|
 |
|
 |
|
TALLINNA LIIKLUS
|
PÄEVALEHT 7.03.1930
Inimene sõidukite keerises
Hulk surmajuhtumeid autoõnnetuste puhul. Kardetavamaid kohti sõidukite liikumisel.
Linna ehitusosakonnas on registreeritud üldse 1142 autot, peale selle on linnas liikvel jalgrattad, mototsikletid ja muud sõidukid.
Liikumine suureneb alatasa ja ühes seega ka autoõnnetuste arv. See nõuab linna- ja politseivalitsuselt ajakohast liiklemiskorraldust
ja kodanikelt ettevaatust.
Praegune liiklemiskorraldus leiab teostamist 2. mail 1928. a. linnavolikogus vastu võetud sõiduki-sundmääruste alusel. Neis
määrustes on näidatud sõidusuunad ja sõidukiirus. Määruse järgi võivad autod liikuda linna sees tähtsamail kohil 15 km tunnikiirusega.
Mujal 25-35 ja linnast väljas 40-50 km tunnikiirus. Kesklinnast väljudes unustatakse aga sageli sõidumäärused ja arendatakse
ülemääraselt kiiret kiirust. Kiire sõidu juures juhtub sageli õnnetusi.
Prefektuuris registreeritud õnnetusjuhtumite arv näitab, et Tallinnas aasta kestes saab mitu inimest autoõnnetuste läbi surma, ja
paljud kaotavad tervise.
Kui palju juhtus õnnetusi.
1929. aasta aprillis oli Tallinnas 14 autoõnnetust, seejuures 1 surmajuhtum, 1 raske ja 6 kerget vigastust. Loomavigastusi 1 ja
sõidukite vigastusi 5. Maikuus tõusis õnnetuste arv juba 20-nele. Oli 12 kergemat vigastust inimestega ja 8 sõidukite vigastamist.
Juunis registreeriti juba 26 õnnetust, neist 1 surmajuhtum, 1 raske vigastus, 9 kergemat vigastust, loomavigastusi 1 ja sõidukite
vigastusi 14. Juulis 25 õnnetust, neist 1 surmajuhtum, 5 kerget vigastust, 2 looma- ja 17 sõidukite vigastamist. Augustis
suurenes õnnetuste arv 38-le. Oli jällegi 1 surmajuhtum, 3 rasket ja 15 kerget vigastust ja sõidukite vigastamisi oli 19.
Septembris registreeriti 50 õnnetust. Vigastada said 1 inimene raskesti ja 24 kergemalt. Sõidukite vigastusi oli 25. Novembris
vähenes õnnetuste arv 17-le. Oli 4 kerget vigastust, 1 looma vigastus ja 12 sõidukite vigastamist. Detsembris oli 29 õnnetust,
nende hulgas 1 raske ja 9 kerge vigastusega.
Käesolev aasta algas kohe suurendatud õnnetuste arvuga. Jaanuaris oli nimelt 35 õnnetust: 1 surmajuhtum, 3 rasket ja 13 kerget
vigastust, 2 looma- ja 16 sõidukite vigastamist.
Kus juhtub kõige rohkem õnnetusi.
Prefektuuris on märgitud teed ja uulitsad, kus leidsid aset õnnetusjuhtumid. Surmajuhtumeid oli Narva maanteel, Veissimäel, S.
Pärnu maanteel ja S. Roosikrantsi uulitsal.
Kes on õnnetuses süüdi?
Autoõnnetusi ei põhjusta igakord juhi hooletus või viinastanud olek. Sageli on jalakäijad või jalgratturid ise hooletud. Nagu oli
läinud suvel Veissimäel. Kordnik hoiatab noormehi ja käsib allamäge minnes astuda jalgrattalt maha. Jalgratturid täidavad alul
korravalvuri käsku, poolel mäeveerul hüppavad aga uuesti ratastele ja üks jalgrattur sõitiski surma, mis järgnes kokkupõrkest
autoga.
Suvekuil on sõidukite liikumine eriliselt suur Narva maanteel. Siin on märgitud hulk juhtumeid, kus sõidukid kokkupõrkel viga said,
siin sõidab vahetpidamata tramm, sõelub edasi-tagasi autosid ja jalgratturid väntavad teiste sõidukite vahel. Jalakäijal tuleb hoida
silmad lahti, kui tahab minna teispoole uulitsat.
Kesklinnas leidub mitmeid kohti, kus jalakäijal tuleb soovitada olla äärmiselt ettevaatlik. Näiteks Nunne ja Pika uul. nurk. Siin
möödub üks omnibus teise järele. Samuti tuleb Balti jaamast ühtpuhku kergesõidu autosid. Kui siin inimene end unustab pooleks
minutikski, võib see osutuda talle saatuslikuks.
Politseiprefektuur kavatseb teha linnavalitsusele ettepaneku, et Mündi uulitsa nurgalt kuni Rataskaevu uulitsani lubataks Pikal uul.
sõidukeil liikuda vaid ühes suunas. Sellise suure liikumise juures ja kitsal uulitsal ei tohiks kuidagi kahtepidi liikumist olla.
Prefektuurist öeldakse, et jalgratturite kohta maksavad samad sõidumäärused, mis autode kohta, aga jalgratturid ei hooli sageli
määrustest, vaid kihutavad kesklinnast Nunne uulitsale otsekohe sõidukite voolule vastu. See on lihtsalt oma elu ja tervisega
mängimine.
Vanaturu-kaelas tuleb uulitsal liikujail olla samuti valvel. Siin on registreeritud 11 juhtumit kergemate vigastustega. Kuna kordnik
siin alati liikumist korraldamas, siis on ära hoida suudetud suuremad õnnetused. Jaani uul. kus turuajal eriti rohkesti inimesi, on
ettevaatus samuti hädavajalik. Muidugi ka S. Roosikrantsi ja teiste uulitsate nurgil, kus sõidukid vuravad kesklinnast agulisse või
linnast välja.
Prefektuur peab tarvilikuks, et sõidukiirust vähendataks V. Pärnu maanteel. Praegu võib sundmääruse järele siin sõita 35-km
tunnikiirusega.
Autojuhtide hooletus
on ka sageli õnnetuste põhjuseks. Linna ehitusosakonnast kuuleme, et käesoleval aastal on sõiduload võetud 4-5-elt autojuhilt, kes
osutusid oma puuduliku ettevalmistuse ja elukommete pärast mittekõlbulikuks inimeste sõidutamiseks. Ka politseiametnikud tõendavad,
et kuu kohta tuleb ette 3-5 juhtumit, kus autojuht viinastanud olekus. Ja suur osa autoõnnetusi, nagu kaitseliitlase matuserongi
otsa ajamine hiljuti, leidsid aset autojuhi viinastanud oleku tõttu.
Nüüd ei anta autojuhtidele sõidulubasid enam nii kergesti. Enne, kes lõpetas kursuse, sai ka loa. Nüüd küsib linna ehitusosakond
enne prefektuurilt andmeid sõiduloa soovija isiku kohta. Kui selgub, et isik juba varasemast karistatud joobnud oleku ja rahurikkumise
pärast, või kuidagi teisiti oma eluga annud tunnistuse, et ei kõlba autojuhi kohale, siis luba välja ei anta.
Autojuhid saavad vormiriided
On ammugi juba tunnistatud soovitavaks, et autojuhtidel peaks olema vormiriie. Linna ehitusosakonnas on nüüd vormiriide kavand juba
valmis ja esitatakse varsti linnavolikogule. Autojuhi vormiriie oleks kõnesoleva kavandi järele hallist kalevist nagu Soomeski.
|
WABA MAA 13.11.1936, lk 4
Liiklemissulud Tallinnas
Kasvav liiklemine nõuab kapitaalseid ümberkorraldusi sel alal.
Tallinna ja Nõmme kohta 102 raudtee-ülesõitu.
Liiklemise suurenemisega ja mehhaniseerimisega kerkib Tallinnas paratamatult päevakorrale ümberkorraldamine liiklemise alal, mis
ei vasta enam kaugeltki neile nõudeile, mis üles seab meie pealinna liiklemine tänapäeval. Kui paarkümmend aastat tagasi olid
pealinna rohketest raudtee-ülesõitudest läbilõigatud kitsad tänavad veel küllalt võimelised laskma läbi siin hõredalt liikuvaid
sõidukeid, on tänapäeval olukord sootuks muutunud. On tunduvalt kasvanud linna elanikkude arv, millega ühenduses on tõusnud ka
trammide, autobuste, sõidu- ja veoautode liiklemise tihedus, mis suureneb alatasa veelgi. Ühe põhjapaneva küsimusena seisab
Tallinnal ees liiklemise korraldamine raudtee-ülesõidukohtadel.
Pealinlane on harjunud pildiga, kus mõne peatänava täiele liiklemiskeerisele laskub järsku liiklemist pidurdava esemena ette
raudtee-ülesõidu kaitsepuu. Manööverdav või oma teekonnale asuv rong on kaitsepuude allalaskmise põhjustajaks, ronides kärsitu
publiku silmade eest läbi minuteid ja sageli ka rohkem. Ülesõidukoha kaitsepuude
nagu tammi taha koguneb tramme, autobusi, autosid ja jalakäijaid.
Rong on möödunud, kuid veel tuleb oodata kuni ülesõidukoha vaht avab kaitsepuud ühelt poolt ja siis teiselt poolt raudteed ning
päästab liiklemisvahendite voolu mõlemais suunas. Sellist pilti võib näha näiteks Narva maanteel iga päev palju kordi. Veel
sagedasem on selline pilt Kopli ülesõidukohal Nunne tänaval, kus rongide manööverdamine on õige sagedane. Liiklemist pidurdav
kaitsepuu laskub palju kordi päevas ette veel niisugustel suurtel liiklemissoontel, nagu on seda Merepuiestee Sadama tänavaga
ühinemisel, siis Pärnu maantee, Tartu maantee, mis oma lõpus lõigatud läbi koguni neljast või viiest raudteeliinist, ja teised.
Liiklemise mehhaniseerimisega on tänapäeva kodanik muutunud ka täpsemaks, ei raiska näiteks kas või rongile ja lennukile tõtates
aega rongi ja lennuki ootamisele, teadmises, et auto või mõni teine sõiduk viib ta täpselt teatud ajaga ärasõiduajaks pärale.
Kuid seal laskub raudtee-ülesõidul ette kaitsepuu ja röövib ära kalleid minuteid ja sellele lisaks sageli järgmisel ülesõidul
raudteest veel teine. Ja kujutatagu ette, kui sellise kaitsepuu taha jääb veel kinni tulekahjule tõttav tuletõrjeauto.
Kaitsepuu ei takista ainult üldist liiklemist silmapilkudel, vaid
paiskab sageli segi linna regulaarse liiklemise kindlaksmääratud sõiduplaani.
Nii pole haruldased juhud, kus Pärnu maantee trammid kihutavad Tondilt linna suunas tihedalt üksteise kannul, peagu üksteises kinni.
Seejuures on esimene neist võimatuseni kiilutud täis, teine aga pea täiesti tühi. Miks nii, pärivad sõitjad konduktorilt. Selgub
jällegi, et trammid pidid ootama rongi läbisõitu ja kogunesid üksteise taha koos teiste sõidukitega ootama läbipääsu võimalusi.
Seejuures kogus esimene tramm peatuskohtades kõik sõitjad endale, kuna teine pidi kihutama tema kannul tühjalt. See kõik näitab, et
liiklemise ümberkorraldamise vajadus ei ole tingitud ainult kodaniku kärsitusest, vaid ka tegelikust tarvidusest.
Vähesed vist aimavad, et
Tallinna ja Nõmme linnade peale kokku on tervelt 102 ülesõidukohta,
milledest ainult Tallinnas asub 80 ülesõidukohta. Kõigil neil laskuvad ja kerkivad kaitsepuud kümneid kordi päevas ja jätavad
suurematel liiklemissoontel kümneid sõidukeid enda taha. Kuigi puudub vastav statistika, mis iseloomustaks arvuliselt sellest
tekkivat liiklemistakistust, võib siiski umbkaudselt oletada, et üksikute liiklemistakistuste arvu päevas võib määrata mitte ainult
sadadega, vaid isegi tuhandetega. Veelgi huvitavam oleks aga näha statistikat, mis kõneleb neist majanduslikest kahjudest, mis
tekivad siin ajakaotusest, hilinemistest, käigukasti liigsest tarvitamisest ja sellega ühenduses liigsest küttekulust. Ei tohi
unustada ka neid liiklemistakistuse kahjusid, mis sünnib igal aastal valveta ülesõidukohtadel liiklemisõnnetuste näol. Sest 102-est
Tallinna ja Nõmme ülesõidukohast on tervelt 72 seni veel valveta, neist ainuüksi Tallinnas 58. Kas ei leidu ka siin tänuväärset ja
produktiivset tööd meie pealinna üldise fassaadi tõstmise kõrval?
Nagu sellest ülesõidukohtade arvust nähtub, on
Tallinn tihedalt läbi lõigatud raudteede võrgust,
mis peab ühelt poolt ühendust provintsiga ja teiselt poolt on sisemiseks ühendusepidajaks Kopli, sadama ja mitmete tehastega.
Omalajal õnnelikult lahendatud ühendus Tallinnaga, kus raudteejaamad, asudes südalinnale lähedal, on hästi kättesaadavad reisijaile,
osutub tänapäeva pealinna liiklemiskorralduses seega juba valulapseks. Kõige lihtsam ja radikaalsem tee oleks muidugi likvideerida
raudteejaamad linnast ja viia need linnaservale, kus need ei oleks takistuseks linna liiklemise üldkorraldusele.
Raudteejaamade üleviimise mõtteni pole aga esialgu veel jõutud, vaid püütakse leppida vähemate kavatsustega sel alal. Neist
vähematest kavadest oleks üks suuremaid
viaduktide ehitamise küsimus
Tallinnast mineva laiarööpalise raudtee ristlemisel suuremate liiklemisteedega. Viadukti ehitamine on esmajoones kerkinud päevakorrale
Pärnu maantee ülesõidukohale, milleks tuleks vastavalt tõsta raudteetammi kõrgust. See tingib aga omakord viadukti ehitamise vajaduse
ka Ameerika, Endla ja ehk ka Luise tänavate kohale, et hoida raudteetammi vajalikus languses linna suunas. Selle kohta on olemas isegi
esialgsed kalkulatsioonid, mis näevad ette sadades tuhandetes kantmeetrites mullatöid ja ümmarguselt 1 miljon krooni kulu. Ameerika
ja Endla tänavate viaduktide ehitamise vajadusest on tingitud omakord aga ka Nõmme raudteetammi tõstmise vajadus, kuna nende tänavate
kohal lähevad mõlemad raudteed kõrvuti. See on sedavõrd suur töö, et selle teostamine saab vaevalt tulla kõne alla lähematel aastatel,
pealegi tuleb teostada töö ühe hooga ja kiiresti, et hoiduda liiklemistakistusest raudtee sellel suure koormatusega teeosal. Sellega
peakski õieti piirduma viaduktide ehitamise kavatsused, kuna linna südamesse, nagu näiteks Nunne tänavale ja teistesse kohtadesse,
ei saa viaduktid üldse tulla kõne alla, kuna ühenduses sellega tuleks likvideerida raudteetammi lähedusest terve rida maju ja ehitusi.
Esialgu tuleb leppida aga raudteevalitsuse kavatsusega teostada aeg-ajaline
ülesõidukohtade kaitse mehhaniseerimine,
millega on tehtud juba algust. Mehaaniliselt, elektrijõul ette lastavad on juba Nunne tänava kaitsepuud. Tuleval aastal valmivad
samasugused tõkkepuud ka Narva maantee ülesõidukohale. Liivalaia tänava ülesõidukohale Juhkentalis on kavatsus paigutada
automaatsignaal, mis süütaks hoiatustule ja paneks tegevusse häiresignaali rongi lähenemisel. Ning lõpuks on kavatsus valvega
ülesõidukohti suurendada veel 12 võrra. Ka need esialgsed uuendused on küllalt kulukad, kui arvestada, et elektrofitseeritud
tõkkepuude ja automaatsignaalide sisseseadmine maksab igas kohas oma kolm-neli tuhat krooni ja igal valvega ülesõidukohal on tegevuses
üks kuni kaks vahti, kes saavad aasta läbi palka.
Üldiselt esinevad need kavatsused aga täppena selles suures töös, mida vajaks liiklemiskorraldus Tallinnas seoses pealinna killustava
raudteevõrguga.
|
RAHVALEHT 21.05.1938, lk 8
Neil tänavail kõnnib õnnetus!
Tallinna "surmakohad" - kus juhtub kõige rohkem õnnetusi! Seal olge ettevaatlik!
Liiklusnädal läheneb lõpule. Tuhmuvad valged jooned tänavail, tuhmuvad ka manitsused inimeste mälestuses. Algab argipäevane elu
ühes kõigi tavaliste väikeste eksimustega liiklusmääruste vastu, mis kodanikul nagu kuuluksid igapäevase leiva juure. Hooletult
sammutakse keset tänavat ja kiusatakse saatust. Moodsa lööksõna järele kuulub ju tänav surmale - üksnes kõnniteed jalakäijaile.
Kus oli suurim surmaähvardus?
Politsei kurb statistika jutustab kohtadest, kus kõige sagedamini raksatasid kokku sõidukid, jäid alla jalakäijad või pusklesid autod.
Kui võrrelda õnnetuste arvusid 1934.-1937. aastani, selgub, et nende aastate kestes esineb sagedase õnnetuskohana Vanaturukael.
Seda "kaela" ei armastata. See kitsas, võrdlemisi suure kallakuga tänav nõuab närve nii jalakäijalt kui ka sõidukijuhilt. Võtab
südame alt külmaks, kui näed tohutut bussimürakat kihutamas mäest üles ja samal ajal tulemas teist punast hiigelsõidukit
Raekojaplatsilt alla. Et siin üksteisest mööduda millimeetrilise täpsusega, see nõuab külma verd ja kindlat kätt ning - nobedaid
jalgu kõnniteel olijailt, sest bussi kere võtab oma alla hea osa kõnniteestki. Kaela ületamine on jalakäijaile tõeline kiiruseproov.
Siin saab "jalad alla" väärikamgi kodanik, kes mujal vast kõnnib majesteetlikult pikaldaste sammudega.
Ent laseme arvudel kõnelda: 1934. a. oli Vanaturukaelas 5 õnnetust, 1935. a. 4, 1936. a. 11 ja läinud aastal 6. Näib siis, et 1936.
a. oli õnnetusi kõige rohkem. Kõneldakse, et see olnud tingitud värskete autoomanike rohkusest. Ei osatud veel valitseda oma masinat
ega oma närve.
Vanaturukaelaga võrdne kardetavuses on Vene turu ja Pärnu mnt. (end. Jaani tn.) nurk. See koht on läinud aastal olnud kõige suurem
õnnetuste tekitaja. Siin ristlevad kohalesaabuvad omnibused, trammid, turu tõttu arvukad jalakäijad ja autod ning hobusõidukid.
Võib-olla peaks siin olema paari politseiniku valvas silm korraldamas, võib-olla aga, et siin ei saa iial vältida liiklusõnnetusi.
Siit sõitmine on närvide küsimus. Alles hiljuti jäi bussi ja laternaposti vahele autosõitja, kes kaotas närvid ega osanud õieti
reageerida olukorrale.
1937. a. on see nurk õnnetuste arvu poolest esikohal: 10 korda oli siin liiklusõnnetusi. 1936. a. oli neid 4, 1935. a. 4 ja 1934.
a. 7. See tänavate ristlemiskoht on seega pidevalt olnud õnnetuste kohaks.
Narva mnt. ja Kreutzwaldi tn. nurk on samuti aastaid olnud liikluse "nuhtluseks". Juba 1934. a., millal alustati statistikat neist
kohtadest, kus sagedamini juhtub liiklusõnnetusi, oli Narva mnt. ja Kreutzwaldi tn. nurk nimestikku märgitud. Õnnetuste arv oli sel
aastal 4. Järgmine aasta jäi selle tänavanurga suhtes puhtaks: seal ei juhtunud ühtegi liiklusõnnetust. 1936. a. aga tekkis
statistikasse number 2, ning läinud aastal juhtus liiklusõnnetusi sellel kohal juba 6.
Tõenäoliselt on siingi põhjuseks trammipeatus ja Narva maanteel toimuv vilgas liiklemine.
Kus enne "patustati"?
Läinud aasta statistikast on sootuks ära jäänud paar kohta, mis endisel ajal kuulusid õnnetusi tekitanute hulka. 1934. a. näiteks oli
end. Jaani tn. (nüüdne Pärnu maantee) ja Suure Karja tänava nurk üks "hullemaid": siin leidis aset 5 liiklusõnnetust (sama aasta
halvimal kohal Vene turul juhtus neid 7). Siin on ka trammide liiklemise tõttu tarvis hoida silmad alati lahti. Pealegi omavad
trammid kallakulisel teel suuremat kiirust. Sinna määratud politseiposti tõttu on see koht aga puudunud edaspidises õnnetuskohtade
statistikas.
Tundub kummalisena, et suur Vabadusplats on saanud kunagi olla esikohal õnnetuste arvu suhtes. Ometi juhtus 1935. a. EKA maja ees
kõige rohkem liiklemisõnnetusi: koguni 7! See oli tõenäoliselt tingitud trammiliikluse endisest korraldamisest. Teatavasti sõitsid
trammid siis Roosikrantsi tänavat mööda Pärnu maanteele.
Käesoleva aasta "mustas nimekirjas" on veel Pärnu maantee Urla maja läheduses, kus on juhtunud tervelt 6 liiklusõnnetust. Siingi
arvatakse trammiliiklemisel olevat mõju.
Asfalttee ahvatleb.
Suurenenud on õnnetuste arv Toompuiesteel pärast seda, kui see asfaltkatte tõttu muutus paremaks sõita. Toompuiestee ja Endla
tänava nurgal on sel aastal juhtunud 5 õnnetust, Toompuiestee ja Tehnika tänava nurgal niisama palju. Toompuiestee ja Paldiski
m. nurgal 4. Sile ja lai tänav meelitab kihutama ja õnnetus ongi käes. Ei ole ju liiklemisõnnetused kuigi palju tingitud
paratamatusest, saatusest või juhusest - süüdi on enamasti õnnetuse tekitajad ise.
Õnnetuste tänavad.
Peale Toompuiestee, kus läinud aastal juhtus 20 liiklusõnnetust (arvestatud on Toompuiestee kuni Tõnismäeni), on ohtlikeks
tänavaiks veel Narva mnt kuni Lasnamäeni, millisel läinud aastal on registreeritud 27 õnnetust; siis Pärnu mnt. kuni alla
Tõnismäeni 15 liiklusõnnetusega, Viru tn., kus on registreeritud 13 õnnetust ja Vene turg 15 õnnetusega. Neist on Narva mnt.
õnnetuste arvu poolest esikohal.
Bussid ära kesklinnast!
Tavaliselt pannakse õnnetuste tekkimist jalakäijate süüks. Jalakäijad omalt poolt väidavad sageli vastupidist. Raske on seal
õigust mõista. Kaheldamatult on aga jalakäija seisukord sageli kriitiline ja seda mitte tema oma süü tõttu. Kuigi nõutakse
sõidutee jätmist sõidukeile, ei saa väita, et kõnniteed jäetaks alati jalakäijaile. Hiljuti juhtus Kloostri tänava nurgal, et
buss pühkis kõnniteelt rataste alla seal jalutava kodaniku, kes viidi raskete vigastustega haiglasse. Kinga tänava nurgal
pääsis kodanik samalaadsel juhul põrutusega. Neil tänavail liikuvad inimesed on alati hirmul busside eest, millede lai kere
käänakuil võtab oma alla poole kõnniteest. Tehakse isegi võllanalja, et vähegi tüsedam kodanik ei mahu kõrvuti bussiga
tänavale.
Arvestades vanalinna tänavate kitsust ja eriti eesoleva laulupeo tõttu liikluse suurenemist, kavatsevad kodanikud esineda
vastavas kohas palvega, et busside liiklemine vähemalt selleks ajaks viidaks laiemaile tänavaile. Tahetakse soovitada liiklmeist
Mere puiestee, Põhja puiestee, Toompuiestee kaudu. Turulkäijaile perenaistele oleks see isegi meeldivam.
Ja maainimeste-laulupeolaste elu oleks vähem ohus. On ju võimatu neile sisendada liiklemismäärusi, mida pealinlane isegi ei suuda
alati meeles pidada.
|
|
| galerii[ät]hot.ee |
|
|