ESILEHT AJALUGU - EESTI AEG UUDISED ARTIKLEID AUTONDUSEST VANEMAID EESTLASTEST AUTOJUHTE Jaan Amtus UUDISLEHT 28.03.1935, LK 7 70-aastane autoroolil Veab pealinlastele igapäev leiba kätte. Täna tema sünnipäev. Täna, neljapäeval, pühitseb pealinna vanim autojuht Jaan Jaagu p. Amtus oma 70. sünnipäeva. Vaatamata kõrgele vanadusele võib teda näha veel igapäev täiesti kõbusana a.-s. Rotermanni leivaautoga mööda linna ringi sõitmas, ja ta ei mõtlegi veel autojuhtimisest loobuda, millist ametit ta juba üle 30 aasta on pidanud. Jaan Amtus sündis Uderna vallas Tartumaal. Juba 8-aastaselt lahkus ta kodust, et ise endale leiba teenida. 1883. a. astus ta Venemaal relvatehastes tööle, kus õppis lukusepaks. Sealt siirdus ta Berliini, kus töötas Benzi tehastes. Berliinis õppis ta autojuhtimist. Selle järel töötas ta mitmel pool Venemaal - küll autojuhina, küll lukusepana. 1921. a. opteerus ta Eestisse. Lühikest aega töötas ta siis Tartus Haubneri vabrikus, mille järele asus autojuhina a.-s. Rotermani leivatehastesse teenistusse, kus ta teenib tänini. Jaan Amtus on olnud abielus kaks korda. Viimasest abielust on tal kaks last - 17-a. poeg ja 15-a. tütar. Vassili Gordejev AUTO - SPORT & TURISM 10/1933, LK 161 Unustatud autosportlane. Vassili Gordejev - meie esimesi ja vanimaid autosportlasi ja võidusõitjaid - lamab halvatuna Jaani vanadekodus Tallinnas. Juba 17 kuud on ta selles abitus seisukorras ning möödunud kevadest saadik linna hoolealune. Paar aastat tagasi asus ta Tallinna Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu palgaliseks autojuhiks pritsimaija. Seal, külmas garaazhis, külmetas ta end ja ühel öösel tabas teda halvatus pahemalt poolt keha. Ta kaotas kõne- ja liikumisvõime. Lisaks halvatusele tuli gangren ta vasakusse jalga. Arst tahtis amputeerida haige jala - leppis siiski vaid varvaste äralõikamisega. Möödusid mõned kuud ja G.-t tabas uus hoop: ta parem pool keha sai ka halvatud ja hiljem hakkas ka parem jalg mädanema. Sealjuures on tal kaugele arenenud veresoonte lubjanemine, nii et mingit lootust enam pole. Lõpp läheneb - pikamisi - kindlasti... See oli 1908. a. kui suurtööstur M. Luther saatis Gordejevi Londoni õppima auto juhtimist ja parandamist sealses National Motor Academy's. Sooritanud seal kursuse rahuloldavalt - nagu vastav diploom tõendab - jäi G. kuni 1914. aastani Lutheri juure autojuhiks. Selles omaduses tegi ta hiljem pikema ringreisi ümber Euroopa. Vaevalt leidub meie maaosas maad, mille teedel G. poleks kadunud Lutheriga sõitnud. Mõni kuu peale vanahärra Lutheri surma vabanes ta oma kohalt ja sõitis Peterburi, kus sai petrooleumikuningas Emil Nobeli autojuhiks "Rolls-Roycega" ja siis mobiliseeriti ta 1915. a. Vene väkke, kus ta saadeti lennukooli lennumotoristiks õppima. Kuni revolutsioonini teenis G. Vene lennuväes motoristina. Seda oli ta ka Eesti vabadussõjas meie õhujõududes. Eesti iseseisvuse esimestel aastatel oli ta ka meil esimeseks ja ainukeseks uute autojuhtide eksamineerijaks. Hiljem teenis G. dir. Hans Schmidti juures (1922-1928) ja pärast oli ta Eestimaa Õli-konsortsiumi bensiinijaama hoidjaks Tallinnas. Eesti autospordist on Gordejev 1921-1926. aastatel innukalt osa võtnud. Pikamaa (153 km) ja 1 km võidusõitudel on ta 1921-1923 saavutanud muuseas kolm esimest ja ühe teise auhinna. Teda tuntakse osavana ja külmaverelise sõitjana. Autodega pole Gordejevil kunagi õnnetusi olnud. Isegi "õnnetu" arv 13, mis ta elus nii väga on korduvalt ettetulnud, on talle õnneks olnud. Nüüd on ta kaotanud haigusele kalleima mis inimesel on - tervise. Ta ei suuda liikuda ega kõnelda. Ta on äärmiselt kurb. "Vanu häid aegu" meelestades ja oma lootuseta seisukorrast arusaades nutab too 56-aastane Vene-Jaapani, maailmasõja ja Eesti vabadusvõitluse veteraan lootusetult... Ja kerge pole ta abikaasalgi. Nii kaua kui pr. Gordejev leidis veel teenistust, võis ta oma mehe eest hoolitseda. Nüüd pole tal ammugi enam tööd - küsitav, kas hädaabitöödelegi saab, siis kui neid kord kunagi alustatakse. Ja abi, mida autojuhtide organisatsioon ja tuletõrje, millede kauaaegne aktiivne liige G. on olnud, on andnud, piirdub mõnekümne krooniga. Gordejevi vanimad tööandjad on ka surnud ja hilisemad ei tunne nähtavasti oma kohustusi. Kõigist unustatuna ja valudest vabastavat surma oodates vaevleb meie vana autosportlane avalikus hoolekandeasutuses. Kas meie automobilistide-mootorsportlaste peres tõesti ei leidu neid, kes võiks ja tahaks ühel või teisel viisil pikamisi piinades sureva vanema autosportlase järelolevaid elupäevi kergendada? Nüüd vajab ta kaastunnet, abi - mitte siis, kui kõik on juba mööda... Aug. Wesley. AUTO - SPORT & TURISM 11/1933, LK 182 Üks vanemaid eesti autosportlasi, Vassili Gordejev, on surnud. Selle ajakirja eelmises n-ris tõime tema elulooga ta kannatuse kirjelduse ja nüüd on ta eluküünal kustunud. Olgu muld talle kergem, kui oli selle kannataja elulõpp! Aleksander Krause PÄEVALEHT 23.03.1938, LK 5 30-a. autojuhtimist Täna pühitseb oma 30. a. autojuhi juubelit Aleksander Krause. Juubilar algas oma teenistust Peterburis, kuna ta pärast seda oli autojuhiks Jaltas ja mujal Venemaal. 1922. a. opteerus ta Eestisse ja teenib praegu transportfirmas Oscar Stude. Märkimisväärne on see, et Krause pole oma 30-a. teenistuse kestes ei Venemaal ega ka Eestis saanud ühtki protokolli ning samuti pole ta kordagi seisnud kohtu all. Jakob Meier PÄEVALEHT 11.10.1932, LK 5 25 aastat autorooli taga. Laupäeval pühitses oma 25.-a. ametijuubelit Jakob Meier, vanemaid autojuhte Eestis. Sünd. 1887. a. Tartumaal, ameti õppinud Venemaal. Eesti vabadussõjas teenis vabatahtliku autojuhina Ameerika abiandmise komitees, praegu G. Stude juures autojuht-mehaanikuks. On autojuhtide ühingu "Side" asutajaid ja kauaaegne juhatusliige. Nikolai Soogle PÕHJA KODU 27.04.1936, LK 3 Narva autojuhtide "isa" N. Soogle 25 a. ametijuubel. 28. aprillil pühitseb Narvas linnavalitsuse vanem elektrikontrolör ja Narva autojuhitde isa Nikolai Soogle oma ametitegevuse 25 aasta juubelit. Nikolai Soogle on sündinud Narvas 24. aprillil 1883. a. Noores põlves teenis umbes 15 aastat ametnikuna Kreenholmi vabrikus. Tundes erilist huvi autode ja elektri vastu, sõitis ta Narvast Peterburgi, kus õhtustel kursustel omandas elektrimehaaniku elukutse. Siis 25 aastat tagasi - 28. aprillil 1911. a. lõpetas ta Peterburgi autokooli I. järgu diplomiga. Sellest ajast peale hakkas Nikolai Soogle tegutsema autojuhtimise ja elektriasjanduse alal. Teenis kuni revolutsioonini tuntud Peterburgi Lessneri vabrikus I järgu mehanikuna. Teenistuse ajal tegi ühes peadirektoriga õppereisu kaasa Saksamaale, Austria, Shveitsi ja Prantsusmaale. Maailma sõjapäevil oli ta Peterburgi haridusseltsi teatris tegev. Siis 1920. a. N. Soogle põgenes Nõukogude Venest Eestisse ja asus esialgu elama Tallinna, kus 1 1/2 aastat teenis raudteevalitsuse telegrafi tehnikuna ja 1 1/2 aastat mehanikuna Peetri laevatehases. 1923. a. asus elama Narva, kus ta linnavalitsuse poolt määrati vanemaks elektrikontrolöriks, missugust ametit ta praegu eduga edasi kannab. Erilisteks Nikolai Soogle teeneteks on see, et peaaegu kõik Narva ja ümbruskonna autojuhid on tema õpetuse läbi autojuhi kutse omandanud. Ta on korraldanud viied suured kursused ja peale selle veel õpetust annud üksikult, kusjuures üle 200 isiku autojuhi kutse omandanud. Ta on ka autojuhtide eksami komisjoni liige. Esimesteks autojuhtideks Narvas 1923. a. eksameeriti J. Paap ja Naumov, N. Sooglet võib selle sõna tõsises mõttes nimetada Narva autojuhtide isaks. Nikolai Soogle on ka elavalt osa võtnud seltskonna tööst ja tegevusest. Olles Tallinnas oli ta seal autojuhtide ühingu juhatuse esimeheks Narva autojuhtide ühing on loodud tema algatusel. Narva ühing pühitseb tuleval aastal 10 aastapäeva. Peale selle on N. Soogle ka teiste seltside tööst ja tegevusest osa võtnud. Nikolai Soogle isikus on Narva linn leidnud tüseda töömehe. Karl Viktor NÄDALA POSTIMEES ja MAAMEES 9.10.1933, LK 5 ja 10 Miljon kilomeetrit autorooli taga Ilmasõja päevil Brussilovi, Purischkevitschi ja Kerenski autojuhina. - Igaühele ei saa osaks autorooli taga kakskümmendviis korda ümber maakera kihutada. Tartu linnavalitsuse autojuht Karl Viktori sõidutee, ligi 25 aasta vältel, võib aga lähemal ajal märkida 1.000.000 km pikkuseks. 25 aastat teenistust autojuhina, millisest ajast vaid 5 kuud Saksa okupatsiooni päevil muuga tegeletud. Teenistus autojuhina on möödunud Viktoril küllaltki huvipakkuvais tingimusis. Nimetaksime siinkohal: maailmasõja päevil Vene tsaaririigi Lõuna-Rinde vägede ülemjuhataja kindral Brussilovi isiklik autojuht; Vene ajutise valitsuse peaministri Kerenski alaline sõidutaja; Lenini võimuhaaramise ajastul Rootsi sõjaväe atashee sõiduki juht Petrogradis... Veelgi elamusrikkam oli Vabadussõja-aegne teenistus. 2. diviisi staabiülema kol. Mutti autojuhina - alaline sõit väerinde ja diviisi staabi vahel. Karl Viktor jutustab huvipakkuvaist sündmusist alljärgnevalt. 25 aasta eest oli autol haruldusena eriline veetlus. Hakkasin "imelooma" juhtimist õppima. Aasta möödunud, anti mulle pärast kolm päeva väldanud katsete sooritamist autojuhi paberid kätte. Tookord oli minu teada Tartus kaks autot; neidki käidi Riias remonteerimas. Maailmasõda puhkes. Sügisel määrati vastuvõtu komisjoni poolt Petrogradi autoroodu koosseisu. Algas sõjasõitude ahelik. Hiigla autopargi valvekorra autojuhina tuli väljasõitudeks ööl kui päeval kohal olla. Korra Moskvasse, korra eriliste ülesannetega ja kirjadega väerindele. Paljudel kordadel öised sõidud sõja ja laskemoona ladude juurde, milliseid suvatsesid revideerida kindralid ja kõrgemad ülemused. Petrogradi ja lähemat ümbrust pidi tundma nagu oma viit sõrme. Seesuguses vaheldusrikkas tegevuses möödus aasta kiiresti. Tuli ülemalt poolt korraldus sõita Kaukaasia rindele ning jatkasin teenistust Lõunarinde ülemjuhataja kindral Brussilovi isikliku autojuhina. Kindral Brussilov asus nimetatud kohale peale suurvürst Nikolai Nikolajevitschi ümberpaigutamist. Vaid revolutsiooni lähenemisega, mil transpordiolud halvenesid, takistusi tekkis laskemoona saamises ja isegi kõlbmata lahingumoona rindele läkitati - tuli kindralil taganeda. Siis oli põrgu lahti ohvitseridel ja kindrali lähematel käsualustel. On selgesti meeles, kuidas tsaar, kojaminister Fredericks ja teised võimukandjad sõitsid autodega väerindele. Teiste hulgas ka suurvürst Nikolai Nikolajevitsch. Hiilgavates mundrites saatkond väljus autodest ning jutles omavahel peatuvate masinate läheduses. Seisin valveseisakus 4-5 sammu kaugusel võimukandjatest. Kuna väeliinil oli vaikus, soovis tsaar rindele veelgi lähemale sõita. Tsaar pöördus kindral Brussilovi poole küsimusega: kui kaugel on vaenlane. Tsaari kõrval seisev suurvürst Nikolai Nikolajevitsch viipas kojaminister parun Fredericksi suunas ja sähvas kibestunult "Keiserlik majesteet! Poolteise sammu kaugusel!" Tsaar, niigi kahvatu, läks näost kriitvalgeks. Kojaministri, vana õukondlase, näoilme ei avaldanud vähimatki erutusest... Silmapilkselt, järsult kannal ringi pööranud - tuli tsaarilt käsk tagasisõiduks. Autod hakkasid liikuma. Eelliinile sõit jäi sinnapaika. Kindral Brussilov oli alluvate juures suures lugupidamises. Täpne. Õiglane. Tõsine venelane. Vene ohvitseridega juhtus mitmel korral, et väeosade eelliinile saatmise kestel jätsid need väiksemate ülemuste hooleks ja rindepiirkonnas pummelunge korraldasid. Sai Brussilov sellest kuulda, tuli kohe väljasõit. Teises autos relvastatud sõdurid. Mäletan juhust, kus alkoholiuimas ohvitserid maja ette rivisse käsutati. Kindral rebis oma käega õlakud maha ja saatis tunnimeeste vahel peavahti. Muidugi järgnes sõjakohus. Sageli külastasid rinnet Inglise ja Belgia ohvitserid. Autojuhtidele anti kõva käsk: sõnagi ei võinud rääkida. Võõrad ohvitserid olid maiad vestluseks. Ainus vastus igasugu järelepärimistele võis olla: "Nje snaaju nitschevo." Kardeti, et autojuhid, kes mõndagi nägid, ebasoovitavaid teateid avaldaksid. Korra olime Brussiloviga sõitmas Trapesundist Erserumi. Vahemaa ligikaudu 80 versta. Brussilov istus üksinda taga. Minu kõrval kindrali adjutant. Olime jõudnud sõita ligikaudu 40 versta, kui auto kohal korraga tiirles Saksa sõjaväelennuk. Kuidas ta eelliinist üle jõudis, jäi teadmatuks. Lennuk heitis ülalt pomme. Kaks pommi lõhkesid autost kaugemal. Kolmas langes üsna lähedale. Piilusin korra üle õla ja nägin, kui kindral heitis õigeusulisena vahetpidamata ristimärke. Peale kolmanda pommi lõhkemist tuli seljatagant käsk auto seismajätmiseks. Kindral lahkus adjutandiga autost teeäärse kaljurünka varju. Mina jäin autoga otsekui märklaud maanteele. Ilma käsuta sõidutasin auto kaugemale võssa varjule. Peagi tuli jookstes adjutant. Kindral pärivat: "Kelle loaga auto teelt kõrvale viidi?" Ei mõistnud äkki muud öelda, kui tahtsin masinat hävitamisest päästa. Õnneks lahkus lennuk ja sõitu jatkati. Kindral, autosse istunud, lubas mind omavoli eest sõjakohtu alla anda. Hiljem see unustati. Vaevalt, et kogemata... Sanitaarolude puudulikkusel oli kogu rinde sõjavägi täitanud. Kui kord kindrali autot juhtisin, märkas ta mu kuuekaelusel mõned "prisked loomakesed". Järgnes pärimine, kas puhastada ennast ei saa. Vastasin kindralile, et see vaevalt aitaks, täiu on sedavõrd rohkearvuliselt "liikvel", pesemine vaevalt aitaks. Päev hiljem saatis kindral Brussilov mulle tentshikuga pooltosinat siidsärke. Siidi peal täi ei taha ronida. On jahe ja libe. Praegugi veel paar Brussilovi läkitatud siidsärki kapis. Brussilov kutsuti varsti Petrogradi vene hiiglaarmee peastaapi juhtivale kohale. Mind komandeeriti Bessarabiasse 8. korpuse staabi autojuhiks. 1916. aasta keskpaigu ja lõpupäevil algas Vene väes vähehaaval lagunemine. Punane batsillus ja tüdimus sõjast tegid selleks hoogsat tööd. Kindral Russki, kuulus tooruselt, laskis korra 2 roodu sõdureid üles rivistada Kishinevi ja Odessa jaamade vahel, ning andis käsu sõdurite peale raskekuulipildujatest tuli avada. Nägin jubedat sündmuskohta hetk hiljem... Tapatöö põhjuseks olnud käsu mittetäitmine ja vastuhakkamine. 1917. aastal, veebruari alul tulin tagasi Petrogradi Semjonovi autoroodu. Algas uuesti valvekorra autojuhi teenistus. Sõit Purishkevitschiga läänerindele ja püssitääkide vahel tagasi Petrogradi. Kerenski võimupäevad. Purishkevitsch oli tookord Punase Risti esimeheks ning omal kulul pidas üleval eelliini sanitaarpunkte. Sain autokooli ülemalt polkovnik Trestenilt käsu: kõige parem masin üle vaadata, varustada vajalikuga ning sõita Purishkevitschi maja ette. Sõidusihist ei lausutud sõnagi. Kui Purishkevitsch autosse istus, käskis ta sõita Pihkva sihis. Olime mahakihutanud 200 versta, kui tuli esimene peatus Pihkva vaksalis. Purishkevitsch laskis valmistada oma lemmikrooga - praetud kanapoegi. Vaksali einelauas istun ühes oma abiga mõne sammu võrra Purishkevitschist kaugemale. Pea istus Purishkevitschi juurde "Kerenski legaat" sõjaväes komissar Hodorov ja tähendas: asjata katse edasi sõita - on oodata vangistamist. Tookord paigutas Kerenski komissaridena väeosadesse oma isiklikke sõpru ning suurimaid pooldajaid. Need olid Kerenskiga otsemas ühenduses n.ö. usaldusmehed, kes pidid jälgima sõjaväe meeleolu ning võimalikke endiste ohvitseride sepitsusi. Purishkevitsch hoolimata keelust, jatkas sõitu. Jõudsime Düüna kaldale, Kalkuhneni alevikku. Purishkevitsch revideeris eelliinil sanitaarpunkte. Ööbisime väikeses aleviku majakeses. Varahommikul aeti meid une pealt üles. Maja kasakatest ümber piiratud. Kõne all olnud komissar Hodorov teatas: Kerenski käsul on Purishkevitsch ning autojuhid vahi alla võetud ja korralduse põhjal peab tema vahialused kindla valve all Petrogradi saatma. Dvinski jaamas paigutati meid vaguni kupeesse. Vastassohval istusid paljastatud mõõkadega sõdurid. Rongil liikudes oli alati tunnimees kannul. Petrogradis viidi meid sõjaministeeriumi - Kerenski kabinetti. Kerenski kui "rahvamees" pöördus minu poole küsimusega: "Miks autojuhid vangistati?" "Ei tea," andsin vastuseks. "Jalamaid vabastada!" Kerenski päris veel meilt kuhu sõitsime ja millistes kohtades peatusime. Näitasin ette autoroodu komandöri allkirjaga sõidukäsutuse, millele matk täpselt märgitud. Purishkevitschilt päris Kerenski meie juuresolekul sõidu põhjuseid. Küsitav vastas upsakalt: "See on minu asi, käisin Punase Risti punkte revideerimas!" Hiljem tuli avalikuks, et Purishkevitsch oli sõitnud lendlehtede levitamise eesmärgiga. Lendlehtede sisu oli tookordse valitsuse vastane. Hüüdlausetega: komissarid sõjaväest välja, sõda jatkata jne. Lendlehti jaganud Purishkevitsch ustavatele ohvitseridele. Mäletan ka, et automatka alguses kanti autosse hulk pakke. Neid jagati hiljem peatuskohtadel. Muidugi ei teadnud meie milles asi seisis. Purishkevitsch pidi lunastama oma ülesastumist "maksva korra" vastu - Peeter Pauli kindlusvanglas. Sõitusid "võimsa" Kerenskiga. Ühel ööl käsutati Maneeshi lähedal asuva maja ette masinaga ootama. Peagi istus kinnisesse autosse 7-8 meest. Üks neist, kes tundus kusagil nähtud olevat, paelus tähelepanu. Küsitlesin kõrvalistuvat adjutanti ning sain vastuseks: pea- ja sõjaminister Kerenski. Väline mulje - ääretult väsinud mees. Nagu oleks ta huvi kaotanud ümbritseva suhtes... Kerenski kaaslased olid tookordse valitsuse liikmed. Kartuses enamlaste eest peeti valitsuse salajaseid koosolekuid kord siin kord seal. Enamikus ööseti. Hiljem tegin veel mõned sõidud Kerenskiga ja siis nõuti autoroodust, kui teenistuses olin, adjutandi poolt eriti mind. Sõitsime Kerenski ja tema abi Nekrassoviga Balti vaksali. Hilisöö. Pea igal tänava nurgal sõjariistus patrullid. Sõidukitel pidid olema load n-n. "propuskid". Ilma selleta liikuda ei tohtinud. Ka peaministrit sõidutaval autol pidi "propusk" olema. Oli kombeks kujunenud, et punasest kartongist loatäht asetati autolaternasse. Patrullid seda nähes tavaliselt kunagi ei kontrollinud. Jäi ära tüütav peatumine käidavate tänavate nurkadel. Kuidagi oli minu "propusk" autolaternas kahekorra käändunud ning jäi vahtkonnast nägematuks. Saime mõne meetri patrullist kaugemale, kui kõlas hoiatuspauk. Ilma käsuta auto seisma jätmine oli valjusti keelatud. Kõlas kogupauk 4-5 püssist... Püssirauad suunati muidugi sõitvale autole. Õnneks ei tabanud ükski kuul. Seljatagant käsk auto peatumiseks. Tulivihane adjutant hüppas välja ja hüüdis: "Sõidab peaminister Kerenski!" Vahtkond oli näost ära. Pragati nahad meestel tuliseks ja märgiti nimed üles. Patrullide olemasolu ja sellega seoses maksvad valjud eeskirjad olid hädavajalikud. Kõikjal liikus väejooksikuid - mundris sõdureid, relvad peos. Esines juhtumeid, kus säärastest koosnevad banded rahulikke autosõitjaid käsutasid omaga ühes ja paljuil juhtumeil langesid need kurjategijate ohvriks. Teiselt poolt valitses hirm Lenini ja tema kaaslaste-enamlaste suhtes, ning sundis tarvitusele võtma äärmisi ettevalmistusabinõusid. Järgnes teenistus Eestis: vabadussõja päevil põnevaid elamusi 2. diviisi autojuhina, Eesti delegatsiooni sõidutajana rahulepingu sõlmimisel jne. Kuid sellest edaspidi - järgmises "Nädala Postimehes." NÄDALA POSTIMEES ja MAAMEES 16.10.1933, LK 6 ja 10 Kui autorike päästis diviisi staabi vabadussõjas vaenlase kätte langemisest. Meie lehe eelmises numbris jutustas oma elamusi mees, kes on autorooli taga maha sõitnud ligikaudu miljon kilomeetrit ja olnud Venemaal Brussilovi, Kerenski ja Purischkevitschi autojuhiks. Sama mees oli Eesti vabadussõja ajal diviisi staabi autojuhiks ja jutustab allpool mõnegi põneva seikluse sõjapäevilt. Samuti teab ta jutustada mõnda huvitavat Eesti-Vene rahuläbirääkimiste ajast, mil ta sõidutas Eesti delegatsiooni liikmeid, eesotsas Jaan Poskaga. Algas teenistus 2. diviisi sidekomandos, selle koosseisu kuulus ka staabi autopark. Viimane koosnes tänapäeva mõistes "noaegsetest" masinatest. Ühtlugu käisid remondid ja parandustööd. Lühikest aega tirisin telefonikaablit. Anti ülesanne: vedada telefoniliin Vastseliina mõisast läbi metsade Riia - Pihkva kiviteele välja. Täitsime ülesande. Otsime Võruga ühendust, ei saa ega saa. Mitmel puhul kuulsime telefonis venekeelset kõnelust ja järelpärimisi. Nähtavasti olid liinid kuidagi vaenlase omaga ühenduses. Lõpuks õnnestus ühendus Võruga ja siis kuulsime sõnu, mis kahvatama pani. Olime telefoniliini vedanud läbi rinde punaste seljataha. Pidime päev otsa nagu tule sees ootama käsku tagasi tõmbumiseks. Viimaks anti telefoni aparaadid kaasa võtta ja katsuda läbi rinde pugeda. Õnnestus seegi. Tartus vedasin lühemat aega haavatuid haiglatesse. Oli meelirõhuv töö, mõjus halvasti närvidele, kui päeva läbi pidid ühtlugu kuulama haavatute hoigeid ja kaebamisi. Eelmise 2. diviisi staabi autojuhiga oli juhtunud äpardus, masin purunes ja mees paigutati teisale. Remonteerisin Tartus vigasaanud auto ja sõitsin sellega Võrru, kus tookord asus 2. diviisi staap. Raporteerisin. Esimene sõit staabi autojuhina oli staabiülema kol. Viktor Muttiga. See mind esmakordselt nähes, puuris oma teravate pilkudega läbi uue autojuhi pealaest jalatallani, kuid ei lausunud sõnagi. Kuna diviisi staap edasitungivatele vägedele järele liikus, tuli vahetpidamata sõita staabi ja eelliini vahet. Mäletan Vene staape ja nende juhte. "Härrad" hoidsid eelliinist eemale aupaklikus kauguses. Vaid neil kordadel, kus polnud möödapääsu, asuti kaevikute lähikonda. Vabadussõjas oli lugu teine. Raskemaid lahinguid jälgisid ja juhtisid kohapeal diviisi juhid. Staabiauto "Andi" /=Audi?/ 14 H.J. polnud täiel määral kohane nende ülesannete täitmiseks, mis väikese autopargi tõttu staabimasinalt nõuti. Lahingute ettevalmistamise kordadel oli ainukesel sõiduautol valu taga. Sügiseste jahedate ilmadega tõrkus sageli mootor. Süüdi halb bensiin ja muud. Anti siis käsk, et automootor töötagu kas ööd või päevad kokku, et sõidu alustamisel mingit ajaviitmist ei tekiks. Nõrga jõu tõttu oli raske liikuda Petseri ümbruses tuiskliivaga kaetud mägistel teedel. Polnud ainuke juhus, kus div.-ülem või staabiülem pidid käed külge panema, et puperdavat autot künkast üles lükata. See oligi nagu endastmõistetavaks asjaks kujunenud. Enne Ameerika bensiini saamist tuli läbiajada petrooleumi, bensooli ja teiste sääraste ainete segudega. Kõnelemata tagavara kummidest. Viimaste puudus põhjendaski alljärgneva lookese. Batjka Balahovitsch ja autorike. Kasakate atamani "Batjka" "sotnja" võitles rindel koos eesti vägedega. Mehi arvult kahesaja ümber. Sõitsime staabi autoga rindele. Autos kol. Pinding, kõrgem läti ohvitser ja atamani mundris Balahovitsch. "Sotnja komander" galavormis. Sineli rinnapealsel autähtede "kollektsioon". Korraga tagumine autokumm lõhki. Parandamine enam ei aidanud, vaja uut kummi - aga seesugust asja polnud. Pika tingimisega sai talust osta jupi köit, see mähiti ümber autoratta pöia, kinnitati traadiga ja sõit võis jätkuda. Kogu paranduse aja istus "batjka" kraavikaldal. Hiljemini muutusid autoga seoses olevad olukorrad mitmeti lahedamaks. Elamusrikkamaks juhtumiks oli diviisi juhtide sõidutamine, kus auto koos sõitjatega pidi punaste kätte vangi sattuma. Pääsime sellest nagu üle noa tera. Lahingu olukorras oli iga auto varustatud püssidega ning vajaliku laskemoonaga. Partisaansõja puhul ei võinud ju kunagi kindel olla, et õhk vaenlastest puhas. Pikal rindel väheste meestega, needki ühtlaselt riietumatu, oli tavaliseks nähteks pealegi kui vägede edasitung sageli suure kiirusega. Seekord poleks need relvad meid aidanud - vaenlane oli selleks liiga tugev. Pääeltung: Laura, Marienburg - Alt-Schwaneburgi joonel. Ratsapolk rittmeister Jonsoni juhatusel kihutas punaseid ees, kes põgenedes korraldasid ajuti nõrgemat vastupanu. Operatsioon õnnestus ning ülalloetletud punktid vallutati. Vägi liikus eel, diviisi juhid sõitsid autoga mõne kilomeetri kaugusel tagant järgi. Autos istusid seekorral div.-ülem polkovnik Puskar, staabiülem kapt. Mutt ja teisa kõrgemaid ohvitsere. Sõidu sihiks vaenlastest puhastatud küla, kus peatus ette nähtud. Küla nägemiskaugusel kerkis teele takistus. Üle ojakese viiv sild oli purustatud. Siinpool silda viis teeharu vasakut kätt tagasi. Valida kaks võimalust. Tuua kusagilt plankusid silla parandamiseks või riskeerida läbisõiduga teekraavist ning pisut kaugemal läbistada oja, et pääseda külla suunduvale teele. Minu sisetunne ütles, et asjad pole külaga korras. Kogu tee, kust kaudu sõitsime, samuti küla - otsekui surnud. Polnud näha ühtki inimhinge. Kuid käsk jääb käsuks ning tuli otsida võimalusi külla pääsemiseks. Samal ajal juhtus "õnnetoov" õnnetus. Autoga teel edasi-tagasi manööverdades ning sobivamat paika teekraavi läbistamiseks otsides, tekkis automootori juures rike. Eelkõige tuli asuda viimase kõrvaldamisele. Halva bensiini tõttu olid süüteküünlad ummistunud. Askeldasin mootori juures, kuna väejuhid samal ajal autos istudes uurisid põlvedele laotatud maakaarti. Autorike kõrvaldatud, ootasin edasisõiduks käsku. Heitsin korraks pilgu küla poole, kui meie suunas maanteel ligines tugev ratsasalk. Ees ratsutas nahkkuues komissar, ratsanikkude piikide küljes - punased lipud ja paelad. Vaenlane poole kilomeetri kaugusel. Karjatasin korra "punased tulevad!" Maakaart lendas autopõrandale. Masin hakkas surisema ja mõne hetke pärast pöörasin ta järsku vasakule suunduvale teeharule. Järgnes tagasikihutamine kiirusega, millist üldse võimalik oli saavutada. Punaste ratsasalk jäi korraks peatuma, muidugi mitte teades, milles asi seisab, kuid siis asusid tagakihutamisele. Võit jäi masinale. Järele läkitatud kuulid ammugi ei tabanud. 2. diviisi juhtiva koosseisu vangilangemise päästis mootoririke. Vähemal määral katkine sild, kuna edasisõiduks oli antud kindlakujuline käsk. Tõtt öelda, venis ka automootori parandus veidi "pikemaks", kui see tavaliselt ette nähtud. Juba sõidu vältel oli kipitav tunne südames, nagu midagi peaks juhtuma. Tagajärjed, diviisi juhtivate jõudude vangilangemisel oleks väga kurvad olnud... Varsti selgus ka punaste vägedega kohtamise põhjus. Meie väeosad olid küla vallutanud, kuid sunniti ägeda tule survel külast uuesti lahkuma ja taganesid külast kolme kilomeetri kaugusele. Diviisi juhatus, kes autos sõitis, ei teadnud olukorra muutusest midagi. Mäletan juhtumit, kus autosõidul keegi läti kolonel hädaldas, et punaseid on liiga palju. Mehi vastupanekuks jälle vähe - ei tea küll millega lugu lõpeb. Tookordne div.-ülem polkovnik Puskar sähvas vastuseks: "Mida rohkem punaseid, seda parem!" Vabadussõja ohvitserid elasid meestele kaasa ja see andis võitlemiseks hoogu. Korra kui kahes sõiduautos liikusime diviisi juhatusega vallutatud Pihkvasse, tuli läbiteha omapärane söögitund. Peatus. Kahe staabiauto eel seisis tee peal meie soomusauto, milline ühes oli võetud staabi kaitseks. Punased pelgasid soomusautosid enam kui vanasaadanat ennast. Läheduses seisva soomusrongi köögist toodi meile pangitäis suppi. Supipang keskele ja diviisi juhid ning kaasasolevad autojuhid kujundasid ümber "söögilaua" ringi. Lusikaid polnud igale mehele. Kasutada olev ainukene lusikas rändas ühe mehe käest teise kätte, kuni nälg kustutatud. Sellistel puhkudel vahetegemist polnud, ega saanudki olla. Rikutud teed ja lõhutud sillad. Kui vaenlasel jäi vähegi aega taganemiseks, siis lõhuti sildu ja teid niipalju kui jõuti. Sageli kaevati teedele sügavad kraavid ja laiad hundiaugud. Kuivõrd need autodel liikumist takistasid, tohiks igale selge olla. Kogu ülalnimetatud toimingud olid sihitud soomusautode liikumise tõkestamiseks. Ükskord õhtuhämaruses sõites diviisi staabi autoga, millel üle tõmmatud vihmakatus, põgenes ilma tuleandmiseta väike punaste ratsasalk. Kuna auto halli värvi, siis võis ta ülestõmmatud katusega jätta kuidagi soomusauto mulje. Rahudelegatsiooni liikmete sõidutajana. Algasid rahuläbirääkimised Eesti ja Nõukogude Vene vahel. Minule oli ülesandeks tehtud Eesti rahudelegatsiooni liikmete sõidutamine. Pea kõige tihedamalt tuli sõitusid teha Jaan Poskaga. Kinnine, endassesüvenenud diplomaat, kes mõtlikul sammul autost astus Rüütli tänaval nr. 7 maija, kus eelläbirääkimisi peeti. Ka teised delegatsiooni liikmed olid sõna tõsises mõttes "vaikijad". Vaid siis, kui vaherahu oli alla kirjutatud, ütles praegune välisminister Ants Piip: "Olge rõõmsad, vaherahu kirjutati alla!" Ja olimegi rõõmsad, kuna sõjapäevad kõiki tüüdanud. Seda suurem häda oli uudishimulistega. Inimeste hulgas püsis pentsik arvamine, nagu delegatsiooni autojuht on varustatud silmadega, mis kõik näevad ja kõike kuulvate kõrvadega. Ei möödunud autoga oodates päeva ega tundigi, kui uudishimulikud küsimustega minu poole ei pöördunud. Nõnda sai ka "väikene inimene" korra elus huvikeskkohaks. Vabadussõda lõppenud, tuli leida teenistuskoht. Läksin linnavalitsuse teenistusse. Aastate vältel on linna sõidukeid juhtides kilomeetrite näitajal numbrite arv üha suurenenud ja läheneb eelmiste teenistustega kokku peagi 1 miljoni km lähedale." Kuna Karl Viktor oma autojuhtimise vältel on rooli hoidnud tee pikkusel, mis ulatuks kakskümmendviis korda ümb. maakera, on vähe neid, kes suudavad sõidukindluses temaga võistelda. Seda tõendab ka asiolu, et kolmekümne viie aasta vältel pole temaga juhtunud ühtki nimetamisväärset autoõnnetust. galerii[ät]hot.ee