UUDISLEHT 24.07.1929, LK 3, 8
Eestlane pöörasel võiduajamisel.
Rahvusvaheline autode-maraton Nürburg-Ringil. - Määratumad rahvahulgad meeleheitlikku võidujooksu jälgimas. - Eesti autoklubi
märk võitjale Chironile. - Igapäev krooni eest lilli mehe hukkumispaigale. - Mida jutustas 28-aastane võitja.
88 "lendavat" sõidukit 3 miljoni sendi jahil.
Pühapäeval, 14. juulil peeti Saksamaal, Nürburg-Ringil tänavuaastast suurimat autovõidusõitu. Pööraseks kihutamiseks 3 miljoni
sendilise auhinnapeale rivistusid mitukümmend osavõtjat kaheksast riigist. Teiste rahvuslippude seas lehvis võidusõidutribüünil
ka Eesti lipp. Sest võistluspäeva hommikul lendas noolena teiste kõrval stardist välja ka Eesti tugevaim ja suurim auto, 36
hobusejõuline "Renault", mida juhtis omanik, meie tuntumaid autosportlasi E. Klimberg ise.
Teatavasti võitis väljapandud "Rahvaste suure auhinna autosportlastele" pariislane Louis Chiron, kuna sakslaste "au ja uhkust"
R. Caracciola't juba 3. ringil tabas õnnetus. Kuigi eestlasel, kes esmakordselt astus tulle vanade "spetsidega", korda ei läinud
tulla auhinnasaajate ridadesse, on tema osavõtt ometi teatavaks suursündmuseks, ning paelub selle tõttu üldise tähelepanu.
Olete hullunud või?
Kutse Nürburg-Ringi rahvusvahelisest autode võidusõidust osavõtmiseks saabus asja korraldajalt, Saksa autoklubilt, Eesti
autoklubile. Sealt anti viimane edasi minule. Olin alul täiesti eitaval seisukohal, kuna juba ette teadsin, et minul - kes ma
esmakordselt sellasest suurvõitlusest osa võtsin - vähemaidki väljavaateid kohaletulemiseks ei ole. Pealegi on sõit seotud suurte
kuludega. Pidin juba loobuma, kuid veel viimasel minutil sündis see, mis minu Nürburgi viis: vallutatuna tahtest, näha kordki
"suuri ja vägevaid", seadsin oma "Renaulti" sõiduvalmis ja peagi purjetasin ühes oma "hobusega" Stettini. See oli ka esimene ja
viimane sõit, kus mu sõiduk "puhkas". Stettinis asusin "Renault" rooli taha ja peagi hakkasid paistma Berliini siluetid... Kuid
Saksamaa pealinnas ilmnes mulle peagi, kuivõrt kindlad on sakslased eneste võidule. Sõites mööda Berliini tänavaid, tundis minus
ühe Nürburg-Ringlase keegi valvekorral seisev politseinik. Saades teada, et mul tõesti sihiks võidusõidu-areen, paistis sakslaste
eneste osavõtjate peale "sicher"-olek kohe läbi. Muide vägagi sõbralik korravalvur patsutas mulle muiates õlale ja lausus: "Kuulge,
see on ju otse hullumeelsus... Sest meie Caracciolaga (Saksa kuulsaim võidusõitja) ei suuda keegi saatan võistelda!"
Oleksin meeleldi näinud tolle mehikese nägu pärast võidusõitu, sest teatavasti polnudki võitja mingi saatan, vaid nooruke
Prantsuse meister Louis Chiron...
Teekond Berliinist Nürburgi läks kõigiti suurepäraselt: ei ainsatki vahejuhtumist, vähematki arusaamatust. Eriti üllatusin sealsete
sakslaste - ütlen sealsete, sest Berliinis ja selle ümbruskonnas elutsevad on sootuks teistsugused - võõraste vastuvõtlikkusest.
Kuigi nad Eestit vaid nime pidi tundma arvasid, ja sedagi teadsid, et ta seal kusagil "neben dem grossen Russland" asub, osutasid
nad minule, kui eestlasele otse südamliku kohtlemist.
Jõudes Nürburg-Ringi - millest enesest pärast pikemalt - kaaluti mind, mu kaassõitjat ja autot, asetati nõuetav 120-kilone
ballast, ning sõiduk "konfiskeeriti" võidusõidu algamiseni. Start oli määratud pühapäeva hommikuks kella 10-neks. Enne seda pidin
aga võidusõidu korraldava komisjoniga "kana kitkuma". Minu kaassõitjaks oli määratud keegi berliinlane Tarnovsky. Kuid
juba proovisõitudel märkasin, et ma temaga üldse startida ei või - niivõrd oskamatu ja vilumatu oli ta. Esinesin kohe palvega,
et T. asemel mu kaassõitjaks lubatagu tallinlane Saharov. Pikkade kaalutluste järele otsustas komisjon mu palve jaatavalt.
Kinnitasin veel - mis võidusõitudel sunduslik - oma ja enese kaassõitja elud 36.000 sendi eest, ning 14 skp. kell 9 olin
võidusõidutee tribüüni ees stardivalmis. Peagi selgus mulle omapärane ootamatus: 16-nest masinast, mis esimeses klassis
võistlejatena registreeritud, ilmus starti vaid 5. Minu kõrval kõik sakslased oma "Mercedes-Benzidega", eesotsas mulluse
võidusõidu võitja Caracciolaga. Rivistusime igaüks määratud kohale. Järjest kõlasid: "Veel on aega 10 minutit", "... 5 minutit",
"... 1 minut"... Siis kõlas pauk, mis tähistas suure maratoni algust tugevamatele masinatele. Algas ajamine, pöörane võidujooks
"elule ja surmale"...
Miks lõpetasin 12-dal ringil?
Nürburgi võidusõidutee kujutab endast ringi, mille pikkus on ligemale 29 kilomeetrit. Üldse tuleb sõita 18 ringi, kuna
maa üldpikkuseks on 509,4 klm. Alul asus juhtimisele sakslane Caracciola. Mina oma "Renaultil" järele. Kuid juba kolmandal ringil
tabas C-t õnnetus: kompressori üleliia tarvitamise tagajärjel lõhkes masin. Sõitsin ära juba 11 ringi, kuid 12-dal selgus, et
võidusõidu jatkamine osutus mõttetuks.
Miks? Üks pealinna päevaleht kuulis Nürburgist, nagu oleksin katkestanud sõidu sakslaste ja prantslaste omavahelisest võitlusest
tingitud hiiglakiiruse tõttu, et mul rattakummide tagavara lõppes. Kuigi võtsin kaasa 4 paari kumme, osutusid need
väheseks. Sest Nürburgi võidusõidutee otse raspeldab kummid närudeks. Meie klassis lõpetas viiest osavõtjast vaid üks.
Kõiki kolme sakslast tabas katastroof - mina lõpetasin enneaegselt. Nii võitiski võidusõidu prantslane Louis Chiron, kes
võistles teises klassis, ning oma "Buggatil" saavutas keskmiselt 106,9-kilomeetrise tunnikiiruse. Ka teisele kohale tuli
prantslane "Georges Philippe", kes polnud keegi muu, kui parun Rotschild. Chironi saavutus ületab tervelt 3 klm Caracciola
läinudaastase saavutuse, mis ühtlasi Saksa rekordiks. Eks ole see paremaks seletuseks Caracciola teguviisile, kes pärast
saatuslikku äpardumist kurttummana pealtvaatajate seas istus, ja ühelegi usutlejale sõnagi ei rääkinud...
Auhinnana päris võitja umbes 3 miljonit eesti senti. Peale rahalise auhinna - 30.000 saksa marka - sai ta veel Saksa
autoühingu poolt väljapandud kuldpokaali, möödunud aastal võidusõidul hukkunud Tshehhoslovakkia võidusõitja Junecki abikaasalt
eriauhinna 6-da ringi kiiremale võitjale ja n.n. Nürburgi ringi sõrmeskandmiseks.
Pääsetäht maksis 50.000 senti!
Kõigest, mis nägin-kuulsin, paneb mind kõige rohkem imestama see hiiglasuur poolehoid, mis Euroopas autospordile osaks saanud.
Nürburgi võiduajamist jälgis vähemalt 200.000 inimest. Rääkimata stardi ja finishi kohal asuvatest tribüünidest, - kust
osavõtjad igal ringil kolm korda mööduvad -, oli võidusõidutee äärne kogu oma 29 klm. ulatusel pealtvaatajaist täiskiilutud.
Kõige selgemini kui kõik muu, kõneleb tollest publiku autospordisõbralikkusest vist see, et tribüünil, looshis, maksis istekoht
5000 saksa marka! Pealtvaatajate seas võis silmata esindajaid pea igast rahvusest, alates pilusilmalisest jaapanlasest ja
lõpetades demonstreeriva ameeriklasega.
Hiiglahuvist tingitud rahvahulga tihedusest annab tunnistust veel üks fakt: kõik võõrastemajad kogu ümbruskonnas olid tulvil.
Meie kadunud "Fordi", H. Vinnal'i abikaasa ja tütar, kes tol korral viibisid Kölnis, tahtsid ka võidusõitu jälgima tulla, kuid
pidid sellest ulualuse mittesaamisel loobuma.
Kas selles mesilastepesas ka mõningaid eestlasi leidus, seda ma ei tea. Kuna kõikidel teistel osavõtjatel oli trobikond
"julgustajaid" olin ma oma kaassõitjaga nagu üksik lind keset lainetavat ookeani. Ainukesena astus pärast võidusõitu meie juure
Eesti aukonsul Kölnis, ning tervitas sini-must-valge esindajaid südamlikkude sõnadega.
Daam roosidega...
Sõidu ajal paelus minu tähelepanu juba algusest keegi daam, kes, istudes tee ääres kraavis, möödasõitjaile lilledega lehvitas.
Vast hiljem kuulsin samast daamist loo, mis võidusõitude ümber põimib traagilise loori.
See polnud keegi muu, kui pr. Juneck, Tshehhi hukkunud võidusõitja abikaasa. Teatavasti tabas Juneckit möödunud-aastasel
võidusõidul ränk õnnetus: sõiduk lendas kraavi, purunedes ise pilbasteks ja nõudes oma peremehe elu. Nüüd istub lahkunud
võidusõitja abikaasa igal jõukatsumisel oma mehe hukkumise paigal ning viib sinna igapäev ühe krooni eest roose. Kõige
selle kõrval otsustas hakkaja sport-daam veel igal võiduajamisel panna välja väärtusliku auhinna, mille omab see võistleja, kes
kuuenda ringi - millisel aset leidis tema mehe surmasõit - katab kõige kiiremini.
Tänavu võitis ka selle Chiron.
Parim autotee maailmas.
Nürburg-Ring, kus võidusõitu peeti, asub Rheinimaal, Adenau alevikese lähedal. Praegune tee ehitati vast äsja, kuna ta pidulik
avamine oli 18. juunil 1927 aastal. Võidusõite, millistest palutakse osavõtma autosportlasi igast rahvusest, peetakse igal aastal
kord. Varem autodele, siis mootorratastele.
Võidusõidutee lookleb mägedes, ning selle tõttu kujunebki sõit seal suuremas osas kiikumiseks mäest alla ja jälle üles. Tee laius
on 9 meetrit, ja ta on kaetud igasuguse seguga, mis küll kunagi ei lähe libedaks, kuid kurvetel kumme nagu raspeldab. Kogu teel
on 170 kurvi, ning peab olema väga osav ning külmavereline, et hoiduda kraavilendamisest.
Üldiselt on aga Nürburgi tee parim maailmas, jättes enda varju isegi paljukiidetud Targa Florio oma. Võidusõidu siht -
selgitada tugeva masina tüübi - on sellel teel kõige tagajärjekindlamalt saavutatav.
Arvestades tee eeltoodud omadustega, peab võidusõitja omama kõigiti otstarbekohase masina, kindla meele ning... ka suure õnne.
Sest võidusõidul on edukuse eeltingimustest just õnn 90-protsendilise tähtsusega. Üks väike rike masinas, või äpardus, ja
võidusõitja ongi kraavis, või, paremal juhul, ei pääse kohale.
Tänavunegi võidusõit tõestas seda mitmekordselt: Caracciola, üks paremaid juhte, pidi lõpetama, sest tal polnud õnne, ei
vedanud...
Tshehhoslovakklased, kes Adenaus endile üürisid kõige luksuslikuma hotelli, ning neli kuud oma masinatel Nürburgis
treenisid, kel olid kaasas omad insenerid-nõuandjad, ja kellel olid väljas tuntuimad nimed autospordi taevas, ei saanud
võistlustel ühtegi kohta...
Muidugi ei saa ju salata, et hoolas eeltreening väga tarvilik, õigemini, endastmõistetav on. Kuid, selleks on vaja summasid.
Hiiglasummasid peab selleks kulutama. "Et Nürburgi võiduajamisele minna, ja heitluseks ka väheseid, kuid kindlaid lootusi
hellitada, seks peaks kulutama vähemalt 5 miljonit senti", ütleb hr. Klimberg. Meil puuduvad vähemadki väljavaated,
veel rohkem: meil pole ju vastavaid masinaidki!
Adenau enesest on väike alev mõnetuhande elanikuga. Vaikselt ja omaette mööduvad külalislahkete adenaulaste päevad. Ent
võidusõidu aeg - ainult 2 päeva! - kujuneb see vaikne nurgake kõikide spordihuviliste Mekkaks. Igast ilmakaarest voolab neid
siia kokku. Vurisevad tuhandete mootorsõidukite rattad, keeb elu kui mesilastepesas.
Kuid Adenau oma ümbrusega pakub võõrale peale meeleheitliku võiduajamisegi palju vaatamisväärsusi. Imekaunid maastikud loovad
nagu mingi muinasjuturaami vaikse ringtee ümber, kus igal aastal kord vuravad autorattad, kõlisevad taalrid, voolab inimmeri
ja sageli ka... veri.
Eesti autoklubi märk võitjale.
Pärast võidusõidu lõppu oli mul juhus kõnelda võitjaga. Louis Chiron on noor mees, praegu alles 28-aastane. Nürburgi võidusõidul
saatis noort Prantsuse meistrit tema õde. Kogu tee jälgis too sõbralik prantslanna venna tegevust. Mul oli juhus näha järgmist
pilti: Vahetasin kumme. Samal ajal jõuab tagavaralattu ka Chiron. Veidi hiljem jõuab kohale ka m-lle Chiron. Vahetanud kummid
suudleb õde venda õrnalt ja sõnab: "Ole rahulik ja ettevaatlik!"
Kiire aja tõttu suutsime vahetada vaid üksikuid sõnu. Nii seletas võitja, et ta enda võitu kuidagi ette aimata ei võinud. Kuuldes,
et olen eestlane, muutus mees kohe elavamaks, ja päris ühte-teist meie kodumaast.
Annetasin võitjale omaltpoolt Eesti värvidega kaunistatud meie autoklubi märgi. Vaevalt saab õnnelik võitja lausuda tänusõnu,
kuid juba juure ruttab ta veel õnnelikum õde, ja meie kõnelusele paneb punkti.
/Fotoallkiri lk 3: Eesti suurim ja tugevaim auto - Nürburg-Ringi võidusõidust osavõtnud "Renault" (A-4). Ülal nurgas - omanik ja
juht E. Klimberg. Vt: dea.nlib.ee/
|
