Eesti Antiikautode Galerii


ESILEHT EESTI AEG UUDISED

TEISTE ETTEVÕTETE BUSSID
OÜ MOOTOR BUSSID
TALLINNA LINNAVALITSUSE LIINIDE BUSSID


AUGUST KASAK / P. KUNNUS JA KO    bussi- ja veoettevõte 1930-1940

  ARTIKLID AUGUST KASAKU BUSSI AVARIIST ALA-RÕUGE SILLAL 23. AUGUSTIL 1936

Liinid:
1930. aastal alustas ühe bussiga liinil Võru - Vastseliina - Misso.
1931. a. kevadel Võru - Vastseliina - Tsäpsi - Luhamaa - Misso, Võru - Rõuge - Luutsniku.
1935. a. Võru - Kasaritsa - Haanja - Rogosi - Misso, Võru - Vastseliina, Võru - Rõuge - Luutsniku, Võru - Rõuge - Krabi.
1939. a. kevadel P. Kunnus & Ko Võru - Misso, Võru - Vastseliina, Võru - Laitsna, Võru - Krabi.
1940. a. tõenäoliselt samad liinid.

Bussid:
1930. a-l oli esimeseks(?) bussiks WILLYS (O-92, alates 1932 O-58).
1931. a-l olid bussid FORD V8 (O-45, hiljem O-56), WILLYS (O-92, hiljem O-58).
1935. a-l oli kokku 5 bussi: FORD V8 (O-56), WILLYS (O-57), WILLYS (O-58), FORD AA (O-59), FORD AA (O-60).
1935. a-l ehitati Võru Tööstuskoolis 30-kohaline ja esimesena Võrumaal raadioga varustatud ekskursioonibuss FORD V8 (O-77?).
1936. a-l ehitati August Kasaku enda töökojas uus kere bussile WILLYS O-58.
1938. a-l ehitati Võru Tööstuskoolis veoauto STUDEBAKER (O-122) ümber bussiks.
1938. a-l oli kokku vähemalt 6 bussi: FORD V8 (O-56), WILLYS (O-57), WILLYS (O-58), FORD V8 (O-77), FORD V8 (O-105), STUDEBAKER (O-122).
1939. a-l soetas A. Kasak viimase uue bussi VOLVO, millele kere ehitati tõenäoliselt Võru Tööstuskoolis (teistel andmetel Pärnus). See buss jäi 1941 sakslaste tulekul Võrru alles, edasine saatus teadmata.
26.01.1940 kuulus A. Kasakule 6 Võru maakonnas registreeritud bussi (ERA.1831.1.4997):
   WILLYS, 20 istekohta, väljalaskeaasta 1930
   STUDEBAKER, 31 ik, vla 1933
   FORDSON, 29 ik, vla 1933
   FORD, 25 ik, vla 1935
   FORD, 32 ik, vla 1935
   VOLVO, 30 ik, vla 1939
1940. a-l natsionaliseeriti A. Kasakult 5 bussi, veoauto ZIS ja 1939 ostetud sõiduauto Citroen Traction Avant.

August Kasakul oli vähemalt 3 veoautot, 2 neist ehitati hiljem ümber bussideks: FORD V8 (O-105, bussiks), STUDEBAKER (O-122, 1938 bussiks) ja 3-tonnine ZIS (O-137), mis ehitati ümber 7-tonniseks.

/Vt ka Aare-Vello Mikkelsaar, Võrumaa auto ajalugu fotodes 1900-1950, Futin, 2006
Võru Teataja 29.05.1935, 24.07.1935 jm/



Järgneva ülevaate on August Kasaku poja Olev Kasaku suuliste meenutuste ja tema valduses olevate paberite põhjal üles tähendanud Arnold Unt.

August Kasak (24.06.1895-19.08.1942) - Võrumaa ühistranspordi pioneer.

August Kasak sündis 24. juunil 1895. aastal. Õppis Krabi algkoolis ja Tsooru ministeeriumikoolis, mille lõpetamise järel asus tööle Haanja vallasekretäri abina. Võttis osa I Maailmasõjast. Vabadussõja ajal teenis Tartus diviisi staabis sõjaväeametnikuna. Alates 1920. aasta 1. oktoobrist töötas Missos vallasekretärina kuni nõukogude okupatsiooni alguseni. Nõukogude okupatsiooni ajal oli 1940. aasta septembri lõpuni Võru vallasekretäriks. Kuni 1941. aasta 13. juunini töötas Võru Autotranspordibaasi nr. 3 vanemraamatupidajana ja direktori nõunikuna.
August Kasak oli aktiivne kohaliku elu edendaja, tema osalusel ehitati kaks koolimaja, asutati kohalik ühispank, piimaühistu ja telefoni keskjaam. A. Kasak on olnud Misso rahvaraamatukogu seltsi juhatuse esimees ja 1935. aastast alates sama seltsi rahvamaja juhataja. 1928. aastast alates oli ta kohaliku ühispanga asjaajaja ja esimees, 1932. aastast Kaitseliidu juhatuse liige, 1935. aastast Kaitseliidu malevkonna juriskonsult ja Isamaaliidu osakonna esimees, 1936. aastast Põllumeeste konvendi liige. 28. veebruaril 1938 annetati August Kasakule Eesti Punase Risti III järgu teenetemärk.
August Kasak küüditati 14.06.1941 koos abikaasa Magdalene ja poegade Olevi ja Reinuga. Tütar Hilja ja poeg Vambola pääsesid küüditamisest tänu juhusele. Vambola langes 1944. aastal Saaremaal. August Kasak lasti maha koos viie Võrumaa avalikus ja ühiskondlikus elus aktiivselt teotsenud mehega Sverdlovski vanglas 19. augustil 1942. aastal. Viimased fotod August Kasakust (otse ja profiilis) leiduvad NKVD poolt koostatud toimikus, mis asub tuhandete omasuguste hulgas Tõnismäe arhiivis.

August Kasaku transpordiäri sai alguse 1930. aastal, kui ta laenas esimese bussi ostmiseks raha Misso meierilt Põllult. August Kasak korraldas Missos ka autojuhtide kursused, mille mitmed kohalikud mehed edukalt läbisid. Üheks kursuse lõpetanuks oli ka meier Põllu naisevend Alo Järve, kes soovis Kasaku firmas tööd saada. Kuigi esmalt Kasak keeldus, viidates mehe vähestele kogemustele, tuli tal siiski soostuda, sest meiereiomaniku proua tuletas meelde kunagist abiandmist. Paraku tõi see hiljem kaasa liiniloast ilmajäämise. Nimelt põhjustas Alo Järve Rõuge alevikus suuremat sorti liiklusõnnetuse, kus sai üks inimene surma ja kaheksa vigastada. Sõites bussiga ebatasast munakiviteed pidi allamäge üle oja viiva silla suunas, lahutas ta käigukasti vabakäigule. Mehaanilise ülekandega pidurid ei suutnud aga bussi hoogu talitseda ja õnnetu kokkusattumisena oli suurem hulk rahvast kogunenud maanteesillale. Bussiga rahva sisse sõites said paljud viga ja üks talu teenijatüdruk lendas üle sillapiirete madalasse vette peaga vastu kivi. Tema oligi ainuke hukkunu. Kuigi taluperemees küsinud Kasakult ainult matuseraha, sest "olnudki teine kerglaste kommetega tööpõlgur", tuli hiljem kohtuotsusega ühele vigastatule hakata maksma eluaegset pensioni ja August Kasak kutsuti Tallinnasse siseministri juurde "vaibale", kus ta ka bussiveoõigustest ilma jäeti.
(vt ARTIKLID AVARIIST ALA-RÕUGE SILLAL 23. AUGUSTIL 1936)
Otsus ei oleks ehk olnud sedavõrd karm, aga õnnetuse põhjustanud bussijuhil olid paraku ka lõhnad juures. Nimelt oli tol päeval Rõuges nii kirikupüha kui ka tuletõrjeseltsi pidu ja kolm Kasaku bussi olid kihelkonna rahvast kokku vedamas. Ühe bussi juhiks oli Vabadussõja kangelane Leonhard Tobrov (eestindatult Kivirand), kes oli küll ideaalne bussijuht, aga paraku ka suur viinanina. Küll ei olevat tema joomine kunagi välja paistnud - ei rooli taga ega jala käies. Oligi siis vanem mees nooremat peale kolmveerand pudeli viina korraga ära joomist õrritanud, et sa polegi mees vms., nagu sellistel puhkudel kahjuks ikka ette tuleb. Noorem mees tegigi siis suu seks ja see kõik oleks talle äärepealt lintšimisega lõppenud, kui kaitseliitlased poleks hullunud rahvamassi käest õnnetut sohvrit ära päästnud. Leonhard Kivirand ise kaotas mõistuse 1941. aasta algul, kui ta külmal talvepäeval teatas teel vastutulnud Kasakule viimase küsimise peale, et miks see tööl ei ole, et kuulab linnulaulu. Kevadel leiti mees Võru lähedasest metsast ihualasti ja lindude poolt väljanokitud silmadega, riided korralikult kõrvale pandud. Sellist kurba lõppu ennustasid kaks varasemat juhtumit - ühel korral sõitis ta rahvast täis bussiga õige marsruudi asemel Missosse, teisel korral peatas bussi ja hakkas imestunud reisijate silme all elektriposti otsa ronima, et enda väitel seal lühist likvideerida.
August Kasak sai siiski reisijateveo äri edasi ajada, kuid selleks pidi ta pöörduma advokaat Paul Kunnuse poole, kelle nimele firma kirjutati (P. Kunnus ja Ko). Sisuliselt midagi Kasaku firmas ei muutunud, aga sellist lepet sai sõlmida loomulikult ülimalt usaldusväärse aumehega. Kolonelleitnant Paul Kunnus, VR I/3 ja II/3, oli Vabadussõja ajal 7. rügemendi ülem.
August Kasaku ettevõttes oli okupantide poolt alustatud natsionaliseerimisaktsiooni alguseks viis autobussi, lisaks rekvireeriti üks veoauto ja 1939. aastal 3400 krooni eest soetatud hõbedane esiveoga sõiduauto "Citröen". Kõige uuem "Volvo" buss oli äravõtmise hetkeks läbinud kõigest 5000 km. Võru Tööstuskoolis Tartus tegutsenud diplomeeritud inseneri V. Koha (?) tehtud projekti järgi ehitatud buss läks maksma 12 000 krooni, kusjuures bussiks ehitamise kulud moodustasid sõiduki kogusummast poole. See buss aga Venemaale ei jõudnudki ja Aare-Vello Mikkelsaare raamatus "Võrumaa auto ajalugu fotodes 1900-1950.a." on foto 1941. aastast, kus korraks veel uut lootust saanud inimesed on bussi sini-must-valge lipuga ehtinud. Väidetavalt tegi seesama "Volvo" ühe reisi ka Saksamaale (või siis Poolasse) eesti sõjaväelasi väljaõppelaagrisse sõidutades. Vähemalt üks Kasaku buss olevat tehtud Pärnus ja kindlasti üks Kasaku enda Missos asunud töökojas, mida kinnitavad ka fotod. Kasaku töökoda asus Misso koolimaja kõrval, puidust hoones sai teha sepatööd ja oli ruum ehitamiseks ja masinate hooldamiseks. Töökoja alla oli ehitatud vabadussõjalaste liikumise poolt riigikaitse tõhustamiseks propageeritud pommivarjend. Töökoda hävis II Maailmasõja ajal, kui sakslased hoidsid seal survepuhuriga teehöövlit, mis pidi tagama lumest puhta Riia - Pihkva kivitee Misso lõigus. Kas tahtlikult või mitte, aga ükskord köeti ahju sedavõrd, et läheduses asunud kütusenõud plahvatasid ja kõik põles maani maha, kaasaarvatud sakslaste ennenägematu teepuhastaja. "Willys'e" kere ehitamise fotodel on näha, et ehitajateks on kohalikud mehed, kelledest mitmed ka juhipaberitega. Küll aga oli meister mujalt kutsutud, mäletamise järgi olnud leedulane, kuid valdas ka eesti keelt. Puitraami katnud metall-lehed ühendati omavahel keevisega ja kinnitus puitsõrestikuga olnud korralik. Võrdluseks - paljudel sõjajärgsetel nõukogude bussidel andsid pikema kuivaperioodi järel plekikruvid puidus järgi ja sõitu saatis kõrvukraapiv kigin-kägin. Tänapäeva bussidest sootuks erinev oli ka reisijatesalongi soojendus külmal ajal. Selleks oli bussidele ehitatud kaks heitgaaside väljalasketoru - külmade saabudes ühendati mootoriga see, mis kulges salongi põrandal perforeeritud metallplaadi all. Iseenesest mõistetavalt pidi see üks väga korras toru olema. Aga muretsemiseks ei olnud põhjust, sest talvisel ajal, kui lummetuisanud teedel autotransport katkes, tegeleti masinate hooldusega. August Kasaku poolt võetud postiveokohustust pidi ta sel ajal korraldama talumeestelt hobuvedu tellides. Tollaste tavade ja olude erinevust tänapäevastest iseloomustab ehk ka selline tõik, et kui peatusesse tulnud reisija ei mahtunud bussi, siis tuli liinipidajal ta teise sõidukiga sihtkohta toimetada. Kuidas see täpselt käis, ei tea - polnud ju mobiiltelefone - aga reisija mahajätmine ähvardas liiniloast ilmajäämisega. Erinevalt tänasest ei olnud ka riigipoolseid dotatsioone. Isegi Isamaaliidu liikmest vallasekretärile.


August Kasaku Ford V8 1931. aastal liinil Võru - Vastseliina - Misso.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
Võru Tööstus- koolis 1935 valminud Ford V8 (O-77?).
Foto: Võru Teataja 29.05.1935 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/.
Willys (O-92, hiljem O-58) esialgse kerega 1931. aastal. Õpetaja A. Tuuling koolilastega ekskursioonil.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
1936 A. Kasaku töökoda Missos. Bussile Willys (O-58) uue kere ja veoautole ZIS kabiini ehitamine.
Vasakpoolsel pildil: väike poiss on Roland Prants, edasi August Kasak, Alo Järve, Prangli, Eduard Lõhmus, Rudolf Prants (Rolandi isa); istuja on teadmata. Parempoolsel pildil seisab kaabuga leedulasest kereehitusmeister.
Fotod: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
Uue kere saanud Willys (O-58) 1936. aastal.
Fotod: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
?
August Kasaku buss 1935. aastal.
Fotod: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
August Kasaku 1939. a-l tõenäoliselt Võru Tööstuskoolis ehitatud Volvo (ER 81-24) sini-must-valge lipuga 9. juulil 1941. aastal Võrus Liiva tänaval pärast hävituspataljonlaste lahkumist linnast. Paremal seisab juht Richard Murde.
Foto: Ella Tulffi kogust /via Arnold Unt/.


August Kasak ja tema Ford V8 1935. aastal. Veoauto ehitati hiljem ümber bussiks.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
A. Kasak sama autoga (ja samal päeval?) matuselisi vedamas ("Foto M. Timmo Vastseliina").
Foto: Raeantiik /via Heiki Muda/.
3. novembril 1935 vajus A. Kasaku puukoormaga FORD V8 Vastseliinas läbi Piusa jõe silla.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
A. Kasaku veoauto Studebaker (O-122), mis ehitati Võru Tööstuskoolis 1938. a-l ümber bussiks.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
August Kasaku 4-tonnine veoauto ZIS oma töökojas valminud kabiiniga 1936. a. augustis Vastseliinas.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
7-tonniseks tõstetud kandejõuga ZIS 1937. aastal.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
August Kasaku sõiduauto Opel 1,3L või 2,0L (O-155) 1936. aastal.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.


Esireas paremal August Kasak.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
August Kasak ja Paul Kunnus.
Fotod: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.

August Kasaku töökoja hoone Missos.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
Vasakpoolne pilt on tehtud A. Kasaku Misso töökoja uksel. Paremalt: Arnold Kasak (Augusti lellepoeg, oli insener või arhitekt, projekteeris Riia linna bussidepoo 150-le bussile ja töökojad, ehitust alustati 1939), August, järgmises reas ees poeg Vambola, taga Augusti vend(?), kolmekesi reas tütar Hilja, abikaasa Magdalene, poeg Olev, vasakul Arnold Kasaku abikaasa (põgenesid Ameerikasse).
Parempoolne pilt on tehtud Riias depoo ehitusel.
Fotod: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
Magdalene, Rein ja Olev Kasak Siberis 1945. aastal.
Foto: Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
     
A. Kasaku reklaam 1935. aastast, Kaubandus-Tööstuskoja registreerimistunnistus 1936. aastast, 1938. a. äritunnistus ja natsionaliseerimisõiend.
Olev Kasaku kogust /via Arnold Unt/.
     
    August Kasaku poeg Olev Kasak ja 1939. aastal ehitatud bussi Volvo säilinud projekt. Buss ehitati tõenäoliselt Võru Tööstuskoolis, projekti autoriks oli Tartus tegutsenud dipl. insener V. Koha.
Fotod: Arnold Unt.

TEISTE ETTEVÕTETE BUSSID
OÜ MOOTOR BUSSID
TALLINNA LINNAVALITSUSE LIINIDE BUSSID

galerii[ät]hot.ee