisinspektori F. Saarseni abikaasa Alide, ärimehe abikaasa Elfriede Allas, linna tööstuskooli instruktori tütar Viive Süve ja vandeadv. abikaasa Ilse zur Mühlen. /Fotoallkirjad: "Helene Kuus oma B-18 (Fiat) juures. Käsil on ratta ülestõstmine. - Kohvikuomaniku E. Paabo abikaasa lemmiksõidukiga Kambjas kirikuõnnistamisel. - Adv. Margot KANEMÄGI tsikli turjal. Tsiklisport on olnud pikemat aega tema harrastatumaks alaks. - Else LAMP Tartus Tähtvere pargis jälgimas mootorsõidukite võistlust." Vt: dea.nlib.ee/ POSTIMEES 18.09.1938, LK 5 Tartlaste autospordi-harrastusest Hajameelsetest jalakäijatest Kui vaadelda andmestikke autojuhi eksamite õiendamise kohta Tartus, siis näeb, et tartlaste hulgas huvi autospordi vastu aasta-aastalt on suurenenud ja liigub praegu sama tendentsiga edasi. Nii näiteks on 1934. aastal antud välja 44 esimese liigi juhiluba ja 29 teise liigi luba, kogusummas 63 luba. Järgmisel, s.o. 1935. aastal on need arvud esimeses liigis 75 ja teises liigis 48, seega kogusummas 123 või peaaegu kaks korda sama palju kui eelmisel aastal. 1936. aastal on juhilubasid välja antud esimeses liigis 76 ja teises liigis 43, kokku 119. Siin ilmneb küll väike juhuslik tagasiminek võrreldes eelmise aastaga, kuid seda suurem on jälle tõus järgmisel, s.o. 1937. aastal, kus esimest liiki juhilubasid on välja antud 115 ja teist liiki 72, seega kokku 187 juhiluba. Ka käesoleval aastal on autojuhi eksameid üsna rikkalikult õiendatud. Nii oli juba nelja või viie esimese kuu jooksul sooritatud rahuldavate tagajärgedega 61 eksamit esimeses liigis ja 18 eksmait teises liigis, kokku 79. Kuid autojuhtimise õppimine jätkub praegugi endise hooga, ja nii võib arvata, et kõnesoleval aastal ületatakse eelmise aasta arv, või kui mitte seda, siis vähemalt jõutakse sellele tasemele. Kui maha arvata need, kes kutseliste autojuhtidena eksamid on sooritanud, siis näeme, et tublisti on suurenenud n.n. asjaarmastajate-autojuhtide arv, kes harrastavad autosõitu puhtisiklikuks otstarbeks. Eriti kujukalt näitab seda teises liigis tehtud eksamite hulk, kuid paljudel autosportlastel on ka esimese liigi luba taskus, mille tõttu nende hulk veel märksa suurem on. Paljud ärimehed, kes ostnud enestele autod, on sooritanud ka juhieksamid. Tänavu on autoasjandusest nakatatud ka terve rida Tartu arste, kes ka juhiameti selgeks õppinud ja edukalt eksamid sooritanud. Hoogu ja õhutust on selleks andnud üks nende kolleeg, kes ühesuguse suure põhjalikkusega tunneb inimese nina, kurgu ja kõrva labürinte kui ka automootori kolbesid ja tsilindreid ning nende "eluavaldusi". Mitmed Tartu arstid on tolle kolleegi juures autojuhi ettevalmistuse saanud ja eksami hästi sooritanud, kuna õpetaja olevat oma õpilaste suhtes üsnagi nõudlik. Kuid ka mõned teised Tartu seltskonnategelased on tolle tohtrihärra juures edukalt autoasjandust õppinud. Eksamineerijad kohe tundvat ära kui eksaminant on tohtri "autokoolist", sest tema õppeprogrammis olevat mõningaid selliseid üsna raskepäraseid sõidunüansse, mida mitmed teised autoasjanduse koolmeistrid ei õpetavat. Autospordist on haaratud ka paljud Tartu daamid ja üsna mitmed neist enestele ka juhiõigused muretsenud. Paaril viimasel aastal on daamidest autojuhi eksami õiendanud: Vanda Jakobson, Maria Oettingen, Ilse zur Mühlen, Karin Prüüs, Viivi Süve, Elfriede Allas, Aliide Saarsen, Valentine Deutsch, Linda Henno, Ella Viik, Maria Lepp, Hildegard Sütt, Anna Ritso, Zoja Leppma, Leida Kask, Margot Viirman-Kanemägi, Arvida Valdmann, Sabine Schultz, Tamara Uzwansky. Kuna autoasjanduse vastu huvi kasvab ja sellega seoses ka autodega liiklem. tiheneb, siis peavad ka jalakäijad veidi rohkem oma tähelepanu pöörama liiklemisele, et mitte õnnetuseohvriks sattuda. Kevadine liiklemisnädal pakkus sellel alal nii mõndagi näpunäidet, kuid praegu selle mälestusena ei näi olevat säilinud muud kui raekoja ees valgete joontega ära märgitud autode parkimiskoht. Kivisilla juurest, Rüütli tänava otsa kohalt ja mujalt, kus märgiti tee jalakäijatele üle tänava minekuks on need valged jooned kadunud. Ning lugupeetud jalakäijate kohta peab ütlema, et nende hulgas liiklemisala kohta antud seletuste ja juhiste peale vaatamata leidub ikkagi liik selliseid, kes risti üle tänava minnes või jalgteelt sõiduteele astudes on nii iseeneses, et mitte kõrvale ei vaata ja astuvad otse möödatormava sõiduki ette. On see hajameelsusest või hoolimatusest, kuid sellist pilti võib üsna tihti näha. Kui järgmine liiklemisnädal korraldatakse, siis tuleks küll eriosa pühendada just hajameelsetele jalakäijatele. galerii[ät]hot.ee