ED. POOLA AUTO-TRANSPORT
Ed. Poola juubeliartikkel ajakirjas Auto-Sport-Turism Nr 7/1933 (kirjaviis muutmata):
Ed. Poola viiekordne suurpäev.
20 aastat tegevust auto-transport alal.
Möödunud suvepühad kujunesid meie pealinna vanima ja tuntuima auto-transportäri omaniku Eduard Poola ettevõttes ja
perekonnas suurpäevadeks, milliseid harva elus ette tuleb. Nimelt möödus 20 aastat kui hr. Poola abiellus ja asutas
oma ettevõtte - esimese auto-transportäri Eestis.
Usutlesime hr. Poolat tolle kahekordse juubeli puhul. "Ega's 20 aastat veel õieti juubeldamiseks kõlba" - lausus hr.
Poola tagasihoidlikult. Ta on 51-aastane, juukstes juba hõbedat - elujõud ja sportlase veri tal aga värske, isegi nooruslik.
Ta küünib kaugemale...
Saime ka teada, et kahekordse - ei, kaks korda kahekümnekordse aastapäeva rõõmu suurendab veel asjaolu, et ta kolm
last, Sigrid, Eugen ja Sigurd, said pühadeks leerist läbi ja oma koguduse liikmeteks. Sellega siis viiekordne suurpäev!
Esimesel ja teisel suvepühadel pühitseti neid sündmusi Poola kodus, Laulupeo tänaval, vaikselt ja tagasihoidlikult.
Eeloleva puhul toome hr. Poola elust ja äritegevusest mõningaid jooni, et tutvustada "Auto" lugejaile meest, kes autoalal
meil esimesi pioneere ja praegu Eesti suurima ja soliidseima veoautoäri omanik, mitmekülgne sportlane ja suur isamaalane.
Õppinud Tartus, Trossi juures peen-mehaaniku ametit, siirdus hr. Poola Pärnu, kus tol ajal kuulsat Waldhofi vabrikut ehitati.
Viimases töötas ta montöörina. Siis tekkis vene-jaapani sõda. Ta mobiliseeriti, kuid jäeti spetsialistide reservi peastaabi
juure. Sügisest kevadeni ootas ta käsku sõita rindele Kauge-Itta. Aprillis viidi aga Kroonlinna minöörrootu. Seal ülendati
varsti van. allohvitseriks. Sellisena määrati ta vanemaks mehaanikuks tolleaegse sõjaminister Saharovi jahile, mis kuulus
sõjalaevastikku. Kaks suve möödus selles ametis. Sõda lõppenud, sai van. allohv. Poolast Kroonlinna miinitöökodade juhataja.
Kohalt vabanes ta alles siis, kui sunduslik 5-aastane väeteenistus oli läbi.
Tollest Kroonlinnas viibimiseajast on hr. Poolal oma elu jubedaim mälestus. Toome selle ta oma sõnadega: "Nagu tähendasin,
olin minöörroodu töökodade juhatajaks. Oli vist juulikuu 1905. aastal. Päeva läbi olin olnud merel ja õhtu hilja heitsin
väsinuna voodisse. Ei olnud veel uinunud, kui ilmusid oma roodu sõdurid ja teatasid, et revolutsioon on alganud. Mina võtku
ka püss kätte ja tulgu välja. Tegin nii. Peagi oli Fort Konstantinov meie käes. Suurtükiväelased aga ei ühinenud meiega.
Hakkasime liikuma peakindluse poole. Sealt tulid valitsusele ustavaks jäänud sõdurid püsside ja kuulipildujatega meile
vastu. Neid toetas peakindluse kahurid. Nähes, et katse edasi minna oli asjata, taganesime. Valitsuse väed järgnesid meile.
Algas klaperjaht. Esimesena vangistati umbes 150 meest. Meid viidi kindluse paraadiplatsile. Sõjaringkonna ülemalt oli antud
käsk "lasta maha kõik, kes roodu nimekirjas". Selleks viidi meid kindluse servale mere ääre. Seal seati meid ritta
mõnesammuliste vahedega, anti kätte kirkad ja labidad ning kästi kaevada endale hauad. Maa oli kõva, täis kive ja töö edenes
visalt. Olin omale hauda juba umbes jala sügavuseni kaevanud, kui kästi kaevamine seisma jätta. Keiser oli teinud korralduse,
et ainult juhid lastagu maha. Meilt nõuti süüdlaste väljaandmist. Vaikus. Siis hõisati paar nime välja. See sündinud,
astus meie hulgast veel vabatahtlikult välja viis meest. Kõik seitse - nende hulgas kaks eestlast, lasti maha. Vahepeal
kestis uurimine edasi ja terve meie rood - 280 meest olid vangistatud. Algasid ülekuulamised, mis kestsid umbes kuu aega ja
ainult 40 meest, nende hulgas mina, vabastati. Teistele mõistis kohus, allohvitseridele 20 a. sunnitööd Siberis ja sõduritele
5-6 aastat vangistust. Nii hävitatud mässulise roodu asemel toodi sügisel Vladivostokist uus minöörrood, kuid see oli veelgi
mässulisem. Seda asendati hiljem Sise-Vene väikelinnadest koostatud meestega, kes aga töö suhtes polnud midagi väärt. Nii,
too episood 1905. a. mässust viis mind kõige lähemale surma" - lõpetas hr. Poola tolle jubeda loo.
Umbes samal ajal kui hr. Poola sõjaväeteenistusest vabanes, oli metallide autogeeniline jootmiskunst kandunud Lääne-Euroopast
Venesse, kuigi veel mitte kaugemale kui Riiga. Seda kunsti õppima ta läks. Aastapäevad ta õppis ja praktiseeris. Ta täiendas
tolleaegset aparaati ja esines sellega Riia põllutöönäitusel. Sulatada ja joota kokku rauda ja terast hapniku abil, oli siis
veel ime. Arvati, et see on parim abinõu kassakapi-lõhkujaile ja aidamurdjaile. Demonstreerida seda avalikult - olla
kuritegu. Ja nii järgnes auhinna asemele kaebtus ametivõimudele ja hr. Poola ülekuulamine politseis. Järgmine etaap
hr. Poola elus on jälle kodumaal. Wiegandi vabrik (praeg. "Ilmarine") oli tellinud Saksast Eesti esimese autogeenilise
jootmisaparaadi. Sellega töötama kutsuti Riiast hr. Poola. Asjatundlik töö ning aparaadi demonstreerimine tegi varstigi hr.
Poola tuntuks Eestis. Ta oli esimene ja ainuke eestlane, kes siis autogeenilist jootmist-keetmist tundis... Peagi saab ta
kutse asuda tööle Franz Krulli tehastesse.
Rühkinud Franz Krulli tehastes kaks aastat "shveisijana" - ikkagi oma aparaati edasi täiendades ja oma täiendustele vastava
patendi ka hankides - asutab ta 1913. a. kevadel Tallinnas Brokusmäel omale mehaanika-töökoja. Umbes samal ajal ta abiellub.
Kuid Krulli tehased ei loobunud nii kergesti oma spetsialistist; hr. Poola pidi oma äri kõrval veel pool oma ajast poole aasta
kestel Krull'ile ohverdama. Kaup oli tol ajal nõnda: pool parandatava asja väärtusest talle töötasuks. Neljateist kuuga oli
hr. Poola teeninud 3000 rubla ja ta oma ettevõttesse paigutatud summa oli tasa. Siis tekkis maailmasõda. Hr. Poola, sunnituna
paigutama oma summad Vene riigikassa, kaotas kõik evakueerimise puhul. Kui tagavaraväelane, mobiliseeriti ta ja saadeti Soome.
Õitsev ja võlgadeta äri jäi ta noore abikaasa hoolde.
Kui spetsialist, määrati hr. Poola Soomes 1914. a. Ahvenasaarte kindlustustöödele, ja kui need valmis, siis samade
kindlustuste kesk-varustusladude juhatajaks. Kindrali koht - eestlasest allohvitseri täita! Pea- või keskladu asus Turu
linnas ja koos tuli tal töötada paljude soomlastega. Eestlasele omase usinuse ja aususega saavutas hr. Poola usalduse,
millist harva vene väes alamväelasele osaks sai. Ta olukorda kergendasid ka soomlased, kelledega tuli paljugi läbikäia.
Aasta 1915. tõi hr. Poolale katastroofi. Sakslased tungisid Pärnu. Põles kuulus Waldhof. Hr. Poola sai paar päeva puhkust -
et likvideerida oma äri Tallinnas. Saabunud siia, müüs ta ühe päevaga kõik oma tööstuse sisseseade suure kahjuga. Mehed, kes
selle ostsid, said jalad alla ja on praegugi jõukad.
Peale sõja lõppu ja vene vägede Soomest äraviimist jäi hr. Poola Turku, kus hakkas ehitama mootorpaate. Need müüs ta
soomlastele ja 1919. a. novembris siirdus ta ühes perekonnaga tagasi Tallinna. Siin ostis ta Laulupidu tänaval 22 suurema
kinnisvara ja kui Koppel lõpetas oma mehaanikatööstuse Estonia puiesteel, ostis ta selle sisseseade ja alustas seal autode
parandamist. Sellest töökojast areneski varsti meie esimene autodega veoäri. Kui Gorbatchev, kelle hoones töökoda ja veoäri
asusid, tõstis alatasa üüri, ehitas hr. Poola oma krundile Laulupidu tänavale tööruumid ja garaazhid ning viis 1924. a. äri
sinna üle. Äri õitses ja kolme aastaga oli miljon marka, mis ehitus maksis, tasa.
Huvitav on, kuidas hr. Poola omale veoautod hankis. Eesti kaitseväe kätte oli pärast sõda siia jäänud suur hulk enam või
vähem korratus olekus autosid. Neid müüdi 1920-23. aastatel õige odavasti. Kasutades juhust ja Eesti Panga vastutulelikkust,
ostis hr. Poola neid tarviduse järele. Neid ta parandas ja pani veole. Siin on tähelepandav, et kapital, mille ta autodesse
paigutas, jäi kodumaale ja et ainult uute osade tellimine vabrikust oli vajalik. Vanast prahist said aga tugevad
3-10-tonnilised veoautod. Vanad "Renod" on ju kuulsad oma massiivsuse, veovõime ja vastupidavuse suhtes. Kergemate
vedude jaoks ostis hr. Poola hiljem uue 1 1/2 -tonnilise "Fordi". Nüüd on tal kokku 11 veoautot ning üks sõiduauto. Viimast
kasutab ta peamiselt vaid sõitudeks maale. Ta suuri veoautosid võib aga näha kõikjal linnas ja ümbruskonnas - enamasti
viinaveol, mis juba kümme aastat hr. Poola käes. Tallinna linnaval. kruusa-, teekatte- ja killustikuvedu on tänavu ka tema
käes.
Tööd hr. Poola autodel on rohkesti. Ta sooritabki vedusid, mis teistel kogu ja raskuse (kaalu) suhtes näivad võimatuna.
Näiteks katlad ja lokomobiilid, suured kui raudteevagunid, elektrijaama turbiinid, mis kaaluvad 12-15 tonni jne. Pikaajaline
kogemus võimaldab talle ka raskusi kuni 30 tonnini ühest kohast teise autodega vedada.
Hr. Poola enese kohta tuleks veel mainida järgmist: ta on Eesti Auto-klubi liige algusest peale ja praegu ka sama
organisatsiooni revisjonikomisjoni liige. Kui Veoautoomanikkude Ühing tänavu kevadel asutati, astus hr. Poola ka sinna
liikmeks. Lisaks on ta Reservväelaste Üh., Tall. Majaom. Seltsi ja Majaom. panga liige. Tallinna Jahimeeste Seltsi viis teda
kirgline jahimehe veri. Sport - uisud, suusad, ujumine, käimine jne. - on alati olnud hr. Poola parimaks meelelahutuseks
agara töö vaheaegadel. Iga pühapäev hommikul, olgu ilm milline tahes, teeb ta jalutuskäigu linnast Kosele ja Piritale.
Spordi ja tagasihoidlikkusega isiklikus elus on hr. Poola säilitanud hea tervise ja energia. Hoolimata elu ja olude
vintsutustest, on tal olnud elus edu. Soovime, et tal seda endiselt edaspidigi oleks.
Autoreporter.
|
