POSTIMEES 4.08.1938
700 kilomeetrit liikluskontrolli
Muljeid ja reisijuttu ühest nõuande- ja karistamissõidust
"Mitte ei teadnud, et kontroll tuleb!.."
Oli neil päevil võimalus kuuluda ühe "karistusekspeditsiooni" koosseisu. Küll mitte kaasaotsustamise õigusega, vaid lihtsalt
pealtvaataja osas.
Kõigepealt mõni sõna selgituseks.
Teedeministeeriumi Maanteede Talituse inimesed teostavad aeg-ajalt väljasõite, et kontrollida liiklust maanteedel ning tänavatel
ja anda kasulikke näpunäiteid neile, kel liiklusmääruste täitmine veel kipub ülejõu käima. Aga veel enam - raskematel juhtudel
kasutavad Maanteede Talituse inimesed koha peal karistam. õigust. Kui siis kellelegi on öeldud, et karistan teid - siis tuleb
vaidlematult trahvisumma kohe tasuda või rahakoti kojuunustamise puhul hiljem see summa anda politsei käsutusse.
Niisiis - esiteks hea nõuanne ja alles teises järjekorras karistamine, nii et ärgu seda "karistusekspeditsiooni" mõistet siinkohal
siis väga kurjalt võetagu.
Meie seekordne sõit, millest allpool jutustame üksikasju, kestis poolteist päeva. Selle aja jooksul sõideti läbi umbes 700
kilomeetrit, kontrolliti üle 100 jõuvankri, hoiatati jalakäijaid ja hobusemehi ning kutsuti korrale jalgrattureid. Kontrollsõidul
läbistati muuseas järgmised tähtsamad keskused: Paide, Türi, Viljandi, Mustla, Tõrva, Valga, Otepää ja Elva. Tagasisõit Tallinna
toimus Tartu kaudu, aga juba ilma vahepeatusteta.
Seekord olid kontrolli teostajaiks liikluspropaganda sekretär Tann, liiklusinsener Voore ja järelevalveametnik Pallo.
"Oh, see ju vana hobune"
Tuleb vastu vana talutaat noore lapselapsega vankril.
"Siin liikluskontroll, kuulge - miks teie hobusel pole suuraudu suus?" küsitakse.
"Oh, see ju vana hobune, ega see ei karda enam autot ega kedagi", seletab vanamees.
"Kardab või ei karda, aga rauad peavad olema suus."
Ja jutustab siis kontrolli teostav ametnik, et Saaremaal kontrollsõidul olnud peremehe jutu järgi ka sihuke "vana ja vagane loom",
aga kus pistnud lõhkuma ja perutama.
Veoauto pole korras, vedusid vähe
Tartu registreerimismärke kandev veoauto on teel kodulinna. Liikluskontroll avastab, et pidurid pole korras, säärase masina juht
ei saa pääseda karistusest. Juht, kes ise omanik, tasub trahvisumma, kuid kaebab, et vedusid vähe, oodanud Tallinnas mitu päeva uut
"otsa". Ja nüüd veel see karistus; aga parata pole midagi, korratu masin ei kõlba maanteele.
Ei teadnud, oleksime eest ära sõitnud!
Järjekorras on marjakoormaga veoauto, mille pidurid on "streikijaiks." Juhile tehakse selgeks, et säärane viga on karistatav ja et
korratu pidur võib põhjustada liiklusõnnetuse. Mees tasub 5-kroonise trahvi ja koormaga kaasasõitnud naine hüüab:
"Mitte ei teadnud, et kontroll tuleb, oleksime eest ära sõitnud!"
"Aga siis oleks karistus olnud suurem," vastatakse "põgenemist" teostada tahtnud naisele.
Koormakaal ja 3-kroonine trahv
Paide ja Türi vahel on paarkümmend meest ametis liiva tõstmisega veoautole. Ühe koorma kohta tekib liikluskontrollil kuri kahtlus,
kas see pole mitte üle koormatud. Vastuse peab andma eriline kaal, mis Eestis konstrueeritud ja mis suuruselt ei tundu kuigi
aukartust äratavana. Kaal asetatakse kordamööda kõigi nelja ratta alla, saadud kogusummast arvatakse maha sõiduki tühikaal ja ongi
käes koorma õige kaal. Selgub, et veoautol on tõepoolest ülekoormatus, koguni 1,5 tonni ja vastutav autojuht ei pääse 3-kroonisest
trahvist. Selle tasumine osutub talle aga päris kergeks, sest paarkümmend töömeest lubavad talle otsekohe selle summa "lappida" ja
seda nimelt selle heameele pärast, et oli võimalus oma silmaga näha huvitavat kaalu. Üks tööline seletab seejuures:
"Ma ikka mõtlesin, et see väike riistapuu läheb juba esimese ratta all laiaks, aga näe, töötab teine, nii et lust vaadata."
Selle "lusti" pärast lubatigi siis trahvisumma ühiselt jagada.
Tartu daame ei karistatud
Ühes Järvamaa linnas kohtame autot, millel peal Tartu seltskonn. hästi tuntud daamid. Nende sõiduk ei saa just kiituse osaliseks,
aga karistamist seekord siiski ei tule, sest viga pole suur. Lepitakse sellega, et kohalikule teemeistrile tuleb auto pärast
kordaseadmist ette näidata. Daamid kinnitasid ka, et ega nemad oma masinaga suurt kiirust taga ei aja /ja/ õnnetust polevat
siis ka karta.
"Vanaraud" oli korras
"Selle masina püüame kinni," arvavad kontrollijad, kui Paistus kohtavad igivana "Fordi".
Proovitakse pidureid, katsutakse seda väljateeninud rauk-masinat igapidi ja selgub, et see "vanaraud" on veel kõigiti kõbus.
"Tubli masin ja hea omanik," lausutakse, "teised ei tule toime ome uute masinatega, siin aga vana sõidukit ei saa kuidagi laita."
Selle meil harva nähtava vana masina jäädvustamiseks plaadil saame kaitseliidu vormis omanikult loa ja fotoplaadile tulevad kõrvuti
teedeministeeriumi uus "Ford" ja tema vana nimekaim, mis olevat 1923. a. mudel. See masin on nähtavasti tema peremehele veel päris
ustav sulane, ainult mootori käimapanemisel kahtleb omanik:
"Ei tea, kas ma talle ikka häält sisse saan."
Kiire sõit huvitab prefekti
Viljandi tänaval näitab teedeministeeriumi "Fordi" kiirusemõõtja 60 km tunnis, aga üks sõiduk meie ees sõidab veel kiiremini - tähendab
lubamatult kiire sõit linnatänaval. Sõiduk püütakse kinni, juhti hoiatatakse, number kirjutatakse üles ja mehel jääb üle oodata
karistust kohalikult prefektilt.
"Ega mul polnudki suurt kiirust," vabandab mees.
Ka autobuseomanik saab karistada
Viljandis huvitavad kontrolli muuseas ka autobused. Selle kontrollil ei pääse karistusest üks juht, kes ise ka bussi omanikuks.
Ühe autobuse ambulantsikasti kohta arvab kontroll, et see olevat rohkem vist prügikastitaoline riistapuu.
Võtsin natuke napsi
Mees tukub vankril, hobune liigub valekätt. Autosignaal viib looma õigele teepoolele, mees ärkab kah.
"Te magasite vankris."
"Tukkusin jah," tunnistab süüdlane, "soe ilm ka niisugune."
"Aga napsi olete ka võtnud," päritakse edasi.
"Noh, üsna natuke võtsin jah."
Vankril tukkujaid leidub seekordsel kontrollsõidul veel teisigi. Nad äratatakse üles ja seletatakse, et ka väike tukastus maanteel
võib olla põhjuseks liiklusõnnetustel. Üks tunnikene tukkumist võib tuua rasket kukkumist.
Ka.
|
