RAHVALEHT 30.03.1933, LK 5
Esimene Eesti auto "J.S.E."
Ühe meistrimehe töö.
Omapärase ja huvitava katsega on hakkama saanud Tallinna automehaanik Johannes Siimann. Nupukas mehaanik pühitseb käesoleval
kevadel oma rauatöö kolmekümne aasta juubelit ja selleks puhuks on temal valmimas jälle midagi niisugust, mis võiks tuua lisaks
senistele aurahadele (mida Siimann omab tööde eest mitu tükki) veel mõne uue. See on esimene käsitsi ehitatud auto Eestis.
Siimann töötab oma auto kallal juba kolmat aastat.
Kasutab selleks ainult elukutselisest tööst vabu minuteid, teiste meeste kõrtsiskäimise aega, nagu ta ise tähendab. Iga kui
viimane osa on meistri oma kätetöö. Ja et Siimann valmistab autot omale, siis on ta kulutanud palju aega just puhtale osade
väljatöötamisele. Vabrikute seeriatöö selle vastu ei saa, on Siimanni kindel veene. Tõepoolest ka luksusautode, nagu ... ja
teiste juures kasutatakse palju käsitööd. Sellepärast need autod ongi nii kallid.
Esimese Eestis ehitatava auto kohta seda ei saa öelda. Seni ta on maksma läinud ainult 40.000 senti (töö kaasa arvamata) ja
Siimann arvab, et töö lõpetamiseks enam üle 25.000 sendi ära ei kulu. Seega
esimene eesti auto läheb ümmarguselt 65.000 senti maksma!
Uut autot osta aga alla 250.000 ei saa. Ja need on kõige räbalamad.
Siimann kavatses oma autot valmis ehitada käesolevaks kevadeks. Kuid esialgu ta sellest kavatsusest peab loobuma. Rahapuudus -
laialt levinud tõbi!
Uus auto on kolmeistmeline. Mootor hakkab töötama bensiiniga, on 4-tsilindriline ja tuleb umbes 4-hobusejõuline. Eeskujuks on
meister tarvitanud mõningaid ameerika mootoreid ja ka "Renault'd". Nende hüvesid liites ta on püüdnud ehitada päris omapärase
mootori. Seejuures meister töötab ka kõik mootoriosad ise välja, kasutamata selleks vanade mootorite osi. Uus mootor arvestuste
järele peaks kulutama 100 km. peale 6 liitrit bensiini.
Siimann on ehitamisel katsunud võimalikult palju rõhku panna mitmesugustele uuendustele, mida teistel autodel veel ei ole. Kõige
eelduste järele need peaksid sõiduki tegema väga mugavaks ja vastupidavaks. Nii näiteks
tagumised vedrud on reguleeritavad inimese või pagasi raskusele,
mille juures tagumiste pikivedrude otsad töötavad kuulidel. Üldiselt esimesed kui ka tagumised vedrud on konstrueeritud nii, et
nad hoiaksid ära raskeid, kahjulikke tõukeid, mis sageli ongi otsustavad "masina" ea kohta.
Kuidas tuleb esimese eesti auto nimi? - Siimann on ka sellele mõelnud. Ta kavatseb siin talitada ühe tavalisema kombe järgi:
ehitaja nimi ja maa nimetus. Nii tuleks uue auto nimeks: J.S.E. (Johannes Siimann, Eesti).
Välise kuju poolest auto pea millegagi teistest moodsatest jõuvankritest ei erine. Meister on ka siin püüdnud sulatada kokku
mitmete "masinate" voorusi. Puuosadeks on tarvitatud saart. Armatuurlaud tuleb mahagoonist, ääreilustused mingist erilisest puust,
mis ei karda niiskust ja ei muutu temperatuuri mõjul. Seda puud tarvitatakse ka laevaehituse juures.
Siimann on juba varemaltki tallinlastel tuntud mees. Tema ehitas maailmasõja ajal mootorpaadi mudeli, mis praegugi veel meistri
kodus aukohal.
Siimanni mudeli järele ehitati Soomes 1917. aastal mootorpaadid "Imatra" ja "Saima",
mis hakkasid ühendust pidama Tallinn-Pirita vahel. Siimann pidas seda laevaliini tallinlase Saarmanniga mitu aastat, kuid andis
selle hiljem ära suure võistluse tõttu.
|
