|
 |
|
 |
|
ESMASPÄEV 08.04.1929, LK 3
Kui tüür on Eeva kätes.
Eesti ainukese nais-taksijuhi jutul. - Lõbusaid ja jubedaid elamusi. - "Autojuht peab teadma kõik." Diplomaat, kes
revolvriga tuli "kosima".
Kolme nokastanud mehega Virumaa metsarägas. Kui masin ei kuula sõna. Jänes ja lasteotsija vanamees. Väljamaale -
lendamist õppima.
"Auto!" - hüüdsin kohvik "Marcelle'i" ukselt. Ja kakaovärvipruunis vormis poisike muretses mulle selle.
Taksiauto oli "Essex" ja selle omanik-juht alati lahke ja naeratav prl. Magda Vitisman.
Ta on meile tuttav juba paar aastat. Esiteks soovis ta astuda lennuväkke ja õppida lenduriks. Seal aga pandi talle ette
võimata tingimused.
Siis õppis prl. Magda autojuhiks ja ostis masina. Nüüd on ta juba aastapäevad sõelunud Tallinna tänavail oma taksiautoga.
"Kuidas läheb?" - küsisin sõitu alustades.
"Enam pole vigagi" - vastas mu Eevast autojuht ja seletas, et esialgu oli suuri raskusi. Temast, kui naisvõistlejast, taheti
lahti saada. Ka sõitjad suhtusid temasse jahedalt. Ta oli uudiseks - oli roheline.
"Esimesed kaks kuud olid eriti rasked" - kaebas prl. Magda. Teda tõrjuti välja seisuplatsidelt. Ärkas küsimus määrata
naistaksiautojuhtidele eriplats. Kuid polnud mõtet ühe taksiauto jaoks platsi määrata.
"Olete ikkagi ainukeseks elukutseliseks nais-autojuhiks Eestis?"
"Vist küll. Siin Tallinnas on küll neli naist esimese järgu juhtimislubadega, kuid neist sõidab vahel ainult pr. Uibopuu."
Mehed lepivad paratamatusega.
"Kuidas vahekord mees-autojuhtidega arenes?" - jatkasin veidi kõrvale kaldunud juttu.
"Suurepäraselt! Minust lihtsalt ei saadud jagu" - naeris prl. Magda.
"Nüüd jääte siis põliseks autojuhiks?"
"Lähemas tulevikus küll. Tulevikus tahan ka auto-võidusõitudest osa võtta."
"Kas lennata kah?" küsisin.
"Jah! Mul on kavatsus müüa auto ja sõita väljamaale lenduriks õppima."
Auto tasub enese.
"Kuidas tasuvus?" - küsisin, et jutuajamist jälle maapinnale tagasi tuua.
"Tasub keskmiselt. Kokku hoides maksan auto kahe ja poole aastaga. Sõidan ainult päeviti. Väga harva olen sõitnud öösel.
Talvel on teenistus pool vähem kui suvel. Bensiinimaks raskendab teenistust."
100 km. kummi lappimist.
"Teete ise jooksva remondi?"
"Jah. Enam-vähem. Kapitaalremonti muidugi mitte."
"Aga rikked sõidul?"
"Neid tuleb ka vahel ette. Peaasjalikult kummidega. Kord sõitsin Rakverest Tallinna - ooh! Seda sõitu ma ei unusta kunagi.
Sadas lumelörtsi. Autos oli mul sõitjaks keegi proua. Kohe sõidu algul tekkis ühte väliskummidest suur auk ja varsti oli
sisekumm ka katki. Vahetasin viimase. Kuid veidi hiljem oli tagavarakumm ka tühi. Nüüd hakkas lappimine. See pole maanteel
ja lumesajus nalja asi. Seitse korda tollel teekonnal pidin seda tegema. Külmetasin ja higistasin vaheldamisi. Ning kirusin
omaette. Küll oli töö! Ega's see polnud lõbusõit tollele prouakeselegi. Ta istus autos ja külmetas. Terve päev kulus meil
tolle 100-kilomeetrilise tee sõitmiseks!"
"Tüütas tublisti?"
"Oh jumal! Kuidas veel! Õhtuks olid mul käed-kondid puruhaiged. Vihastasin südame põhjani auto peale. Sõitsin kodus õue
ja jätsin sinna lahtise taeva alla. Nädal aega ei läinud ligigi. Ei sallinud teda silmaotsaski..."
"Väga naiselik!" - panin vahele.
"Seda nüüd küll" - leppis prl. Magda naerdes.
"Kas armastate - või lasen?"
"Olete mõnikord ka tõsises hädaohus olnud?" - oli mu järgmine küsimus.
"Ainult üks kord - kui see nüüd üldse hädaoht oli" - vastas preili ja jutustas:
"Kord helistati mulle ühest saatkonnast ja paluti seal teenivaid härrasid Nõmmele sõidutada. Täitsin soovi. Härrad pummeldasid
Naaritsa restoraanis ja ma istusin autos ja lugesin taevatähti. Aeg oli kaunis hiline. Korraga tormas üks saatkonna härradest
kõrtsist välja ja jooksis mu juure õue. Revolvrit mu rinna vastu sihtides küsis ta minult: "Kas armastate mind?" - "Mitte
põrmugi!" - "Siis ma lasen - kas teie või enese surnuks!" Kohkusin rohkem kui kunagi varem oma elus. Hakkasin teda rahustama.
Kohale jõudsid ka seltsilised ja joobnud, revolvriga kosiv diplomaat viidi tagasi joomalauda..."
Siis sain kuulda, et ega's prl. Vitismangi tühja taskuga sõida. Mis sa teed, kui ootamatult revolver nina alla pistetakse?!
Öö Virumaa ürgmetsas.
"Ons teil olnud ka teisi sama õudseid juhtumisi?"
Olevat olnud jah, näiteks järgmine - nii nagu prl. Magda selle jutustas:
Olin läbisõidul Rakveres. Kolm taluperemeest-kaitseliitlast avaldasid soovi kojusõita - umbes 20-25 klm. Mehed olid napsutanud,
ja võtsid veel autoski. Mõju oli aga niivõrd suur, et teelahkmel nad ei taipanud anda mulle õiget sihti, ja käskisid sõita hea
õnne peale - kord vasakut, kord paremat kätt. Leidsime end kaerapõllult. Siin taheti pidada üks kaine aru. Peetigi.
Mis koht see on?
- Pole aimu!
- Tagasi! Ja siis vasakut kätt.
Algas pikk metsatee, alguses kaunis rahuldav, siis ikka mudasem, auklisem, kuni lõpuks näen ainult paari viletsaid vankriroopaid
keset paksu metsaräga. Pori oli sügav. Keeldusin edasi minemast ja pöörasin ümber. Sõitjatel polnud selle vastu midagi, sest
ümbrus näis neile ikkagi väga võõras. Pööramisel jäi aga auto mudasse - ei edasi ega tagasi. Lükkasid takka. Ei liigugi. Tõstsid -
ka ei liigu. Hüüdsid appi! Ainult sügav vaikus. Paugutasid revolvri tühjaks. - Ükski koer ei haugu. Nii olime siis eemal inimestest,
põlises sügavas Virumaa metsas. Kottpime, külm sügisene öö. Mehed istusid mätta otsa nõu pidama. Panid paberosse ja suurustasid:
Väike asi! Ma tõstan ühe käega auto välja, aga oot', ennem lähen rüüpan pudelist. Viskasin autost pudeli salaja välja.
- Mitte üks tilk ei saa te ennem, kui olete välja tõstnud, - ütlesin kategooriliselt. Lõpuks sain nad nii kaugele, et
läksid külast abi otsima. - Kaks-kolm kainet meest - nagu ma kinnitasin. Üks meestest jäeti minu "kaitseks". Varsti segas vaikust
magus norskamine. Õudne oli. Külm, nälg ja uni... Korraga kuuldus lärm. Tuli vilksatas puude vahel. Olin rooli najal tukkunud -
takso järele arvestades 2 tundi. Viimaks ometi abi! Rõõmustasin. Kuid kohe imestasin endal pisarad silmi: Kolme purjus mehe
asemel oli nüüd neli! Kuid see neljas oli selle eest vallavanem ja uhke mees. Tekkis riid selle asemel, et autot välja tõsta,
sest üks ütles vallavanemale kogemata kaabakas! Pimedusest kostsid mõned kõrvakiilud ja ähvardus: - Ma lasen su maha! Istusin
rooli taha hinge kinnipidades. Kui viimaks sõnad ja hoobid raugesid ja vallavanem revolvri tasku pistis, julgesin jälle olla
seisukorra peremees. Tagajärg oli see, et kõik ühisel jõul ja nõul autot välja tõstma asusid, mis ka lõpuks õnnestus. Sõidutasin
nad vallavanema tallu välja magama. Ise sõitsin linna tagasi."
Ainult üks jänes!
"Maksavad ka ausasti?"
"Mulle on alati maksetud sõidu eest ausasti. Ainult üks kord - seegi sündis tollesama Rakvere laada ajal ja Rakvere linnas -
jättis keegi noormees mulle sõiduraha maksmata. Viipas kindaga ja põgenes rongi peale, mis jaamast parajasti lahkus."
"Aga kuidas on lood korrektsusega?"
"Ei saa just laita. Vahest tuleb siiski ette joobnud härrasid, kes kõnelevad liig "armulikku" juttu. Neile pean tuletama meele,
et olen ainult autojuht ja - muud midagi. Üldse on sõitjad minu vastu viisakad ja korrektsed."
Härra otsis "lapsi".
"Mäletate mõnda piinlikku juhust?"
"Mitugi. Näiteks too vintis vanahärra, kes istus mu autosse ja käskis sõita "laste juure". Arvasin, et ta oma laste ja küsisin
aadressi.
- Teie peate teadma! - kärgatas sõitasoovija. Lõpuks sain aru, milliseid "lapsi" ta otsis. Ütlesin, et ei tea.
- Peate teadma! Mis autojuht teie olete, kui preilide aadresse ei tea?!
Et temast lahti saada, sõitsin Pärnu maanteele. Seal peatusin umbropsu ühe maja ees ja ütlesin härrale, et kuskil siin peaks
kuulu järele preilisid olema. Härra maksis sõiduraha ja lahkus autost majja. Sõitsin ruttu linnapoole tagasi.
Närvid peavad olema korras.
"Kas õnnetusi ka on olnud?" - küsisin, sest midagi ei tohtinud saladusse jääda.
"On ja ei. Nii kuidas seda võtta. Kohe alguses sõitis keegi purjus autojuht oma taksiautoga mu auto külge. Vigastus oli väike.
Kord sammus keegi viinastanud mees ja teinekord keegi ruttav prouakene mu auto ette. Mõlemad said tugeva müksu külge. Kuid see
ongi kõik, mida õnnetusteks võiks pidada."
"Olete sündinud õnnetähe all."
"Nagu näete!"
Olime jõudnud sihtpunkti. Tänasin küüdi ja lahke jutuajamise eest ning soovisin prl. Magdale edaspidigi palju õnne.
"Mu õnn on õhus" - vastas nahkkuues naisautojuht ja vaatas ülespoole.
Ja-jah! Ma tean - ta unistab ikka lennukist ja lenduri kutsest. Maakamar kõrvetab ta jalgu. Kord on ta juba lendur Kursmaniga
lennanudki. Ta ihkab pilvedesse...
Ja ta naabriks seisuplatsil on taksiautojuht, kes oli kord ohvitser, sõjaministri adjudant ja lendur. Millest tema unistab -
ei tea.
|
TALLINNA POST 29.11.1931, LK 1
Leivateenistus neljal rattal.
Millest on tingitud üüriautode arvu piiramine. - Kõik suured taksoärid on varisenud kokku. - "Shofrite" sõda seisukohtade
pärast.
Üüriautode probleem on praegu Tallinnas teravalt päevakorral. Sõitjate arv on niivõrd kuivanud kokku, et linnavalitsus oli
taksojuhtide viletsa olukorra parandamiseks sunnitud astuma vahele. Vabaveo korralduse määrusega pandi seisma taksiautode hulga
kasvamise võimalus üle praeguse arvu. Nagu tegelik elu aga näitab, ei ole kartagi taksiautode arvu suurenemist.
Möödunud aasta jooksul on taksode arv Tallinnas vähenenud 434-lt 363-le.
Linnavalitsusest igatahes tulevikus uute taksiautode käiku laskmiseks luba ei anta. Taksosid võib ainult uuendada - kui vana
muutub sõidukõlbmatuks või milgil moel hävineb. Nagu sealt poolt seletatakse, on taksode arvu piiramiseks põhjust annud kaks
asjolu. Esiteks on üüriautode teenistus niivõrd väike, et omanikud ei suuda sõidukeid hoida korras. Teiseks tekkis
taksosid läinud aastal niivõrd palju, et nad kohati hakkasid juba takistama liikumist.
Kavatsusel on üüriautode suhtes läbi viia veel mõningaid uuendusi. Karistusi juhtidele kavatsetakse muuta raskemaks, et
vähendada järjest tihedamaks muutuvaid õnnetusi. Välismaade eeskujul tahetakse kaotada signaalid, et vähendada niigi
suurt liikumismüra. Ühenduses sellega tahetakse piirata ka jalakäijate liikumise vabadust, sest tihti juhtuvad õnnetused just
nende ettevaatamatuse tõttu.
Et tutvuneda lähemalt üüriautojuhi praeguse olukorraga ja teada saada, kuidas nad suhtuvad kavatsetavasse uuendusisse, vestis
meie lehe kaastööline mitmete "taksokutsaritega".
Taksojuht, kes seisis Balti vaksali ees, ajas õige pessimistlikku juttu. Istudes juba 1922. aastast peale üüriauto tüüri taga,
kurtis ta järjest kehvemaks muutuvaid aegu. Kõige paremad olid 1924, 25 ja 26. Rahval oli raha ja taksodel teenistust.
Siis aga algas langus. Aasta-aastalt muutus teenistus kehvemaks ja tänavu on ööpäevane läbikäik keskmiselt ainult 5 krooni.
Sellest tuleb elada kahel autojuhil - üks ei suuda ju kuidagiviisi püsida ööd-päevad tüüri juures ja oodata sõitjaid -,
muretseda bensiini, uuendada kumme, teha remonte jne. Kapitaalremondile on seetõttu vaevalt mõelda ja kui auto muutub
sõidukõlbmatuks, puudub peaaegu igasugune võimalus uue muretsemiseks.
Olid ajad, kus igal üüriautol oli kümmekond kindlat tarvitajat, kes sõitsid iga päev või kindlatel nädalapäevadel pikemaid
"otsi". Ärimehed kihutasid siia-sinna ja ajasid äri. Tänapäev on sellised kindlad "kunded" kadunud peaaegu viimaseni. Tuleb
loota juhuslikkudele sõitjatele. Teine häda on, et ei taheta enam sõita taksomeetri järele - peetakse liig kalliks. Isegi
lühemaid maid tuleb sooritada kokkuleppe hinnaga, rääkimata pikematest sõitudest maale, mis tulevad tihti teha 15 sendiga
kilomeeter - seega peaaegu bensiini hinnaga.
Kuidas suhtuvad taksojuhid signaali kaotamisse ja muudesse uuendustesse?
Enne kui signaal kaotada, tuleks õpetada liikuma jalakäijaid. Praegu tolknevad nad kõige rahulikuma südamega keset sõiduteed
ja ei lähe ka sel puhul eest, kui anda signaali. Kui hakatakse karistama jalakäijaid sõiduteel liikumise eest, võiks autopasuna
kahtlemata kaotada.
Suure vea tegevat politsei sellega, et kiire sõidu puhul autot kohe ei peatata, vaid ainult number üles märgitakse.
Kuna igal üüriautol on 2-3 juhti, siis hiljem sõidumääruste rikkujat otsides ajavad need süü üksteise peale ja karistada saab
tihtilugu see, keda viimasena üle kuulatakse, sest teised on endid osanud vahepeal juba "välja rääkida".
Üheks taksojuhtide nuhtluseks on "priisõidu" tegijad. Leidub nimelt teatav liik kahtlasi härrasmehi, kes armastavad teha pikemaid
autosõitusid ja siis leiavad, et "rahakott on ununenud koju." Paar aastat tagasi tuli neid "kundesid" ette peaaegu
igapäev. Kuna aga viimasel ajal petiste karistamiseks on leitud paragrahv, on kõiksugu "kõrgemate riigiametnikkude",
"kriminalistide" ja "Nõmme majaomanikkude" arv jäänud vähemaks. Autojuhid, kes maksnud kallilt "kooliraha", on muutnud ka ise
ettevaatlikumaks.
"Ei meil pole kerge kellegil" kurtis ka teine taksokutsar, kes juba seitse aastat Raekojaplatsil seisnud ja oodanud rahakaid
saksu.
Lõbusõitjad on kadunud peaaegu viimaseni. Üüriautot kasutavad meie päevil ainult need, kes tahavad viimasel minutil jõuda
rongile või viia surmaga heitlevat sugulast haigemajja operatsioonile. Ka mõned kõrtsilaua äärde tukkuma jäänud "tegelased"
tuleb hilisel öötunnil sõidutada koju, kuid nendega on tihtilugu sõiduraha pärast sekeldusi.
Et üüriauto vähe sisse toob, näitab juba see, et kõik suuremad takso-firmad, Klimberg, Grünbach j.t., kel oli autosid kümnete
kaupa, on jäänud pankrotti. Kuidagiviisi elada saab ainult see, kes ise on omanik ja juht, nagu praegu Tallinnas ongi. Leidub
ainult mõned üksikud, kel on 2-3 autot.
Kuna võistlus on suur, siis on taksojuhtide endi vahel alatasa "löömist" paremate seisukohtade pärast. Linnavalitsuse poolt on
ette nähtud üle neljasaja üüriauto seisukoha, kuid kõiki neid ei kasutata. Paremaks peetakse seisukohti, mis asuvad ringpuiesteel
või seespool seda - Vabadusplats, Veneturg, Raekojaplats jne. Kuigi üüriauto võib oodata igas seisukohas, on aja jooksul välja
kujunenud mingi omandusõigus teatud seisukohale. Tavaliselt Raekojaplatsil seisval autol ei maksa teha katsetki aset
võtta Vabadusplatsil või mujal. Tal ei tehta seal lihtsalt ruumi, aga kui "võõras" poetabki end kusagile vahele, siis kihutatakse
ta varsti minema omal jõul või politsei abiga. Sellega ongi seletatav, et lehtedest võib leida tihti kuulutusi: "Autojuht, kel
omal seisukoht, otsib teenistust." Kõigil tähtsamatel seisukohtadel on seatud sisse kindel kord - kõige varem seisukohale asujal
on "telefoniõigus" jne. Mõnel seisukohal on isegi ametis korrapidaja, kes mõne koha vabanemisel nurga taga järjekorda ootava "oma
mehe" platsi kutsub ja kedagi teist ette trügida ei lase.
V.R.
|
(1. osa Tallinna erasõidukid vt VABA MAA 18.09.1932)
VABA MAA 22.09.1932
Miljonid kroonid veerevad tänaval.
1.200.000 krooni Tallinna taksoautode all.
Üürimasinate kibedad valupäevad.
2. Oli vanas Vene riigis seaduseks: kellel ei ole hobust, kõndigu jala. Nagu tänapäeval suurem osa igasuguseid seadusi
on elanud oma päevad üle ja vajavad aegajalt revideerimist, nii on lood ka selle seadusega. Kui ei ole hobust, siis üüritakse
see, kui pole autot, ja sellega ometi on vajadus sõita, siis maksetakse selle eest renti ja ta on soovija käsutuses.
Peale vabadussõda polnud Tallinnas üldse taksoautosid. Olid küll üüriautod, kuid sõit nendega tuli kallis ja selle tõttu jäi
voorimees ikkagi kättesaadavamaks. Kuid "majandusliku õitsengu" tulles toodi meile sisse rohkel arvul igasuguseid masinaid,
mis rakendati üüriautodena tööle. Rahval tollal veel raha oli ning autod võeti sellepärast suurem hulk kõik järelmaksuga.
Väljavaated tulevikku lubasid teha võlgu ja nii tekkis meil viimaks taksoautode park.
Veel mõni aasta tagasi oli taksoautosid Tallinnas üle 500. Läinud aastal loeti neid 396 ja käesoleval aastal on nendest veel
55 lahkunud. Järele jäänud seega 341 masinat, enamikus juba sellised, mis tugevasti sõitnud ja tihti vajavad remonti. Uute
taksoautode käikulask on linnavalitsuse sellekohase määrusega piiratud, et mitte tekitada taksoautode üliküllust, nagu sellest
mõni aasta tagasi oli tõsine jutt.
Taksoautodega samal ajal tekkisid ka takso-mootorrattad. Varem oli neid rohkem, kuid käesoleval aastal on neid vaid 2. Sõit
tuleb nendega veidi odavam ja selle tõttu leiavad need võrdlemisi rohket kasutamist.
Millest on tingitud taksoautode kahanemine viimastel aastatel? Esimeseks kindlasti see asjaolu, et masinad on vananenud ning
selle tõttu on tulnud neid sõidust kõrvaldada. Osa taksoautosid on muudetud eraautodeks, kuna osa neist on viidud maale
teenistusse - väiksematesse linnadesse ja alevitesse.
Taksoautode hulgas on enamik autosid "Chevrolet'd". Võrdlemisi odavahinnalised, sellepärast osteti neid omalajal ka rohkesti.
Järjekorras tulevad "Chryslerid", "Citroenid", "Renault'd" ja "Graham Paige'id". "Essex'eid" on ka kaunis rohkel arvul, kuid
viimasel ajal on just nende arv hakanud kahanema. Selle põhjuseks on asjaolu, et "Essex" autode esindus kaotati Tallinnast,
milletõttu see tüüp näitab Tallinnas ilmselt vananemistunnuseid.
Taksoauto keskmine päevane bensiinitarvitus on 20 liitrit. Võtame keskmiselt liitri hinnaks 30 senti, siis teeb bensiin välja
6 krooni päevas. Siia lisandub veel õli ja kummide kulu. Need kuuluvad n.n. otsekoheste kulude hulka. Kaudsete kulude hulka
kuulub amortisatsioon, autojuhi palk, garaashi üür, remont jne. Arvesse võttes, et viimasel ajal teenimisvõimalused on muutunud
üha väiksemaks, kulud aga endiseks jäänud, siis ei tule imestada, et taksode arv väheneb.
Praegu on Tallinnas liikuvate taksode keskmine vanus 4-5 aastat. Seega n.n. parajas eas. Auto keskmiseks eaks on 6-10 aastat,
muidugi olenevalt sellest, kuidas teda hoitakse ja remonditakse. Kui arvata taksoauto keskmiseks väärtuseks 3000 krooni, siis
sõidab Tallinna tänavail taksode näol ringi umbes 1.200.000 krooni. Kui siia juure veel arvata 2.000.000 krooni, mis paigutatud
eraautodesse, siis näeme, et liikumine Tallinnas nõuab enesele kaunis suuri summasid.
Viimasel ajal on maailmas saanud mõõdupuuks, et riikide kultuurilikkust arvestatakse autode arvu ja tarvitatava seebi hulga
järele. Võrreldes teiste riikidega peame siiski tunnistama, et meie autoasjandus ei ole veel väärt seisma teiste kultuurriikide
kõrval. Esimeseks takistavaks asjaoluks on meie riigi väikesed dimensioonid. Raudteede võrk on kaunis tihe ja selle tõttu jääb
autodel liiklemise alal täita võrdlemisi väike ülesanne. Teiseks: ka Tallinn on väike. Elutempo ei ole siin niivõrt intensiivne,
et sunniks peale viimast võimalikku kiirust. Selle tõttu on autosõit meil ikka ja alati olnud enamaltjaolt lõbusõiduks.
Välismaal töötavad suured taksoautode ärid, millel sadandeid masinaid päeval käigus. Meil puudub selline äri täielikult. Meie
taksode omanike hulgas on kõik sellised inimesed, kes kunagi ostnud auto või kaks ning siis need teenima pannud. Omal ajal oli
Klimbergil küll rohkesti autosid, kuid Klimberg likvideeris oma ettevõtte ja nii on taksoauto pidamine jäänud taksode omanikele
väikeseks kõrvalsissetulekuks. Eriti aga nüüdsel ajal.
Taksoautode omanikel on käesoleval ajal suur mure kaelas. Nimelt on hulk masinaid ostetud järelmaksu peale aegadel, kui olid
veel olemas rahuldavad teenimisvõimalused, mis lasid endale panna mõnesuguseid lootusi. Nüüd on aga raha visa sisse tulema ja
selle tõttu on paljud autod lõpetanud oma sõidu Tallinna kivistel tänavatel ja rännanud teistesse kätesse, peaasjalikult maale.
Maa hakkab autoasjanduses jõudma järgi Tallinnale. Seda näitavad viimasel ajal kõik tunnused.
|
UUDISLEHT 22.09.1936, LK 7 /katkend/
Inimesed kodumaata
"Aristokraatlik" Tallinn.
Emigrandid - valge Venemaa viimased pojad. - Kuidas elavad vene pagulased Tallinnas? - Endisest hiilgusest järgi vaid mälestused.
- Vürstide ja krahvide proosalised elukutsed. - Sõjakooli teadmistega sõtta lutikate vastu!
. . .
Aadlikud autorooli taga
Oleme kuulnud, et Pariisis vene aristokraatide eelistatuimaks elukutseks praegu on autojuhtimine. Järgijäänud veeringuist
ostetakse auto ja see võimaldab mängida väikeses mõõdus oma peremeest, nagu seda vanasti oldi harjutud elama.
Ka Tallinnas on mitmedki autojuhid aristokraadid.
Nii seisab Laial tänaval oma autoga krahv Benningsen. Benningsen'i nimi oli omal ajal Vene aristokraatide hulgas üldtuntud.
Mõisad ja lossid - kõik need olid kord - "milleks neid meele tuletada", lööb käega krahv Benningsen autorooli tagant, kui
juhime jutu sellele teemile. Ent vene polkovnik juba välimuselt on tavaliselt elektrijaama juures seisva takso A-890 juht -
polkovnik Shukovski. Polkovniku hiilgava mundri asemel kannab mees nüüd autojuhi lihtsat rõivastust. Endistest ohvitseridest
on veel autojuhtideks Mihail Migunov ja nüüd Vladeikin'i nime kandev pagulane. Samuti ka emigrant Boris Kordes, kelle perekonnal
jäi Venemaale väärtuslik margikogu, on autojuht.
. . .
/Foto: End. Vene ohvitser - praegu autojuht Mihael Migunov rooli taga./
|
UUS EESTI 4.10.1936, LK 3
Moodne sõiduk ja selle juht
Auto võidukäik - muutunud elutempo.
Tehnika võidud muudavad ühiskonna elu palet, tema struktuuri. Tekivad uued elukutsed, suruvad endisi kõrvale, tekib uus elutempo,
uus hingeelu. Parimaks näiteks selle kohta on voorimehe ja troska taganemine autojuhi ja auto eest. Sellest on kõigest paarkümmend
aastat tagasi, kui Tallinna tänavail äratasid tähelepanu mõned kohmakad sõidukid, millel polnud enam hobust ees, mis veeresid nii
öelda iseendast ja märksa kiiremini kui pukiga troskad, ajades tagant natuke sinist suitsu välja, tuututades kohutavalt. Uut riista
nimetati pika sõnaga automobiiliks, lühendada seda veel ei juletud. "Kutsari", kes hoidis ohjade asemel kätes tüüriratast, hüüti
shofferiks või lihtsalt "sohveriks". Nii uuele riistale kui ka selle juhile vaadati esiti umbusaldusega, aga sellejuures ka salajase
aukartusega. Esimeste autode omanikud kui ka juhid olid iseteadvad. Miks ka mitte, kui uut imeriista kardeti ja imetleti! Hobuste
omanikud tegid isesõitja oma pilgete märgilauaks. Vist ütles instinkt neile, et see riist kord hobuse kõrvale tõrjub. Et see aga
nõnda lühikese aja jooksul sünnib, seda ei mõistnud küll keegi ette näha.
Kes võis arvata, kui sepp Rammo auto üksi voorimeeste ja jalakäijate vahel liikus, et mõnekümne aasta pärast Tallinna tänavad kihavad
moodsatest Citroenidest, Renault'dest, Fordidest ja Benzidest! Et voorimeest veel harva näha ja et ta oma hobuse ning vanamoelise
sõidukiga juba kui haruldus tähelepanu äratab! Et troska varsti muinsuskaitse alla läheb.
Praegu on suurematelgi maanteedel alatasa autosid liikumas, juba omab mõni taluperemees väikese "masina". Väikesed poisid linnas
kõnelevad omavahel juba autotüüpidest ja teavad väga hästi, et Renault on Fordist kaugelt parem. Rohkearvuline autojuhtide seisus
on omandanud kaalu ja lugupidamist, kuna nad varemini liigse iseteadvuse tõttu omasid mõnigi kord soovimatuid kombeid. Autojuhiks
ei häbene nüüdsel ajal hakata haritlanegi, kui ta aga selleks ametiks raamatutega silmi pole rikkunud.
Meie maalt päritoleva filosoofi krahv Keyserlingi arvates on autojuht nüüdisaja ühiskonna iseloomustavam liige. Seda ütles Keyserling
juba aastakümne eest, kui selle kutse esindajaid oli veel mitmevõrra vähem kui praegu.
Autode kiire liikumine ja nende rohke arv iseloomustavad nüüdisaja elutempot ja inimese muutunud hingeelu. Ikka suurem tunnikiirus,
ikka pinevam ruttamine ja tõttamine. Kas see inimkonna tõelisele arengule kasulik või kahjulik, see on hoopis teine küsimus.
Taksojuht ja tema tööpäev.
Palju tööd ja vähe teenistust. - Enamik juhtidest on autoomanikud. - Eraautod teevad kibedat konkurentsi. - Juhid on agarad
lehelugejad. - Muidusõitjad ja härra, kes tegi Kadriorus 50 ringi.
Vestlus autojuhiga.
Oktoobrikuu külma vihma pladiseb alla. Tänavate märgadel kividel läigib akende ja reklaamtulede violetne helk. "Ilm, et kalagi
hakkab otsima kuiva kohta," puristab tavaline kodanik ja kihutab pead palitukraesse tõmmates sooja tuppa varjule. Ehk kui on juba
aeg üle kesköö ja kodu kaugel, siis on ainuke abimees:
"Hei, takso,"
Juhi nahkistmel tukkuv mees ärkab järsu nõksuga ja rabab kõigepealt lahti autoukse. "Kuhu soovite?"
Ega tal ei ole suuremat tuju. Vihma eest pageja sõitja ei lähe tavaliselt väga kaugele. Kuid hea lühikegi ots, ikkagi parem kui
mittemidagi. Sest platsil ootab reas ligi paarkümmend masinat. Nende tume, vihmas pestud lakk läigib tänavatuledes teravalt ja
juhid tukuvad vast juba pool ööd sõitjate ootel.
"Jõudu!"
"Olge lahked!" Ja juba suriseb käivitaja.
"Ei - ei - ajame niisama veidi juttu - teie tänapäevast ja päevamuredest."
"Ah päevamuredest? Eks kõige värskem ole see 20 krooni juhuveo maksu, mis meile hiljuti peale pandi. Aga tegelikult meil juhuvedu
peaaegu ei olegi. On õige harv juhus, kui palgatakse veel taksiauto pikemaks sõiduks.
Mina olen, näiteks, tänavuse aasta jooksul saanud ainult ühe pikema sõidu - Tallinnast Valkla mõisa. See on umbes 40 kilomeetrit.
Teine pikem sõit oli Sitsivabrikusse. Muidu aga kõik lühikesed otsad linnavahel."
"Kes neid pikamaa-sõitjaid siis ära veab?"
"Omnibused - nende liine on tulnud järjest juure. Ja siis eramasinad. Neid sigineb lisaks iga päevaga. Kui ainult autoomanikud ise
sõidaks - poleks vigagi. Aga neil on oma tuttavad. Suvel kõik pikad sõidud Pärnu, Narva-Jõesuhu ja mujale tehakse eramasinatel.
Maksetakse bensiini- ja õliraha, omanikule ka natukese - see sõidab ise kaasa ja teenib pealegi. Olete vist isegi lugenud ajalehest -
kergesõiduauto sõidab Pärnu, Tartu, Jõesuhu jne. - vajatakse kaasasõitjaid - sõiduraha nii- ja niimitu krooni. Nii nad siis teenivadki.
Aga juhuveo maksu eramasinad ei maksa, kuigi lõhuvad rohkem maanteid kui taksod. Saksamaal aga on, näiteks, säärane kord, et kui keegi
ostab uue masina, ei maksa ta kolmel aastal selle pealt mingit maksu."
"Aga - üldiselt teenistusolud?"
Taksijuht võtab põuest kulunud taskuraamatu, mille leheküljed lükitud tihedalt täis numbreid pliiatsikirjas. "Näete - siin on mul
kõik omajaoks täpselt märgitud. Ega meie oma raamatupidamist ei kardaks tulumaksu inspektorile näidata."
Hakkame arvestama septembrikuu teenistust. Masin on kuu jooksul sõitnud maha 1054 kilomeetrit. Sissetulekud on märgitud teisel
leheküljel - mõni sent enam kui 250 krooni. Siis arvestame bensiini- ja õlihinna, masina amortisatsiooni 12 aasta jooksul. Ja saame
puhastulu - veidi üle 10 sendi kilomeetrilt. Taksijuht-autoomanik on teeninud ümmarguselt 110 krooni kuus.
"Ja kaua te seisate päevas väljas oma masinaga?"
"Tulen tavaliselt kell 8 hommikul platsi. Olen väljas kella ühe-kaheni. Laupäeva ööseti veelgi kauem. Eks ta ole nii, et seda
ootamist või töötunde on meil palju, aga sõitu vähe. On ju ka neid juhte, kes seisavad masinaga väljas 48 tundi järjest. Magavad
või tukuvad autos. Aga ega niiviisi ei ole ka õige. Pingutad enese üle, käsi ja silm kaotavad teravuse. Väsinud mehel juhtub kergesti
õnnetusi."
"Kas õnnetusi juhtub sagedasti?"
"Mina olen olnud autojuhiks Tallinnas juba 16 aastat ja pole juhtunud ühtegi prohmakat. Ei ole vigastanud ei inimest ega masinat.
Mõned väiksemad viperused muidugi maha arvatud. Kord läks sõidu peal vedru katki, aga õnneks polnud kiirus suur - masin tegi küll
nõksu, aga jäi teele pidama. Teinekord jälle astus Harju tänaval üks kurttumm otse masina ette. Polnud muud kui pöörasin järsult
kõnniteele. Kurttumm kohkus ise nii, et istus kesk tänavat maha ja kaks preilit kõnniteel lendasid pikali. Politsei nägi seda, aga
lõi käega - sõitke edasi! Häda keegi ei saanud ja ega see polnud minu süü."
Tihti on õnnetustes süüdi just jalakäijad ise. Nad ei võta vaevaks ümber vaadata, enne kui astuvad kõnniteelt tänavale."
"Meil ei saagi ju käia alati kõnniteel. Ütleme - lähete õhtul mööda Harju tänavat ja teil on rutt. Kitsal kõnniteel aga käivad
inimesed paariviisi. Ei saagi teisiti mööda kui hüppa tänavale ..."
"Ega ruttaja inimene ei satu auto alla. Tema on enamasti erk. Kõige halvemad on need, kes jalutavad sihitult või vahivad mõttes
taevasse. Niisugune inimene astub kas või teisele inimeselegi peale ja kesk tänavat nagu ärkab alles autopasunat kuuldes. Siis on
ta nii segane, et hüppab ise masina ette, selle asemel, et seisma jääda või minna rahulikult edasi. Aga üks on kindel - signaali
andmist ei tohiks Tallinnas ära keelata. Mitte niivõrd jalakäijate kui teiste mootorsõidukite pärast. Meie tänavad on nii kitsad,
et nurga tagant ilmuvat sõidukit näed ainult sekundi murdosa jooksul ja siiski pead jõudma ära käänata. Oma linna juhid on juba
kogenud nende käänakutega, aga võib tulla ette ka võõraid masinaid, ebakindlaid või algajaid juhte. Ameerikas üteldakse näiteks -
kuigi ta ise pole purjus, arvesta seda, et sulle vastu tuleva masina juht on purjus."
"Noh, purjutamisele pandakse nüüd piir."
"Täitsa õieti. Eks need õnnetused tulegi enamasti purjuspäi kihutamisest. Linnas pole veel viga, aga maal - eriti veoautode juhid.
Need kihutavad sõiduautodestki mööda. Meil peaks panema laupäeval või pühapäeval teedele liikuvad kontrollid - kindlasti tuleks 30
protsenti juhtidest viinahaisu pärast maha tõsta."
"Aga vahel võib ju tulla õnnetusi ka juhi puudulikkude vaimsete võimete tõttu?"
"Meil ju hakatakse tegema nüüd neid psühhotehnilisi katseid. Aga Berliinis läks samasugustele katsetele üks mees - tunnistati
autojuhi kutsele täiesti kõlbmatuks. Siis aga selgus, et mees on olnud autojuht 30 aastat, kuid selle aja jooksul pole temal
juhtunud kõige pisematki õnnetust. Üldiselt tuleb ju taksodega ette vähem õnnetusi kui eramasinatega. Aga viimaste juures
registreeritakse äpardused ainult siis, kui on saanud vigastada võõrad isikud, kes kaebavad. Minge esmaspäeva hommikul garaashidesse -
näete masinaid, milledel on küljed või porilauad kägaras kui lastud pardid."
Siis seletab taksijuht ootamise järjekorda. Kõige paremaks ootamiskohaks loetakse rea otsa. Kes tuleb esimesena kohale, jääb otsa
peale. Järgmine tuleb tavaliselt teise otsa. Järgmised masinad asuvad järjekorras rea keskpaiga poole. Läheb otsmine masin sõitjaga
minema, nihutab teine end tema asemele. Soomes on kord nii, et sõitja ei saagi võtta masinat muidu kui järjekorras. Meil on kõikjal
valik vaba. Kui aga sõitja tahaks olla korrektne juhi vastu, peaks ta võtma sõiduki järjekorra järele.
"Aga ebakorrektseid sõitjaid on meil kaunis palju," ütleb juht nukralt.
"Need on muidusõitjad. Tuleb peale purjuspäi, kihutab pool linna ringi ja pärast ütleb, et tal raha maksmiseks ei ole. Kord
ma hakkasin Kadriorust peale, tegin mitu tuuri linnas ja lõpuks jäeti mind Koidu tänaval ühe maja ette ootama. Kahe tunni pärast tuli
mees välja ja ütles, et tal raha ei ole. Andis oma õige nime üles ka, aga mis see aitas. Inimene, kes sõidab ilma rahata - sellelt
pole tavaliselt ka kohtuteel midagi võtta. Vahel saab ta küll panna pokri petmise eest, aga see teeb juure ainult lisakulu. Enamik
taksijuhtidest on ise autode omanikud - umbes 95 protsenti kõigist juhtidest - ja need lepivad muidusõitja läbisõimamisega. Halvem
on muidugi palgalistel juhtidel - nemad peavad taksomeetri järgi läbisõidetud kilomeetrid peremehele omast taskust kinni maksma."
"Aga vahel leidub ka heldemaid sõitjaid?"
"Jootraha andmine on meil täiesti kadunud. Iseasi, kui tulevad välismaa turistid ja juht juhtub veel oskama nende keelt. Siis
võib vahel saada jootrahaks mitme päeva teenistuse. Ehk kui jälle satub sõitma armunud paarikene - ega neil pole siis silmi
taksomeetri jaoks. Sest on mõni aeg tagasi, kui keegi härra istus oma daamiga taksosse ja lasi juhti keerutada 50 ringi Kadrioru
ringteel. Ja näete seda peeglit minu ees tuuleklaasi raami küljes - sellest näeb autojuht paljugi, mis sünnib tagaistmel, kuid
millest peab diskreetselt vaikima."
"Ja mis teete oodates - vabal ajal?"
"Enamasti loeme ajalehti. Mina ostan näiteks 2 lehte igapäev. Vahetame teisi ka omavahel. Vahel külmaga teeme riidetükkidest
jalgpalli ja taome seda. Halvemad on juba need seisukohad, kus on läinud moodi raha peale kaardimäng. Aga vahel teeme ka rahvale
lõbu ajaviiteks - mäletate möödunud talvel lumemeest siinsamas Raekoja platsil?"
"Mäletan ..."
Keegi härra tõstab suured pakid auto porilauale. "Balti jaama, palun ..."
Taksojuht olgu kaine.
See on uusim ametlik nõue ja kodanik toetab seda, sest ta ei taha miski hinna eest sõita kraavi ega vastu telegraafiposti. Niipea
kui autojuhil viinalõhn man, kaotab ta loa sõita. Väga õige!
Nii on edaspidi ja juba nüüdki shofferite klass üks karskemaid eluseisusi ja mammad, kes soovivad oma tütardele karskeid mehi või
tütred, kes neid isegi mõistavad soovida, pööravad silmad esmajoones autojuhtide poole. Need saavad otsitavamaiks peigmehiks.
Küllap see ergutab teisigi eluseisusi viinalõhnast hoiduma.
Taksojuhid - talupoisist aadlikuni.
"Kes on taksojuhid - kust nad pärit ja mis haridusega?" küsin taksojuhilt.
"Meie hulgas leidub kõiki - matsidest kuni aadlikuni," vastab taksojuht. "Olevimäel istub oma masinas tsaariaegne polkovnik. Laia
tänava seisukohal leiate autorooli tagant prantsuskeelset romaani lugemas mehe, kes kannab krahvitiitlit. Siis on ülikoolis või
tehnikumis käinud ja keskkooli haridusega mehi. Aga enamik on lihtne rahvas. Leidub perepoegi, kellel isatalus ei jatku ruumi
teiste vendade kõrval. Tuleb siis mees linna, õpib juhtimise kursustel ära ja annab eksami. Katsub saada alul palgalise juhi koha
või turnib "grusaga". Siis katsub talust oma päranduseosa kätte saada ja ostab masina pooleldi järelmaksu peale. Pikkade aastate
jooksul saab lõpuks masina tasa - aga harva niikaugele, et teenistusega saaks puhtalt osta uue masina.
Samuti algavad ka linnamehed. Päris paljaste kätega pole midagi teha - uus masin maksab oma 5-7000 krooni ja raske on kogu
summat tasuda järelmaksuga. Pruugitud masin aga nõuab järjest remonti ja muul viisil juuremakse. Teenistusolud on ka läinud
võistluse tõttu kitsaks - peab elama väga tagasihoidlikult, et omaga välja tulla."
"Ja kus juhid õpivad?"
"Viimasel ajal enamasti Kristliku Noortemeeste ühingu autokoolis. Kogemused näitavad, et sealt läbikäinud mehed saavad eksamil
kõige lahedamini läbi. Varem käidi eksameid sooritamas ka mõnes provintsilinnas, kus ei oldud väga karm. Taksot võib ju juhtida
ainult esimese liigi loaga. Aga viimasel ajal ei saa enam kusagil libedalt läbi pugeda. Eksamid on muutunud asjalikumaks."
"Kas varem seda ei olnud?"
"Noh, armastati ikka sõnadega püüda. Küsiti näiteks - mis peab juht tegema, kui konn karburaatorisse satub?
Oli neid, kes jäid mõtlema - ei tule ju kellelgi pähe, et konn sinna üldse sattuda ei saa. Ehk veel peenem küsimus - mis tuleb
teha siis, kui vesi läheb radiaatorisse? Sinna valab iga juht küll igapäev vett sisse, aga või siis tuleb igakord järsku meele,
et radiaatoris käibki vesi.
Siis küsitakse veel - mis peab autojuht kõigepealt järgi vaatama, kui ta sõitjaga teele asub? Mõni vastab - vaatan, et masin
oleks korras. Seepeale sähvab mõni eksamikomisjoni mees kohe - masin peab alati korras olema. Juht peab nimelt pikemale sõidule
minnes vaatama, et paagis oleks küllalt bensiini ja radiaatoris küllalt vett. Tähelepanematusest veetagavara vastu on nii mõnigi
algaja juht oma masina sisse põletanud."
"Aga nii - omavahel öelda - meie juhtide üldine tase?"
"On kindlasti kõrgem kui mõnelgi teisel maal. Eks meie hulgas ole ka mitmesuguseid - kes ise lohakas ja ka masin korratu. Aga kes
läheb juba liiale, selle kohta võtame oma kutseühingus seisukoha. Möödunud aastal üks mees ajas Pärnu maanteel, vist Hallivana
kurvel, oma masina purjuspäi kummuli, sõitjaid tal ei olnud. Aga siis ühing tegi politseile ettekande ja palus mehelt sõiduloa
ära võtta. Mees kaotaski autojuhtimise õiguse jäädavalt.
Naised autojuhtideks.
"Kas naiskolleege on teil ka palju?"
"Taksode peal praegu vist üksainus. Aga ega temagi elu pole kuldne. Alul ta oli hädas meessõitjatega - need kippusid järjest liiga
tegema. Seisukohal - kus sa siis saad läbi nokkimata, kui inimene on ikka teisest soost. Eks eramasinatel ole naisjuhte küll,
aga need teevad meilegi muret. Naine võib vabal teel juhtida ja kihutada päris hästi, aga kui juhtub kriitiline moment, kus
peab otsustama silmapilkselt, siis naine teeb tihti just vastupidist sellele, mis ta peaks tegema. Nägin alles hiljuti, kuis üks
daam ajas Raekoja platsil oma masina järsu nõksuga tagurpidi kõnniteele. Möödaminev härra päästis oma sääreluud pika hüppega."
|
UUDISLEHT 10.11.1936, LK 5
Auto on nende leib
Naised, kes juhivad mootorsõidukeid osavamalt kui mehed
"Mehed on halvad töökaaslased"
Ala, mida varemini loeti ainuüksi meeste tööalaks, mis nõuab vastupidavust, otsustamisvõimet ja häid närve - on autojuhi amet.
Ka sellele tööalale, vaatamata igasugustele raskustele, on tunginud naised. Tallinna linna liiklemisinspektuurilt on naistele
välja antud paarikümne esimese liigi jõuvankri juhtimise loa ümber, kuid pidevalt taksoauto juhtimisega teenivad omale igapäevast
leiba pealinnas vaid neli naist. Teised on sellest raskest elukutsest ammugi loobunud - abiellunud ehk siirdunud teistele aladele.
Liiklemisinspektori hinnang: hea!
Kuidas on naine autojuhina? Kas saab ta sellega hakkama ja kas võib teda usaldada? Sellele vastab linna liiklemisinspektor ins.
Ivand:
"Naised on autojuhtidena palju korralikumad meestest. Seni ei ole nende kohta tulnud ühtegi kaebtust ega protokolli. Olen
nendega tõesti rahul."
Siin nad on!
Esimese liigi autojuhtimise load on antud Tallinnas: Magda Läte-Vitismann'ile, Elisaveta Kreis'ile, Helga Kutti'le, Marie Luht'ile,
Marie Uibopuu'le, Elvine Poska'le, Lydia Jõgi'le, Pauline Kurisoo'le, Olga Põdra'le, Anna Kangur'ile, Helene Truu'le, Hilda
Neierlei'le, Alma Tunis'ele, Erika Bauer'ile, Antonina Janson'ile, Elviine Rüngas'ele ja Elisabeth Kaasik'ule.
Esimeseks nais-taksojuhiks oli Tallinnas ja ka Eestis pr. Magda Läte-Vitismann. Noor daam pärast keskkooli lõpetamist ostis omale
auto, sooritas autojuhi eksami ning rakendus pealinlaste teenistusse. Sõitnud taksojuhina umbes aasta, tutvus ta lendur-kapten
Lätega. Et mõlemad tegelesid tehnilisel alal ja ka muud huvid olid neil ühised - otsustasid nad abielluda.
Abielludes loobus proua autojuhi ametist ja viibib nüüd ühes abikaasaga Varssavis, kus mees õpib politehnikumis
lennuinseneriks.
Ülalnimetatud naistest on oma kutsele truuks jäänud veel vaid neli.
Need on prl. Anna Kangur, prouad Olga Põdra, Pauline Kurisoo ja Meiard. Pr. Marie Luht aga, kelle mees teenib raudteel,
omandas Sauel talukoha ja on nüüd taluperenaine. Pr. Poska, kelle mees teenib samuti raudteel, oli perekondlikel põhjustel
sunnitud oma tegevusest loobuma.
Tänamatu amet...
Prl. A. Kangur seisab oma tuliuue "Chevrolet-ga" Vabaduspuiestee ja Tatari tän. nurgal asuval taksode seisukohal. Oma elu ja
tegevuse kohta ütleb kange naisamazoon:
"Seda tänamata ametit sundis mind õppima leivaküsimus. Olin kuni 1924. a. lõpuni kindral Laidoneri juures kokaks. Tüdisin
lõpuks majateenija ametist ning otsustasin valida teise töö. Kuid, nagu isegi teate, ei ole nüüdsel ajal teenistuse leidmine
kerge, eriti veel harimata naisel, nagu mina. Töötasin ligemale neli aastat saapaliistude tööstuses, kuid töö seal oli
kurnav ja rikkus tervist. Ja varsti arst keelaski mul seal töötamise. Olin siis pikemat aega käsikaupmees, käisin majast majja
oma kraami pakkumas. See amet ei toonud aga midagi sisse ja ma oleksin varsti nälga jäänud. Külastasin kord praegust eralendurit
ja purilennuinstruktorit Vunni (Rannaleet). Tema soovitas minul ära õppida autojuhtimise. Alul kõhklesin, kuid Vunn ütles:
"Mulgid on kõik kanged, ega siis sina või viletsam olla." Võtsin siis sõnast kinni ja nagu nüüd näete, olengi autojuht.
Ka eksamil oli tegemist. Mehed seekord heameelega ei tahtnud näha, et naised tegeleks autoga. Eksamikomisjoni liige insener
Pullerits soovitas mul rahule jääda vaid teise liigi tunnistusega. Ütlesin aga, et ma ei ole mitte miljonär, vaid vaene inimene,
kes tahab autojuhtimisega teenida leiba.
Eksami sooritasin lõpuks siiski hästi. Siis aga oli tegu, et leida kohta. Ükski autoomanik mulle tööd ei tahtnud anda.
Muiati vaid ja tarvitati minu kohta igasuguseid haavavaid sõnu. Lõpuks siiski sain ühelt autoomanikult sõiduks poolvigase auto.
Sõita sain vähe, sest suurem osa ajast kulus ära igasugusteks remontideks. Teenisin sellel kohal vaid pool aastat ning siis
hakkasin otsima uut kohta. Lõpuks halastaski minule keegi läti rahvusest autoomanik ja andis minu käsutusse võrdlemisi hea
takso.
Kuid ühes sellega algas ka minu taksojuhi ameti raskem ajajärk.
Seisin oma autoga Jaani kiriku ees autode seisukohal. Meesautojuhid olid minu vastu äärmiselt vaenulised, solvasid mind nii
sõnade kui ka tegudega. Mitu korda tuldi mulle isegi rusikatega kallale, rikuti autot ja mootorit. Õhtuti koju minnes
olid mul solvamiste ja häbematuste pärast pisarad silmis, ning mitu korda oli tahtmine autojuhi elukutsest üldse loobuda.
Suutsin end siiski kokku võtta ja kõik solvamised rahulikult ärakannatada.
Siin nägin ka esimest korda, kui lapsikud ja väiklased on mehed. Siin valmis minus kindel otsus, et kunagi ühegi mehega
ei abiellu. Püüdsin kõigiga hästi läbi saada, kõik hästi teha, kuid kiusamine meeste poolt muutus üha võimatumaks. Teenisin
sarnases olukorras 4 aastat. Olin kogunud selle aja jooksul mõned pennid ja käesoleva aasta kevadel ostsin omale ühe vana
takso. Müüsin selle paari kuu eest jälle ära ja ostsin nüüd, muidugi järelmaksu peale, tuliuue "Chevrolet"."
Sõitjad on rahul
"Kuidas suhtuvad naistaksojuhtidesse sõitjad?"
"Nendega on mul läbisaamine väga hea. Isegi joodikutega. Olen tähele pannud, et hea sõna mõjub joobnutele palju paremini
kui vasturääkimine. "Ole ise vait ja las teised räägivad. Küll nad siis mu varsti rahule jätavad," mõtlen ning ei tee haavavatest
ütelustest väljagi."
"Kas teenistus ka tasub?" küsime.
"Oi, see on praegu väga vilets. Maksab bensiin, maksab õli. Peale selle remont, linnamaksud jne. Ning päevane kassa on
vaid läbisegi kümne krooni ümber. Maksa siis sellest veel ka autohinda ja ela. Kui saaksin kusagile rahulise ja kindla teenistuse,
siis loobuksin rõõmuga praegusest elukutsest", lõpetab taksoautojuht prl. Kangur.
Naine ja mees - taksojuhid mõlemad
Külastame Liivalaia tänaval autode seisukohal proua Olga Põdrat. Selgub, et naistaksojuht on praegu 41-aastane ja oma ametit
pidanud juba üle kuue aasta.
"Kuidas juhtus, et hakkasite taksojuhiks," küsime.
"Mu mees on taksojuht. Omame auto ja mees, kes on närviline ja veidi saamatu, tahtis oma ametist loobuda ning soovitas
minul tema asemel sõitma hakata. Lõpetasin siis ka 1930. a. kevadel Noorte Meeste Kristliku Ühingu juures kursused ning
sooritasin katse. Sest ajast sõidamegi mehega korda-mööda."
"Kuidas meeldib? Kas olete rahul?"
"Sellest ei saa küsida, kas meeldib või ei - leiba tuleb ju kõigil, ühel üht- teisel teistmoodi teenida. Mis rahulolusse
puutub, siis tegeleksin parema meelega mõnel teisel alal. Meeskolleegid on väga häbematud ja tarvitavad meie, naiste,
kohta järelmõtlematult haavavaid ja kahemõttelisi ütelusi. Räägitakse alati, et naised on iseloomuta ja kadedad. Olge taksojuht
nädal aega - siis näete alles millised on ses suhtes mehed - täiesti lapsed! Meil, naistel, on ka see hea omadus, et
meie oleme alati kained ja korralikud. Meeste kohta aga seda ütelda ei saa."
Pr. Põdra on varemalt olnud õmbleja, nüüd omab juba 13-aastase poja.
Pauline Kurisoo seisab oma autoga Kadriorus taksode seisukohal, ning teenib võõrast peremeest. Ka temagi on sattunud sellele
elukutsele osalt huvi, osalt leivaküsimuse pärast. Ka temagi soovi ega taha jääda alaliselt rooli taha, vaid otsib samuti kui
teisedki paremat ja rahulisemat ametit.
Abielupaar Meiardid seisavad oma autoga Kreutzwaldi ja Raua tänavate nurgal asuval taksode seisukohal.
Ka nemad käivad vaheldamisi sõidus ning omavad isiklikku autot, kuid oma muljetest ja tunnetest ei soovi nad rääkida.
Kuid kõik nad ütlevad - taksojuhiks ei soovita hakata ühelgi naisel. Mitte sellepärast, et nad sellega hakkama ei saaks,
ei, vaid see amet tapab tervist ja närve ning jätab vähe võimalusi isiklikuks eluks. Mehed on häbematud, naiivsed, äärmiselt
kadedad ja vastutulematud.
/Fotoallkirjad: "Olga Põdra", "Anna Kangur", "Üks naisautojuhte oma sõidukis".
Vt: dea.nlib.ee/
|
|
| galerii[ät]hot.ee |
|
|