UUDISLEHT 02.12.1937, LK 6
Kuidas saab autoomanikuks?
Ka väikeauto jääb Eestis ikkagi rikkamehe sõidukiks. - Eesti kalleim auto kuulub Rotermannile.
1000 krooni sissemaksu ja aastane järelmaks
Ameerika olukordi iseloomustatakse nii, et ookeanitaguste hinnangute järgi pole seal korraliku mehe tunnuseks eeskujulikud
püksiviigid, vaid isiklik auto. Kuid nüüdsel ajal pole isiklik auto igaühe unistuseks üksnes Ameerikas. Ka meie olude kitsastel
radadel nii paljudegi unelmad püüavad ratsutada selle täitsamehe rahvusvahelise tunnuse ning eesmärgi - isikliku auto poole.
Väikeauto müügileilmumisega räägitakse nüüd igamehe-autost, vaesemehe-autost. Väikeauto turule laskmisega auto pole enam ainult
rikaste lõbu, vaid kättesaadav liiklemisvahend igaühele. Nii toonitavad ning väidavad autovabrikud oma reklaamides.
Püüame nüüd korraks vaadata, kui kerge või raske on meie oludes keskmise teenistusega inimesel jõuda oma isikliku autoni. On auto
tänapäeval ka meil tõepoolest muutunud kõigile omandatavaks liiklemisvahendiks?
Odavaim auto - 2200 krooni
Väikeauto kohalikud esindused toonitavad, et autoomanikuks saab meil juba 2200-2300 krooniga. Sellises reklaamis tõepoolest pole
palju liialdatud. On kellelgi 2200 krooni taskus, võib ta juba istuda neljaistmelise pisiauto rooli taha. Ja sõiduk on nagu auto
ikka. Aga kui vastupidav, kiire ja ökonoomne on selline pisisõiduk, on muidugi iseküsimus.
Oleks juba üldisest süsteemist kõrvalekaldumine, kui tänapäeval autot ei saa osta järelmaksuga. Võiks isegi ütelda, et tavalises
juudi valmisriiete poes suhteliselt tehakse vähem järelmaksuga müüke kui autoesindustes. On ka päris mõistetav - auto ostmisel on
tegemist ikka suuremate summadega, ja mitutuhat krooni pole sularaha alati taskus ka keskmiselt jõukal inimesel.
12 kuud järelmaksu
Tavalise kombe järgi tuleb auto ostmisel kohe tasuda pool ostuhinnast. Ülejäänud osaga annab juba oodata - vähemalt ikka 12 kuud.
Üle aasta ükski esindus naljalt ei taha järelmaksu võimaldada. Või ainult siis erilistel juhtumistel. Varem praktiseeriti ka
18-kuulist järelmaksu. Seda peamiselt selliste suurte firmade nagu "Fordi" ja "Chevroleti" poolt, kellel oma käsutada olevate
pankade tõttu oli võimalik anda pikemaajalist krediiti.
Nii peab auto ostja autoärri astumisel taskusse varuma umbes tuhat krooni sularaha, ainult heal juhtumisel vast vähem. Siis on
ta juba silm-silma vastu oma unistusega - isikliku autoga. Kuid 1000 kr. omamisest on veel vähe. Sest meie oludes ei saa veel
väikeautost rääkida kui tõelisest vaesemehe sõidukist. Järgnevate 12 kuu jooksul tuleb iga kuu tasuda 100 kr. järelmaksu, lisaks
sellele nõuab kulusid ka autosõit, sõiduki hooldamine, garaash jne. Nii saab isikliku auto ostmisest ja omamisest rääkida inimene,
kelle sissetulek pole palju vähem ministeeriumi direktori palgast. Seda muidugi juhul, kui ostjal pole varuks suuremaid
säästkapitale.
400 autot aastas
Kalliks läheb autosõit? Seda selgitab lihtne kalkulatsioon. Autoomanik, kes lepib ainult kodumaiste sõitudega, n.n.
pühapäeva-autosõitja katab aasta jooksul keskmiselt kuni 6000 km. Ka väikseim auto kulutab 100 km peale bensiini 7-8 liitrit.
Viimase hinnakõrgendusega maksab meil bensiini liiter kuni 32 senti. Seega aasta jooksul 6000 km katmiseks nõuab üksi bensiin
juba 15.600 senti. Sellele lisandub veel auto korrashoid; vähemalt 15-20 kr. kuus tuleb maksta garaashi eest. Seega tegelikke
kulusid kuu kohta 50-75 kr. Juurde arvatud 100-kroonine järelmaks esimese aasta iga kuu jooksul, tuleb vastsel autoomanikul
kuus rohkem välja anda kuni 175 krooni! Rääkida nüüd sellest, et auto on vaesemehe sõiduk ka meie oludes, on küll liigne ...
Keskmise teenistusega kodanikul, ka kõrgemalgi ametnikul, on isegi väikeauto ostmine ülejõu käiv.
Pisisõiduki vastaseid
Kuid suurest levikust hoolimata väikeautole ei taheta täiel rindel jagada tunnustust. Autoklubi president J. Zimmermann, keda
tänase kirjutuse puhul usutlesime, on põhimõtteliselt väikeautode vastane, kuigi ta ise on nende müüja-esindaja. "Väikeauto
oma suhteliselt nõrgema konstruktsiooniga on eeskätt ehitatud välismaa laudsiledate maanteede jaoks, kuid sellised teed meil
ju puuduvad," ütleb president Zimmermann. "Ka ei kõlba väikeauto sõja puhul riigikaitseliseks ülesandeks. Väikeauto ei kõlba ka
taksoks, kuna takso masina võimsuse alammääraks liialdatult meil on 9 hj. Seega on ka tarvitatud väikeauto edasimüügi võimalused
väiksemad. Kui neljaistmelises väikeautos, mille mootoril on vaid 3 hj, sõidab neli inimest, siis see tähendab juba auto
ülekoormamist."
Salgamatult valmistab takistusi autoomanikuks saamisel ka praegune tollimaks. Väiksematelt autodelt, mille mootorivõimsus 11 hj,
võetakse meil iga hj kohta 75 kr. tolli, kuna suuremate autode juures tollimaks on hj kohta juba 100 kr. Seega kõige väiksemale
autotüübile, mille mootorivõimsus 3 hj, tollimaksuga lisandub hinnale 225 kr. Kuid suurema, 15 hj auto juures tuleb tollimaksu
arvele juba 1500 krooni! See tähendab juba niivõrd kaalukat summat, mis paratamatult loob eesõigustatud korra väikeautodele nende
levimisel.
Seepärast autoesindused näeksid meeleldi praeguste tollimaksude aluste muutmist. Autoklubi president J. Zimmermann pooldab
seisukohta, et suurtel autodel üldiseks tollimaksuks võiks olla 750 ja väikeautodel 50 krooni.
Ameerika auto ei pääse Eestisse
Kõigist raskustest hoolimata nõudmine sõiduautode järele on meil suurem, kui meil autosid suudetakse anda. Majandusministeerium
laseb autosid sisse tuua vaid piiratud arvul, et vältida liigset valuuta väljavoolu. Nii tuuakse meil juba aasta esimese poole
jooksul sisse terve aasta kontingent autosid. Praegu J. Zimmermanni andmete järgi on meie turul valitsevaks muutunud Euroopa firmade
autod. Ameerika autod, kuigi nad meie teeoludele on vastuvõetavamad ja ka hinnalt märksa odavamad, ei pääse nii kergesti turule.
Ameerika ei osta meilt midagi nimetamisväärset ja selle tõttu ei lasta ka ameerika autosid meie turule. J. Zimmermann iseloomustuseks
ütleb, et 15 hj ameerika auto maksab meil keskmiselt 5000-6000 krooni, kuid samajõuline korralik inglise või saksa auto juba
10.000-13.000 krooni!
Autoesinduste andmete järgi meil esiaegne autode-vaimustus on juba möödumas. Tehakse nüüdki ostusid kergemeelselt, kuid seda märksa
vähem kui vanasti. Kuid igas esinduses aasta jooksul on siiski paar juhtumit, kus autoostjal tuleb pooleldi tasutud sõiduk juba
tagasi anda, sest võla tasumine käib ülejõu. Kui jäädakse juba kimpu väikeauto ostuvõla tasumisega, mis siis veel rääkida suurtest
ja kallihinnalistest masinatest! Sõidukeid, mille hind tugevasti üle 10.000 krooni, ostetakse meil vähe. Teadaolevail andmeil kuulub
Eesti kalleim auto Rotermannile. See on umbes 3-miljoniline /sentides, = 30 000 krooni/ "Maybach". Riigihoidja "Cadillac" maksab
ainult 15.000 kr. ja riigihoidja teine sõiduk, "Mercedes Benz", 17.000 krooni. Välisministeeriumile hiljuti ostetud "B. Arrow"
/Pierce-Arrow/ hinnaks on 15.000 krooni.
|
