Eesti Antiikautode Galerii


ESILEHT TSAARIAEG EESTI AEG SÕJAJÄRGNE AEG UUDISED




EESTI AEG - SÕIDUKITE NUMBRIMÄRGID EESTIS 1907-1944

Autor: Rein Veldi
Fotod ja joonised: Rein Veldi, Europlate, Eesti Antiikautode Galerii, Saaremaa Muuseum


01.07.1907 Tallinna Linnavalitsus kehtestas sundmääruse autode liiklemise, registreerimise ja maksustamise kohta. Autodel oli ainult tagumine numbrimärk, mille värv oli igal aastal erinev. Teised omavalitsused Eestimaa ja Liivimaa kubermangus, kuhu olid ilmunud esimesed autod, andsid samuti välja sundmäärusi mootorsõidukite registreerimiseks ja maksustamiseks, millest mitmed kehtisid veel 1920. aastate keskpaigani. Numbrimärkide suuruse ja värvi määras iga omavalitsus iseseisvalt. Enamasti oli neile kantud ainult järjekorra number, mõnikord ka registreerimisasutuse nimi või selle lühendatud kuju.

*      *      *

27.08.1920 jõustus Tallinna Linnavolikogu poolt vastuvõetud "Sunduslik määrus automobiilide ja mootorrataste liikumise kohta Tallinna linna piirides", mis oli edasiarendus tsaariaegsest sundmäärusest. Autodel oli endiselt ainult tagumine numbrimärk ning selle värv oli samuti igal aastal erinev. Plekist tahvlile oli kantud järjekorranumber alates ühest. Mootorrataste numbid olid samas nimekirjas autodega. Eraldi arvestust peeti Eestimaa Autoomanikkude Ühisuse (asutatud 1919) liikmete autode ja mootorrataste kohta, ning nende registreerimisnumbrid algasid samuti number 1-st. Tõenäoliselt oli numbrimärkide välimus erinev, kuid ühtegi täpsemat viidet sellele pole. Samuti pole teada numbrimärkide mõõdud.
07.12.1922 jõustusid eeltoodud määruse muudatused. Lisandus täiendav nõue autoomanikule "peale linnakassast saadud plekist järjekorra numbri kinnitamist auto taha nähtavale kohale, kinnitada auto ette (allpool radiaatorit) valgeks värvitud raudplaat 100 x 350 mm, mille peale linnavalitsuse poolt välja antud number musta värviga on värvitud". Määruse tekstist jääb mulje, et eesmise numbri valmistamine oli autoomaniku enda hilisem kohustus, kuid arvatavasti (fotode põhjal oletades) valmistati mõlemad tööstuslikult.
Et autoomanikud enne tehnilist ülevaatust saaksid teha proovisõite, anti välja kuni kolmepäevase kehtivusega "proovi number". See pidi nii värvi kui vormi poolest olema erinev tavanumbritest (täpsemad andmed selle kohta puuduvad). Eelmise maksuaasta numbrimärgid tuli uute vastu vahetada hiljemalt 15. maiks.
Alates aastast 1923 muutusid Tallinna numbrimärgid neljakohalisteks. Number 1-ga algavad numbrid (alates 1001) kuulusid vastavalt kokkuleppele Tallinna Linnavalitsusega Eestimaa Autoomanikkude Ühisuse liikmetele (valdavalt üüriautode omanikud) ning number 2-ga algavad numbrid (alates 2001) ülejäänud autodele. See kord kehtis kuni 1925/26 maksuaasta lõpuni. Sealt edasi olid kõigil Tallinnas registreeritud autodel ühtsed numbrimärgid, mis algasid 2-ga.
Mootorrataste arvestus toimus nüüd eraldi, numbrid olid kolmekohalised alates 101-st.
Teistest erinevaid numbrimärke soovis 1926. aasta aprillis ka Eesti Auto-Klubi (hilisem kirjapilt Eesti Autoklubi, tegutses alates augustist 1924), kellel oli klubi põhikirja §7 järgi ette nähtud "oma eri sõidunumbrite väljaandmine linna poolt väljaantavate sõidunumbrite vastu". Kirjavahetusest Tallinna Linnavalitsusega selgub, et alternatiivina pakuti ka numbritele peale trükkida "Eesti Auto-Klubi", et end muudest autodest eristada, ning sooviti tasuda kõik selliste numbrite valmistamise kulud. Linnavalitsus keeldus mõlemast ettepanekust, sest niisugune kord oleks järelvalve ("maksude maksmise kontrolli") teinud nende arvates liiga keeruliseks. Lubati aga numbritele kinnitada eriline klubi märk, mille täpne kinnituskoht, kuju ega vorm pole kahjuks teada. Ühe foto (Zimmermanni Buick nr. 2135) järgi võib oletada, et see oli midagi tagumise numbrimärgi aluse sarnast, kus embleem oli märgi ülemise serva kohal.
Proovinumbrimärgid olid samuti neljakohalised, alates 3001 ja numbrid olid punased. Ajutise proovinumbri kasutamise eest võttis linnavalitsus maksu 100 marka (hiljem 1 kroon) päevas. Erandkorras, autoomaniku avalduse põhjal, anti proovinumber kasutada ka pikemaks ajaks, seda näiteks juhul, kui autot kasutati ainult suvekuudel.
Alates aastast 1925, kui Tallinna ja Harjumaa stantsitud numbrimärke hakkas valmistama Aleksander Karja Graveerimis-mehaanika tööstus, oli numbrite font uus. Numbrimärkide värvus oli erinevatel maksuaastatel endiselt erinev. 1928/29 maksuaastal oli taust roheline ning numbrid mustad. A. Karja valmistatud numbrimärkide mõõdud olid järgmised:
   Auto eesmine numbrimärk 340 x 105 mm
   Auto tagumine numbrimärk 340 x 210 mm
   Mootorratta eesmine numbrimärk 210 x 105 mm
   Mootorratta tagumine numbrimärk 210 x 150 mm
Järgnevaks 1929/30 maksuaastaks planeeris linnavalitsuse rahandusosakond 1929. aasta alguses mustal taustal valge kirjaga numbrimärke, kuid uus jõuvankrite seaduse elluviimise määrus kehtestas alates 14.05.1929 kogu riigis ühtsed registreerimismärgid, millede vahetamise lõpptähtajaks määras Teedeministeerium 01.07.1929. Kuna see määrus ilmus alles pärast uue maksuaasta algust, siis olid uued musta taustaga numbrimärgid juba valmistatud ning kogu partii tuli hävitada. Sama juhtus ka teiste Eesti omavalitsustega, kes igal aastal uusi numbrimärke väljastasid. Uues määruses oli üks oluline puudus – nimelt proovinumbreid tohtisid kasutada vaid autoärid ja –töökojad. Kui autot või mootorratast remontis omanik oma kodus, siis puudus tal seaduslik võimalus tuua oma sõiduk tehnilisele ülevaatusele, sest proovinumbrit eraisikule väljastada ei saanud ning ilma numbrita sõita oli samuti keelatud. Lahendamaks olukorda, andis Tallinna linnavalitsus eraautode ja -mootorrataste omanikele ülevaatusele sõiduks välja 1929-ks aastaks tellitud A. Karja poolt valmistatud proovinumbreid. Need olid – punasel taustal mustad numbrid alates 3001 autodele ja alates 301 mootorratastele, tagumisel numbrimärgil numbrite kohal oli kiri PROOV. Sellest tekkis põhimõtteline vaidlus Teedeministeeriumiga, kui selle esindajad nägid tänaval sõitmas punaste numbritega autosid ja mootorrattaid. Siiski augustis 1929 määrust lõpuks Teedeministeeriumi poolt täiendati ja võimaldati jõuvankriomanikele sõit tehnilisele ülevaatusele ilma numbriteta, kuid omavalitsuse vastava 3-päevase kehtivusega kirjaliku loa alusel. See kord jäi kehtima kogu Eestis EW lõpuni.

 
 
       
  Säilinud numbrimärk 2135 (34,5x21,5 mm) kuulus Eesti Autoklubi esimehe J. Zimmermanni autole Buick.
  /Ardi Tedrekini kogust/.
  A. Trankmannile kuulunud mootorratta tagumine numbrimärk 1923. aastast (Tallinn)   /Rein Veldi kogust/.
   

Sõjaväele kuuluvate autode numbritel oli valgel põhjal sinise kirjaga tähed SM (Sõjaministeerium) ja kolmekohaline number ning roheline diagonaaljoon vasakust alumisest nurgast paremasse ülemisse nurka. Eesmine numbrimärk 100 x 350 mm lisandus Tallinna linna eeskujul 1925. aasta alguses. SM numbrimärgid olid kasutusel kuni 1930. aasta lõpuni.

01.04.1923 hakkas kehtima Teedeministeeriumi määrus jõuvankritel kestva reisijate ja kaubaveo kohta. Linnadevahelist reisijate ja kaubavedu teostavatele autodele ja autobussidele andis iga maksuaasta alguses pärast tehnilist ülevaatust numbrimärgid Teedeministeerium. Aastatel 1923-27 olid kõik numbrid kujul "T number M", taust valge, kiri must.
Aastate kaupa erinesid numbrimärgile lisatud triibud:
   1923 punased kaldjooned
   1924 sinised kaldjooned
   1925 sinised vertikaaljooned
   1926 punased kolmnurgad
   1927 sinised kolmnurgad
1923-26 olid eesmine ja tagumine numbrimärk erinevate mõõtmetega: ees 130 x 313 mm ja taga 220 x 340 mm.
1927-28 olid eesmine ja tagumine numbrimärk ühesuurused: 128 x 316 mm.
1928. a-l võeti kasutusele uus numbrimärgi standard, mis oli väga sarnane 1929. a-l kehtestatud uue üleriigilise üldise numbrimärgiga: must taust, valge täht T, vahekriips ning järjekorra number. Eesmise ja tagumise numbrimärgi mõõtmed olid 130 x 338 mm.


     
  Teedeministeeriumi numbrid: T4M (buss, tagumine); T7M (buss, 1924, tagumine);
  T35M (buss, 1926/27, tagumine); T55M (buss, 1926, eesmine)

 
  Teedeministeeriumi numbrid: T-71 (1928/29 OÜ Mootori bussil korraga nii Tallinna
  linna väljastatud nr 2580 kui teedemin-i nr T-71, ilmselt kasutati bussi vaheldumisi linna- ja
  maaliinidel); T-33 (sõiduautol juulis 1928)

28.04.1926 Tartu linnas hakkas kehtima oma mootorsõidu- ja veoriistade tarvitamise sundmäärus. Selle järgi oli autode eesmine numbrimärk 70 x 300 mm ja tagumine 210 x 300 mm. Lisaks oli tagumisel numbrimärgil järjekorra numbri all kiri TARTU. Mootorratastel oli ainult tagumine numbrimärk mõõtudega 120 x 160 mm. Proovisõitudeks ette nähtud numbrimärgil pidi olema diagonaalis kiri PROOW ning järjekorra numbri ees number 0. Kuni selle ajani reguleeris mootorsõidukite liiklemist, registreerimist ja maksustamist Tartu linnavolikogu poolt 03.10.1913 vastu võetud automobiilidel ja mootorratastel sõitmise sundmäärus koos hilisemate täiendustega 1914. aastal.
 
  "193 TARTU" - Tartu tagumine numbrimärk 1928. a-l.

Muud Eesti piirkonnad enne 1929. aastat.
 
  Harjumaa numbrid 5H (u. 1923) ja 139H (taust väävlikollane, kiri rukkilillesinine, proovinumbritel kiri
  punane, 25.09.1928).

   
  Ilmselt Pärnu linna nr P6L; Pärnu numbrid PL-116 ja PL-121 1928/29.

Viljandimaa 1928/29:
  Kollasel taustal must kiri, formaat: "Vilj. 31 maa". Eesmine numbrimärk 310 x 120 mm, tagumine
  320 x 170 mm.

  Võib-olla Virumaa number Viru 8 (28.08.1927) Eesti Autoklubi esimehe J. Zimmermanni autol.

  Tapa number N 1 TAPA (1928).

 
  Võru numbrid Wõru No 6 ja Wõru No 8 (mõlemad 14.07.1928).

*      *      *

14.05.1929 hakkas kehtima esimene Jõuvankrite seaduse elluviimise määrus. Viimase kohaselt registreerisid mootorsõidukeid ja väljastasid neile registreerimisnumbreid Harju, Tartu, Viru, Järva, Viljandi, Valga, Võru, Petseri, Lääne, Pärnu ja Saare maavalitsused ning Tallinna, Tartu ja Narva linnavalitsused. Alates 1. juunist 1929 kaotasid kehtivuse kõik endised omavalitsuste poolt väljastatud numbrimärgid (Teedeministeerium pikendas segaduste tõttu seda tähtaega veel ühe kuu võrra) ja hakkasid maksma uued. Neile oli peale järjekorra numbri kantud ka registreerimisasutust näitav täht ning asutuse tempel kollase värviga. Numbrimärkide taust oli must ja kiri valge. Igas asutuses algas järjestus number ühest ning seda loeti autode ja mootorrataste puhul eraldi.
Proovinumbrite taust oli must ning kiri kollane. Järjekorra numbrid algasid samuti number ühest.
Kaitseväe uusi numbrimärke hakati välja andma alates 1931. aasta jaanuarist ning need olid samasugused, kuid numbrite taust oli valge ja kiri must. Tugevdusrant oli värvimata ning vahekriipsu all oli kollase õlivärviga Kaitseväe Varustusvalitsuse Tehnikaosakonna tempel. Kaitseväe numbrimärke anti ka sõjaväelaste erasõidukitele juhul, kui neid tarvitatati ametikohustuste täitmiseks. Numbrimärkide formaat jäi samaks kuni EW lõpuni.

ATallinn
BTartu
ENarva
HHarjumaa
JJärvamaa
LLäänemaa
NPetserimaa
OVõrumaa
PPärnumaa
RValgamaa
SSaaremaa
TTartumaa
UVirumaa
VViljandimaa
KKaitsevägi
Autode numbrimärkide standardmõõdud olid 140 x 390 mm (formaat A-200), mootorratastel 95 x 280 mm. Külgvankriga mootorratastel oli kaks numbrimärki (eesmine ja tagumine), külgkorvita mootorratastel ainult eesmine numbrimärk kirjaga mõlemal pool. Tallinna autode numbrimärgid neljakohalise järjekorra numbriga (formaat alates A-1000) olid 442 mm pikad.
Riigivanema autod kandsid numbrit A-1 (Cadillac alates 1929. aastast), A-2 (Fiat 510 1929-1930, alates juulist 1930 Mercedes-Benz Nürburg) ja A-3 (Renault 1929-1930).
 
       
  A-1 juunis 1929.
 
 
  Alumises reas kaitseväe nr K-317 ja proovinr A-11 (juulis 1931).

01.04.1933 hakkas kehtima uus jõuvankrite seaduse elluviimise määrus. Tallinna linna ettepanekul ja ilmselt Soome eeskujul, kus kehtis sarnane süsteem alates 1930. aastast, lisati numbrimärgi vasakusse ülemisse nurka maksuaasta (a la 1933/34) 2 keskmist numbrit ning taustavärv oli igal maksuaastal vahelduv. 1933/34 maksuaastal oli taust must, kiri valge ning 1934/35 vastupidi. Maksuaasta numbri all oli kollane registreerimisasutuse tempel.
Määruses sätestatud autode numbrimärkide standardpikkus oli 366 mm (formaat A-100). Määruses mittemainitud formaat A-200 oli 411 mm pikk ning Tallinna nelja numbriga registreerimismärkide pikkus (formaat A-1000) oli 436 mm. Pildil olev A-121 on 411 mm pikk, seega alusplekk on valmistatud formaadi A-200 jaoks. A-1319 on 436 mm pikk ja alusplekk on valmistatud formaadi A-1000 jaoks.
Sõidukimaks tuli tasuda ja uue maksuaasta numbrimärk sõidukile kinnitada hiljemalt 1. aprillil.
   
   
  Numbrimärgid S-32, S-17 ja S-49 Saaremaa Muuseumi kogust.

       
     
       

19.09.1936 hakkas kehtima jõuvankrite seaduse elluviimise määruse uus muudatus.
Numbrimärkide pikkus oli nüüd määratud ainult sõltuvalt järjekorra numbrite arvust. Lisandusid lühemad kui 366 mm pikad numbrimärgid, kuid paljud registreerimisasutused eirasid seda nõuet ilmselt tehnilistel põhjustel. Ka riigivanema auto A-1 kandis maksuaastal 1937/38 musta numbrit, mis oli ilmselt kas 411 või 436 mm pikk. 1937/38. maksuaastal ületas Tallinnas registreeritud autode arv 2000 piiri ning seega pikim formaat A-2000 oli mõõtudega 140 x 481 mm.
Sõidukimaksu tasumise tähtaeg nihutati 1. aprillilt 15. maile.
     

     
  Numbrimärgid S-59, S-135, S-189 ja S-70 Saaremaa Muuseumi kogust.

   
       
     
       
 

20.05.1938 hakkas kehtima uus jõuvankrite seaduse elluviimise määrus.
Numbrimärgid olid täiesti uue kuju ja mõõtudega - autode numbrimärkide kõrgus oli 110 mm ja mootorratastel 75 mm, pikkus olenes numbrite arvust. Samuti oli täielikult muudetud numbrite ja tähtede kuju. Maksuaasta kaks keskmist numbrit oli paigutatud vahekriipsu kohale.
Kuna määrus hakkas kehtima alles mai lõpus kui tehniline ülevaatus oli juba lõppenud, siis 1938/39. maksuaasta numbrimärgid olid lubatud valmistada veel vana standardi järgi, kuid järgides täpselt nõudeid numbrimärgi pikkusele. Ka riigivanema auto registreerimismärk 38A-1 oli valmistatud täpselt nõuetekohaste mõõtudega (1936. a. standardi järgi): 140 x 226 mm. Numbrimärgi A-1 mõõdud järgneval 1939/40. maksuaastal olid 110 x 114 mm.
Kaitseväe K-seeria numbrimärkide puhul oli aastail 1938-1940 vahemik 1-499 reserveeritud sõjaministeeriumi ja sõjaväe autodele ning numbrid alates 500-st Kaitseliidu ja piirivalve jõuvankritele. 5- ja 6-ga algavaid numbreid anti ka sõjaväelaste isiklikele autodele. Numbrimärkide standardmõõdud olid autodele 140 x 390 mm ja mootorratastele 95 x 280 mm ning need kehtisid ainult koos Varustusvalitsuse Tehnikaosakonna pitseriga (kollase õlivärviga vahekriipsu all).
       



         

 

  Alumises reas O-218 Võrumaa 1940/41 maksuaasta mootorratta tagumine numbrimärk (75x155 mm).

Uueformaadilisi numbrimärke hakati välja andma alles 1939/40. maksuaastal alates 01.04.1939. Proovinumbrid olid nüüd punase kirjaga vastavalt kas mustal või valgel taustal olenevalt paaris- või paarituarvulisest maksuaasta keskmisest numbrist. 1938/39. maksuaasta numbrimärgid oleksid pidanud olema valged, kuid olid veel vana formaadi järgi kollase kirjaga (sest olid valmistatud enne uue maksuaasta algust 01.04.1938 ning enne uue määruse jõustumist), 1939/40. maksuaasta numbrimärgid olid mustad ja 1940/41. valged. Viimased kehtisid seni kuni jõustus ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus jõuvankrite arvestamiseks.
Pärast NSVL-i baaside lepingut saabus Eestisse palju ilma registreerimisnumbriteta Punaarmee veoautosid. Kuna ilma numbrimärgita oli keelatud Eesti teedel liikuda, siis anti neile Eesti Vabariigi numbrimärgid. Teada on näiteks liiklusõnnetus Tallinnas Punaarmee veoautoga A-2798 aprillis 1940.

Seadus võimaldas sellekohase taotluse alusel väljastada täiendavaid linnade-maakondade kohalikke numbrimärke nii Teedeministeeriumi liiklusjärelvalve kontrollautodele (et näiteks vastavas maakonnas kontrollreidi teostav auto kannaks ka selle maakonna numbrimärki) kui Kaitseväe sõidukitele.



Numbrimärkide valmistamine ja hind.

Numbrimärkide valmistaja leidmine oli kahekümnendatel aastatel iga jõuvankreid ja jalgrattaid registreeriva omavalitsuse pädevuses või mõnikord ka jõuvankri omaniku enda kohustus.
Üheks põhiliseks autode, mootorrataste ja jalgrataste stantsitud numbrimärkide valmistajaks Tallinna ja Harjumaa jaoks alates 1925. aastast sai Aleksander Karja Graveerimis-mehaanika tööstus, asukohaga Narvas (Suur 21 kuni 1929, hiljem Rahu 4) ja alates 1935 ka Tallinnas (Graveerimis-mehaanika ja templitööstus, Niguliste 14). Tallinna linnale olid varem numbrimärke valmistanud veel firmad Kiiver ning Kask (end. Blaufeldt).

Pärnus valmistas numbrimärke Kaalu- ja masinaehitustehas "Kaal" (Esplanadi plats 2), mis peale värvimise ka märgid emaileeris. Viljandis oli valmistajaks maavalitsuse teedeosakonna töökoda (V-numbritel oli kuni aastani 1938 stantsitud ainult tugevdusrant, kiri oli värvitud). Samuti valmistati numbrimärke eraldi Tartus kohaliku linna- ja maavalitsuse jaoks.
Teada on, et Valga maavalitsus tellis 1939/40 numbrimärgid samuti A. Karjalt. Teiste registreerimisasutuste kohta praegu andmed puuduvad.

Numbrimärkide komplekti hinna ülempiiriks oli jõuvankriomanikele 1939/40 maksuaastal Teedeministeerium määranud 1.75 krooni, kuid seda kasutas vaid Tallinna linn (omahind Tallinna numbrimärkidele oli 1.40 krooni). Enamikes maakondades oli numbrimärkide komplekti hind nii autodele kui mootorratastele 1.25 krooni.

Vasakult: Aleksander Karja pakkumine Harju maavalitsusele numbrimärkide valmistamiseks 1929. aastast (Tallinna Linnaarhiiv TLA 884.2.117 /via Rein Veldi/) ja Tallinna linnavalitsuse hankekuulutused aastatele 1935-1940 numbrimärkide valmistaja leidmiseks. Vaba Maa 19.11.1934 ja 24.10.1935; Päevaleht 04.11.1936, 25.10.1937, 26.10.1938 ja 10.11.1939 /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/
*      *      *

19.04.1941 avaldati Eesti NSV Teatajas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus jõuvankrite arvestamiseks. Selle järgi tehti Siseasjade Rahvakomissariaadi Miilitsavalitsusele ülesandeks teostada kuni 01.06.1941 kõikide mootorsõidukite vanade numbrimärkide (registrimismärkide) ja tehniliste passide ümbervahetamine uute vastu. Määruse aluseks oli NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissari käskkiri 22. juulist 1939 mootorsõidukite arvestamise alal. Uued numbrimärgid olid mustal põhjal NSV Liidu formaadis ER ja ES seeriast (ER nn-nn), kuid nii kuju kui mõõtmete poolest olid täiesti erinevad NSVL-i omadest. Kohapeal valmistatuna olid nii eesmine kui tagumine numbrimärk ühesuguste mõõtudega 112 x 340 mm ning 1939. aasta numbrite šriftiga (tagumine NSV Liidu numbrimärk oli sel ajal neljakandiline). Mootorrataste ER-seeria eesmine ja tagumine numbrimärk oli 85 x 255 mm, eesmisel oli kiri mõlemal pool.

     

*      *      *

18.11.1941 andis Saksa okupatsiooni Eesti Omavalitsus välja määruse jõuvankrite arvelevõtmiseks ja uuesti registreerimiseks. Numbrimärgid olid valgel taustal musta kirjaga – tunnusmärk "Est" ja viiekohaline seerianumber jaotatuna numbrirühmadena registreerimisasutuste ja mootorsõidukite liikide vahel. Lisaks oli liiklemiseks vajalik eriline liiklemisluba – Zulassungsausweis (algul Zulassungsbescheinigung), mis kinnitati esiklaasi külge.
Linn/MaakondAutodJärelkärudMootorrattad
Saksak. nimiEestik. nimiAlatesKuniAlatesKuniAlatesKuni
Stadt RevalTallinn110001399919000194991600016999
Kreis HarrienHarjumaa140001449919500195991700017499
Kreis WieckLäänemaa145001499919600196991750017999
Kreis PernauPärnumaa150001549919700197991800018499
Kreis OeselSaaremaa155001599919800198991850018999
Stadt DorpatTartu200002099929000291992600026499
Kreis DorpatTartumaa210002199929200293992650026999
Stadt FellinViljandi220002249929400294992700027199
Kreis FellinViljandimaa225002299929500295992720027499
Kreis WalkValgamaa230002399929600296992750027999
Kreis WerroVõrumaa240002499929700297992800028499
Kreis PetseriPetserimaa250002599929800298992850028999
Kreis WierlandVirumaa300003499939000393993600037999
Kreis JerwenJärvamaa350003599939400394993800038999
Numbrimärkide mõõdud:
Autod – eesmine ja tagumine 100 x 450 mm või neljakandiline tagumine 230 x 300 mm
Mootorrattad - eesmine 60 x 300 mm, tagumine 130 x 200 mm

   
Mingil põhjusel Eesti Omavalitsuse määrus ei meeldinud Reichskommissar Litzmannile, kes peatas selle dokumendi kehtivuse ja "Est" tähisega numbrimärkide väljaandmise jaanuari alguses 1942. Kuni 1942. aasta lõpuni jäid kehtima kõik seni väljastatud numbrimärgid, millistele olid ka väja antud okupatsioonivõimude poolt tehnilised passid ja liiklemisload:
  1.   Eesti Vabariigi numbrimärgid (enamus 1940, osaliselt ka 1939)
  2.   1941. aasta ENSV mustad ER ja ES seeria numbrimärgid
  3.   Est seeria Eesti Omavalitsuse numbrimärgid


01.01.1943 kehtestati Eesti territooriumil Saksamaa liikluseeskirjad ning kõik kohalikud mootorsõidukid said Saksa standardile vastavad RO (Reichskommissariat Ostland) seeria numbrimärgid. Eestile oli eraldatud numbrite rühm 10000-29999:
Registreerimisasutuse nimiSaksakeelne nimiAlatesKuni
  Eesti Omavalitsus  Estnische Verwaltung1000010199
  Tallinn  Stadt Reval1020013999
  Harju maakond  Kreis Harrien1400014999
  Järva maakond  Kreis Jerwen1500015999
  Lääne maakond  Kreis Wieck1600016499
  Saare maakond  Kreis Oesel1650016999
  Pärnu  Stadt Pernau1700017999
  Pärnu maakond  Kreis Pernau1800018999
  Viljandi maakond  Kreis Fellin1900019999
  Tartu  Stadt Dorpat2000021999
  Tartu maakond  Kreis Dorpat2200022999
  Valga maakond  Kreis Walk2300023999
  Võru maakond  Kreis Werro2400024999
  Petseri maakond  Kreis Petseri (Petschur)2500025999
  Viru maakond  Kreis Wierland2600026999
Need numbrimärgid jäid kehtima kuni Punaarmee Eesti uuesti okupeeris sügisel 1944.
galerii[ät]hot.ee