ESILEHT AJALUGU - EESTI AEG UUDISED ARTIKLEID AUTONDUSEST ESMASPÄEV 13.05.1939, LK 7 Kõneldakse rahvasulastest...   Karl Siitan. Mees, kes viisteist aastat küüditanud eesti rahvast. Kui Karl Siitan aastat paarkümmend tagasi pidas sulasepõlve, siis ta unistas sellest, et kord saada omaette peremeheks. Saatus tahtis, et ta aastatepikkuse töö ja püüdlikkuse järele sulasest muutus... rahvasulaseks. Kuidas teisiti nimetada meest, kes poolteise aastakümne jooksul on sõidutanud ühest kohast teise vähemalt 5-6 miljonit inimest! "Karl Siitan - see on ju see tähesõitja," ütleb lugeja nähes seda nime tänase kirjutise pealkirjas. Tõsi see ju on. Karl Siitan on kaks korda osa võtnud Monte Carlo tähesõidust. Eks seda head tutvustamistööd, mis ta tegi Eestile välismail, võib ka lugeda tema kui rahvasulase teenistuse hulka, kuigi ta selle eest ei kuulu premeerimisele koos talusulastega. Karl Siitanil on oma rahva liputõstjana tulnud veel ka mõnel teisel juhtumil tegutseda välismail. Naaberriigi Läti mootorspordi absoluutne kiirusrekord maapealsete sõidukite suhtes on 1928. aastast saati eestlaste käes, sest siis käis eestlane Eduard Klimberg koos Karl Siitaniga Riias võistlemas ja nende auto sõitis tunnis 148 kilomeetrit. Üheteistkümne aasta jooksul pole lätlased suutnud teha kiiremat sõitu... Kuid need Karl Siitani teod ja tembud ei õigusta veel temale anda rahvasulase tiitlit. Selle ta on endale teeninud omnibuseliinide loomisega. Peab ütlema loomisega ja mitte pidamisega, sest Karl Siitaniga on ikka juhtunud nii, et tema osaks langes omnibuseliini sissetöötamine, kuna siis teised võtsid üle haritud, väetatud ja lokkava tööpõllu. Reisijaid ühest kohast teise vedama hakkas Karl Siitan juba viisteistkümmend aastat tagasi, asutades Sindi-Pärnu omnibuseliini. Veidi hiljem tuli sellele lisaks Tori-Vändra omnibuseliin. Pärnu linnaliinidel oli tol ajal iga aasta uus pidaja, sest omnibuseliinid ei tasunud end. Siitan võttis liinid üle ja pani need käima. Tallinn-Pärnu omnibuseliin on Eestis omataoliste seas haruldus. Liinile ei saadud kuidagi elu sisse, kuigi katsetas mitu meest ja kord omnibuste asemel pandi Tallinna-Pärnu vahel kurseerima isegi 26 sõiduautot reisijateveoks. Ei aidanud tookord ka liinipidaja poolt käima pandud kõigi aegade suurim autoharuldus Eestis, kuue rattaga sõiduauto. Lõpuks polnud liini väljaandmisel ühtegi teist pakkujat peale Karl Siitani, kes saigi liini enda kätte. Tol ajal oli teeparandamisel selline mugav komme, et magistraaltee pandi kuuks-kaheks täiesti kinni ja ümbersõiduks aeti tee paarikümne kilomeetri pikkuselt mööda võsastikke, kust suuremad puud maha raiuti. Reisijate-omnibus laveeris seal nagu troopikamaa dzhunglis, kuni jõudis jälle välja kindlale teele. Pikapeale rahvas harjus sõitma Tallinnast Pärnu omnibusega. Sõitsid oma inimesed ja sõitsid välissuvitajad, rootslased ja soomlased. Selleks ajaks oli Tallinn-Pärnu omnibuseliin juba uue pidaja käes ja Karl Siitan võttis enda kätte Tallinn-Nõmme omnibuseliini. Osa sellest paarist tuhandest inimesest, kes praegu iga päev sõidab Tallinna-Nõmme omnibuseliinil, mäletab veel aegu, kui seda liini loodi. Kui oma inimesed ei saanud liinile elu sisse, siis tuli ettevõtja koguni Riiast, kuid targemat ei tulnud sellest välja ühti. Liinipidaja saatis bussi välja sel kellaajal, kui ta arvas kõige rohkem tulevat sõitjaid. Oli päris harilik asi, et omnibust mõni päev üldse ei ilmunudki sõitu. Lõpuks võttis Karl Siitan omnibuseliini enda kätte ja panigi selle töötama korrapäraselt. Nüüd ta vahete-vahel ütleb, et tal minevat ilm kuumaks, meenutades seda vaeva, mis ta algul pidi nägema ettevõttega. Kellelgi polnud usaldust äranarritud bussiliini vastu. Kuude viisi oli päevas ainult kuni sada sõitjat, nii et piletirahast ei saadud kokku isegi bensiinikulu. Kuid Siitan pidas vastu ja laskis omnibused joosta kindla sõiduplaani järgi Tallinna-Nõmme vahel, oli siis bussis mõni sõitja või tegid ainult juht ja konduktor kahekesi sõitu. Nõmme Vabaduspuiestee polnud siis asfalttee, nagu praegu, vaid "liivakast". Siitanil juhid sõitsid tühjade omnibustega, ta ise aga vedas kruusa Vabaduspuiesteele, hööveldas teed ja vedas jälle kruusa. Teisiti polnud bussiliiklemine üldse võimalik. Nüüd Tallinn-Nõmme omnibuseliin töötab hästi. Karl Siitan ei pea enam seda liini... Ta pole aga liiklemisalalt läinud eemale. Ta peab nüüd bensiinijaama, mõõdab automeestele kütteainet, õli ja kõike muud vajalist. "Mul on veel üks liin, Tallinn-Sindi kaubaveoliin, saab näha, kes suudab sellele kanna taha panna", ütleb Karl Siitan. Juba olevat ihaldajaid sellele liinile, kuid direktor van Jung ei lase liini üle teha palju juttu. On lühikese jutuga mees ja ütleb: nii kuidas on, nii peab jääma! "Karl, kuidas läheb?" hüüab direktor van Jung iga kord, kui ta sõidab Karl Siitani bensiinijaamast mööda. Ta küsib nii seepärast, et see Karl, praegune rahvasulane ja meie kõige teenekamaid autosportlasi, oli omal ajal tema juures palgaliseks autojuhiks. Karl aga muheleb omaette. Ta on samuti vähese jutuga mees ja küsib vastu: "Kas läheb bensiini üksi, või õli kah?" Kui juba paarkümmend autot on peatunud tema bensiinijaama ees, siis ta läheb jutukamaks ja ütleb mõnele heale tuttavale: "Tarvis on teenida, sest paljuks selle tähesõidule minekuni enam aega on." Järgmisele tähesõidule läheb Karl Siitan kindlasti. See on juba otsustatud, sest pole näha-kuulda kedagi teist, kes Eestist osa võtaks. Karl Siitan läheb siis juba kolmandat korda suurele võistlussõidule. Ega ta pole auahne, ta vaid sõnab: "Keegi peab ju Eestist ka osa võtma..." Kui keegi teine ei lähe, eks siis Siitan läheb jälle oma masinaga ja omal kulul. EeWa /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/ RAHVALEHT 28.12.1938, LK 4 K. Siitan avas moodsa autohooldusjaama. Meie tuntumaid autosportlasi Karl Siitan avas Pärnu maanteel nr. 131-a moodsa bensiini- ja autohooldusjaama. Külastades Karl Siitanit tema ettevõttes, selgub, et vana automees, kes kauaaegse omnibuseliinipidajana ja automatkajana on põhjalikult tuttav mootorsõidukiomaniku kõigi muredega, on oma moodsa jaama sisustamisel kasutanud kõiki kogemusi ja tähelepanekuid, mis ta saanud oma autosõitudel Põhja-Jäämere kaldalt kuni sooja Vahemere randadeni. On ju Karl Siitan kaks korda osa võtnud Monte Carlo tähesõidust, külastanud Petsamot, läbi sõitnud suurema osa Euroopa linnu ja tutvunud kõigi sealsete autojaamadega. Meie teed, maastik ja ilmastik pole autosõiduks kuigi soodsad. Suvel tolm ja liiv, sügisel ja kevadel pori on iga mootorsõiduki suuremad vaenlased. Auto on kallis asi. Rõõmu valmistab see ainult hästi korras olles. Sõiduki korrashoiule tuleb pühendada suurt hoolt, et auto kaua vastu peaks. Pole küllalt, kui raskest sõidukist /=sõidust/ tulnud auto veega üle valatakse ja loputatakse. Sõidukiosad võivad minna roostetama ja saada rikutud. Auto reisuvälimusest vabastamise vastutusrikast tööd suudab K. Siitani bensiini- ja hooldusjaam täita sama hästi kui välismaade eeskujulikumad jaamad. K. S. bensiinijaam on varustatud erilise tõsteliftiga, mis on esimene sellesarnane Tallinnas. Tõstelift võimaldab masinaid põhja alt hoolega pesta ja pulveriseerida. On väga tarvilik, et auto põhi saaks teatud ajavahemiku järele õlidega pulveriseeritud. See kõigepealt ei lase pori sõidukile nii külge hakata, kaitseb põhja roostetamise eest jne. K. S. bensiinijaamas on pulveriseerimise tarvis väga mitmesuguseid eriõlisid. Niisugune hooldamine pikendab tunduvalt auto iga ja aitab kaasa masina korralikule töötamisele. K. S. bensiinijaamas sünnib pori ja muda mahapesemine auto kerelt vee- ja õhusurve abil, mis ei riku värvi ja võimaldab kiiret puhastamist. Vedrude, poltide jm. määrimine sünnib vastavate abinõudega, mis tagavad põhjalikku ja korralikku määrimist. Kummide täispumpamine toimub kõrgsurve-kompressori abil kiirelt. K. S. bensiinijaam on varustatud kõigi vajaliste kodu- ning välismaa bensiini ja õlidega, mis kindlustab kõikide soovide täielikku rahuldamist. Paremal K. Siitani bensiini- ja hooldusjaama reklaam ajalehes Uudisleht 2.01.1939. /Digiteeritud eesti ajalehed (dea.nlib.ee)/ galerii[ät]hot.ee