|
 |
|
 |
|
POSTIMEES 09.09.1941
Tartu Tuletõrje leidis oma kadunud masinad
Enamlikud võimumehed Tartust põgenedes viisid kaasa 4 paremat automootorpritsi. Nüüd selgus, et Tartu Tuletõrje automootorpritse
olevat Tallinnas. Möödunud nädala lõpul sõitis Tartu Tuletõrje Brigaadi pealik K. Reinhold 18 mehega kadunud masinaid otsima.
Tallinnast leitigi kolm automootorpritsi, mis oli linna mööda laiali, aga õnneks võrdlemisi korras ja töötamiskõlblikud. Ainult
ühel oli 21 kuuliauku keres, kuid paranduse järel saadi niikaugele, et auto muutus liiklemisvõimeliseks ja toodi koos teistega
Tartu tagasi.
Masinatega ühes leiti ka suurem osa Tartu kadunud tuletõrjujaist. Nad olid olnud kogu aja masinatega kaasas ja rohkesti
sõjavintsutusi läbi elanud, kuid igati püüdnud hoiduda, nii et masinad jäid lõhkumata. Paarile neist selgus ka see kurb tõsiasi,
et vahepeal Tartus nende korterid ühes kraamiga olid lahingumöllus täiesti hävinud.
Tartu Tuletõrje kustutusvahendid on pika reisi ära teinud. Bolshevikud olid viinud need Tartust Narva ja sealt Tallinna. Peale
otseste ülesannete on neid kasutatud ka transpordivahenditena.
Nüüd, kus Tartu Tuletõrje oma masinatest suurema osa on kätte saanud, võib ta jälle endise osavusega oma ülesannet täita, kaitstes
kodanike vara võimaliku tuleohu eest.
|
POSTIMEES 17.09.1941
Tartu Tuletõrje autode sundrännakuid punaste võimumeeste käsul
Nagu teada, viisid rüüstavad bolshevikud Tartust põgenedes kaasa ka Tartu Tuletõrje 4 paremat auto-mootorpritsi ühes meestega.
Nüüd on masinad kätte saadud ja ka suurem osa kadunud tuletõrjujaist koju tagasi jõudnud. Üks neist jutustab meile alljärgnevalt
oma viie kaaslase julmast mõrvamisest bolshevikkude poolt Raadil, pikast ja vintsutavast retkest masinatega Narva ja Tallinna ning
õnnelikust pääsemisest:
"Teatavasti mobiliseeriti sõja alguses Tartu Tuletõrje. Läksin sinna vabatahtlikult, et vältida mobilisatsiooni korral sattumist
punaväkke. Sõjaolukorra alates jagati tuletõrjemasinad linna peale ära, kusjuures autoprits "Veemuretseja", mille meeskonna koosseisu
kuulusin ka mina, määrati Kroonuaia tänavas asetsevasse punkti. Valvekord punktis teostus takistusteta kuni 9. juulini. Siis aga saime
päeval umbes kella 1 paiku käsu paari tundmata lendsalga-mehe poolt masin üle jõe viia. Kuna käsk tehti teatavaks paberilipaka kaudu
ja käsuandjad tuletõrje parooli ei teadnud, siis me esimest käsku ei täitnud ega sõitnud kuskile.
Hiljem anti parool
ja selle vastu me enam vaielda ei saanud. Kuigi masinal oli normaalne töökond ette nähtud 5-liikmelisena, olime me tegelikult 3 mehega,
millises koosseisus ka välja sõitsime. Peatuskohaks oli meile määratud Raadi mõis, kuhu jäime tee äärde sara alla. Raadil oli ees juba
teine tuletõrjemasin "Abistaja", mis asus teest kaugemal küünis. "Abistaja" meeskonda kuulus ka ksv. Poolake, kelle kutsel saime samuti
tee äärest eemalasuvasse küüni. Järgmisel päeval pääsesin linna, et sidet luua. Sain korralduse mehed ära kutsuda. Kokku rääkides ksv.
Poolakesega jõudsime otsusele, et tuleb katsuda üks masin päästa. Liisk langes "Abistajale" kui paremale. Seletasime punastele
võimumeestele, et masinatel on puudus bensiinist ja kustutusvahust ja tuleb sõita linna, milleks meeskond valmis oli (mina koos
"Veemuretseja" autojuhiga jäin masina juurde Raadile). Autopritsi enam üle Vabadussilla meeskonnaga ei lastud, kuid härra Poolake
pääses siiski üle, et tuua vahukustutajat. Meeskond sõitis Raadile tagasi ja juba pool tundi hiljem piirati sisse punaarmeelaste poolt
küün, kus tuletõrjemasinad asetsesid, ning meid areteeriti ja viidi parki. Areteerimise põhjusena nimetati tiigis suplust luuramise
sihiga. Tegelikult aga midagi sellist ei olnud. Siis hakati meid ükshaaval kohtu ette kutsuma. Mäletatavasti oli meid 11 tartlast ja
1 valklane. Kõigepealt kuulati üle "Abistaja" meeskond, kes masinaga linna tahtis sõita. Jäi mulje, et
tuletõrjujaid on reedetud
ja seetõttu ka areteerimine teostuski. "Abistaja" meeskond eraldati meist. Meid teisi lasti aga minna, kui kuuldi, et meie linnas ei
käinud. "Abistaja" 5 meest seati eraldatult kuuri ette istuma ja neid üksteisega rääkida ei lubatud. Peatselt anti neile käsk masin tee
äärde viia. Samuti tuli teha ka meil oma masinaga. Tartus algas siis juba laskmine ja lahing oli käimas. Haudusime põgenemisplaane,
kuid neid oli raske realiseerida. Siis hoiatati meid ja teatati, et varsti järgneb suurem plahvatus. Järgneski, sest lennuväljal
süüdati bensiinipaagid ja teostati lõhkumist. Esimesele plahvatusele järgnes teine, tunni paari ümber kestev üksikute nõrgemate
plahvatuste seeria. Pärast plahvatusi hüüdis punaarmee leitnant "Abistaja" 5 meest välja ja samuti pealik Poolakese, kes aga linnast
tagasi üldse ei tulnud. Üteldi, et neil meestel on teha veel väike töö, ja viidi nad üle tee.
Hetk hiljem kuulsime samast suunast automaatpüsside raginat.
"Veemuretseja" autojuht lausus mulle: "Kuule, kuradid tapavad sõpru!" Siis tõenäoliselt meie kaaslaste mahalaskmine toimuski, sest
hiljem saime korralduse mõlema tuletõrjemasinaga välja sõita Narva maanteed mööda, kusjuures meid oli asetatud punaarmeelastest
täidetud veokite keskele, samuti oli mõlemale masinale paigutatud paar punaarmeelast. Saime aru, et oleme endiselt areteeritud.
Sõitsime Rakverre ja sealt pärast lühemat peatust Narva, kuhu jäime tänavale peatuma. Meid oli siis 6 tartlast ja 1 valklane. Seal
anti meid üle kohalikule tuletõrjele ja viidi tuletõrjemajja. Kuulsime, kui tunnimehele anti käsk:
"Iga põgeneja maha lasta!"
Oma seisukorra kergendamiseks püüdsime narvakatele selgitada ja jätta mulje, et oleme ise masinad ära toonud. Ometi ei usaldanud
meid narvakad täielikult, vaid viisid meid üle jõe metsa, kus olime nädalapäevad koos poliitjuhiga. Siis aga hakkas sõjaliin juba
Narvale lähemale nihkuma ja meid toodi metsast ära ja jäeti Jaanilinna tuletõrje depoosse.
Seal elasime üle Saksa lennukite pommitusretke. Paemurru tänava juures
lasti õhku venelaste laskemoona-rong,
mis pühkis ära ka sealse kaubalao, kusjuures Paemurru tänaval tekkis tulikahju, mis ähvardas tervet puumajade kvartaali. Tuld
kustutada ei saanud, sest veest oli suur puudus. Abistasime naisi ja lapsi ning päästsime majadest varandust. Siis aga, nagu oleks
halastanud Jumal inimestele, hakkas selgele ja päikesepaistelisele ilmale vaatamata korraga sadama vihma, mis oli haruldaselt tugev
ja millist harva on esinenud. Tugev vihm kustutas maju ja ka meie võisime kraavi kogunenud veega kustutustööle asuda. Töötasime 4
tundi - ja siis oli ka tulele piir pandud.
Peagi saime Narvas korralduse kõik tuletõrjemasinad viia Kingisseppa. Seda korraldust aga siiski ei tulnud täita, sest punaarmeelaste
juhid arvatavasti sinna masinaid ei lubanud viia, sest Kingissepp oli sattunud juba Saksa sõjaväe tule alla. Siis saabus aga ühel
päeval Narva Eestimaa Tuletõrje üldjuhilt Kondratjev'ilt korraldus, et
Valga ja Tartu masinad tuleb läkitada Tallinna.
Siinkohal tähendatagu, et vahepeal oli ranniku kaudu Narva jõudnud ka 2 Tartu Tuletõrje lendsalga masinat kohalike tuletõrjeinspektorite
Ootre ja Neostusega.
Tallinna sõitsime öösiti. Sõidu kolmandal ööl, Tallinnast 78 kilomeetrit eemal olles, teostati meie masinatele öine kallaletung.
Risti teele oli langetatud puu ja masinatele avati tuli. Kes meid tulistasid, jäi teadmatuks. Kallaletungil sai Ootre 5 haava ja keegi
Kübara-nimeline ühe raske haava. Metsakallaletung osutus meile õnneks, sest kaotasime kommunistliku üldjuhi Ootre, kes kavatses
Tallinna sõitu pikendada. Samuti kadus tema asemele astuval Neostusel lust ära Tallinna sõitu venitada ja pärast seda, kui olime
haavatud Tapale toimetanud, asusime uuesti teele Tallinna, kuhu jõudsime juba sama päeva õhtul. Meid majutati Tuletõrje kooli.
Järgnevatel päevadel paigutati Tartu masinad Tallinna kaitseks linnas laiali. "Veemuretseja" asukohaks oli sadamarajoon, kuna
"Abistaja" vististi määrati Nõmmele. Siis aga nõudis Tuletõrje üldjuht Kondratjev üht Tartu masinat ühe lennuvälja kaitseks. Selleks
masinaks valiti lendsalga masin "Diamondt", mille ülemaks määrati Neostus. Masinale taheti koondada ainult Tartu mehed ja nii tuli ka
minul "Veemuretsejalt" üle minna. Meid viidi linnast välja umbes 50 km eemal asetsevasse Suurkülla, kus oli
metsa all venelaste sala-lennujaam.
Lennuväelased olid kõik mereväelaste vormis. Seal jäeti meid mõisa õuele ja keelati ära igasugune liikumine. Taipasime, et oleme
sattunud vististi tõsisesse põrgusse ja siit me enam eluga ei pääse. Juba esimesel päeval sealne komandant uuris ja praalis meiega,
et mis mehed me oleme ja milleks siia saadetud. Ta seletas, et siin ei ole ühtegi lennukit ega lennuvälja. Ometi nägime oma silmaga
lennukeid. Jäime kohale umbes nädalaks ja siis tuli käsk masin üle anda Vene sõjaväelastele. Üks venelaste vanem tuletõrjuja võttis
masina üle ja imestas väga selle täieliku varustuse üle.
Värisesime kõik, et nüüd on meie päevad loetud
ja ega meid enam sealt minema lasta, seda enam, et venelaste küsimusele, kas te seas on ka mõni partei liige, pidime vastama eitavalt.
Ometi toodi meid siiski veomasinal Tallinna tagasi, kuid kinnitati, et kui midagi juhtub ja teada saadakse lennuvälja olemasolust,
siis meie kõigi käsi käib halvasti. Et saabusime Tallinna tagasi ilma masinata, hakati meie käest uurima ja küsima, et kus masin jäi
ja kus te olite. Olime täbaras seisukorras ja püüdsime seletada nii ja naa, et olukorrast pääseda. Viimaks Tallinna Tuletõrje üldjuhi
Maide ja Tuletõrje kooli ülema Saari korraldusel paigutati meid Tuletõrje kooli juurde, kus tegime koos õppusi kommunistlikest noortest
koosneva kooli õpilastega. See asjaolu sai meile päästjaks. Käisime kooli masinatega rohkesti Tallinnas tulikahjusid likvideerimas.
Sakslaste Tallinna jõudes saime loa Tartu tagasisõiduks, kuhu jõudsime 6. septembril. Meie meestest kõik tagasi ei tulnud, vaid paar
inimest jäi maha. Teiste seas läks ka Neostus Tallinnas laevale, et ära sõita. Kadunuks jäi ka meie moodne automootorprits "Diamondt".
|
|
| galerii[ät]hot.ee |
|
|