RAHVALEHT 07.11.1934, LK 4
Eesti autode "vanaisad"
Masinad, millele ei tasu enam ajada hinge sisse. - Autod, mida saab jalgratta hinnaga.
Kus on meie autode "surnuaed"?
Uute autode arv Eestis kasvab aeglaselt, kuid järjekindlalt: iga kuu tuleb juure kümmekond uut jõuvankrit. Kuid autode
üldarv kasvab hoopis visamalt. On päris endastmõistetav, et vanad autod langevad reast välja, olles ära teeninud oma aja.
Tekib küsimus: kuhu jäävad vanad autod? Mis saab mootorsõidukitest siis, kui neid enam ei saa kasutada sõiduks? - Välismailt,
peamiselt Ameerikast, kuuleme, et seal on n.n. autode surnuaiad, teatud kõrvalised maa-alad, kuhu omanikud viivad oma vanad
sõidukid ja jätavad saatuse hooleks. Ons Eestis ka mõni selline autode "surnuaed"?
Sõiduauto iga keskmiselt 8 aastat.
"Vana hea aja" masinad pidasid vastu kauemini, sest nende ehitus oli tugevam. Praegusaja autode ehitamisel arvestatakse
materjalide ja autoosade maksimaalse koormatusega ja ei tehta midagi tugevamat, kui tingimata on tarvilik. Seetõttu autod ei
pea vastu rohkem kui kümme aastat.
Kes sõidab Tallinna ja Nõmme vahet, on pannud tähele, et Nõmmel jaama ligidal majahoovides ja aedades seisab vanu autosid.
Need reast väljalangenud sõidukid seisavad seal lageda taeva all juba pikemat aega. Omanikud ei oska nendega hakata midagi
peale, sest lammutamine ei tasu end.
Maal võib näha samasugust pilti. Kuskil rehe või küüni taga seisab vana autologu, millele enam ei saa ajada "hääli sisse".
Need on sõidukid, mis on ära käinud oma tavalise teekonna. Alul sõitsid nad Tallinnas, uhked ja läikivad. Siis müüdi auto
mõnda maakonnalinna, kus ta teenis uut peremeest veel mõne aasta. Maakonnalinnast auto sõidutati alevisse ja seal mõne
maapoisi kätte maale. Selline sõiduk maksis tema viimasele omanikule 150-200 krooni, seega mitte palju rohkem kui hea jalgratas.
Seni sõideti masinaga veelgi, kuid kui vanad kummid said läbi ja kerkis uute kummide ostmise küsimus, aeti auto mõne kõrvalise
hoone taha ja jäeti seal seisma. Sest mida pidi temaga hakkama peale: keegi teda osta enam ei taha, uusi kumme, mille komplekt
maksab keskmiselt 300 krooni, ei ole aga enam mõtet osta autole, mille enda väärtus on veel vast sada krooni.
Maapoisi uhkus: oma auto.
Autode-invaliidide maalevalgumist soodustab see asjaolu, et meil autojuhtide eksameid sooritatakse rohkem, kui on kohti
autojuhtidele. Maanoormehed, kellel aega ja natuke raha, teevad linnas läbi autojuhtimise kursuse. Mitte seepärast, et saada
autojuhi kohta. Ei, kuid kohalikkude neidude silmis tõuseb sellise noormehe väärtus kohe tunduvalt: ta on ju autojuht, seega
ametmees. Kui noormehel on taskus autojuhtimise luba, siis ei ole kaugel järgmine samm, osta vana auto, mis maksab paarsada krooni,
kuid millega siiski saab veel sõita ja uhkustada. Nii satuvadki vanad autod maale ja jäävadki sinna. Lammutama või linna vedama
ei hakka neid enam keegi, sest see ei tasuks tööd. Autojuhtimist õppima meelitab maanoormehi ka see, et mõni autokool lõpetajaile
annab ilusad zhetoonid rinnalkandmiseks.
Linnades siiski leidub üksikuid vanarauakaupmehi, kes ostavad kokku vanu mootorsõidukeid, neid lammutavad ja üksikud kõlbulikud
osad müüvad edasi. Tuntumaid mehi "autolahkajate" hulgas on keegi Jänese nimeline isik.
"Raugad" pealinna autode hulgas.
Kuigi auto elueaks on määratud 8-10 aastat, leidub Tallinnas siiski ka 20-aastaseid autosid. Üks selliseid, "Adler" 1914. a.,
kuulub pealinna elanikule Johannes Jakobsonile. Teine "auto vanaisa", "Benz", kuulub Tallinna elanikule Henriette-Rosalie
Raavelile. "Adlerid" ja "Benzid" omal ajal ehitati hästi tugevasti, seetõttu nad pidasid vastu rohkem kui nüüdsed masinad.
Vanemaid autosid Eestis on ka kaitseministeeriumile kuuluvad vanad "Renault'd", mis omal ajal saadud venelastelt ja pärit juba
maailmasõja päevilt. Need autod, millega kaitseväelased teevad pealinnas ja ümbruses sõitusid, tuletavad oma välimuselt meele
"Noa laeva". Kui mõni nendest "raukadest" hakkab tõrkuma, saab ta autotankide rügemendi töökodades juure uusi osasid ja liigub
jälle!
Omaette haruldus on ka see auto, millega praegune peaministri k.t. siseminister K. Einbund on mitme aasta jooksul teinud sõitusid.
Ka see auto on pärit vene ajast. K. Einbundile meeldis see auto peamiselt seepärast, et sõiduki kate oli hästi kõrge, ja sõitudel
maal, kus tee mõnes kohas halb, põrutuste puhul ei olnud karta pea äralöömist vastu sõiduki katet. Moodsad autod on teatavasti
madala kattega ja põrutuse juures sõitja pea satub kergesti vastu "lage". Kui K. Einbundilt küsiti, miks ta sõidab selle vana
autoga, ütles ta harilikult, et senikaua, kui masin liigub ja sõitjat ei jäta teele, on kahju teda visata kolikambrisse. Peab
olema kokkuhoidlik!
Miks mõni auto ei väsi.
Eraautod, millega omanik ise sõidab, peavad tihti vastu hoopis rohkem aega, kui see autole tavaliselt ette nähtud. Sõiduk läheb
küll moest välja, kuid muidu on korras ja vastupidav. Auto sellise vastupidavuse saladus seisab esmajoones selles, et omanik
käib autoga ümber hoolikalt, teiseks selles, et sõidetakse vähe kilomeetreid. Tallinnas on rida autoomanikke, kes oma masinaga
aasta jooksul sõidavad ainult 2000-3000 kilomeetrit. Seega auto on vähe "tööl" ja võib pidada vastu kauemini. Kõige kiiremini
lähevad vormist välja taksoautod, mis on sõitmiseks palgaliste autojuhtide käes. Iga taksojuht ei oska ega taha hoida peremehe
varandust ja masin on mõne aastaga sõidukõlbmatu.
|
