|
 |
|
 |
|
RAHVALEHT 14.10.1939, LK 7
Proua Fahle kinkis autojuhile oma auto.
Tuntud kinnisvarade omanik Tallinnas, endise Põhja puupapivabriku dir. Fahle lesk, kes on koos teiste sakslastega otsustanud
lahkuda Eestist, on kinkinud oma isikliku sõiduauto oma senisele autojuhile J. Johansonile.
Viimane registreeriski juba oma senise leivaisa auto oma nimele, olles seega nüüd suure "Cadillac"-tõlla omanik.
|
RAHVALEHT 27.10.1939, LK 4
Sakslaste autod uute peremeeste kätte.
Eestist lahkujatel 150 mootorsõidukit. Kõik ärasõitjate autod ja mootorrattad ülevaatusel.
Välja viia lubatakse ainult väheväärtuslikke sõidukeid.
Hommikuti on Toompeal Toomkiriku kõrval väljakul viimastel päevadel olnud erakordne mootorsõidukite kogunemine. Seal vaatab
eriteadlaste komisjon üle Eestist lahkuvatele sakslastele kuuluvaid autosid ja mootorrattaid, et teha kindlaks, milliseid
nendest anda vabaks Eestist väljaviimiseks.
Eestist lahkuvatele sakslastele kuulub ümmarguselt 150 mootorsõidukit, mis kõik tuleb tuua järelevaatusele. Seni on
kontrollitud 132 mootorsõidukit, mis Tallinna toodud kõigist kodumaa linnadest. Autode ja mootorrataste ülevaatust toimetab
komisjon, kuhu kuuluvad majandusministeeriumi vanem varustusinspektor insener A. Tääker, teedeministeeriumi vanem
liiklemisinspektor insener J. Ivand ja kapten Pütsepp ühest tehnilisest eriväeosast.
Eestist lahkuvate sakslaste mootorsõidukite väärtuse tase pole üldiselt kuigi kõrge.
Enamus autodest on vanad mudelid ja juba tublisti ära sõidetud. Komisjon paneb keelu alla ainult uuemate ja meile sobivate
mootorsõidukite väljaveo. Kui auto on ära sõitnud juba kuni 50.000 kilomeetrit, pole enam mõtet takistada auto väljaviimist,
sest sellisest sõidukist pole niikuinii pikemaks ajaks "elulooma". Samuti pole meie liiklusala juhtivad asutused huvitatud
väikemootorrataste - kuni 150-ccm silindrimahuga - ja osa väikeautode siia jäämisest. Kõige selle tõttu väljaveokeelu alla
pannakse ainult 25-30 prots. sakslaste mootorsõidukitest.
Kuigi tavaliselt igale on tema mootorsõiduk muutunud armsaks, on lahkuvate sakslaste hulgas vähe neid, kes tahavad oma autot
või mootorratast tingimata kaasa viia. Lahkujad sakslased on Saksamaa ajakirjanduse kaudu teadlikud, et Saksamaal bensiini ja
autoõlide kokkuhoiu mõttes on eraisikutel mootorsõidukite kasutamine äärmiselt piiratud. Autoga või mootorrattaga sõitmise
luba antakse Saksamaal ainult nendele eraisikutele, kellele auto kutsealal on tingimata tarvilik, näiteks arstidele. Seejuures
Saksamaal tohib autoga sõita ainult tõelise vajaduse korral, mitte aga isiklikuks lõbuks või mugavuseks.
Seetõttu siis Saksamaale asujad sakslased suures enamuses ei püüagi autosid kaasa viia, sest pole ette näha, kunas seal avaneb
võimalus autot kasutada isiklikuks sõiduks.
Majandusministeerium teeb erandeid kõlbulikkude autode väljaviimise asjus ainult sakslastest arstidele, kes autot kutsealaliseks
tegevuseks vajavad ka uues asupaigas.
On aga ka üksikuid sakslasi, kes ära sõites kuidagi ei taha oma autost lahkuda. Üks ärasõitjaid, Kurt Dehn, esitas
majandusministeeriumile arstitunnistuse, et auto on temale vajalik haiguse tõttu.
Kurt Dehnil on jalad haiged ja ta märgib oma palves, et kui autot ei lubata kaasa võtta, siis ta ei saa uues asukohas liikuda.
Kurt Dehni palve on majandusministeeriumis veel otsustamata.
Neljapäeva hommikul olid oma autodega järelevaatusel teiste seas ka Tallinnas tuntud kellasepaäri kaasomanikke Ilmar Kopf,
Schmidt Pärnu laevaseltsist, Irschik j.t.
Ka kaks autojuhti Laia tänava autoseisukohalt on ärasõitjate hulgas.
Nendest ühel on päris uus "Opel" ja temal pole mingit lootust, et auto pääseks läbi komisjoni "nõelasilmast".
"Millal saap otsus?" närveerib nii mõnigi sakslane, kui komisjon on auto läbivaatusega lõpule jõudnud. Nendele vastatakse, et
reede hommikuks on komisjon otsuse teinud. Teiste hulgas närveerib ka Narvast pärit punajuukseline sakslane, kes on ülevaatusele
toonud oma väikemootorratta, mis pole kuigi parem abimootoriga jalgrattast. Temal aga pole põhjust tunda muret oma sõiduki
saatuse pärast, sest selline sõiduk pole meie teede jaoks ega pole sellel mingit tähtsust ka mootorsõidukite riigikaitselise
reservi seisukohast.
Ametliku ülevaatuse juures kohtuvad vanad tuttavad, sest vanem liiklusinspektor ins. J. Ivand tunneb suuremat osa
Tallinna autoomanikke. Oli ta ju Tallinna linna liiklusinspektoriks olles nende eksamineerija autojuhtimise eksamil. Nad on
kõik sõitnud oma autoga insener J. Ivandi arvustava pilgu all üle sama väljaku ja manööverdanud Toomkiriku taga eksamitegijate
"lõksus". Siis asuti ärevusvärinaga autosõitu, nüüd on ring täis ja tehakse viimne sõit vana Tallinna tänavail. Võib-olla, et
mõnelgi lahkujal jääbki see viimseks sõiduks oma autoga. Arvatakse, et enamus nendest autodest, mille väljaviimine antakse vabaks,
realiseeritakse siin enne ärasõitu vabamüügil.
Mootorsõidukite ülevaatusel torkab silma, et enamusel kontrollimisele toodud autodest on täiesti äratarvitatud kummid.
Väliskummid on pealt täiesti siledaks kulunud ja peab imestama, et sellistega veel sõidetakse. Võib aga ka olla, et autodele on
kulunud kummid pandud ülevaatuse puhul, sest komisjon võtab arvesse ka kummide seisukorra.
/Fotoallkirjad: EESTIST LAHKUJATE SAKSLASTE AUTOD ÜLEVAATUSEL. Meie pildil vasakul ülal asjatundjatekomisjon, paremalt kapt.
Pütsepp, ins. Tääker ja ins. Ivand. Paremal ülal: Ilmar Kopf, kes tõi ka oma auto komisjoni ette. Vasakul all: autoomanik
Irschick ootab komisjoni otsust tema auto kohta. Paremal all: sakslaste autod Toomkiriku kõrval põliste puude all ootamas
komisjoni ülevaatust. Vt: dea.nlib.ee/
|
AUTO 1/1940, LK 10-11
120 000 krooni väärtuses mootorsõidukeid sakslastele
EESTIST lahkunud sakslastele ja kadakatele anti teatavasti meie võimude poolt luba viia muu seas kaasa ka teatav hulk
sõiduautosid ja mootorrattaid. Kuni möödunud aasta lõpuni sakslased esitasid väljaviimiseks ülevaatusele kokku 176
mootorsõidukit - 132 sõiduautot ja 44 mootorratast.
Vastav ülevaatuskomisjon, kuhu kuulusid majandus- ja sõjaministeeriumi ja maanteede talituse esindajad, otsustas keelata
välja vedada mootorsõidukeid, mis on Eestis rohkem levinud ja milledele on saadaval vajalikke tagavaraosasid. Seejuures
võeti arvesse veel mootorsõiduki ehitusaasta, mootori võimsus, sõiduki kuluvus ja korrashoid.
Üksikute firmade järgi otsustati kinni pidada autosid, mille mootori võimsus 4-15 HJ (enamuses võimsusega 8-12 HJ):
|
| 1. |
DKW |
- |
10 |
tk. |
| 2. |
Opel |
- |
10 |
tk. |
| 3. |
Mercedes-Benz |
- |
7 |
tk. |
| 4. |
Hansa |
- |
7 |
tk. |
| 5. |
Adler |
- |
4 |
tk. |
| 6. |
Standart |
- |
3 |
tk. |
| 7. |
Chevrolet |
- |
2 |
tk. |
| 8. |
Hillmann |
- |
2 |
tk. |
| 9. |
Packard |
- |
1 |
tk. |
| 10. |
Ford |
- |
1 |
tk. |
| 11. |
Renault |
- |
1 |
tk. |
| 12. |
Oldsmobile |
- |
1 |
tk. |
| 13. |
Audi |
- |
1 |
tk. |
|
Kokku 50 sõiduautot |
|
Mootorratastest otsustati kinni pidada need, mis samuti meil enam levinud, nimelt järgmised:
|
| 1. |
DKW |
- |
7 |
tk. |
| 2. |
BMW |
- |
4 |
tk. |
| 3. |
NSU |
- |
1 |
tk. |
| 4. |
Norton |
- |
1 |
tk. |
| 5. |
Standart |
- |
1 |
tk. |
|
Kokku 14 mootorratast |
|
1939. a. lubati seega sakslastel välja vedada 112 mootorsõidukit, sellest 82 sõiduautot ja 30 mootorratast. Tagasihoidliku
hinnangu juures tõuseks sakslaste poolt kaasaviidud mootorsõidukite üldväärtus ca 120 000 kroonini.
Üksikute firmade järele viidi sõiduautodest kõige enam kaasa DKW, Adler, Opel, Ford, Mercedes-Benz jt. peamiselt saksa
päritoluga sõiduautosid. Mootorratastest viidi kaasa samuti peamiselt Saksa päritoluga mootorrattaid.
Kaasaviidud sõiduautodest oli kõige vanem mudel 1926. a. Citroen (üle 100 000 km sõitnud) ja kõige uuem 1938. a. mudel.
Sakslastest eelistatud Prantsuse päritoluga Citroen'i kõrval olid veel "lemmikuteks" Ameerika päritoluga 1928. a. Chevrolet
ja 1932. a. Ford - mõlemad samuti üle 100 000 km sõitnud.
|
|
| galerii[ät]hot.ee |
|
|